Baaselatist, ehk ideed maksta kodanikele lihtsalt selle eest, et nad olemas on, tuleb tegelikult vaadelda kui teatud mõttes möödapääsmatut ühiskonna sidususe toetamise mehhanismi postindustriaalajastul – kas tõesti on raske aru saada, et me maksame niikuinii ja kas tõesti on vaja inimest mööda ameteid solgutada? (Seda kõike muidugi juhul kui areng läheb edasi ja me sajandite või aastatuhandetega mõõdetavalt tagasi ei lange – mis on ju ka reaalne oht…)
Me ei ela enam ühiskonnas, kus toitja kaotus tähendas töövõimetutele kas surma, kerjakotti või paremal juhul varjupaika. (Neid viimaseid on olemas olnud ajaloo algusest, enamasti usuinstitutsioonide juures, kuid… kõige pehmemalt öeldes polnud neis eeldatav eluiga enamasti just pikk…)
Oleme sisenemas ühiskonda, kus päris suur osa tõesti ei leia endale sobivat tööd – ja kui nüüd tuleb keelele, et inimene PEAB töötama, siis vast mõtleksime hetke, millisest ühiskonnakorraldusest on pärit sellise veendumuse imperatiivne sisendamine?
Areng on liikunud tööstustsivilisatsiooni algusest sinnapoole, et kõike vajalikku toodab järjest väiksem kildkond kõrgelt haritud spetsialiste, ja kõik märgid näitavad, et see tendents süveneb kiiresti. Võib-olla ei peaks me tegelema sellega, et kõiki ühiskonnaliikmeid tingimata sebimas hoida, vaid rakendaksime – meie käsutuses olevad, kogu varasema inimkonna ajalooga võrreldes igas mõttes tohutud – ressursid sinna, kust king pigistab?
Järelkasvule.
Väidan, et järgmise poole sajandi jooksul on edukad vaid need ühiskonnad, kes on suutnud selle probleemi lahendada. Vaevalt et seda annab teha piiride sulgemise või muude isolatsioonimeetmetega – tahame me või ei taha, kõik me oleme osa maailmamajandusest ja kuni endiselt tehakse üle 90% teadustöödest USA-s, ei õnnestu kuidagi reel püsida ilma läänemaailmas genereeruva innovatsioonita.
Jah, Uus Maailm sai päris tükk aega hakkama sisserändajate sulatamisega – kui sa tahtsid USA-s (või Kanadas, Austraalias või Uus-Meremaal) edukas olla, tuli hakata valgeks inimeseks – ja seda nii keele kui kultuurihoiakute poolest.
Ent enam see ei toimi – oleme liiga rikkaks saanud, ühiskonnad on liiga leebeks muutunud ja enam pole sisserändajatele nii teravat survet. Vastupidi, pooletoobised liberastid räägivad, et oh kui tore, kui te arendate siin meie juures edasi oma primitiivset inimvaenulikku kultuuri, mille eest te just põgenesite…
Seega probleem kui selline ei ole kindlasti baaselatis (või ükskõik kuidas seda nimetada). Baaselatis on armas kontseptsioon selles mõttes, et näe, oleme nii rikkad, et mingi väikse osa saame omadele laiali jagada, ilma et selle saamiseks tuleks mingite troppametnike juures end alandamas käia. (Kummatigi, nagu ma korduvalt varem olen kirjutanud, päris tingimusteta baaselatis olla ei saa, sest küllalt suur osa inimesi ei saa eluga hakkama isegi taiplikuma koolieeliku tasemel ja tänu rohkem kui sajandipikkusele edukale perelõhkumisele pole neil ka lähedasi toeks.)
Probleem on ühiskondliku rikkuse jagamisel niimoodi, et mõistliku hulga laste saamine ja neist tarkade, tervete ja elus edukalt hakkama saavate kodanike kasvatamine oleks nii majanduslikult kui ühiskondlikelt hoiakutelt igas mõttes soositud tegevus.
See ei tähenda absoluutselt vanemate kojujäämist ja lastele pühendumist. (Samas, miski ei keela ühel vanemal seda teha.) Ka kooliga on tegelikult sama asi kui kogu muu majandusega – vaid vähesed, enamasti selleks palju õppinud vanemad suudaksid lastele paremat haridust anda. Mis aga, vastupidi, ei tähenda, et vanemad ei peaks lisaks õpetama või vähemalt õppeprotsessi aktiivselt sekkuma; kasvõi sel tasemel, et mida kuradit pärdikule seal koolis üldse õpetatakse…
Kogu läänemaailm on jõudnud elukorraldusse, kus normaalne pere ei ole edukasolemise vältimatu või vähemalt eeldatav komponent. Aktsiaseltsi ainus eesmärk nii XX sajandi majandusteooriate kui neist inspireeritud seaduste valguses on teatavasti aktsionäridele tulu teenida ja kitsas mammonakummardamise vaates on perekonda, kultuuri ja kaugemasse tulevikku investeerimine kõigest kahjum. Võib öelda, et me näeme enda ümber tõestust, et mainitud teooriad on oma sügavamas olemuses enesetapjalik lühinägelikkus.
Või sõnastagem see niimoodi, et üksildus, suhete ebakindlus, väikesed pered ja sündimus alla taastootmispiiri ei ole mitte industriaalajastu paratamatus, vaid enesetapjalike teooriate tölp rakendamine. Proovisime – valus. Vast aitab, hakkame mõtlema? Mida teha põhimõtteliselt teisiti?
Vastus on eelmistes artiklites tegelikult antud – loeme lapsed inimesteks ja hakkame nendega tegelemist igas mõttes soosima. Jah, baaselatis on üks komponent sellest, ent kui sellega koos kaob maksuvaba miinimum, ei muutu suurema enamuse (pakun, et 93–96%) inimeste jaoks praktiliselt midagi. Palju olulisem on laste kasvatamist soosiv maksusüsteem.
Me vajame ühiskondliku mõtte muutust n-ö kahest otsast korraga – jah, midagi on garanteeritud baaselatisega, kuid mitte palju. Ja lisa tuleb selle eest, mida sa elus teinud oled. Jah, muidugi on võimalik, nagu seni, koguda raha mingisse (pensioni)fondi, kuid maksusüsteem peab soosima laste kasvatamist. Ehk siis võimalikult ruttu tuleb alustada maksusoodustuste kehtestamisest laste kasvatamise eest.
Arvan, et mida rutem me jõuame selleni, et maksusüsteem on lihtne ja selge, seda parem – maksud sissetulekult 50%, mis väheneb 4 lapse puhul nulli. Või poolt sellest summast, ehk 25% tulust on võimalik kasutada töövõimetute ülalpidamiseks või pensionifondi makseteks.
Tuletan meelde, et endiselt jääb alles käibemaks ja Eestis ei ole julgetud tõsta (kuigi peaks) diskussiooni vara- ja kapitalimaksudest, mis moodustavad arenenud riikide riigieelarvest üldiselt väikese, kuid märgatava protsendi. (Kapitalimaks üldiselt soosib selle „liigutamist” ja võib õigesti rakendades takistada tulude väljakantimist riigist, kuid see on omaette pikk teema. Täpsustan, et kindlasti ei poolda ma maksukoormuse tõusu.)
Tuletan veelkord meelde, et pakutud skeemid (alates maksusoodustusest iga lapse pealt 12,5% etc etc) on esialgsed. Me vajame selleteemalist diskussiooni ühiskonnas.
Ent me ei pääse sellest kuidagi. Jah, midagi on võimalik ära teha teistel viisidel (päris hea meede on ju ka näiteks emapalk), kuid aeg on küps hüppeks mõtlemises. Uues ajas ellujäämiseks ja edasiarenemiseks on vaja aru saada senise elukorralduse põhimõttelistest vigadest – lapsed EI OLE luksus, vaid ainus viis kestmiseks, ja järgmisesse sajandisse jõuavad ainult need arenenud riigid, kes sellest õigel ajal aru saavad.