Seda ürgvana mõttetera võib väga hästi kasutata kogu baaselatise või kodanikupalga ümber käiva diskussiooni iseloomustamiseks.
Huvitav on sealjuures täheldada, et kuna ma pole senistes aruteludes toonud selgelt välja, kas ma olen sellise kontseptsiooni poolt või vastu, saan nii pooldajatelt kui vastastelt, nii et tolmab.
Lubatagu taas korrata põhilist: 1. mingis mõttes meil juba on baaselatis, 2. väga raske on kujutleda, et see saaks tõepoolest olla võrreldav normaalse palgaga ja 3. lugege uuesti pealkirja – miks me seda üldse teeme?
Teeme mõned põhikooli-exceli arvutused, vaatleme jämedates piirides, mida tähendaks baaselatis 250, 400 ja 700€. Vaikimisi on eeldatud, et seda „makstakse” (st ilmselt on teatud juhtudel vaja ka muid lahendusi) kõigile riigis legaalselt viibivatele inimolevustele.
1. 250€ baaselatis ei muudaks palju. Kuid seda juhul – ja sellega nõustub ka rõhuv enamik kodanikupalga apologeete –, kui muutub ka maksusüsteem. Kui me eeldame, et riik võtab, nagu senigi, maksudena ära umbes poole rahast, mille tööandja peab välja käima, vastab 250€ baaselatist 500€-sele maksuvabale miinimumile. (Jah, see ei ole päris nii, sest tulumaksuvaba miinimumi ei arvestata sotsiaalmaksu ja igasuguseid muid pudinaid; teisalt taipavad tavaliselt juba 10-12-aastased, et maksude jagamine tööandja ja töövõtja kohustuseks ja sinna vahele mingi „brutopalga” kokkuvõimlemine on alatu häma.)
Ehk siis (jah, loomulikult eeldades, et ka ülejäänud maksusüsteem sobivalt järele venib) ei muudaks see palgasaajate jaoks sisuliselt midagi.
Pensionäridel ei muutuks samuti sisuliselt midagi, kui pension lahutataks baaselatisosaks ja mingiks väljateenitud aastate vmt osaks.
Laste puhul oleks kõige olulisem vahe, kas baaselatisest tuleb tasuda õppemaks (või tasaarveldatakse sellega)? Kui tuleb, ei muutu laste jaoks kah sisuliselt midagi, sest 1.-2. lapse toetus pluss koolide pearaha jagatuna aastale on umbes-täpselt sama.
Töötute puhul, eeldades, et esialgne eelmisest palgast sõltuv toetus jääb, muutub niipalju, et kui viimaste aastate palgast sõltuvad kuud läbi saavad, ei ole vaja toimetulekutoetust taotleda, see jääb jooksma automaatselt ja igavesti.
Sama kehtib ka puudetoetuste jmt kohta. Nüansse on tegelikult tohutult ja kõiki neid ei jõua vaadelda (emapalk, üliõpilastega seotu, kinnipeetavad, illegaalid, asotsiaalid et cetera ad nauseam…)
Loodan, et sellele ei ole vaja rohkem aega raisata? 250€ baaselatis oleks vaid sildivahetus. Jah, muutuks arvutusmetoodika ja ehk õnnestub teatud määral realiseerida varem mainitud kõige positiivsemat – selle saamiseks ei pea midagi tõestama (aga arusaadavalt võib vaid fookus teise kohta nihkuda – et sa pead tõestama legaalset staatust ja elementaarset vastutusvõimet.)
Ei tohi ka unustada, et 250€ on palju allpool toimetulekupiiri, nii et arusaadavalt peavad alles ja töösse jääma kõik hetkel ühiskonnas toimivad mehhanismid, mida mõnikord lugupidamatult lapsehoidja-riigiks nimetatakse.
Seega 250€ baaselatis võiks kõne alla tulla vaid kui täiesti uutel alustel põhineva maksukorralduse esimene samm – et inimesed sellega tasapisi harjuksid ja kõige hullemad lastehaigused ja ainult paberil töötavad luulud saaks süsteemist välja pekstud.
2. Asjad läheksid huvitavamaks, kui baaselatis oleks 400€. Eeldades, et tööjõumaksud on nagu praegugi umbes pool, tähendaks see kõige tervemõistuslikuma, erisusteta proportsionaalse maksusüsteemi puhul maksuvaba miinimumi 800€. Suurema enamiku töövõtjate jaoks ei muutuks seega endiselt midagi.
Tööandjate seisukohast on muutused suuremad – väga odavat tööd ei taha enam keegi teha, sest n-ö pingutuse ja juurdesaadava raha suhe on madala palga puhul väga halb. Suur on ka muutus kõikvõimalike töötute osas – 400€ on võrreldav (vanadus)pensioniga, nii et milleks vaeva näha?
Seega enne, kui üldse vaadelda, mida tooks 400€ baaselatis kaasa laste ja pensionäride jaoks, tuleks pisut tulevikku modelleerida ja seeläbi püüda vastata põhiküsimustele (miks me seda üldse teeme?)
Me elame ränirevolutsiooni ajastul. Me elame tehisintellekti koidikul ja kõik protsessid, mis industriaalajastul, eelmisel sajandil vaikselt hoogu kogusid, saavad nüüd raketi tagumikku.
Kaovad kõik andmesisestajad. Me näeme seda kõige teravamalt suurte toidupoodide automaatkassade tulekuga, ent sama kehtib kõigi raamatupidajate, masinakirjutajate, sekretäride, andmekorrastajate, joonestajate, laohoidjate ja tuhande muu elukutse kohta, kes sisuliselt töötlesid andmeid vähimagi loova panuseta. (Rangelt võttes nad täiesti ei kao, nii nagu poodidesse jääb keegi, kelle asi on tegeleda kõikvõimalike tõrgetega).
Kaovad kõik sõidukijuhid. Uued veoautod juba praktiliselt sõidavad ise ja sõiduautod pargivad paremini ja täpsemalt, kui inimene suudaks. On ainult aja küsimus, millal inimene juhina liiklusest kaob. Ja kui veel võib aru saada nostalgiast suhelda inimesest müüjaga, siis kas keegi tõesti leinab taga haisvat turbakarva käblakat taksoroolis, kellega niikuinii millestki rääkida ei ole?
Kaovad üldse kõik lihtsad tööd. Karta on, et põlvkonnaga jõutakse selleni, et ebakindlat ja tülikat lihakeha ei taha näiteks ehitusel enam keegi näha. Lähema generatsiooni-kahega kaob 99% tänastest elukutsetest, täpsemalt hakkavad masinad neid inimesest kiiremini ja paremini tegema. Jah, inimesi on sellele tööle ikka vaja, kasvõi ülevaatajaks. Inimest on vaja esteetilise väärtuse lisajana ja teatud suurema inimliku mõõtme jaoks. Kuid igal juhul on neid neile kaduvatele ametitele vaja kümme korda vähem kui praegu.
Jõudsime ringiga tagasi põhiküsimuseni – kust tulevad uued inimesed, kes suudavad kogu seda robotiseeritud masinavärki töös hoida, tehisintellekti programmeerida ja nimetatud inimlikku dimensiooni arendada?