1. Oled oma žanriks valinud teadusulme. Kas Sa annad oma romaani ka mõnele füüsikule või astronoomile n.ö. „eelretsenseerida“? Kuskohast tulevad kõik need arvud ja arvutused? Kui tõepärased need on?

Alustame hoopis muust – 8 juuli keskpäeval toimus viimane, 135-s USA kosmosesüstikute start. Üks ajastu sai läbi ja asemel ei ole midagi. Saate aru – MITTE MIDAGI. Sõnavaht ei loe, ISS-is tuleb kurat teab kui palju aastaid käia moraalselt ja füüsiliselt vananenud süstikutest veelgi primitiivsemate, varsti juba pool sajandit tagasi välja mõeldud Vene Sojuzidega.

Elektri hind ei tõusnudki nii palju, kui kardeti. Inimesed tunnevad mõnikord absurdset rõõmu ka siis, kui oodatud halb osutub pisut väiksemaks. Näete, vabandage väljendust, ei toimunudki anaalne penetratsioon harjavarrega, hoopis korralikult salvitud riistaga …

Tean peast kõiki argumente demokraatia poolt. Neist vast tähtsaim on, et demokraatia ei lase valitsejatel end täiesti vastutusvabalt tunda ja võimaldab nad enamasti suurema verevalamiseta välja vahetada. Aga kui see ei tööta? Kui valik on nagu peotäis sitta ja valija nii loll, et ei tule selle peale, et käed puhtaks pesta ehk alternatiivide poolt hääletada? See viitab praeguse demokraatia kõige suuremale hädale – vastutuse puudumisele antud hääle eest.

Viimasel ajal on avalikus ruumis väga palju juttu Rail Balticust (RB). Ma tean raudteest väga vähe, mul on kõigest paar tuttavat raudteega seotud ametite peal ja olen üritanud toimuval silma peal hoida, sest teema on oluline. Samas – klassikuid parafraseerides – ma ei ole ka ühtki muna munenud, ent mädamuna tunnen ära. Kirjutama ajendaski see, et asi lõhnab vastikult.

Voltaire on öelnud, et ajalugu on rida trikke, mida tehakse surnutega. Lisaks peavad nad väga kaua surnud olema, et me saaksime nende elule vaadata vabalt, külmalt ja ausalt. Nagu näiteks Enkidule – ideoloogiliste silmaklappideta ja objektiivselt andmeid kõrvutades, sest kõik tühi sõnamulin, valed ja soovunelmad on juba ajastuid tagasi tolmuks hajunud.

Galaktikaentsüklopeedia, 32 014. aasta väljaanne:

Meie keel, riik ja kultuur on ilusasti kokku seatud põhiseaduse preambulis. Paraku aga võime kinganumbri suuruse IQga Jehoova tunnistajate pärusmaaks jätta uskumused, et mingi paber üksi muudab maailma, kui sellele ei järgne mõtestatud tegevus. Ja isegi sellest ei aita, kui objektiivne reaalsus vastu töötab.

Täna on äärmiselt riskantne öelda midagi põhjapanevalt tarka Ukraina kriisi kohta, juba homme võib olukord olla hoopis teine. Küll aga on selles loos nüansse, mis meid otseselt puudutavad ja mis ei sõltu eriti sellest, kuidas lugu Krimmis lähinädalatel laheneb.

Unelev lääs ja valetav valitsus

Osalesin hiljuti ühel Euroopa Liidu tulevikku käsitleval seminaril, kus üks üldiselt üsna taibukas tegelane esitas väite, et maailm muutub muudkui rahumeelsemaks ja demokratiseerub. Küsisin, kuidas ta selle väite valguses seletab Hiinat, Indiat ja Venemaad. Eriti Venemaad. Midagi mõistlikuks vastuseks kvalifitseeruvat muidugi ei saanud.

Aatomirand

Kunagi uhuti üks kala devoni rannale. Selle asemel, et teha kõik selleks, et harjumuspärasesse keskkonda tagasi saada, hakkas ta uudistama veidrat paika, kuhu oli sattunud. Ajapikku tekkis ta järglastel võime kuival ellu jääda. Need, kes vanamoodi jätkasid, on muidugi ka alles, nad kasvatasid endale kaheksa rida hambaid ja järavad siiani tühjal pilgul kõike ettesattuvat.