Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat

„Ennesõjaaegne kullakarva” lõppeb järsult, nö poolelt sõnalt.

See on minu esimene ilmunud raamat ja esimene lugu nn Inimkonna Föderatsiooni maailmast (sinna kuuluvad veel 2007 aastal ilmunud „Keskpäevapimedus” ja 2008 aastal ilmunud „Taevatagune suurem ilm”).

Olgem ausad, see raamat sündis kahest asjast -- esiteks on mulle alati kuidagi kohatu tundunud haldjate ja igasuguste muude ebardite poole alt üles vaatamine, nagu seda rõhuvas hulgas fantaasiaraamatutes lugeda saab, ja teiseks tundsin ma tõesti kunagi

Ligi 500-leheküljeline „Kuu ordu” on tegelikult kogumik, mis sisaldab 6 teksti, milles 2 kvalifitseeruvad romaanideks, 2 lühiromaanideks ja 2 jutustusteks.

Kõik lood on mul siin „Minu lugude” all olemas:

Selle raamatu esimesed katked on pärit väga muistsest ajast, nii et suhteliselt õige on mõningate intervjuude põhjal kõlama jäänud mulje, nagu ma oleksin seda kirjutanud kakskümmend aastat.

Romaan leidis äramärkimist 2006 aasta romaanivõistlusel.

Mida sa teed või elust arvad, kui ärkad selle peale, et sind raputab suur, valgekarvaline ja kõige rohkem vast Tähtede sõja Wookiet meenutav ahv? Sul pole vähimatki aimu, kus sa oled või kuidas sinna sattusid.

Mingi muistse sõja käigus Päikesesse uputatud tähekindlus tulistab valimatult kõiki lähenejaid ja seetõttu on Maa unustatud kolgas.