Selle küsimuse üle on palju pudrutatud. Olgem ausad, ühiskonna- ja majandusteooriate puhul sõltub saadud vastust alati sellest, mida tõestada on vaja.
Kõigepealt, „kodanikupalk” kui selline pole olemuselt sotsialistlik, ükskõik, kas me mõtleme „sotsialismi” all Skandinaavia heaoluühiskondi või Nõukogude Liidu totalitaarset pärisorjust.
Kas baaselatis oleks põhimõtteliselt mõeldav? Jah, kuid...
Arenenud tööstusriikide reaalsus on mõnes aspektis võrreldav ja mõnes aspektis võrreldamatu varasemate ajastutega. Küllust on maailmas varem ka olnud – kui me mõistame külluse all olukorda, kus esmaseid ressursse on rohkem kui ühiskond tarbida suudab.
Olemas võivad olla tingimusteta põhisissetulek või näiteks baaselatis, kuid „palk“ kui mõiste eeldaks millegi tegemist (mitte lihtsalt olemasolemist), ja nii hästi ei lähe vaevalt ühelgi riigil maailmas, et nad võivad endale tõesti lubada seda rangelt ainult kodanikele maksta.
Koroonaviiruse vastase Suure Isamaasõja kvintessentsiks võiks olla järgmine nähtud pilt: käib kodanik poes, mask eest ja kindad käes. Ja siis tõmbab maski alla ja sügab kindaga nina.
Ühesõnaga, aeg oleks lõpetada selle tervet mõistust solvava massihüsteeria õhutamine!
Nii umbes kaks kuud tagasi olin minagi koos paljude teistega kindel, et koroonaviirus asub ühte ritta nende iga paari aasta tagant üle käivate epideemiaäbarikega ja viimsepäevapaanika on naeruväärne.
5. august 1936 – 16. mai 2019 – võõrapärase nimega mulk, kes elas omapärast elu ja kirjutas omapäraseid laule ja raamatuid
Järelehüüdeid on mitmesuguseid. On kohustuslikke, on kuivi, kuid põhjalikke, mis autorit entsüklopeediliselt kirjeldavad, ja on neid mis tulevad südamest.
Kuulge, see demo vaktsiinivastastele, kuidas näeb välja vaktsiinivaba maailm, hakkab virilaks muutuma. Noh, omajagu huvitav on teada saada, et minu tavalist elustiili nimetatakse karantiiniks, aga mis majanduse seiskumine? Turism, jah, langes ära, aga tobukesed veavad sihukeste seljatäitega kõike träni koju, et võib-olla hakatakse toimuvat tagantjärele buumiks nimetama…
Jutt on Iraani kindrali Qasem Soleimani tapmisest 3. jaanuaril – miks Donald Trump selleks käsu andis ja mida see kaasa on toonud.
Pealkirjas toodud, meie jaoks kristlusest tuntud mõttele on läbi ajaloo välja pakutud julgelt kümneid tuhandeid parafraase, hüperboole ja interpretatsioone. Minule isiklikult meeldib vastata kunsti vaimus, millega olen elus paarkümmend aastat tegelenud:
Me kõik oleme kuulnud Maslow’ püramiidist – põhivajadused all, „kõrgemad” üleval; mõte on selles, et eneseteostus võib pisut oodata, kui on külm ja nälg. Umbes sama asi on ka riikidega, esmane on nende võime üldse riigi kui sellisena eksisteerida (sest muidu on ju kõik edasised arutlused parema juhul teoreetilised).