Võimalik, et see polnud nii mõeldud, kuid hümnimängimise ärajätmine uusaastaööl andis kindlasti tõuke diskussioonile, mis on eestlase hinges püha ning kus ja kuidas seda väljendada tuleks.

Üks destruktiivsemaid, mõtlemist betoonsängi suruvamaid asju on poliitiline kaart.

Sel on muidugi oma selge funktsioon, kui me räägime suuremõõdulisemast kaardist – näete, siin on joon, kus lõppeb meie maailm, siin on okastraattõkked, kaamerad, miiniväljad, automaaturid, ja edasi on teine võim, teised tavad-seadused ja teistsugused inimesed.

Terve taasiseseisvuse aja on Tallinna enne valimisi haaranud trammimine – see on valimiseelne mula trammidest, mis luulumõtete piiril balansseerides reaalsusega ei haaku ja pärast valimisi millekski ei kohusta. Viimasel ajal on nakkus levinud ka Tartusse, kirjutab kirjanik Ats Miller.

Kas te teate, kui raske on superkangelase elu?

Alati vaatavad kõik minu otsa. Kusjuures ma rõhutan, alati. Siis, kui juhtus midagi, ja siis, kui ei juhtunud. No mida saan ma teha, kui vihma ei tule? Mida saan ma teha, kui primadonna Blondiel on deprekas?

Jah, ma tean, mida te mõtlete, aga au see teile ei tee. Kusjuures see, mida te mõtlete, on veel väike mure ja teatud mõttes isegi meeldiv. Abielus ma ju ka ei ole.

Ei saagi olla, sest ma olen masin.

„Raske päev, Janice?” Mees oli pealtnäha kolmekümnendate teises pooles ja naine kahekümnendate keskel. Mees oli tõusnud suurest tugitoolist ja läinud naisele vastu, kui välisuks avanes; esiku ja toa vaheline uks ei avanenud enne välisukse täielikku sulgumist – kosmoseasumi reeglid, mis sest, et neid polnud seal Fööniksi orbiidil kunagi vaja läinud.

Rasked automaatväravad avanesid. Tumedate klaasidega suur must Volvo vähendas lähenedes kiirust ja libises nende vahelt läbi nii, et esitiibadele jäi vähem kui vaksajagu vaba ruumi.

Pikk, noorepoolne, kahvatusinises vabaajaülikonnas mees astus autost välja, kui see peatus mõnede juba hoovi pargitud sõidukite kõrval, kõige esimesel, ilmselt talle vabaks jäetud kohal. Mehel olid jääsinised silmad, kõrged põsesarnad ja väike lõug, tema õlgadeni ulatuvad nisukarva juuksed olid korralikus soengus kuklasse hobusesabaks kogutud, kus neid hoidis kinni sama värvi märkamatu kummipael.

Need kõik muutuvad maniakkide käes relvaks. Need lahutatakse oma tõelisest tähendusest, valatakse üle loogikavaba jampsiga ja saadakse malakas, millega materdada tervet mõistust.

Õnnelikud on need, kes õigusemõistmisega kokku puutuma ei pea! See kõike muud varjutav tõdemus, kui juttu tuleb kohtust, paneb endalt küsima, miks on siinmail asjad nii valesti, et kodaniku maksude eest ülal peetavad ja teoreetiliselt tema kaitsmiseks loodud struktuurid tekitavad peamiselt hirmu ja tülgastust?