1. Oled oma žanriks valinud teadusulme. Kas Sa annad oma romaani ka mõnele füüsikule või astronoomile n.ö. „eelretsenseerida“? Kuskohast tulevad kõik need arvud ja arvutused? Kui tõepärased need on?

Muidugi annan eelretsenseerida. Kui ma kirjutan mingist teadusalast ja see on raamatus oluline ja ma ei saa mälu järgi kirjapandut ka kiiresti kusagilt kontrollida, siis loomulikult kasutan vastava ala spetsialistide abi. Eks neid tuttavaid on elu jooksul ka kogunenud ja paljud neist on vastava ala tipptegijad siinmail. Loomulikult ma teinekord eksin – kes ei eksiks.
Mis aga puutub konkreetsemalt kosmoselendudesse , siis esiteks jagan ma sellest ise niipalju, et olen koostanud ühe valemeid täis tabelarvutuse lehe , kus ma kõik liikumised läbi arvutan ja üle kontrollin. Lisaks korjab üks mu lastest millegipärast kuld- ja hõbemedaleid rahvusvahelistelt matemaatika-füüsika olümpiaadidelt ja ma olen ka tema tööle pannud. Näiteks juhtis ta tähelepanu, et ühes kohas olin teatud riista täpsuseks hinnanud paar mikroradiaani, kuid õigem oleks paarkümmend... sellised asjad. Ja käsikirja lugesid ka inimesed, kes Eestis reaalselt kosmoseuurimisega tegelevad.
Kuid veelkord, näpukaid võid ikka sees olla...

2. Romaan „Ennesõjaaegne kullakarva“ lõpeb üsna äkitselt. Justkui poole pealt. Kas on oodata ka teist osa?

Oo jaa! Romaan on tegelikult valmis. Seda kokku pannes aga selgus, et mahtu kippus nii 800 lehe kanti tulema ja peamiselt sellest, et raamat liiga paksuks ei läheks, sündiski otsus see enamvähem keskelt, enamvähem loogilise koha pealt pooleks lüüa. Loodetavasti saab ka teise poole kevadel välja.

3. Oma 2003 aasta intervjuus Ulmekirjanduse Baasis ütled loominguliste plaanide kohta muuhulgas, et kuna kirjutamine ei tasu end majanduslikult ära ja peab muud tööd kõrvale tegema, siis telliseid hakkad välja andma tõenäoliselt pensionipõlves. „Ennesõjaaegne kullakarva“ on üsna mahukas raamat. Kas vahepeal on aega rohkem tekkinud või oled käesolevat teost kirjutanud pikemat aega? Kui kaua üldse Siim Veskimehel ühe romaani kirjutamine aega võtab?

Lugesin mõned päevad tagasi üht Indrek Hargla intervjuud, kus ta räägib samast asjast üsna samade sõnadega – ma kulutan raamatute kirjutamisele aja, mille enamik inimesi lihtsalt teleka ees maha mölutab. Või Facebookis – pole vahet. Tulen õhtul koju, söön, ajan korda paar hädavajalikku asja ja asun kirjutama. Ühe korraliku raamatu kirjutamiseks läheb umbes poole aasta tööaeg. Nii et raamat aastas on maksimum, mida niimoodi kirjutada saab.
Ei ole kerge. Ja paneb nördima, kui ebaõiglaselt see tasustatud saab. Aga kirjutamine on mulle oluline ja nii ma sellega jätkan.

4. Eelmisel aastal toimus säärane suurepärane sündmus, kus Pärnu ja Kiltsi kooliõpilased käisid külastamas Baikonuri kosmodroomi Kazahstanis, kus nad kohtusid kosmonautidega, külastasid rahvusvahelist kosmosekooli ja jälgisid kosmoselaevade Sojuz ja Progress ettevalmistamist ning starti. Oled Sa puutunud kosmoselendudega ka lähemalt kokku, kui vaid kirjasõna ja filmid? Näiteks külastanud mõnda kosmodroomi?

Olen käinud Houstoni kosmosekeskuses ja Cape Canaveralil. Kahjuks ühtki starti sel ajal ei toimunud. Muidugi oli vaimustav tunne seal olla, kuigi teisalt... seda on raske seletada – ühest küljest on need jurakad tõesti kosmoses käinud, kuid paljude kosmosefilmide butafooria on palju uhkem. Ehk siis seda kõike vaadates ei saa aimu, kui palju tööd, mõtteid ja inimlikku uudishimu ning julgust nende taga on. Ja muidugi ei pääse mööda ka teatud nukrusest – kuidagi väga selgesti on tunda, et millegipärast oleme me peatunud... Kuid see on palju pikem teema, mis nõuaks eraldi käsitlust. Samas – arengu pidurdumisest räägib terve Kuu Ordu raamat...[[{"type":"media","view_mode":"media_original","fid":"108","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"478","typeof":"foaf:Image","width":"501"}}]]

5. Sa pole mitte ainult kirjanik, vaid ka kirjastaja. Oled teinud sarjaga „Sündmuste horisont“ suurepärast tööd ulmekirjanduse eestindamisel. Kuidas leiad sinna uusi teoseid?

Sellele küsimusele on raske kahe sõnaga vastata. Omaaegsed põhimõtted on välja öeldud kodulehel (niipalju kui seda on ulme.ee all): Eesti algupärane, tänased ja eelmise sajandi anglo-ameerika tipptegijad ning head-paremat mujaltki maailmast. Paraku, tunnistan, oleme sarjaga natuke säästurežiimil – turg on kõntsa täis ja korralike teoste tõlke- ning autoritasud muudavad projekti majanduslikult mittetasuvaks. Ehk siis kvaliteeti alla lasta ei taha, aga päris kõike seda, mida tahaks, ka välja anda ei saa... Eks ole sellegi sarja taga selline hajus „ekspertgrupp“, kes soovitusi annab. Palju tuleb muidugi ise lugeda. Nii otseses mõttes kui ka kursis olla trendidega maailmas. Ütleks pigem niipidi, et muidugi on see tore töö, aga lõpuks on see vaid töö, mida tuleb korralikult ja hingega teha.

6. Kuidas sa üldse kirjastamiseni jõudsid?

Peamiselt rahulolematusest sellega, mida eesti keeles välja antakse.

7. Kuidas hindad oma kirjastajategevust? Mida oled selle käigus õppinud?

Ehh. Sarja tehes jõudis mulle valusalt kohale teatud kurbloolus – tõeliselt hea maitsega, intelligente ulmelugeja on need teosed, mida ma tahaksin talle eesti keeles lugeda anda, juba inglise keeles läbi lugenud... Jah – kes koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise – ma arvan ise kah, et „Sündmuste horisont“ on päris hästi välja tulnud. Aga rikkaks ma sellega saanud ei ole. Vastupidi. Ja seda, mida õppinud olen, olen korduvalt ajakirjanduses ja ka mujal välja öelnud – kui senine kultuurivaenulik poliitika Eestis jätkub, on küsimus ainult selles, kas eestlus hääbub ühe või kahe põlvkonna jooksul. Mul on oma missioonitunnetus ja ega ma siis ometi ei kahetse seda, mida teinud olen, kuid teisalt võtan seda kui õigust ja õigustust öelda: ma olen emakese loodusega ühel meelel – sihukest jobukarja ei ole siia maamunale vaja! Ma ju tegutsengi ainult lootuses, et see kõik veel muutub, kuid niikaua, kui eestlased hääletavad Keskpärakonna poolt ja kultuurile raha küsimise peale saad ainult sõimata, jään eelmises lauses väljaöeldu juurde.

8. Alustasid avaldamist 1999 aastal. Mida oled õppinud kirjanikuna?

1999 alustasin avaldamist Siim Veskimehe nime all. Kirjutanud ja ka avaldanud olen vähesel määral eluaeg, ehkki avaldan veelkord lootust, et varasema seos minuga kunagi välja ei tule...
Ma ei ole mingis mõttes selline sündinud jutuvestja. Eks ma muidugi kirjutan hingest ja seda, mida kirjutada tõesti tahan, kuid paljutki oma lugudes konstrueerin ma teadlikult lugeja poole vaadates – et tal huvitav oleks. Palju olen õppinud selles mõttes, et tean, mis on minu tugevad ja nõrgad küljed.
Ja muidugi olen õppinud seda, et kõigile sa meeldida ei saa.

9. Mida soovitaksid algajale kirjanikule, kes tahab kirjutada teaduslikku fantastikat?

Kui saad, ära tee!Päriselt ka – teaduslik fantastika on nõudlik žanr. Olgem ausad, kui vaadata kasvõi Asimovi või Heinleini esimesi katsetusi, tuleb tahtmine öelda „jutulabori tase“. Need lood kirjutati vaakumis – varem ei olnud praktiliselt midagi. Tänapäeval nõuab hea SF-i kirjutamine annet PLUSS haridust. Muidugi – kui sul on briljantne ja uudne probleem – miks mitte? Aga maailm on ikkagi nii kaugel, et enne magistriõpet mõne sellise otsa enam naljalt ei komista...
Või ütleks teisiti – vaadake, kõik lood, mis inimesele korda lähevad, on ikkagi inimesest. Ka igivana teema (SF või ükskõik mis muu) läbikirjutus võib tõeliselt hea olla – kui kirjutaja oskab sinna panna midagi, mis lugejale korda läheb.
Nii et õpi kirjutama! See, et sa asetad tegelased väljapoole tavapärast, on lisaväärtus.

10. Oled Eesti Kirjanike Liidu liige. Kas Eesti kirjanik peaks olema Eesti Kirjanike Liidus? Mida see kirjanikule annab? Mida on see andnud Sulle?

Esiteks on KL enamvähem ainus legitiimne kirjarahvast ühendav organisatsioon Eestis. Traditsioonidega ja väärikas pealekauba. Ei pea keegi selle liige olema, see on ikka sügavalt isiklik asi, aga kuni liikmemaks ei tapa, tundub see kuidagi loomulik.
Teiseks annab see sidemeid ja võimaluse end kogu aeg kellegagi võrrelda. Info liigub, kuuled, mis tehakse, osaled siin-seal – kui sa ei taha kusagil nurgas ainult oma rida ajada, kui sa tahad kuuluda nende hulka, kes ligikaudu sama asja ajavad, siis võiks ju.
Ja kolmandaks on see päris terava mõistuse ja keelega seltskond – nii tore on nendega koos juua.