Nikolai Baturin -- realism ja ulme ühe erandliku mehe loomingus

Kui alustaks sellest, et olla eesti kirjanik sellise nimega on juba iseenesest üsna ulmeline? Ei ole originaalne, sest korduvalt tõdetud, et võõrapärase nime taga puhas mulk. Tõsi, selline, kes viisteist aastat Siberis kütt olnud ja üldse väga huvitavat ning paljus ebatavalist elu elanud. Mees ise end ulmekirjanikuks ei pea ja siinkohal võiks kah punkti panna, samas aga ei tea ma sähendset seadust, mis keelaks kellegi kirjutatut vaatlemast mõne teise paradigma kontekstis. On müstikud küllalt saanud «Karu südame» kallal keelt sügada, saavad ka SF-i austajad sõna sekka öeldud. Ja härra Baturin peaks õnnelik olema, et teda kõigile jätkub. On kord juba selline noobel tegija.

Äsjanimetet kummardusega tahaks eksalteeritud rõkatused muide ka siinkohal lõpetada. On neidki olnud ja ega keegi enam kahtle, et tegu väärt mehega. On küll. Kui üritada kliisterdada mingit ühtset silti tema kirjutatule, siis esimeseks tuleb ette mitmetegi arvustajate suust lipsanud «maagiline realism». Teisalt on «Ringi vangid», «Apokalüpsis anno domini...» ja «Kentaur» end tasakesi ja kindlalt ka ulme nime all sisse seadnud, samasse kuulub raudselt ka 2006 ilmunud «Sõnajalg kivis». Vaieldamatult on teisteski NB teostes ulmelisi elemente, ent nende osakaal pole seal domineeriv. Üldisemalt aga jääb vaid NB-ga endaga nõustuda, et klassikaline ulme ei ole tema kirjutatu küll mingil juhul.

Või võtaks pilguks aja maha ja üritaks veelkord defineerida ulmet? SF-i kuldaeg, mis angloameerika maailmas oli pool sajandit ja siin meil vast mõned aastad tagasi, assotsieerub enamikul mutrite-poltidega (rakettide-robotitega), paremal juhul suurarvutite jõulupuusiraga, mis pärisilmas ammu ajalootolmuks pudenenud. Fantasy't esindab jätkuvalt suur ajudeta tolgus, kes servadest teritatud raudlatiga kaaskodanikke supikoguks hakib. Siis veel horror oma erinevas kõdunemisastmes tüüpidega, kes ei taha püsida seal, kus nad peaksid... Kas Herman Hesse «Stepihunt», millel kaudseid paralleele «Karu südamega», on ulme? Teadlikult loomulikult mitte ulmeks kirjutatud, kuid reaalsuslähedusega tegevustik teps mitte silma ei paista. Ray Bradbury «Võilillevein», mis olevat «ulmekirjaniku ulmelähedane teos», sisaldab niisamuti hulgaliselt elemente, mis tavaettekujutustega haakuda ei taha -- ent usub siis keegi tõsimeeli, et Kreekas on kusagil koopas kosk, kus kümmelnu kentauriks muutub? («Kentaur»)

Ei ole olemas kirjandusteost, mis oleks läbinisti realistlik. Miks tõmmata piir, lubades autorile vaid raskestiseeditavalt ebatõenäolisi kokkusattumusi ja naermaajavalt võimatuid karaktereid?

NB niisiis ei ole end väga segada lasknud sellest, kas kujutatu ka reaalselt aset võiks leida. Olgu see siis lõvide ette heidetud varakristlase surmakarje ajaloo alguses, mis sujuvalt möödunud sajandil sündiva inimese sünnikisaks üle läheb («Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija») või üksteist õgivad koerpärdikud liftišahtis («Ringi vangid»). Samas, kuigi tal maailmade konstrueerimine kadedaksvõtvalt hästi välja tuleb, on butafoorial täita vaid illustratiivne roll ja seega oleks toodud diagnoos õigustatud -- maagiline realism.

Seda viimast sõnapaari on aga allakirjutanu arvates üle ekspluateeritud määrani, kus algselt tähistatav üleni tõlgenduste risuhunniku alla on mattunud. Ja hädad algavad vast reaalsuse kui sellise tõlgendamisest. Inimeksistentsi tunnetatud mõistmise -- või minupärast mõtestatud läbitunnetamise -- seisukohalt on sümbolitest pakatav, SF-iks loetav Lao She «Kassilinna saatus» -- mis ei ole üldse mitte kassidest Marsil vaid ikka sajanditagusest Hiinast -- hulga realistlikum kui Eesti kirjandusajaloo piinlik okseloik Hans Leberech. Maagilises realismis muutub reaalsus vaid üheks vahendiks autori käes, et säiliks elav side sümbolitega, mis inimesele igituttavad. Nii nagu Gabriel Garcia Marquez'i raamatus «Sada aastat üksindust» pole oluline, et ei sellist linna ega selliseid inimesi pole kunagi eksisteerinud, muutub NB käes teisejärguliseks fakt, et teadaolevalt pole täheldatud ühtki juhtu, kus naine karuks muutuks (või vastupidi) («Karu süda»).

Või jätaks reaalsuse rahule ja küsiks selmet, mis määrani on müüt ulme? Või on neil üldse vahet? Me kõik, kes me oleme Antiik-Kreeka maailma vaimsed järglased, tabame end varem või hiljem kahetsusega nentimast, et kõik, absoluutselt kõik lood pandi kirja juba kolm tuhat aastat tagasi ja meie osaks jäävad vaid ümberjutustused, ehk vähe ebaviisakalt öeldes soust, milles müüme omi uskumusi ja tõdesid. Ohverdatud on arvutu hulk armsamaid, tapetud on armeejagu vendi ja kui juba neljas Dido järjest endale tule otsa paneb («Kentaur»), siis jõuab midagigi ka kalestunuimasse hinge, ehkki tahtmine on oiata nagu teinekord Tarkovski filmide puhul: «Jajah, sellest ma sain juba aru, läheks ometi edasi...»

Kõige eelnevaga tahaks jõuda kuiva tõdemuseni -- arvestatav osa NB loomingust liigitub igasuguse kahtluseta ulme alla ja ka paljudes teistes ta teostes on ulmelisi elemente.

Lugedes siinkirjutatu tarbeks üle seda osa NB loomingust, mida varem lugenud olin, jäi vaid nentida, et see, mis meeldis enne, meeldib ka nüüd ja see, mis ei meeldi, on samuti paika jäänud. Julgen siinkohal teha üldistuse, sest tõenäoliselt ei ole see mitte ainult minu probleem, ja algab see paratamatust tõdemusest, et Tallinnas ja Võrtsjärve-äärses üksinduses liigub aeg teise tempoga. Näiteks «Karu süda», mille ma vaieldamatult sügavaks ja meistriteoseks tunnistan, ei mahu kiiremasse maailma.

(Kes ei ole lugenud: romaan on 25-sena metsa tulnud mehest, kes raamatu lõpus, 50-sena on end leidnud. On kohutava õnnetusega lõppev armastuslugu kohaliku kooliõpetajaga, peale mida mees aastateks laande kaob, suheldes teistega vaid haruharva. On üks emakaru ja üks metsanaine, keda samal ajal kunagi näha ei ole. Tolle emakaru laseb ta kogemata maha ja peale seda ei ilmu metsanaine enam kunagi. See kõik on muidugi vaid pealispind ja paaris lauses on suisa võimatu edasi anda loo mitmetasandilist sõnumit. Kohalikud kutsuvad meest Nganassaniks, mis tähendab inimest neenetsitest metsarahvaste dialektis. Ja ei suuda ütlemata jätta -- lugu on pandud kirja nauditavas ja ladusas keeles, millest siiski leiab tausta tundev inimene end teinekord väljakukkununa. Näiteks kui too peategelane Niika peale metsanaise püünisraudadest leidmist ja oma hütis ta vigasaanud jala ravitsemist ütleb: «Ei tule siin leppimist Varguke. Aasta parima jahi keerasid prakku!», siis on vene keelt ja olusid tundvatel inimestel selge, et heal juhul oli autori puhul tegu ainsa kütiga, kes nii poeetiliselt väljenduks, ning milliseid sõnu üks siberlane päriselt kasutaks...)

Teatud vabandusega serveeriks juba esimesel lugemisel tekkinud, puhtaks õelutsemiseks kvalifitseeruva mõtteuiu, et peab see ikka kõva pea olema, millesse tuleb veerand sajandit vaikuses ja eraldatuses taguda, misasi ta selline on. Aga see tuleneb elualuste erinevusest, mis omakorda ju otseselt olude tagajärg. Võtame linnainimese, kel süvenemiseks heal juhul üks õhtu kamina ees. Infovool on intensiivne ja eneses selgusele jõudmine peab käima turbomeetodil. Kindlasti pealiskaudsuse hinnaga, kuid mis teha. Pikad aastad metsas võrduksid seesuguse olevuse jaoks karistusega millegi väga hullu, näiteks mõrva eest. Või olgu, kui rääkida teose enda võtmes, siis koolitäie laste hukkumise eest... Ent ometi on väga raske siitpoolt omaks võtta Nganassaani maailma, mis võib ju olla oma koha pealt täiuslik, aga see ei asu mitte ajaloo pulsil. See isegi mitte ei taju ajaloo pulssi. Me elame maailmas, kus toimib silmapilkne side teisel poolkeral olijatega, kus tavaliseks on muutunud teiste mandrite külastamine ja kus eraldatud nurgakesi jääb üha vähemaks. Ja need nurgakesed ei määra midagi. Need on vaid peidikud nendele, kes Tänapäevaga hakkama ei saa. Kuulus valik «Olla!» võib tähendada antud kontekstis ka seda, et aktsepteeritakse maailma sellisena, nagu see on. Kuigi enamasti ei asu me mitte teaduse ja tehnika eesliinil, on ometi paljudes soov aduda ja mõista, tegeleda sellega, mis on uus. Aga see toimub linnas ja toimub kiiresti, nii et vindumine mingis karukolkas... öäkk. Muidugi on üldmõistetavad -- ime, kui ei oleks! -- looduse hävitamise kohutavad tagajärjed inimesele endale, ent ka progressi imeliseks pidades on võimalik tunnetada metsa ja läbi elada katsumustest tulenevat kirgastumist. Ent ma keeldun nõustumast, et inimene on võimeline õppima vaid läbi valu ja lõputute korduste. Inimene on kummastavalt keeruline olend, kes suudab püüelda täiusele nii taigas kui liiklusummikus. Ja paljud, mina nende hulgas, ilmselt eelistavad iga kell liiklusummikut taigale. Sest liiklusummik lõppeb varsti ära ja ma saan arvuti taha, kus ma võin näiteks taigast kirjutada, viimane on aga jätkuvalt vaheldusrikas nagu paelussi päev.

Rohkem ulmeks kalduvate romaanide puhul, näiteks «Apokalüpsis anno domini...», seda probleemi ei teki, sest ei kedagi ega midagi pole NB proovinud siduda konkreetse aja või kohaga, niisamuti kui sündmuste tempo on komponeeritud teisiti -- kiiremaks. Loomulikult on kogu ta loomingus palju ühist, alates kasvõi sellest, et igalt poolt võib hea tahtmise korral leida tosinaid põhikooli kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvate lugude süžeesid ja nimedki on pungil õige paljutähendavat sümboolikat. Ei üks ega teine ometi ei sega, ei mõju tühja kenitlemisena, sest lugudel kipub tasandeid palju olema ja see, et tuntud müüdid esitavad taustal oma äratundumismängu, mõjub täiendava vürtsiterana.

(Kes ei ole lugenud: inimestega hakkab midagi juhtuma -- nad kaotavad oma hinge. Neid tabab midagi, korraga on nende silmis ja olekus lõputu valu ja õudus ning peale seda on nad hingetud. Küll elus ja toimivad, mõistuse juures ja nii edasi, kuid midagi väga olulist on puudu. Peategelane, eriti tähtsate kuritegude uurija Bušmeister asub tööle ja kaotab uurimise käigus kõik oma lähedased, üldse kõik, mida kalliks peab. Jõuab küll lõpptulemuseni, kuid seda keeldutakse uskumast ja ta lõpetab oma elu vanglas. Jällegi on paari sõnaga võimatu edasi anda raamatu jõulist sõnumit ja sügavust inimolemise/inimolemuse defineerimisel.)

Ja veel -- nii, nagu kõnealuse «Apokalüpsis anno domini...» peategelane ei taha kuidagi mahtuda kohalikku koloriiti, jääks suvaline muu eksisteeriv paik loo jaoks väikeseks. Teose keskmes on klassikalise ulme traditsioonide kohaselt inimsus ja selle võimalik transformeerumine kohtumisel Tundmatuga, ning taustaks kogu inimkonna asurala, ehk siis terve planeet. Paralleele võib siin taas tõmmata kogu mehe loominguga, sest alailma jääb NB-l olemasolevast väheks, küll ühest küll teisest otsast tahab ta laiendada eksistentsi, tuua argirutiinidele juurde terveid dimensioone, olgu need siis ajas, ruumis või inimmõtetes.

Niisamuti läbib õige mitu raamatut ohverdamise teema. Uurides kolmandas paradigmas ehk suhteliselt lihtsakoelise krimkana vaadeldavaid inimteadvuste hävitamisi, haagib lugu su taha ja leiad end mõtlemast, et mis järgi jääb, kui kaotada kõik, mis su elule sisu ja mõtte andis? Mis on hind, mida sa oled nõus maksma, et hoidmaks alles midagi, mida teadupärast olemas ei ole -- hing? Kas on üldse võimalik peatuda ja sealjuures säilitada oma nägu ning ehk vähimgi õigustus hapnikku tarbida, olles kord sattunud kaitsma üht kimääri, mida paljud materdavad? Ega ühest vastust vist ei olegi, teisalt pole ei autori ega allkirjutanu võimuses seda ka kellelegi anda ja tuleb leppida, et ühel meist tuli tolle filosoofilise dilemma illustratsiooni tulemuseks nauditav raamat, teisel küsimärkidest kubisev jama.

Viimatimainitud loos on kahtlemata arvestataval määral paatost, selle puhul aga tahaks meelde tuletada muistset sententsi, et võib ju naerda kõige üle, mis püha, aga seda tühjust, mis siis alles jääb, ei täida enam millegagi. Raamatus on kindlasti ka parajagu jõhkrat huumorit, samas ei ole pullitegemine kindlasti mingiks eesmärgiks omaette. On muljetavaldav, palju autor teksti kallal tööd on teinud, nii tasakaalustatud on see.

Üks omalaadne allusioon tuleb ette ka võrdluses Kurt Vonneguti loominguga -- kui NB leiab, et kannatused on hind inimsuse eest ja see, mis me oleme, tasub võitlemist, siis KV hävitaks inimese, muudaks selle tagasi loomaks, et «ebaloomulikult suur aju» probleeme ei põhjustaks («Galapagos»). Vaevalt et NB seda nii mõtles, kuid «Apokalüpsis anno domini...»t saab vaadelda antiteesina tolle mainitud inimvihkaja loomingule. Suurim kurjategija NB loos teeb umbes seda, mida KV teha tahaks -- hävitab inimeses inimese. Ning neid rabavaid vastandumisi on meeste loomingus veelgi -- ei ole pisiasjades soramist, et naeruvääristada meie igapäevaelu, on tugevate inimeste karm võitlus. Ei ole tülgastavalt lootusetut ninali mudas lamamist ja maailma koleduse üle halamist, on julgust elada ja selle kõige eest vastutada. On neid, kes kaotavad, kellele elu on kohutav kogemus, ja on neid, kes seisavad asjade eest, millesse nad usuvad. «Jumalad ja puud surevad seistes» -- nii uhkel lahkub Bušmeister. Või parafraseerides toda teist -- «Andku Kõiksuse Looja mulle jõudu muuta asju, mida saan muuta, leppida asjadega, mida ei saa muuta ja oskust nende vahel vahet teha...»

Mida kuradit! Ja nüüd sa mis-iganes-kõrgem-olend katsu rohkem omaette olla, küll me leiame ühe hästi suure haamri, et veenda ümber neid asju, mis arvavad, et nad ei ole muudetavad...

Ka NB käesoleval aastal ilmunud raamatus «Sõnajalg kivis» on kesksel kohal mõtisklused inimsusest, süüst ja kohusetundest, taustaks tugeva inimese võitlus saatusega. Samas oleks ka aus ära öelda, et raamat hulga õhem kui eelmine («Kentaur») ja teatud määral kordab NB loomingust tuttavaid teemasid, olusid ja karaktereid.

(Kes lugenud ei ole: laevastik, mille juht on loo protagonist, läheb lahingülesannet täitma, pommidel märge «õppe». Meresügavuste kohal, kui pommid lahti lastakse, taipab kapten, et all on ehitised, taipab ka laevad eemale viia ja õigusega, sest pommid pole mitte õppe ja sügavikus toimuvad tuumaplahvatused. Ning seejärel kerkivad pinnale miljonid laibad. Inimlaibad -- mehed, naised, lapsed... Tagasi kodusadamas võetakse nad kinni ja algab segane kohtuprotsess -- kes on süüdi ja kas süüd üldse on. Meeskonnad kapteniga eesotsas istuvad sel ajal muidugi kindlaimas vanglas. Kaua istuvad...)

Esimeseks, kui seda teost kirjeldada tahaks tuleks pähe: «Ebaloomad» (Vercors, leitakse inimese ja ahvi vaheline liik ja kogu teos on tegelikult kohtuprotsessi kirjeldus, kas lugeda neid olevusi inimesteks või mitte) kohtub «Neljanda jääajaga» (Kobo Abe, ees ootab totaalne kliimakatastroof ja punt teadlasi üritab luua allveeinimesi). Kuna kumbki mainitud teos ei kuulu just ulme tippu, (kui mitte otse öelda, et on ajast ja arust igavad jurad,) tuleks sellest negatiivseim soovitus, mis olla saab. Raamatu päästab autor kui selline -- see on NB omases rikkas keeles kirja pandud ja sinna on niipalju mõtet, sümboleid ja ka action'it juurde pandud, et kui kord kätte võtad, siis enne lõppu ära panna ei raatsi. Jätkates paralleelide otsimist võib samas stiilis väita, et «Gulagi arhipelaag» (Aleksandr Solženitsõn) kohtab «Põgenemine Alcatrazilt»...

Taas rõhutaks toda müüditöötluse, sümbolitest pakatava mõtiskluse osatähtsust kogu NB loomingus. Peategelase saadab missioonile ta eluaegne sõber ja rivaal, kelle tüdruk akadeemia lõpetamise ajal hoopis peategelase oma elukaaslaseks valis, ja hiljem, kui kapten kinni istub, võtab ta pere üle -- tahaks pead väärutades hüüda, et selliseid asju lihtsalt ei juhtu! Või «Ringi vangides» loob mees nõndanimetatud psühholuku ja esimese katseeksemplari tõttu jääb vahele ja saab surma ta oma lapsepõlvest tuttav elukaaslane, kes parasjagu panka röövis... Muide ka kogu NB ulmeks mittekvalifitseeruv looming on selliseid absurdseid situatsioone ja kokkusattumusi täis, olgu selleks siis seesama «Karu südame» koolilaste hukkumine või minu pärast «Noore jää» lõpus toimuv ühe segava tegelase mõrvamine, mis läbinähtavalt rohmakalt konstrueeritud vaid illustreerimaks autori sõnumit. Mainitud «Ringi vangide» algus on nii hea, et võtab ruigama, edasi lugedes hakkab aga häirima fataalsus, teose õhustik muutub süngeks ja sa tead, et NB ei halasta ja üks peategelastest killib teise kuidagi ära. Hea ja konteksti sobiv on loos üks omapärane saatana inkarnatsioon, kes on kord autopesija, siis professor, minister, kerjus, taksojuht ja nii edasi, kuid raskestiseeditavalt väikese tõenäosusega on juhus, mis peategelaste saatuse määrab. Selles võtmes on ilmselt äärmuslikem NB loomingus «Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija», mille igal lehel on paar tsitaati piiblist. Ehk ka ausaim, sest selline ülesehitus ei proovigi jätta muljet millestki muust kui mõistuloost, ehkki lehekülgedel on aimatavad kalkrealistlikud toonid ja teatud autobiograafilisuski, kui osata olusid ära tunda. (Kah muide vaimustav lugemisvara, ehkki ei muutnud mu veendumust, et piibel on nõrgalt seotud roppuste kogu.)

Ükskõik mis rada valida, varem või hiljem jääb NB loomingut käsitledes ette «Kentaur»...

... mis nii sisult kui mahult üks ütlemata erandlik raamat on. Ja seda nii NB enda loomingus kui Eesti kirjanduses üldse. Ei mäletagi, et oleks siinmail midagi võrreldavat leidnud. Muidugi tuleb aru saada, et allakirjutanu enamaltjaolt ulmet loeb ja tõesti ei suuda vaimustuda lugudest, kus kogu stoori seisab koos naabrimehele pisikeste ilgete sigaduste sepitsemises... ja nii viis köidet järjest.

Vaidleks vastu teistes arvustustes korduvale, nagu oleks «Kentauri» raske lugeda. Raske on siis, kui harjutud Readers Digest'iga ja suurim korraga meeldejäetav infohulk ei ületa lapitee valmistamise juhiseid. See ei ole raamat, mida saab ahmida, ja katsed end sellest jõumeetodil läbi närida võivad tõesti ehk seedehäiretega lõppeda. See on pisut teises tempos liikuv lugu, millesse tuleb süveneda.

Tuleb lasta silme ees heiastuda kõrbel. Tuleb aduda, kuidas selle liiva all ootab õli. Kirbekuumades linnades kõrbe piiril elavad inimesed, kelle elu ja töö on seotud õli väljatoomisega, et tsivilisatsiooni rattad pöörelda saaksid. Kõrbes on ka elu, ainult et teistsugune. Kohati arusaamatu, kindlasti seotud teiste uskumuste ja filosoofiaga, ning taandudes moolokite ees, mille inimsoo energiavajadus on kõrbes ellu kutsunud. Inimesed, kes õli välja toovad, elavad oma elu ja jäävad vaatamata kõigele ikka vaid inimesteks...

... olles NB käes midagi vähemat ja midagi hoopis rohkemat. Niikuinii on tegelastekari vaid loo illustratsioon ja protagonist ettur autori käes. NB ei vaevu tegelastele külge kleepima just palju igapäevaträni, samas ei teki loo arenedes ka tunnet, et neist vaid sildid on. Sügavus on teises kohas -- tegelane ei nuuska nina, ta mõtleb. Kõrbest, õlist ja jumalast. Nii rikkus kui vaesus on vaid dekoratsioonid, sest tõeline jõukus ei väljendu mitte asjade hulgas.

Hea on ka teada, et NB on kunagi olnud kõrbes ja näinud naftatulekahjusid. Hea autor oskab kirjutada kaasakiskuvalt ükskõik millest, toda viimast maagilist puudutust, kohalolekutunnet, lisab enamasti aga ikka vaid vahetu kogemus.

Kas ulme on see, et selliseid inimesi pole kunagi olemas olnud ja ilmselt olla ei saagi? Või see, et midagi sellist pole kunagi toimunud ja ilmselt ei saagi toimuma -- ja kindlasti ka sellepärast, et ei kirjeldatav tehnoloogia ega peamiselt mõned võtmejuhtumused ei mahu meie ettekujutuste piiresse maailma toimimisest? Ulme on pigem see, et neid vahendeid kasutades on NB loonud lummava maailma, mis elab oma elu vastavalt oma reeglitele ja see maailma koos inimestega toob lugejani midagi ürginimlikku, midagi omast, läbielamisväärset, midagi, mis ühelt poolt omase tajumusega haakub ja samas niipalju mõtteid äratab.

Mis eristab NB loomingut klassikalisest SF-ist, on allakirjutanu arvates pigem -- mitu korda mainimist leidnud -- müüditöötluse väga suur osakaal, ehk teisiti öeldes kogu faabula allutatus teisese tasandi sõnumile. Jättes kõrvale SF-ist esiteks puhtalt meelelahutusliku osa, nagu Harry Harrisoni «Surmailm», siis tehniliselt küündimatu, nagu Anne McCaffey «Lohelend» ja lõpuks pula, millele ulmesoust vaid mõttelennu vabastajaks on, nagu Terry Pratchetti looming...

... on ulme maailm tegelikult alati pandud toimima küllalt loogiliselt. SF-i parem osa on püüdnud olla peegliks, aitamaks meil mõtiskella, kas tunneme ära oma näo, olles kohanud Tundmatut...

... ehk lihtsamalt öeldes võetakse situatsioon, millesse me võiksime jõuda, kui teatud täna võimatud eeldused tõeks osutuksid, ja edasi üritatakse püsida usutavuse raames. Mis tähendab seda, et hea toon ei ole seebiooperlikud kokkusattumused ja hollivuudlikud kähmlused-häppiendid.

Müüdis seevastu toimub, pisut labastavalt väljendudes, enamik kismasid lähisugulaste vahel. Me kõik oleme Gaia lapsed ja müütide ajal nad veel teadsid, et on üksteisele isad-emad, vennad ja õed. Nüüd on meid palju saanud ja me sigatseme üksteise kallal seda unustades. NB loomingus on tagasi toodud lähedased seosed ja otsides usutavust realismi piires jääb oiata -- nii ei juhtu! Kannapööret tehes -- kahju inimestest, kes müüti sisse elada ei suuda. (Ning siinsamas endale vett peale tõmmates -- nagu eespool kirjeldatud, ei suuda ka allakirjutanu seda mõnede NB teoste puhul.) Oleneb ilmselt maailmatajust, kuid kui «Kentauris» on lugu nii võimas, nii selgete mõtteheiastustega maha märgitud, et esmapilgul võimatu konstruktsioon oma elu elama hakkab, siis mõnes teises teoses kukub lugeja ridade vahelt läbi. Kui maailma ei õnnestu sulle pähe määrida, sellele elu sisse puhuda, niriseb see maha ja ideed, mida autor sulle tegelikult tahtis müüa, jäävad alasti. Sa võid nad siis ka ära süüa, kui need sulle meeldivad, kuid terviku nautimise asemel kutsub see pigem irisema ja vigu otsima.

(Kes ei ole lugenud: lugege! See raamat on liiga võimas, et püüda seda paari lausesse kokku võtta.)

Igatahes tekib hulk raskusi, kui oleks tahtmine NB Eesti ulmemaastikul paika panna. Pieteeditundest lähtudes tahaks ta koguni rahule jätta ja lasta tal ta oma sõnade järgi kirjutada võimatuse võimaluse võtmes. Samas ei kirjutanud ka Jules Verne endateada ulmet, aga siin ta nüüd on... Loodetavasti ei tee ma härra Baturinile liiga, eeldades, et oma osa võib olla ka selles, et ulmet kipuvad need, kes raamatuid supermarketist ostavad, ikka väga niššikirjanduseks pidama -- et sihuke poisikeste märg unistus, kus kaks jõletute kahuritega higist tüüpi teineteist pehmeks taovad, et kes maailma päästab ja tibi endale saab. Samas on selge, et mainitud intellektiga opositsioonis olevad tüübid ei loe iial NB-d. Selleks on ta raamatud liialt... hm, ütleme -- kirjanduslikud. Liialt sügavad, liialt rikka keelega ja mitmetähenduslikud, liialt täis sümboleid, mis keskmisel keskharimatul kodanikul nii kõrgelt üle pea sõidavad, et isegi juukseotsad ei liigu.

Olgem ausad -- lugedes NB loomingu ulmeks, teeb see au Eesti ulmele. Kadedusega tuleb tunnistada, et nii ilusat ja põhjalikult teostatud keelt kõrvale panna ei ole. Kuid veelkord -- ükskõik, kas NB on ulme või mitte, peab ta leppima suhteliselt väikese lugejaskonnaga. No kes kurat ikka teab -- või, tehes hinnaalandust, võtab vaevaks järgi uurida -, kes oli Dido? (Või suvaline teine tegelane. Nende kõigi nimedel paistab mingi tähendus olevat, aga ega minagi kõiki ei tea...) Loetakse ju ikka teoseid, milles sümbolid, kui neid seal olema juhtub, on sellised, ütleme Rowlingu või tiivakeste reklaami tasemel -- et neid suudab mõista ka see, kes süveneb literatuuri peale, ütleme, 16.-nda õlle tarbimist. Või see väide teise kandi pealt -- ma saan küll aru NB nördimusest, et «Karu süda» pressiti filmiks, selle asemel, et teha paar korda pikem seriaal, kuid ehkki on selge, et palju erinevate tasandite mõistmiseks vajalikke märke läheb paratamatult kaduma, usun ometigi, et film sai tänu kärbetele palju laiemale kontingendile vastuvõetav.

Jätkates sama mõttekäiku -- NB on küll maininud, et ta kirjutas «Kentauri» kui filmistsenaariumi, et ta arvab, et sellest saaks hea filmi. Paraku lubatagu selles sügavalt kahelda. Sellest saaks ehk võimsa visuaalse vaatemängu, kuid suure lihtsustamise hinnaga õnnestuks ekraanile tuua vaid ehk kümnendik raamatu mahust, ja sel juhul ei ole kinolinal toimuval enam teosega suurt muud seost, kui et see aitab kindlasti raamatut paremini müüa. Kahtlemata on seal tohutult palju seda, mida kirevate kiiresti vahelduvate piltide jadaks vormida. Küll tapetakse, kepitakse, sõditakse... Kõrb, taevas, oaasid, naftatulekahjud, kõrgseltskonna elu... Ja muidugi kahe võitluskunste valdava üliinimese elu-surmapeale võitlus lõpus -- 100% pure Hollywood. Ainult et mina ei usu, et midagi sellest, mis selle raamatu teeb selleks, mis see on, tolles kompotis alles jääks.

Kokkuvõtteks -- kuigi meistril juubel tulemas, ei tahaks kindlasti joont alla tõmmata, ehkki ei pääse nentimisest, et seni on kogu looming käinud tõusvas joones, tipnedes sellesama «Kentauriga», mida ületada on vist neetult raske; viimane raamat, olgem ausad, ei ole seda teinud. Romaanid on läinud aina paremaks nii sisult kui mahult, ja muutunud žanripiire lõhkuvateks. Muidugi, see ka maailmakirjanduse üldine tendents, küsimus vaid, kui nauditavalt seda tehakse. Kindlasti ei tihka siin mingeid soovitusi anda -- ei autorile ega lugejale. Ja ehkki ei mallanud endale hoida mõtteid, mis lugemisel tekkisid -- selmet vaid sisu analüüsile keskenduda -, oleks ikkagi vaid üks soovitus -- võtke aega ja lugege!