Meie, eestlased, tahame rahvana püsima jääda ja reaalne võimalus meil selleks ka on. Mitte ühelgi hetkel aga ei tohi me unustada objektiivset tegelikkust, mida ei anna ümber rääkida.

Kõiki neid mõisted käsitletaks, muide, majandusõppe esimesel kursusel ja praegustel Eesti majandusjuhtidel – nende käitumise põhjal otsustades – ei paista neist halli aimugi olevat. Selle asemel, et uurida piirikaubanduse mõju 100 000 € eest, tasuks kooli minna.

Vähe on ilmselt neid, kes haige- ja töötukassa nimevahetuse hinnast kuuldes ei tunneks jõuetukstegevat raevu. Olgu, silte võib vahetada, eks seda ikka tehakse aeg-ajalt – inimesed tüdinevad vanast nimest ja loll, kes põhjenduselaadset pläma ei oska ajada.

„Miks sa seda teed?”

„Ma tahan, et see maailm saaks paremaks paigaks.”

„Ja selleks paned oma elu kaalule, et tungida Soovide Kivini?”

„Jah.”

Need, kellel on mõni sotsiaalmeedia konto on küllap märganud kirja, mis nõuab uute reeglitega nõustumist enne 25. maid. Sõnastatud on need nii, et ega muud üle jää, kui leppida, ja nagu ikka, ei loe enamik inimesi neist ridagi.

Meil on väga palju õppida Süüria konfliktist.

Enne seda oli meil palju õppida Ukraina konfliktist.

Ja enne seda Gruusia sõjast ja enne seda Tšetšeenia sõjast ja siis tegelikult rohkem kui pool sajandit, alates baaside lepingust – et kuidas toimib rahvusvaheline õigus ja kui palju on väärt Venemaa ja tegelikult kõigi suurriikide lubadused.

Lapsepõlv on alati ilus aeg ja kui nii võtta, siis praeguste 40–70ste lapsepõlv ei olnud tõesti kõige hullem. Sõjas või Siberis hukkunud sugulasi ise ei tundnud ning ega laps oska tajuda igapäevase venestamise painet.