Eesti päevaleht, 18. november 2005 Anthony Burgessi “Kellavärgiga apelsin”, mis kuulub žanrilt vaieldamatult ulmekirjanduse hulka, on teos, mille väärtusi möönavad isegi ulmevaenajad. Sedalaadi raamatuid on eelmisel sajandil olnud teisigi – näiteks George Orwelli “1984” ja Kurt Vonneguti “Tapamaja, korpus 5”. Kui esimene neist maalib sünkmusta pildi totalitarismist ja teine sõjast, siis Anthony Burgess võtab ette kuritegevuse. Rohkem kui 40 aastat tagasi kirjutatud romaan ei ole sobiv nõrgema närvikavaga inimestele. Veidras vene laenudest kubisevas slängis pajatab oma lugu 15-aastane Alex, kelle elu koosneb baarides molutamisest ja omasuguste jõuguga süüdimatute väärtegude kordasaatmisest. Paari päeva mahub bibliofiili läbiklobimine, ühe kirjaniku majja tungimine, mehe vigasekspeksmine, ta naise grupiviisiline vägistamine jpm. Vargusi, autoärandamisi ja jõukudevahelisi arveteklaarimisi ei tasu mainidagi. Lõpuks läheb halvasti – politsei satub neile peale ja läbipekstud vanake, kelle majja nad sisse murdsid, sureb. Alex läheb vanglasse, kohaneb seal küll ruttu, kuid saadab korda järjekordse mõrva ja seejärel allutatakse sundravile, mispeale ta ei suuda enam sõna otseses mõttes kärbselegi kurja teha. Süüdi ühiskond ise Raamatu tegelik sisu ja mõte algabki sellest. Huvitav on mainida, et Ameerika väljaandel puudub viimane peatükk, mis on kogu loo mõistmise seisukohalt küllaltki oluline – vaimset ümbersündi ei toimu ja Alexile on taas avatud tee tagasi kuritegusid sooritama. Kas ameeriklastele oli liiga keeruline, et autor ei rakenda mingeid kirjanduslik-moraliseerivaid võtteid või deus ex machina’t? Tegelikult polegi ju oluline korralikult ja soravalt kirjapandud sündmustik, mis lugejat hetkekski lahti ei lase – jah, see on nauditav, kuid vaidlused ja arvamused algavad suhtumisest sellesse mitmekihilisse hoiatusromaani, kus iga järgmine lahend juhatab suuremasse ummikusse. Kus on siis tehtud viga, et sünnivad sellised nagu Alex? Mis on nii pööraselt valesti, et nad tegutseda saavad? Raamatu vastused on ridade vahel olemas – kogu ühiskond on selline, võõrandunud ja moraalitu, vegeteerides päevast päeva ilma kõrgemate sihtide ja sügavama eesmärgita. “Kellavärgiga apelsini”, nagu iga laineidlöönud ja ajaproovile vastupidanud teost, ei saa lahutada kontekstist, milles see kirjutati ja milles meie seda loeme. Stanley Kubricku film näiteks annab küll üsna adekvaatselt edasi sisu, kuid paratamatult visuaalsele meediale omastes jämedates toonides ja detailidest loobumise hinnaga. Filmis muide puudub see mainitud vene-maiguline dialekt ja Burgess ise kirjutaski ju loo ikkagi anglo-ameerika maailmale, kus enamik lugejaid ilma lisatud seletusteta sellest niikuinii aru ei saa. Samas suhtume meie siin tänu isiklikule kogemusele hulga teravamalt sellekeelsetesse kaakidesse. Ehk seetõttu läheb eestlasest lugejast mööda ka mujal maailmas paljuarutatud peategelase klassikalise muusika lembus, mis näib olevat sisse toodud lisaks kõigele muule ka tema inimlikustamiseks.