Peaaegu ühtki probleemi ei saa lahendada, tungimata selle juurteni.

Ilma ennustamine pidi olema ülilihtne tegevus – kõigepealt tuleb homme ca 3/4 tõenäosusega sama ilm mis täna; umbes sama tõenäosusega ilm ka soojeneb, kui soojenes eilsega võrreldes; kui aga temperatuur erineb palju keskmisest, võib tendents pöörduda...

Mis mehhanism see on, mis sunnib muidu üsna ajutegevusega olendeid ühel hetkel lemmingutena järve sammuma? Mis paneb näiteks koolidirektoreid käituma nagu hüsteerilisi vanapiigasid, kes seelikuid vastu rinda surudes laua peal kepseldes kiljuvad, kui hiirekest näevad?

Tavaline argument kosmoseuurimise vastu on, et kas pole vastutustundetu, isegi alatu kulutada raha uudishimu rahuldamiseks, kui siin Maa pealgi asjad korras pole?

Vastu võiks sama õelalt küsida, et kuidas seostuvad mingiski mõttes inimväärse „korraga” islamiterrorism ja väärakad, kes kaebavad su kohtusse, kui sa ei luba neid lasteaeda liputama.

… rohkem kui teised. Tõsiselt ka – igaüks, kes teisiti väidab, on rassist.

Ma tahaksin elada päevani, mil ka Eesti on mõne omadest üles tiirlema saatnud.

Seni jääb kaasa elada teiste taevaskäimisele ja loomulikult tuleb selles kontekstis kõigile esimeseks pähe ISS – rahvusvaheline kosmosejaam.

Lubatagu alustada üsna karmil ja otsekohesel toonil – konservatiiv olla ei tähenda loll olla! Jah, konservatiivse maailmavaatega kaasneb teatud ettevaatlikkus, õppimine ajaloost ja läbiproovitud lahenduste eelistamine avantüüridele, kuid seda ei tohi segi ajada progressihirmu, esoteerika ja ignorantsele sõnavahule ehitatud trollimisega.

Enne, kui võtsin põhjalikumalt vaagida peresid toetava maksusüsteemi võimalusi, kirjutasin kevadel USA kosmosevägedest ja sellega seonduvalt kosmoseuurimise vast kõige olulisemast numbrist – ühe kilogrammi maalähedasele orbiidile (LEO – Low Earth Orbit) viimise hinnast.

Baaselatist, ehk ideed maksta kodanikele lihtsalt selle eest, et nad olemas on, tuleb tegelikult vaadelda kui teatud mõttes möödapääsmatut ühiskonna sidususe toetamise mehhanismi postindustriaalajastul – kas tõesti on raske aru saada, et me maksame niikuinii ja kas tõesti on vaja inimest mööda ameteid solgutada?

Kolmas peamine vastuväide baaselatisele kõlab (emotsionaalsel kujul) umbes nii, et on lausa kuritegelik jagada „niisama” laiali meie ühist raha, eriti inimestele, kes sellega midagi peale ei oska hakata. Et tasuta saadud asjad on odavad ja kodanikupalk ei muuda midagi, vaesed jäävad vaeseks ja rikkad saavad rikkamaks.