Meie, eestlased, tahame rahvana püsima jääda ja reaalne võimalus meil selleks ka on. Mitte ühelgi hetkel aga ei tohi me unustada objektiivset tegelikkust, mida ei anna ümber rääkida.
Globaliseerumine on fakt. Igal aastal sureb maailmas välja paarkümmend keelt. Mitte kusagile ei ole kuldsete tähtedega kirjutatud, et eestlased on jumalast valitud.
Sajandipidu saab läbi, tuled kustuvad, laga tahab koristamist ja arved maksmist. Algab hall argipäev, kus sündivus on endiselt tunduvalt allpool taastootmispiiri, eestlased rändavad välja ja langeb tervena elatud aastate arv. Ja siis tullakse ütlema, et me pole kunagi ajaloos nii hästi elanud. Kui järele mõelda, on see üks kurvemaid või jubedamaid asju – kas elujõud on juba nii lõplikult otsas, et me hääbume isegi enneolematu poputamise tingimustes?
Loodame, et see nii ei ole.
Järgnevalt on vaadeldud ainult taustsüsteemi, n-ö suurt pilti, ja sellest ka ainult üht tahku, jättes täielikult kõrvale ideoloogilise dimensiooni. (Kui mind kohe kividega pilduma ei hakata, siis sellest edaspidi.)
Võib-olla kõige ohtlikum luul, mis ikka veel aeg-ajalt pead tõstab ja kaasmaalaste ajusid risustab, peitub iseseisvuse väärtõlgenduses. Eesti riik ei eksisteeri tühjas ruumis ja paljukorratud Põhiseaduse preambulis sätestatud eestluse eest seismine tähendab tänases maailmas pigem kavalust sidemete sõlmimisel, mitte müüre looduses ja teadvuses. Vaadake kõigest tuhat kilomeetrit lõuna poole – isegi 45 miljoni elanikuga Ukraina on juba neli aastat hädas naaberriigi poolavaliku sissetungiga. Mitte miski ei aita – ettenähtavas tulevikus on meie naabriks agressiivne Venemaa ja meie iseseisvus seisab ainult NATO relvadel.
XX sajandi alguses toimus Euroopas kaks suurt kodusõda, mille laastav mõju rahvaste geneetikale annab võib-olla veel sajandeid tunda (kahes põlvkonnas järjest valiti välja vaimselt ja füüsiliselt terved noored mehed, kes seejärel hukkusid lahinguväljal, järglasi andsid põhiliselt need, kelle kompetentsed komisjonid olid välja praakinud). Kõige rohkem lõikas nimetatud kodusõdadest ja Euroopa nõrgenemisest nende läbi kasu USA, kes laskus isegi koostööni ajaloo ühe inimvaenulikuma diktatuuri, Nõukogude Liiduga. USA vägede viibimine Euroopas veel tänagi on ühelt poolt loomulikult hädavajalik, kuid ei tohi hetkekski unustada, et see annab USA-le ka võimaluse pidevalt sekkuda Euroopa siseasjadesse.
Võib-olla USA hegemoonia maailmas jätkub, võib-olla tuleb XXI sajand Hiina sajand, ent ilmselt ei muutu midagi vaieldamatus tõsiasjas, et kui seal kõrval veel määrab midagi EL, siis Venemaa puruvaese militaardiktatuuri ja vaikselt degenereeruva Põhjala vahele kiilutud Balti kribal on sellest mängust nii umbes kuus liigat allpool.
See jutt ei ole mõeldud eestluse halvustamiseks, vaid õige perspektiivi tajumiseks. Olid minulgi pisarad silmas, kui esimest korda sinimustvalge Toompeale kerkis. Ent küsiksime nii, et palju meid tegelikult aitab, et kusagil Pekingis esindavad kaks inimest Eesti riiki? Muidugi oleks tore, kui me sarnaselt Norra naftale leiaksime näiteks hiigelsuured uraanimardlad ja saaksime kogu selle mängu kinni maksta... Muide, Norra on NATO-s. Vaevalt keegi julgeb seda niimoodi välja öelda, aga teise maailmasõja ajal said nad oma õppetunni kätte – mitte kitsepabula jagugi pole su iseseisvus väärt, kui niipea, kui asi teravaks läheb, vallutab keegi su riigi; sealjuures möödaminnes, tühiste jõududega ja poole tunniga turistikaardile sorgeldatud plaani alusel.
Tahtmata vähegi õigustada seda freak show'd, mida Brüsselis Euroopa Liidu valitsemiseks nimetatakse, peaks ometi selge olema paratamatus, et me ei pääse ka EL-i eest kuhugi. EL on alati kriisis – katsu sa sajandeid iga üks oma nurgas naabrite peale urisenud seltskonnast midagi ühtset vormida... –, ent kuhugi see niipea ei kao; ja kui ka kaob, siis igal juhul mitte meie tegevuse läbi, ja kui Euroopa positsioon maailmas nõrgeneb, toob see meile ainult häda.
EL tuleb meie heaks tööle panna! Selles oleme me, muide, kohutavalt saamatud. Võtame näiteks Rail Balticu – EL on valmis välja käima moodsa raudtee abil Eesti ühendamiseks tuumik-Euroopaga päris suure summa raha; sellest on räägitud veerand sajandit. Ja selle asemel, et arutada, mida selle abil teha saaks, on Vene trollid elukutseliste idiootide abil viinud asja selleni, et majandusest jagavate inimeste peale karjutakse, et ei tohi häirida nende kuue eriti juhmi metsise suguelu, kes ei taipa sada meetri kaugemale kolida, ja rikkuda seni kõigile tundmatu Parm Äiku vaadet sõnnikuhunnikule... Või sõnastagem see teisiti – RB ei ole kunagi olnud mõeldud Eesti raudteeühenduse probleeme lahendama. See on strateegiline raudtee Euroopa ühendamiseks; sellel on mõte ühendatud Euroopa kontekstis. Tegemist on, kordan, ühe näitega, aga kui me seda dimensiooni ei näe, on see üheks indikaatoriks, et võib-olla oleme liiga lollid, et XXI sajandi maailmas ellu jääda.
Siit tuleb küsimus, kes on väiksemas mastaabis meie liitlased? Kuhu me kuulume? Omal ajal tahtsime saada Põhjamaaks, ent nemad pole meid kunagi endi hulka tahtnud ja nüüdseks pole see enam kuigi kutsuv siht kah. Jah, muidugi on endiselt seal tunduvalt parem elada kui Eestis, nii et kolimine esmajoones keeleliselt suhteliselt lähedasse, rikkasse ja seni veel üsna turvalisse Soome jätkub. Ida-Euroopaga ei seo meid suurt muud, kui ühine Vene oht ja tänu ajaloolisele mälule palju teravam ja valulikum vastureaktsioon tsensuurile, sõnavabaduse piiramisele ja üldse ideoloogilisele surutisele, milleks on moondunud „vaba” vasakliberaalsus.
Ka selles osas on kasulik omada õiget perspektiivi. Olgu, me ei hooli eriti võrdlustest kogu maailmaga, sest mis läheb meile korda mingi Ülem-Volta? Me võrdleme end tsiviliseeritud maailmaga ja me peaksime tegelikult õnnelikud olema, et meid loetakse Ida-Euroopaks – see tähendab, et me ei ole enam „endine Nõukogude Liit”! Ainult et me oleme ka Ida-Euroopa mõistes ikka seal alumise otsa lähedal...
Ühesõnaga, midagi rõõmustavat ei ole.