NB! Sorry, artikli sisemised lingid ei tööta (kuidagi kadus 'node'i number lingist ära).

Järgnev artikkel on osaliselt inspireeritud samateemalisest ettekandest Estcon 2005-l, kuid kuna „läbirääkimistel” sellega esinenud Ants Milleriga selgus, et alles on vaid pigem märksõnu sisaldav konspekt, on sisuliselt ikkagi tegemist uue käsitlusega, mis küll liigub samadel radadel kui too mainitud paari aasta tagune ettekanne.

Nii et parafraseerides vana nalja – loeng toimub 23.07.2005 kell 13:00; kes kohale ei jõua, lugege siit.

FANTAASIAKIRJUTAJA MURE: Siim Veskimees kurdab, et kui ta nimetab end ulmekirjanikuks, saab ta sootsiumilt eelkõige kaastundlikke pilke. Selliseid, mis on muidu reserveeritud eriti raskelt haigetele.

Muidugi, Eestis kirjanik olla on diagnoos, mitte elukutse. “Ulmekirjanik” on lihtsalt eriti raske juhus. Aga siin ma olen. Mis ma siis olen ja kus seisan? Iseenesest on ulme ju kirjandus ja kirjanduse mõte on avada inimsust lugude kaudu. Ulme on seega kirjanduse lisakomponent, mis lisab kirjandusele katse heita pilk inimsoo esmanähtavate piiride taha.

Monica ei suutnud enam edasi minna. Pimenes juba. Räägiti, et siin Alutagusel pidi isegi karusid olema... Tal oli õudne. Tema, põline linnalaps oli söandanud üksi teistest eemalduda, ja nüüd ei suutnud ta neid enam leida. Ta oli eksinud võõras metsas. Kogu päeva oli ta jooksnud ringi, otsinud, hüüdnud. Mets oli tihedamaks läinud. Sellele, mis teda ootas, kui ta lähemate tundide jooksul kuhugi välja ei jõua, ei tahtnud ta mõelda. Ja ta lootis ikka veel.