Me elame ajastul, mis hakkab kaotama usku demokraatiasse. Kuidas muidu hinnata avalikke väljaütlemisi seoses Brexitiga, et kas lollide otsus peab ikkagi siduv olema? Mida ühist on demokraatial Kataloonia hääletajate kumminuiadega tümitamisel ja udutamisel, et nende iseseisvust ei saa tunnistada tänu mingitele hallitanud paberitele? Või kuidas on võimalik millegi demokraatialaadsena serveerida kübaratrikki, kuidas Eesti endale presidendi sai?
Millimallikas on teatavasti juba miljard aastat ilma ajuta vastu pidanud ja see sisendab lootust ka suuremale osale inimkonnast. Millimallikas on peale selle ka ülimalt tolerantne eluvorm ja tema toiteväärtus on nullilähedane. Analoogsel põhjusel on maailmakaardil rida riike. Näiteks Eesti.
Eesti peaks olema väike, aga tubli. Väiksusega on raske midagi kiiresti ette võtta, tubliduse aga võib võtta kokku ühte sõnasse: enesesisendus. Eestis on väga hea mobiililevi, samas ka kõrge enesetappude arv; meil on madal riigivõlg, aga ka sündivus; uuendusmeelsus on korrelatsioonis emigratsiooniga ning tasuta wifi narkosurmadega.
Lühidalt: me oleme mingite numbrite järgi justkui tublid, aga õnnetud ja sureme välja. Esitame juba stambiks saanud küsimuse: mis on sellel pildil valesti?
Kas me vajame majandusnäitajaid või kodu ja kindlustunnet? Üldisemalt, kas me vajame suurepäraseid sooritusi või midagi, mis elu elamisväärseks teeb? Või õelalt ja otse küsides – kas see, mida teeme, pole mitte asendustegevused vältimatu huku palge ees?
Jõukast talust üksiku vaeseni
Ja terve Eesti tegeleb pikki aastaid näiteks kooseluseadusega. Väga vähe oli inimesi, kes pidasid õigeks nõukogudeaegset kriminaliseerimist ja vabadus selles vallas tundus loomulik. Kuid ükskõikse sallimise asemel raevukalt imetlust ja privileege nõudes õnnestus ühiskond selle kolmandajärgulise küsimusega lõhestada. See ei too meile juurde uusi kodanikke, kes oma õiguste eest seisjaid vanaduspäevil üleval peavad või meie keelt ja kultuuri edasi kannavad.
Mitte kedagi pole vaja kuidagi diskrimineerida. Aga ühiskond, mis ei suuda end taastoota, on surnud ja seega täiesti väärtusetu.
Mis ikkagi saab aastal 2026, kui status quo jätkudes muutub Eesti sotsiaalsüsteem jätkusuutmatuks? Või küsime lihtsamalt – kui Eesti riik ei suuda enam pensione maksta. Vähendame pensione või tuleb tagasi jäine pensionisammas? Kui muistne vanur siinmail enam rehapulkigi ei suutnud vesta, pandi ta kevadel jääpangale ja saadeti mere poole.
Ja seda selles valguses, et inimkond pidavat olema ju rikkam kui kunagi varem. Tööstusriigid suutsid tagada esmavajadused täielikult ja kõigile umbes alates 1950ndatest.
Ehk mis siis on nii valesti jaotussüsteemis, et oleme kuidagi märkamatult jõudnud kuhugi keskaja halvematesse aegadesse, kus keskmine sissetulek ei taganud inimväärset elu? Ma pole loomulikult esimene, kes seda küsib. Kuidas jõuti sellest, et talu kui tootmisüksus pidas üleval peret koos kõigi pereliikmete ja teenijatega, suutes maksta nii hariduse kui ka tervishoiu eest (loomulikult oma ajastu tasemel), töölispereni, mis enam seda kõike ei suutnud, ja seal edasi tänapäeva üksikute inimesteni, kes vaevu endagagi hakkama saavad ega julge mõeldagi lastele? Ja ärge tulge rääkima maksudest! Talu maksis kirikukümnist, kuninga kahekümnendikku, kohaliku valitseja veerandit kuni kolmandikku ja sillamakse ja teemakse ja jumal teab mida veel.
Lubatagu anda väga ebakorrektne vastus – feodalismile ei järgnenud vabadus, hoopis kapitalismil õnnestus inimesed uuesti orjadeks muuta, sest mida muud on omandita, pangalaenuga seotud indiviid? ja orjandus on aastatuhandete kogemustele tuginedes väga ebaefektiivne majandusmudel.
21. sajandi väljakutse
Küsigem nii – kas me suudame vastutuse elu, eestluse ja üldse kõige inimväärse eest tuua kusagilt abstraktsetest kõrgustest tagasi hoomatavale, pere või kogukonna tasandile? Sest küsimus pole otseselt ülalpeetavate hulgas. Hea meelega peetakse üleval „omi”, loomulikke ülalpeetavaid – lapsi, vanureid, õnnetuste ohvreid või isegi lihtsalt elule jalgu jäänuid ehk kõiki, kes on ikkagi valmis vastu andma niipalju, kui suudavad. Teatud piires ollakse valmis aitama ka võõraid. Inimesest võõrdunud hoolekanderiigi suurim häda on omade muutumine võõraks, ehk tohutu, kontrollimatu mass, mis tahab hüvesid ilma selle eest midagi vastu andmata.
Me näeme tulemas roboteid, mis lihtsad ametid üle võtavad, ja paari operaatoriga tehaseid, mis suudavad toota tervele maailmale arvuteid, hambaharju või tualettpaberit. Kas me suudame end ja oma riiki muuta niivõrd, et ühelt poolt kasutada teaduslik-tehnilise progressi tulemusi, teiselt poolt aga elada elamisväärset elu? Üksi me seda kindlasti ei suuda, sest meie miljoni vastu on miljardid, kes küsimusi esitamata paljunevad ja lagastavad. Ilma tugeva sõjaväeta on võimatu oma elustiili kaitsta ja seega on vältimatu huku ainus alternatiiv tugev tööstus.
Kas me suudame olla eeskujuks nii paljudele lääne inimestele, et tulevikus oleme osa mingist ennast kaitsta suutvast paljunemisvõimelisest kooslusest? See aga tähendab kogu ideoloogia, maksusüsteemi ja ka peremudeli ümberhindamist. Me kas teeme seda või mängime, kuni saab, millimallikat.