Huvitaval kombel tundub ka nüüd, pärast eestikeelse tõlke ilmumist, et ega eriti keegi Marrakechi leppe teksti lugenud ei ole. Tunnistan, et ei ole eestikeelset varianti uurinud, nii et tõlke täpsuse kohta ei oska sõna võtta.
Üks mulle väga lähedal seisev inimene töötas aastaid diplomaadina Kasahstanis ja seetõttu tean sellest tohutust (suurem kui pool Euroopat!) riigist rohkem kui hägused mälestused „ühtsesse vennalikku perre” kuulumise aegadest. Kohalikke ajalehti lugedes võib seal jääda mulje, et maailma asju otsustavad kolm riiki – USA, Suurbritannia ja Kasahstan.
Kaks pedet ostsid omale lapsed. See ületas eestlaste jaoks uudise läve; teatud mõttes on tõesti huvitav teada, et seda on võimalik enam-vähem legaalselt teha… Aga kas ja kui palju see meid reaalselt puudutab? Tegemist on seni väga marginaalse nähtusega ja kui keegi arvab, et lapsi pole varem ostetud ja müüdud, on ta nii naiivne ullike, et sellisele jääb vaid kaasa tunda.
Tundub, et eestlastel ei ole jälle midagi targemat teha, kui raisata oma aega tühja vaidlusega. Jah, Eestil ei ole seni olnud mõistust ja selgroogu mõttetu kellakeeramine lõpetada. Olgem rõõmsad, et see läbi saab. Aga ei, ikka on vaja naabrile ära panna.
Kui paljud teavad, mis on Miki-hiire graafik? See on nimelt seaduspärasus, kuidas koopiaõiguste kehtivus pikeneb iga kord müstiliselt natuke enne seda, kui Disney varane looming muutuks inimkonna ühisvaraks. Ülemöödunud sajandil kehtis USA-s kopeerimisõigus 14 aastat võimalusega seda samavõrra pikendada. Perioode kahekordistati 1909.
Kunagi, sajandeid tagasi hakkas Euroopas murenema üks ajalooline formatsioon, mille olemus lühidalt kokku võttes oli, et suurem enamus songib maad ega tohi midagi teada ega kuhugi minna, ja neile teeb paar punti katust – üks räägib sellest, kui hea on peale surma, ja teine hoiab end enam-vähem vormis teiste omasugustega kakeldes.
