Eesti on kaitstud paremini, kui võib-olla viimase tuhande aasta jooksul, ent kui iseseisvust ikka vähegi säilitada tahame, siis on enda lõdvakslaskmine kõige viimane asi, mida lubada saame.

Septembris korraldas Venemaa idaosas Vostok 2018 – suurima sõjaväeõppuse pärast Nõukogude Liidu lagunemist – ja 25. novembril ründas Kertši väinas, neutraalvetes Ukraina laevu. Asetagem ka NATO jõud Eestis õigesse konteksti – sellega öeldakse, et rünnak Eesti vastu on rünnak NATO vastu. Ega kellelgi ei ole erilist illusiooni, nagu Eesti sõjaväest ja liitlasvägede 800 mehest piisaks, kui Venemaa päris ära keerab ja tõsiselt impeeriumit taastama asub.

Huvitaval kombel ei ole Venemaa viimaste õppustega mingit suuremat jama kokku keeranud. Kuid üks huvitav detail: aasta varem otse meie piiride taga toimunud õppuste Zapad 2017 järel tuli nentida, et õppustel osales vast 5–8 korda rohkem sõdureid-tehnikat kui algselt deklareeritud. (Tookord harjutati rünnakut läände [Baltimaad, Ukraina, Valgevene, Suwalki koridor, Kaliningradi kaitsmine etc] ja see oli normaalne; kahtlane oleks, kui nad seda ei teeks.) Vostok 2018 puhul aga tundub, et mõne koha pealt kirjutati hoopis juurde (esmajoones lennutehnika osas). Venemaa valetab alati, seekord siis oli vaja muljet jätta…

Tegelikult kaitseb Eestit kõige paremini see, et venelastel on näpud põhjas ja rahakott ei luba veel üht sõda endale kaela võtta. Samas, Vene armee moderniseerimisega minnakse edasi vaatamata kõigile sanktsioonidele ja muudele hädadele. Kindlasti – tegu on ju Venemaaga! – on siin palju bluffi, kuid uue relvastuse valmistamine ja sõjaväe treenimine õppustel kahtlemata toimub.

Ja ei suuda ütlemata jätta, et siin tuleks omad järeldused teha, kellele oma liitlastest tõeliselt loota saame – pärast Kertši väina intsidenti ei toetanud Prantsusmaa ja Saksamaa täiendavate sanktsioonide kehtestamist Venemaale.

Viimse koloniaalimpeeriumi ähvardus

Eestil on ainult üks vaenlane, mis kujutab endast reaalselt sõjalist ohtu ja loomulikult on kogu kaitse üles ehitatud Venemaa vastu. Arusaadavalt välistab see igasuguse võimaluse „sõltumatuseks” või „neutraalsuseks”, sest Venemaa lihtsalt ei tunnista seda. Ilmselgelt on Eesti kaitse põhiküsimus, mida teeb rünnaku korral NATO, st kuidas korraldada asjad nii, et Venemaa rünnakule järgneks NATO kiire ja tõhus vastulöök. Kõik muu on irrelevantne.
Seda on võib-olla raske hoomata, aga Venemaaga tänasel kujul on kõik juba niikuinii läbi. Kõik teised koloniaalimpeeriumid on lagunenud ja tekkinud iseseisvate tükkide saatus on sõltunud sellest, kas ja kellega need õnnestus ümber rahvastada. Kui põliselanikkond hävitati või assimileeriti, sai valitsevaks läänemaine vaim ja need riigid on enamasti rikkad ja sõjaliselt tugevad – USA, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa. Edasi on hulk vaheastmeid, alates suuremast osast Lõuna-Ameerikast, kus valitseb vaesus ja poliitiline segadus, ning lõpetades Lõuna-Aafrika Vabariigiga, mis nüüd tasapisi metslusse vajub.
Venemaal on õnnestunud koloniaalimpeeriumi idaosa säilitada, ja seda peamiselt kahel põhjusel: esiteks on kõik vallutatud alad otse selja taga, st mugavalt maadmööda koos, ja teiseks surus nõukogude režiim kõik iseseisvumispüüded maha jõhkrusega, mis tsiviliseeritud maailmas koloniaalimpeeriumite lagunemise aegu enam absoluutselt mõeldav polnud (võib-olla otsitult ekstreemne näide, aga katsuge korraks ette kujutada taanlasi Islandil midagi Tšetšeenia sõdade sarnast korraldamas…)

Teisalt ei ole Venemaal kunagi õnnestunud suuremasse ossa Siberist tekitada rohkearvulist vene kogukonda ja viimastel aastakümnetel on see protsess hoopis kiiresti vastassuunas liikunud – venelased lasevad sealt jalga ja üle piiri imbuvad asemele hiinlased (väikeste, miljonimeheliste gruppidena…)

Ida-Ukrainas ei võitle Venemaa Läänega Ukraina pärast, seal võitleb Lääs Hiinaga Siberi pärast

Kahtlemata ei ole see nii üheselt hoomatav ja ega siis USA, EU või NATO riigid ole mingid kaugelenägelikkuse ja vastutustundliku poliitilise nutikuse etalonid. Ent veel vähem on seda see kildkond Venemaal, kes endist hiilgust taga nuttes läänesuunal sigatseb ja hambaid näitab ja kuna jõudu kipub nappima, Hiinale toetuse eest oma püksid maha müüb. Vabandust selle jõhkra kujundi pärast, aga viimased mõõdavad muiates Venemaa ahtrit ja sätivad vaseliini valmis… (Meenutagem näiteks gaasitrassilepinguid, millest Venemaa saab peamiselt „aitäh”, katseid luua koos hiinlastega ühist maailmavaluutat USA dollari kõrvale ja Põhja-Korea toetamist; tegelikult mahub siia ritta ka nimetatud õppus Vostok 2018, ehk katse Lääne jaoks Hiinat liitlasena näidata.)

Kui Nõukogude Liit lagunes, ootas maailm Venemaa tsiviliseerumist – demokraatiat, vabadust, avatust, ausust… Maailm pidi pettuma – selle asemel, et kasutada ajaloolist võimalust ja tasapisi inimlikkustuda, valis Venemaa veel generatsiooni-paar skisofreenilist impeeriumiihalust.

Kukkumine tuleb paratamatult, lihtsalt seekord on see veel valusam kui 90-ndate alguses. Kui meil veab, jääb Eesti kõrvale võimalik et väga verisest tõmblemisest, mis tõenäoliselt Venemaa lõpliku allakäigu ja lagunemisega kaasas käib, ent igal juhul peame selleks valmis olema. Keegi ei taha tunnistada kõige mustemat stsenaariumi, aga mittetunnistamine ei muuda seda olematuks – kodusõda Venemaal võib olla tuumasõda.

Meil ei peaks olema illusioone selle suhtes, mida Lääne-Euroopa tegelikult meie kaitsmisest arvab. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ignoreeriti sealmail Ida-Euroopa hoiatusi, nimetades neid mõnitavalt „nõukogude-järgseks stressiks”. Toon muutus alles pärast Georgia ja Ukraina sõdu; toon, aga mitte suhtumine. Sest hirmsasti tahetakse Venemaaga äri teha, saada sealt odavat naftat ja gaasi.

Venemaa on EU jaoks nagu joodikust puskariajaja kortermajas – lärmab, lõugab, loobib kõik oma rämpsu täis ja võib teinekord lõuga anda, kui end õigel ajal ta teelt ei korista… aga tema käest saab odavat alkoholi ja teisigi huvitavaid asju – soodsalt, ära ainult küsimusi esita.

Ukraina endaga on veel hullem – Venemaa ju tegelikult saavutaski selle, et tsiviliseerumine lükkus seal määramata ajaks edasi. Seal on korruptsioon sama hull kui Venemaal ja vaatamata sõjale käib endiselt vilgas kaubavahetus „agressoriga”. Ega Lääne-Euroopa diplomaadid siis päris lollid pole, eks ole: nad näevad seda skisofreenilist olukord – meie kehtestame Ukraina toetuseks sanktsioone ja kanname kahju, sel ajal kui nemad ise rahulikult edasi äri teevad, sealhulgas toodavad Venemaale sõjatehnikat…

Aga ikka väga tahaks Ukrainat ja, mis seal salata, ka Venemaad arenenud maailma poolele – ja sellest vaatenurgas saab tegelikult väga selgeks Lääne näiline hambutus ja otsustamatus kogu selles konfliktis. Kui Venemaa jääb kokku, ei kao lootus see ühel päeval tsiviliseerida. Kui see laguneb, paneb Hiina Siberile käpa peale ja valgele inimesele on Uralite-tagune kadunud.

Ja nüüd võib igaüks ise kolm korda arvata, kui kiiresti ja otsustavalt reageeritaks Venemaa sissetungile kuhugi Baltikumi.

Mis juhtub, kui Venemaa tungib Baltikumi?

Neid stsenaariume on Leo Kunnas mitmel pool (ka ilukirjanduslikult) lahti kirjutanud, nii et lubatagu teha lühidalt. Ühelt poolt kvalifitseeruvad nõmedaks ärplemiseks mõnede Vene sõjaväelaste väited, nagu suudaksid nad Eesti mingite minutite või tundidega vallutada. Teiselt poolt suudaks Venemaa muidugi Eesti vallutada, enne kui keegi appi jõuab, kui kogu oma armee enam-vähem toimiva osa „õppustel” piiri taha kuhjab.

Eelneva valguses võib juhtuda, et vaatamata kõigele ei järgne Eesti või mõne Balti riigi vallutamisele tingimata suur sõda. Kõige mustema stsenaariumi pani kirja Rein Taagepera: „Aastal 1956 tungis Moskva Ungarisse ja USA president Eisenhower ei teinud midagi. 1968. aastal tungis Tšehhoslovakkiasse ja lääs vaatas pealt. Käsutas Poola purustama Solidarnośći ja president Reagan lõi vastu näppe Poola valitsusele, ent mitte N. Liidule. Järgmisena N. Liit varises. See on taust president Putini saavutustele Gruusias ja nüüd Ukrainas.”

Vapustavalt kaunis, lausa liigutuspisar tuleb silma… kui ainult need poleks meie siin, kes kogu selle Vene sita sees peavad elama, kuni Lääs budistliku rahuga ootab…
Mida Eesti peaks tegema?

Tuletagem endale meelde numbreid – EU ja NATO on peaaegu pool maailma majanduslikust võimsusest, Venemaa 1,5%. Tegelikult saab Venemaa kiiresti ja haledalt lüüa kõiges peale alatu susimise – alates majandussõjast ja lõpetades tuumakonfliktiga. Loomulikult kardavad kõik terve mõistusega inimesed tuumakonflikti ja loomulikult võib see lõppeda totaalse hävinguga, ent sama elementaarne on, et kui asi juba selleni jõuab, hävitatakse esmajoones Venemaa lõplikult ja pöördumatult.

Me ei tohi lasta tekkida nn hübriidsõjal, mis oma olemuselt on üks terrorismi liike – peidavad ju Ukraina „separatistid” end tsiviilelanike seas ja need „rahvavabariigid” oleksid ka ammu kadunud nagu paha hais, kui neid ei toetataks piiri tagant varustuse ja otsese tulejõuga. Nagu 2007. aasta aprillisündmused näitasid, Venemaa niikuinii üritab, sellest me ei pääse, ja järeldused peaksid olema ilmsed – mida kiiremini ja tõhusamalt me spioonide ja sabotööride tegevuse peatame, seda parem.

Meie huvides on seista vastu Venemaa sissetungile, nii et see oleks sunnitud kasutama regulaararmeed – meie huvides on, et konflikt eskaleerub täiemõõduliseks sõjaks, mis ei jäta NATO-le teist võimalust kui sekkuda. Oluline on kindla rindejoone olemasolu. Rinde tekitamiseks ei pea Eestil olema kõigis relvaliikides ründevõimekust. Näiteks lennuväge, sest Eesti õhuruumis saab tegutseda kogu Euroopas baseeruv NATO lennuvägi, kummatigi peavad meil olema need mehed, kes maa peal vastasega kontakti astuvad ja neile lennukitele teatavad, mida pommitada tuleb.

Kõige parem muidugi, kui Eesti kaitsevõime on nii hea, et Venemaa mõistab, et siin ei tule kerget võitu. See võiks olla parem Soome omast, aga seda me ilmselgelt ei suuda, kuid olgem otsekohesed, Eesti kaitsevõime peab olema parem Läti ja Leedu omast – teate küll seda lugu, kui kaks turisti kohtavad kõrbes lõvi ja üks hakkab jooksukingi jalga ajama – „Sa ei suuda ju lõvist kiiremini joosta!” „Jah, aga piisab, kui ma sinust kiiremini jooksen!”

Esimene samm oleks relvastatud piirivalve taastamine, järgmine korraliku soomusvõimekuse väljatöötamine ja sealt edasi juba korralik õhukaitse ja võimekus Läänemeri vaenulikest laevadest tühjendada (paarsada Tomahawki, pool miljonit dollarit tükk…) Need viimased punktid sisaldavad juba endas ka heidutus Venemaa jaoks, et sõja korral ei jää puutumata piiriäärsed piirkonnad, Peterburi kaasa arvatud. See tähendab üsna ilmselt ka sõjaliste kulutuste olulist tõstmist, vähemalt 3%-le.

Utoopia? Muidugi mitte, ikka täielik düstoopia, aga kui me – eestlased riigina – üldse midagi ei tee ja ainult NATO-le loodame, ei saa ju ka hukka mõista neid – nii kodanikke kui „liitlasi” –, kes arvavad, et targem on juba esimeste ohumärkide puhul siit uttu tõmmata.