Üle pika aja sündis Eesti poliitmaastikul midagi uut. Midagi, mis annab lootust. Ent inertsi (nii füüsikas kui mõtlemises) ei murra ühekorraga. Kõik on veel lahtine, kuid vaevalt valimiste kaotajatel muud üle jääb, kui seljad kokku panna; muutumisest nad keeldusid. Ees ootab neli aastat ikaldust, ent jää on liikuma hakanud.

„„Vee aasta lõpul saavutasid tsentrifugaalprotsessid muistses Impeeriumis märgatava arengu. Selle kasutas ära Püha Ordu, mis praktiliselt esindas feodaalse ühiskonna kõige reaktsioonilisemate rühmituste huve...” Aga kas te teate, kuidas põlevad laibad tulpade otsas lehkavad? Kas te olete kunagi näinud lõhkirebitud kõhuga alasti naist tänavatolmus vedelemas?” (A.& B.

Siim Veskimees on üks neist autoritest eesti ulmes, kelle olemasolek teadvustus tänu võrguajakirja "Algernon" tulekuga tekkinud avaldamisvõimalustele ja kes eristub omataoliste seas täieliku pühendumusega teaduslikule fantastikale (SF), mille ehedamaks näiteks on 2001. a. ilmunud Galaktika sügavustesse paigutatud tegevustikuga debüütromaan "Operatsioon "Ogaline päike"". Kuigi kaugele ei jäänud ka Stalker lühijutust "Naeratus aastate tagant" samal aastal.

Eesti Päevaleht avaldas 1. märtsi Arkaadias Andres Mesikäpa interjuu Siim Veskimehega. Kuigi ühelt poolt on see vaieldamatult suurepärane, et üks Eesti juhtivaid päevalehti leiab ruumi ka ulmekirjanduse jaoks, tegi asjaosalisi pisut nõutuks mustvalgel näha, mis tehtud tööst lõpuks järele jäi -- interjuud oli väga tugevasti lühendatud ja Raul Sulbi eessõnast oli alles kaks lauset.

Nikolai Baturin -- realism ja ulme ühe erandliku mehe loomingus

Ennustusi puhtstatistiliselt, arvu järgi hinnates on asi väga lihtne – maailmalõpp. Pisut skepsist on siin muidugi abiks, sest mina küll ei suuda meenutada ühtki aastat, mil poleks ennustatud vähemalt kaht-kolme maailmalõppu.

Mudelitest – seitsmejalgne väikeajuta oinas

Viimasel ajal on ilmunud lühikese ajaga kaks teksti, kus Siim Veskimees on kriitikute hammaste vahele sattunud. Ma tervitan seda nähtust kahel käel, sest esiteks näib, et minu püüdlused inimesi mõtlema panna on lõpuks vilja kandnud, ja teiseks annab see mulle järjekordse vabanduse oma mölapidamatust trükisõnas välja elada.

Ajakirja poolt oli usutlejaks Sash Uusjärv.