Valimised olid suhteliselt igavad ja ettenähtavad, ent samavõrra oli ette näha, et läheb huvitavamaks, sest kõik võimalikud valitsuskoalitsioonid on parasjagu jaburad. Puhtmatemaatiliselt on võimalusi viis: Reformierakond koos Keskerakonna, EKRE või Isamaa ja sotsidega (ühest ei piisa) või Keskerakond koos EKRE-ga, lisaks üks väikestest.

Lugupeetud Endine Eesti Telefon, avaldan tunnustust, teil on muljetavaldavalt hea äriplaan – lasta rikete abiliinil mõttetut jura ajada ja määrida uus seade pähe, ja kui see ka tööle ei hakka, saata kohale tehnik, kes viie sekundiga probleemi lahendab. Ainult et see ei ole mitte see ärieetika, mida teenusepakkujalt ootaks.

Läks, nagu arvata oligi

Eesti rahvas, sa oled ära teeninud kõik, mis sulle osaks langeb!

Soome turist Tallinnas on üldisema probleemi illustratsioon.

President Kaljulaidi uusaastakõnest on juba mitu nädalat, vahepeal pole ta mingi erilise jamaga hakkama saanud, nii et mis siis nüüd? Lihtsalt – ta on endiselt president. Endiselt saab see ebamäärane institutsioon Eesti maksumaksjalt päris priskelt pappi ja endiselt ootab suur osa inimesi, et president teeks midagi mõistlikku ja kasulikku.

Valesid ja valetajaid on erinevaid. On häda- või valged valed, mida on meist kasutanud igaüks – enamasti selleks, et mitte liigsete seletustega aega raisata, ja tihti täieti omakasupüüdmatult – teise inimese lohutuseks või et ta end paremini tunneks.

Eesti on kaitstud paremini, kui võib-olla viimase tuhande aasta jooksul, ent kui iseseisvust ikka vähegi säilitada tahame, siis on enda lõdvakslaskmine kõige viimane asi, mida lubada saame.

Ehk Herostratus ei osutunud Ephesoses valituks*

Võimalik, et meil Eestis on vedanud sellega, et meil pole olnud Õllesõprade parte taolistel röögatustel olulist mõjujõudu ja Kuningriiklased, kes tänu Priit Aimla hiigelhäälesaagile Riigikokkugi jõudsid, olid tänu mainitule ja teistele põhimõtteliselt haritud kultuursetele inimestele üsna konstruktiivselt iseseisvust ü