Eelmisel nädalal oli vaatluse all füüsikaline reaalsus, mis väga hästi sõnamulinale ei allu. Faktidesse süvenedes on liigagi selge, kui arulage, kallis ning täna ja igavesti marginaalne on taastuvenergia tehnilise tsivilisatsiooni vaates.

See on mõtisklus inimeseks olemise vastutusest meid ümbritseva eluslooduse kontekstis, konkreetsemalt suhtumisest kõikvõimalikesse elukatesse.

Alkoholi hinda tõstetakse, et me hakkaksime vähem jooma – elamiskulusid tõstetakse, et me hakkaksime vähem elama.

Alustada tuleks kahest tõdemusest:

1. Muistsest intermeediumist: „Statistika näitab, et meil loetakse palju ajalehti, aga juuakse ka palju viina. Võta siis nüüd kinni, kus on algus, kus ots, mis põhjus, mis tagajärg – kas lehti loetakse ainult purjus peaga või hakkas inimene jooma sellepärast, et luges lehe läbi…”

Miks on meil Eestis nii, et kui loed lehest ametnike artikleid ja juhuslikult oled vastava valdkonnaga kokku puutunud, tuleb peale jõuetu raev? Tuleb tahtmine sellele kirjutanud ametnikule kolki anda või ministeerium õhku lasta või vähemalt minna malakaga Toompeale...

Aleksander Smith tahtis rekordiga kuulsaks saada.

Mille tegi veel lollimaks asjaolu, et esiteks sedalaadi rekordeid Guiness põhimõtteliselt ei registreeri – kui eluohtlikke – ja teiseks ei loe see ka mitteametlikul skaalal, sest Marsil pole päris vaakum.

Aleksander Smith oli, kui asju õigete nimedega nimetada, joodik ja luuser. Ja mitte kõige teravama mõtlemisega. Küll aga täis tahtmist teiste kulul elada. Niipalju ta mõistis, et viimast on hulga lihtsam teha kuulsana. Kuulsust üritas ta saavutada veidrate rekorditega.

Eesti ei ole selles osas mingi erand, et rasketel hetkedel võtab riigi ja rahva juhtimisel koha sisse vaimne eliit, kõikvõimalikud kultuuriinimesed. Neil on tihti madalam valulävi, rohkem südametunnistust ja lõpuks ka võime selgelt ja arusaadavalt sõnastada, mis on valesti ja mida teha tuleks.

Antud artikkel ei ole kuidagi, ei positiivses ega negatiivses mõttes seotud liikumisega Eesti 200; või siis ainult sedavõrd, et raske oleks välja mõelda perspektiivitumat ja depressiivsemat nime – umbes nagu inimest 35-ndal sünnipäeval õnnitleda sõnadega, et katsu nüüd veel teine pool elust ka kuidagi välja vedada...

Sõbrad, tahtsin puudutada üht teemad, mis minu arvates on probleem, ja meeldiv on tõdeda, et ka Arnold Rüütel ja Mart Helme puudutasid seda oma kõnedes. Kummatigi pean oluliseks toimetaja, tõlkija ja eesti keeles kirjutava kirjanikuna see oma mätta otsast üle rääkida.