... ehk kui me kavatseme rahvana edasi kestaHästi – me mõtleme välja peresid toetava ühiskonnakorralduse (siia kuulub lisaks maksusüsteemile ka muu seadusandlus ja igapäevane suhtumine). Meie, eestlased, otsustame mitte välja surra.
Me kohtame alailma nii ajakirjanduses kui erialauuringutes väiteid või sedastusi, nagu käiks perede haprus ja sündimuskordaja (keskmise naiste elu jooksul sünnitatud laste arv) langus alla taastootmispiiri kuidagi paratamatult kaasas industrialiseerumise ja üldise elatustaseme tõusuga.
On ilmselge, et maksusüsteemi põhimõtteline ringikorraldamine perekeskseks ei lähe kergesti. Esiteks tuleb hirmus ruigamine kõigilt neilt, kes on hakanud juba loomulikuks pidama, et riik poputab kogu parasjagu molli äärde kogunenud seltskonda, sõltumata suuremat sellest, mida need vastu annavad.
J
oonistasin eelnevalt välja ühe võimaliku perekeskse maksumudeli. Väga lühidalt koosneb see kolmest komponendist: 1. mingist minimaalsest baaselatisest, 2. laste saamist ja kasvatamist soosivast tulumaksusüsteemist ja 3. kompensatsioonimehhanismist teiste ühiskonnaliikmete tarvis.
Eestluse püsimajäämiseks tuleb luua 3-4-lapselisi edukaid peresid soosiv süsteemKõige suurem vahe kõigi eelmiste ajastute inimeksistentsiga on efektiivsuse määratu kasv. Aadlit ja vaimulikke ei saanud olla üle paari protsendi ühiskonnas, kus 9/10 töövõimelistest rühmas põllul.
Maailmas on kodanikupalka proovitud ja tulemused on vastukäivad. Viltuläinud katsetega on enamasti lihtne näidata, miks nii läks – ei ole vaja vast palju vaeva raisata tõestamaks, kui oluline on iga rahajagamise puhul, kellele ja millistel tingimustel seda jagatakse.
Seda ürgvana mõttetera võib väga hästi kasutata kogu baaselatise või kodanikupalga ümber käiva diskussiooni iseloomustamiseks.
Huvitav on sealjuures täheldada, et kuna ma pole senistes aruteludes toonud selgelt välja, kas ma olen sellise kontseptsiooni poolt või vastu, saan nii pooldajatelt kui vastastelt, nii et tolmab.
uigi nõrgukeste hirmukramp on ühiskonna halvanud, teadvustame siiski väljasuremist ja enamik ei taha sellega leppidaEelmistes kirjutistes katsusin visandada (sest selle mahu juures on ju tegu pigem sünopsisega) põhilisi piirtingimusi, kuidas ühiskondlikku rikkust ringi jagatakse.
Tegelikult meil juba on baaselatis. Ainult et sellel on teised nimed. Kõige alumises otsas on see toimetulekutoetus ja „kodanikupalgast” eristab seda vaid see, et seda tuleb taotleda ja lisaks tuleb alandlik olla ja kannatada ära hulk „kontrolli”. Edasi kõikvõimalikud vähekindlustatute toetused ja lõpuks kuulub siia alla ka tulumaksuvaba miinimum.
Ükskõik kui suur on kodanikupalk ja kuidas seda jagatakse, on see endiselt vaid kodanike maksurahaMe elame täna Eestis olukorras, kus riik võtab ära ja jagab ringi üle poole n-ö normaalse sissetulekuga töötaja palgast (kui liita kokku kõik tööjõumaksud, käibemaks ja tohutu hulk igasuguseid aktsiise ja lõive ja nii edasi; erinevatel arvutusmetoodikatel võib siin lei
