Seda lehte tuleks ilusamaks teha - see on tehtud Drupali vaikimisi funktsiooniga, mis lihtsalt korjab saidilt kokku kõik vastava märksõnaga seotud lingid; arusaadavalt on sellepärast nimekirjas ka leht, millelt just tulid. Aga igatahes põhimõtteliselt see töötab ja siit saab edasi, kuigi disainilt on leht, ütleme otse, ikka paras käkk.
NIMBY (not in my back yard, eesti keeles «mitte minu tagahoovis») sündroom ehk nimbism on saanud läänemaailmas probleemiks möödunud sajandi keskpaigast, üldtuntud terminina on seda kasutatud alates 1980-ndatest.
Ei, sellist seltskonda meil õnneks ei ole ja kindlasti pole ka õige kõiki ametnikke äärmiselt jälkideks olevusteks pidada – selles mõttes tuleb tunnistada, et pealkiri on puhas klikipüüdja.
Jah, teatud määral tõukub see pealkiri umbes aastatagusest halast. Iseenesest normaalne, kui noor inimene maailmavalu põeb, ja ega ühiskond sellele kümne tuhande aasta jooksul korduvale lobale mingit väärtust omistanudki.
Üks viis diskussioon sohu juhtida on esitada tõeliselt jabur väide ja siis, kuni oponent püüab selles leida ratsionaalset iva – mida seal muidugi polegi –, ennast imetledes mida iganes kokku lõõritada.
Donald Trump valiti USA 45. presidendiks 2016. aastal; sellest on nüüdseks 3 aastat möödas, kummatigi on seda hea näiteks tuua, sest toimuv on praeguseks suhteliselt hästi läbi uuritud ja dokumenteeritud (mis peaks jätma vähe ruumi spekulatsioonidele ja vandenõuteooriatele).
Jessikka Aro on Soome ajakirjanik (39), kes hakkas 2014. aastal uurima Venemaa mõjutustegevust internetis ja sattus õige varsti nende pingsa „tähelepanu” alla. Tema lugu on selles mõttes oluline, et ta võttis asja põhjalikult ette ega murdunud.
Seda teemat on tõstatatud sellest ajast, kui internet laiemalt levima hakkas ja digiväljaannete juurde tekkisid anonüümsed kommentaariumid. Võib-olla tõesti päris esimestel kuudel oli kõik korras. Aga siis avastasid igasugused manipuleerijad, elukutselised virisejad ja maniakaalsed käkikeerajad uue viljaka tööpõllu.
Kuigi jutt on arvutimaailmast, tuleb nähtuste juuri otsida ikkagi vanadest tuntud suhtumistest, ja aru saada, kui mitu vinti arvutid sellele peale keeravad – kuipalju „paremini” suudavad juba tänapäevased masinad või masin-inimsüsteemid meid peedistada, mõnitada ja solgutada, ilma et meil suurt midagi selle vastu ette oleks võimalik võtta.
Ma alustasin eelmist artiklit tõdemusega, et elame ajastul, kus kogu info on ühe kliki kaugusel, tõmmates kohe pidurit.
Info ei ole ühe, vaid paarisaja kliki kaugusel; lisaks nõuab selle äratundmine taustateadmisi. Ühe kliki kaugusel on ainult see pealtnäha infosarnane ollus, mida keegi sulle oma eesmärkide saavutamiseks ette söödab.