5.7.2005 – 18.11.2020

Sa tulid ühel leebel juulipäeval,
mil õnnehurma hõngus kurekell.
All pääsulaulust rõkva sinitaeva
maa nurrus, päiksemusist ärevil ja hell.

Sa tulid, pihus ilmatäied helgust
ja teades, et sind oodatakse väga.
Su naeruleegis väreles too valgus,
mis tühjaks tunnistab kõik maised hädad.

Sa tulid. Olid. Siis sa läksid ära.
Võib-olla olidki sa lihtsalt liiga hea.
Kord sulgub kõigi taga viimne ilmavärav.
On kerge minna, teades, et sa ootad seal.

Thorvald Miller

Ma olen korduvalt mõelnud selle üle, kas see lehekülg on mu kodulehel vajalik või kuidagi „sünnis” (mis iganes see sõna siis kellelegi tähendab).

Kuid see on minu koduleht ja midagi pole teha, poja surm defineerib liiga põhjapanevalt selle, mis ma olen; vähemalt praegu. On see, mis oli enne, ja see, mis tuli pärast. Ma ei ole enam kunagi sama inimene.

Küsimus ei ole vast isegi selles, olen ma kurjem, kibestunum ja naeran vähem. On nii palju inimesi, kellele ma endiselt olen oluline, nii et küsimus pole ka selles, et ma endiselt otsin vastust küsimusele, et olgu, aga mis siin minu jaoks on?

Samas võtmes või tonaalsuses on mitmete filosoofiliste süsteemide aluspõhimõtte ja derivaadi või kvintessentsina ka Murphy seaduses tõdetu: „Võita ei ole võimalik”, isiklik läbikogemine. Douglas Adamsi „Galaktika reisijuhis” on jumala viimane sõnum universumile: „Vabandage ebamugavuste pärast.” Minu vastus sellele on: „Vabandamine on asjakohane, kuid mitte piisav. Kõigile oleks parem, kui sa edasipidi teeksid midagi, mis sul paremini välja tuleb.”

Et mind õigesti mõistetaks – inimelu on kord selline; pole ma esimene ega viimane. Aeg... ma ei tea, kas parandab haavad? Ent kõik tuhmub, leeveneb ja... käib maha. Ei ole mingit kasu leina kinni jäämisest; ei ole kasu ei elavatele ega surnutele. Elu läheb edasi.

Aga kord ühel ööl unes tuli Thorvald minu juurde. Ma kuidagi teadsin, et teda enam ei ole ja küsisin: „Kust sa siia said?” „Tulin,” vastas ta lihtsalt. Ma proovisin teda kallistada ja ta hajus... Ja õnnelik olen ma olnud alates 2020. aasta sügisest ainult need paar petlikku sekundit.