Ei, sellist seltskonda meil õnneks ei ole ja kindlasti pole ka õige kõiki ametnikke äärmiselt jälkideks olevusteks pidada – selles mõttes tuleb tunnistada, et pealkiri on puhas klikipüüdja. Kummatigi, sõnumite peale, et Eesti ametnikkond tunneb end kindla ja tugevana, peaks igal endast ja oma riigist hoolival kodanikul peale tulema umbes samasugune õudus kui pealkirjaga oleks tõsi taga.
Põhilise (kuigi mitte otseselt Eesti kontekstis) võtab väga hästi kokku näiteks Ryan McMaken (tema artikli „The Deep State: the Headless Fourth Branch of Government” tõlge ilmus mõne päeva eest Objektiivis): lisaks demokraatliku valitsuse koolis õpetatud kolmele põhiharule – seadusandlik-, täidesaatev- ja kohtuvõim – kipub vohama vähkkasvaja – ametnikkond. Sellel harul on mõningad huvitavad omadused, alates sellest, et keegi pole neid valinud, ja lõpetades tõdemusega, et rõhuv osa seadusi, mille järgi me elame, on tegelikult nende kokku sepistatud.
Jutustamata mainitud artiklit ja teisi teemasse süvenevaid materjale pikemalt ringi, sõltub ühiskonna tervis ja pikemas perspektiivis ellujäämine sellest, kas bürokraatia-kasvajat õnnestub kontrolli all hoida või mitte. Kui ametnikkond tunneb end liiga hästi, on see tõsine ohumärk. Kui see juba julgeb välja öelda, et on õitsev ja võimukas, on meil midagi väga valesti läinud.
Sest mõtleks korraks järele, milleks üldse on ametnikud? Rahva teenimiseks! Ainult. Punkt. Nad ei loo midagi; mida vähem neid on, seda parem. Teatud mõttes on neid tarvis ainult tänu sellele, et – filosoofiliselt väljendudes – anarhia on võimatu. Suurem osa inimesi kas tahtlikult või tahtmatult ei järgi alati ühiselu reegleid, ja seega tuleb suunata ja kontrollida. Ja seda kokkulepitud reeglite raames. Ja demokraatia olemus on, et reegleid teeb rahvas läbi oma valitud esindajate. Ametnikud on ainult instrumendid – vajalikud, kuid nad ei tohi põhimõtteliselt otsustusprotsessis osaleda (välja arvatud nõuandja ja n-ö tehnilise tööjõuna muidugi).
Meil, Kilplas, on muidugi kõik vastupidi. Seadusi teevad ametnikud. Ametnikud ei allu täitevvõimule; kui täitevvõim tahab kehtestada rahvalt saadud mandaati, ehk suunata riigi arengut, on ta paremal juhul rumal, halvemal kurjategija.
Ametkond on suur ja heapalgaline – muidugi, nad on laskunud 101-l lambal ära kinnitada hulga nende heaolu tagavaid seadusi (katsu mõnda lahti lasta, nagu me viimastel kuudel näinud oleme...) Tippametnikud on loonud juba avalikult varivalitsuse (aga mis see kantslerite nõukogu muud on?)
Kordame veelkord üle – Eesti ametnikkond on muutunud hiigelsuureks kasutuks vähkkasvajaks, mis ammu enam ei täida algselt talle pandud eesmärki, vaid kägistab ühiskonda. Ametnikkonnal on juba tekkinud mingi luul, et nad on justkui mingi väärtuslik või vähemalt möödapääsmatu ühiskonna osa; nad ajavad end avalikult puhevile ega häbenegi tegeleda sellega, milleks keegi neid tegelikult palganud ei ole – riigi juhtimiseks ja oma heaolu tagamiseks. Riiki peaks juhtima valitud rahvaesindajad ja tegeleda tuleks rahva heaoluga.
Kuidas lohet tappa?
Esimene asi peaks olema meil kõigil selge, aga viimastel päevadel järjest ilmuvad artiklid näitavad, et kui rahvas ka ei ole nii loll, siis selliseks teda peetakse – kui vaidlema lähevad valitud rahvaesindaja ja ametnik, on rahvaesindajal alati õigus. (Oh, jätame siin kõrvale tehnilised nüansid ja näiteks seaduslikkuse – keegi ei riku tahtlikult seadust ja siin on tõepoolest eelis teemaga pikalt töötanud ametnikul, kuid see on infovahetus tööprotsessis, mitte n-ö strateegiline suunavalik.) Esindusdemokraatias teeb rahvas oma valiku läbi valimistel hääletamise. Ja seeläbi ka vastutab tehtud valiku eest. Mitte keegi ei ole valinud ametnikku seda tegema! Kui rahvas on oma sõna öelnud, ei tohi ametnik kilada, et kas ta nüüd suukorvistatakse? Jah, ja kaelarihma saad ka ja elad kuudis – sul oli samuti võimalus valimispäeval oma arvamust avaldada. Edasi on rahvas rääkinud ja sina, ametnik, hoia oma mokk maas või otsi uus amet.
Teine asi – valitsuskulude kokkuhoid. Omal ajal toimis Rootsis geniaalne süsteem – kõigi riiklike ametite kulud pidid vähenema 2% aastas (ma tõesti ei tea, kas see täna alles on; nii oli ca 30 a tagasi, kui seal ülikoolis politoloogiat ja riigiõigust õppisin). Jah, eks seda ole teisest otsast uute funktsioonide lisandumise jmt-ga juurde kasvatatud, aga põhimõtteliselt hoidis see asja mingisugusegi kontrolli all. Meie peaksime alustama viiest protsendist, siis vast paarikümne aastaga asi normaliseerub.
Kolmandaks vajab muutmist riigivalitsemise korraldus. Eks see ole diskussiooni teema, kas riigikogus peab olema 101 inimest või mõni väiksem number, kuid just nende juures (mitte ministeeriumites) peaks olema see personal, kes valmistab ette olulise osa seaduseelnõudest. Ametnikkonna vastu ei saa, kui ca 9/10 seaduseelnõusid tuleb ministeeriumitest (osaliselt on see muidugi paratamatus, sest suur osa neist on omakorda vaid kohandatud EU seadused). Seadusloome, alates algatusest, tuleb igatahes kuidagi rahvale ja tema valitud esindajatele tagasi anda, mitte ainult loota, et nad ministeeriumitest tuleva ametnikuluule hulgast vähemalt kõige rõlgemad käkid ära tunnevad ja maha hääletavad. (Kusjuures praktikas käivad need ametnike hulgas ringi ära, kirjutatakse natuke ringi ja esitatakse tuimalt uuesti...)
Asi on viimastel aastatel hullemaks läinud – kui mõne aasta eest sai tõdeda, et meil on paks, uimane ja kallis riik, siis nüüd nad enam ei häbene ka. See enese olemasolu õigustamiseks kõike ära keelata üritav ollus on muutunud võib-olla kõige tõsisemaks meie ees seisvaks probleemiks – me ei pääse teisi kuidagi lahendamagi, kuni süvariik ligeda kleepuva meduusina meid kõiki enda all lämmatab.