Kataloonia – maakaardi needus

Üks destruktiivsemaid, mõtlemist betoonsängi suruvamaid asju on poliitiline kaart.

Sel on muidugi oma selge funktsioon, kui me räägime suuremõõdulisemast kaardist – näete, siin on joon, kus lõppeb meie maailm, siin on okastraattõkked, kaamerad, miiniväljad, automaaturid, ja edasi on teine võim, teised tavad-seadused ja teistsugused inimesed.

Ent mida räägivad kõik astronaudid nagu ühest suust – kosmosest riigipiire näha ei ole. Maa on üks tervik.

Tõde on alati kusagil vahepeal – nii, nagu elu ei saa eksisteerida ilma rakumembraanita, ei püsi ühiskond ilma elementaarse oma-võõras eristuseta. Maailm muutub, rahvad liiguvad, inimesed otsivad uut-paremat, kultuurid tõusevad ja kaovad. Ent poliitiline kaart, mis maalib ühed riigid ühe ja teised teise värviga, on omalaadne relv, mis üritab sisendada, et kunagi sõdadega paika pandud barjäärid on igavikuliselt püsivad – oled sees või oled väljas, teisi võimalusi ei ole.

Saagem aru ja olgem õiglased – ka riigid on moodustised, mis loodud kestma. Need PEAVAD enda olemasolu eest seisma, see on neile sisse ehitatud ja enamasti seal elavate inimeste huvides.

Rida trikke surnutega

Ajaloost ei pääse! (Kes Nõukogude Liidu sissetungi Afganistani mäletab) Pürenee poolsaarel oli väga pikk, peaaegu 800-aastane kogemus mauri piiratud väekontingendi ajutise viibimisega nende maadel rahva progressiivse osa kutsel. Meil oli kah 700 aastat germaani rüütlite ja Venemaal 200 aastat mongoli-tatari piiratud väekontingendi ajutist viibimist nende territooriumil (muidugi rahva progressiivse osa kutsel).

Selle progressiivse osaga on üldiselt lihtne – alati leiab mõne jobu. Soomlastel leidus näiteks Otto Wille Kuusinen, kui 1939. aastal tahtis Nõukogude Liidu piiratud väekontingent asuda ajutiselt Soome territooriumile.

Samas näiteks USA Põhjaosariikide vägede ajutine viibimine Lõunaosariikide territooriumil näib venivat pikaks, niisamuti kui Euroopa kolonistide ajutine viibimine Ameerika mandril. Kusjuures siin on oluline erinevus, sest Lõunaosariikides ju ei viidud läbi põhjalikku genotsiidi.

Veel huvitavamaks lähevad asjad siis, kui piiratud väekontigent üritab end maskeerida. Mäletate ju küll Saksa Debiilvabariiki, mis hajus nagu paha hais, kui ajutine piiratud väekontingent, mille tääkidel see püsis, need sakslastele maha müüs.

Rumeenia tükk, kuhu Stalin piiratud väekontingendi ajutiselt jättis, püsib mingi skisofreenilise visadusega, kuigi eriti vist keegi ei püüa teha nägugi, nagu oleks olemas mingeid moldaavlasi. Viimane Austria-Ungari veider jääk läks rahulikult pooleks 1993. aastal, samas kui Idariik ise püsib, sest keegi ei julge mõeldagi, mis siis saab, kui kaks ilmasõda napilt kaotanud seltskond asja tõsiselt kätte võtab. Teisalt jälle Ida-Preisimaaga muret pole, sest see puhastati põhjalikult neist, kel võiks olla teisi arvamusi piirkonna kuuluvuse osas.

Ja Edela-Euroopa juurde tagasi tulles – Reconquista käigus üldiselt löödi kah mauri piiratud väekontingendi liikmed ja neid pooldavad tegelased maha ja islam keelustati.

Hädad hakkavad hetkest, kui riiklik golem ei tööta olulise osa seal elavate inimeste huvides

Genotsiidist pääsesime meie napilt – nõukogude sotsialismi keskmine võimekus oli hävitada üks rahvas aastas. Teispool Peipsi järve elav arvukas eesti kogukond aga tapeti, samuti hävitati soome-ugri rahvastest näiteks ingerisoomlased ja karjalased. Kumminui on sellega võrreldes väga leebe vahend.

Austria-Ungari oli vajalik Osmanite impeeriumi tõrjumiseks; USA püsib koos, sest seal elavad inimesed on sellest huvitatud. Samas kui Pürenee poolsaarel on kaks riiki lihtsalt sellepärast, et mäeahelik oli omal ajal tõhus tõke – inimesed on ju praktiliselt samad. Galiitsia keel, üks Hispaania tunnustatud keeltest, on samasugune fatamorgaana nagu moldaavia keel – see on olemas ainult Hispaania riiklikes huvides. Nii et kui see kärtsmoonikumäng piiridega Pürenee poolsaarel oleks kunagi natuke teises konfiguratsioonis „tardunud”, kui seal oleks mitte kaks, vaid üks kuni kuus riiki, oleks see tegelikult täpselt sama normaalne kui praegune reaalsus. Ja iga võimaluse puhul leiduks neid, kes ajavad mingit süüdimatud iba seadustest ja ajaloolisest õigusest ja kõige hullem – usuvad, mida räägivad...

Ei, Eesti ja Kataloonia situatsioone ei saa otseselt võrrelda! Jah, Kataloonia vallutati kunagi. Korduvalt. Kunagi oli midagi laiades piirides sarnast omaette riik. Kataloonia sai kõvasti rappida kindral Franco diktatuuri ajal ja osa kibedust keskvõimu vastu tuleneb sellest. Ent Kataloonial ei ole n-ö uusajal tunnustatud riiklust, mille vaieldamatu okupant oleks katkestanud.

Teisalt täpselt sama rõlgelt demagoogiline on võrrelda Kataloonias toimuvat pronksiööga – isegi Venemaa, kes selle jama korraldas, ei söandanud rüüstamisi hääletamiseks nimetada.

Mis ühendab eestlasi ja katalaane – me oleme oma territooriumil suhteliselt selgetes piirides elavad rahvad, kel on oma kultuur ja identiteeditunne, ning nagu me ei olnud rahul Vene okupatsiooniga, pole nad rahul keskvõimuga. Me ei saa hukka mõista näiteks kasahhe ja valgevenelasi, kes arvavad, et neil on parem kuuluda SRÜ-sse, niisamuti kui me ei saa hukka mõista šotlasi ja bretoone, kellest suuremal osal pole midagi suuremasse riiki kuulumise vastu. Ent kuidas teisiti kui mõistmisega saame me suhtuda ühe rahva iseseisvuspüüdesse?

Ei tohi ka karta analoogiat Ida-Virumaaga – kui me kord juba oleme kolonistidele kodakondsuse andnud ja nad ei taha meie riigis elada, siis oleme midagi valesti teinud ja see piirkond on meie jaoks kaotatud. Ja kuni me elame maailmas, mis suhtub halvasti genotsiididesse, pole ei Eestil, Hispaanial ega mainitud Suurbritannial või Prantsusmaal muud teed, kui korraldada asjad nii, et inimesed tahavad seal riigis elada.

Hispaania on läbi kukkunud – katalaanid ei taha.