Maailmas on kodanikupalka proovitud ja tulemused on vastukäivad. Viltuläinud katsetega on enamasti lihtne näidata, miks nii läks – ei ole vaja vast palju vaeva raisata tõestamaks, kui oluline on iga rahajagamise puhul, kellele ja millistel tingimustel seda jagatakse.
Võib-olla tasub siinkohal esile tõsta Kanada kogemust aastatel 1974-1978 – nn Mincome projekti raames maksti lisaraha Dauphini elanikele (leibkondadele), kelle sissetulek jäi alla kokkulepitud piiri. Toetus ei kadunud automaatselt, kui inimene töötas, vaid vähenes 50 senti iga teenitud dollari kohta. Jah, linnas hakati vähem tööd tegema… kuid esmajoones jäid rohkem koju väikeste laste emad ja õppivad noored. Paranesid noorte õppetulemused, vähenes õppeasutustest väljakukkumise tõenäosus ja täiskasvanud hakkasid rohkem õppima. Täheldati teatud tervishoiukulude, koduvägivalla ja vaimse tervisega seotud probleemide vähenemist.
Linnast kadus vaesus. Katset ei jätkatud, sest kardeti, et inimesed lõpetavad töötamise ja hakkavad rohkem pühenduma pereelule (pered hakkavad kasvama)…
Läks kellelgi mõni lamp põlema? Mida meil siin tarvis on?
Eelnevalt sai välja pakutud skaala 250, 400 ja 700€ – mis juhtuks sellise kodanikupalga juures?
250€ ei muudaks suurt midagi.
400€, kombineerituna maksusüsteemi muutusega (st et seda ei maksta kõigile lihtsalt juurde tänase süsteemi raames – mis oleks üsna absurdne –, vaid et selline sissetulek oleks kõigile inimestele minimaalselt tagatud) oleks vast see piir, kus see juba oluliselt muudaks ühiskonna käitumist.
Nagu eelnevalt selgitasin, võib 400€ baaselatist vaadelda kui 800€ maksuvaba sissetulekut. Eeldades, et alles jääb mingisugune väljateenitud aastate osa, saab ümberarvutuskonstante valida nii, et midagi ei muutuks rõhuval enamikul vanaduspensionäridest.
Kõige suurem muutus oleks seega lastel – nende sissetulek suureneks oluliselt ja seeläbi väheneks lastega perede vaesusrisk. Teatud määral oleks ka siin tegemist raha ühest taskust teise tõstmisega, kui sellest tuleks maksta lapse kooli pearaha. Küllap tähendaks see ka kõigi tasuta huviringide jmt kadumist – eeldataks ju, et see raha antakse otse lapsele.
Selge, et neid otsuseid ei tee laps, need teeb tema eest vanem. Samuti selge, et kuhugi ei saa kaduda koolikohustus ja ühiskonnas peavad olema tõhusad kontrollmehhanismid, tagamaks, et seda raha ikkagi lapse heaks kasutatakse.
Nii et teatud mõttes võib ka 400€ lastetoetust vaadelda kui asjade teisiti nimetamist. Samas, sellega laheneks koduõppe ja erakoolide probleem – vanema asi, kuidas ta last õpetab. (Jääma peab muidugi perioodiline kontroll, et laps ikkagi õpib.) Sama juhtub koolitoidu, huviringide ja palju muuga – lapsel ja vanemal tekib võimalus rahakotiga hääletada. Haridusse tekib turumajandus – konkurents. Oo jaa – see on midagi sellist, mis paadunud haridusametnikud hirmust kiljuma paneb, aga vast oleks aeg sotsialism hariduses lõpetada? Proovisime, rahvas jäi lollimaks…
Kriminaalid ja asotsiaalid? Tegelikult kõik vastutusvõimetud – kindlasti peab ühiskonnale jääma otsus, et kui on selge, et inimene ise oma eluga toime ei tule, talle seda raha otse ei anta, vaid ühiskond otsustab, milliseid teenuseid ta selle eest saab. (Alates vanadekodudest, supiköökidest ja mingist ööbimisvõimalusest kuni selleni välja, et ohtliku kriminaalkurjategija kong peabki olema spartalik ja toit vähempakkujalt, sest ta valvamine on kallim…)
Mida teha püsivalt riigis elavate võõramaalastega? Võõrtöölistega? Võõrüliõpilastega? Illegaalidega? Nendele küsimustele on mitu võimalikku vastust, kuid toogem välja peamine – kui baaselatise kontseptsiooni üldse üritada reaalsusele lähendada, selgub, et „automaatselt ja kõigile” ei tule mitte kuidagi välja.
Siit tasub kohe edasi minna ja vaadelda, mis juhtuks, kui baaselatis oleks 700€? Rangelt võttes pole see Eestis üldse mõeldav, sest sellist raha meil lihtsalt ei ole. Ent tuletagem meelde, et USA kodanikupalga ettepanekutes-arvutustes lähtutakse 1000 USD-st, nii et eeldades, et me ikkagi vähemasti tahame olla arenenud riikide paadis, tasub efektide illustreerimiseks lähtuda hetkel küll rohkem EU keskmisest kui meile sobivast vahemikust.
Võiks huvi pärast arvutada – kuigi see oleks puhas õunte pealt ennustamine –, kus kusagil umbes 500 ja 700€ kodanikupalga vahel ühiskond täielikult kinni jookseks. St millal näiteks 30% töövõimelisest elanikkonnast saadaks töötegemise mõtte kuradile.
Mõtleme teistpidi – kujutage näiteks ette koristaja tööpakkumist: „… palk 100€ kuus…” Ehk siis reaalselt saaks selle töö tegija 800€ (ja eeldusel, et tööjõumaksud on 50%, läheks teine sama palju maksudeks; st kulu tööandjale 200€). Mingit jumet on vast oskustöölise tööpakkumisel 1000€ või muude väärt ametite pakkumistel, ütleme, 2000€ ülespoole.
Meenutagem, et tegelikult on suur osa ameteid praegu juba väljamõeldud ametid – seega küsimus on filosoofiline, või kui keegi soovib, moraalne või tunnetuslik. Ehk inimesi jääbki juba praegu kõvasti üle, seni on vaid püütud neid sebimas hoida, hoolega luues illusiooni, et nad on vajalikud.
See süsteem hakkab niikuinii kinni jooksma. Me räägime äritegevuse arendamisest ja ehitame sellised kontrollmehhanismid, et enne toidukoha avamist käib sealt läbi 30 ametnikku, kes tahavad selle kinni panna enne, kui see üldse avatud saab. Meil ei ole õpetajaid, aga haridusrahast läheb vaid paar protsenti õpetajate palkadeks ja vohavad igasugused väärmoodustised nagu Innove ja mõned haridus-tippametnikud võitlevad hariduse devalveerimise (eksamite kaotamise) eest, sest muidu nende endi lapsed gümnaasiumi lõpetada ei suudaks…
Me räägime eesti keele kui islandi keele järel vähima rääkijate arvuga tänapäeva teaduslik-filosoofilises mõttes täisväärtusliku keele (selliseid on kõigest paarkümmend!) arendamisest ja me toetame omakeelseid kirjanikke meeletu, jalustrabava viietuhandikuga riigieelarvest (millest pool jõuab kirjanikeni, teine pool läheb ametnike ümbermaailmareisideks) ning raha kulub igasugustele võrdõigusnilbikutele.
Seda nutulaulu võiks jätkata – ent peamine on mõista, et need ei ole „kasvuraskused” ega „juhuslikud häired”, vaid süsteemne häda.
Seega enne, kui baaselatisega edasi minna, tuleks vaadelda, kas õnnestub maksusüsteemi nii üles ehitada, et töötav inimene oleks ausalt motiveeritud siin elama ja tööd tegema.