Ma alustasin eelmist artiklit tõdemusega, et elame ajastul, kus kogu info on ühe kliki kaugusel, tõmmates kohe pidurit.

Info ei ole ühe, vaid paarisaja kliki kaugusel; lisaks nõuab selle äratundmine taustateadmisi. Ühe kliki kaugusel on ainult see pealtnäha infosarnane ollus, mida keegi sulle oma eesmärkide saavutamiseks ette söödab.

Just seda tuleks endale korrata söögi alla ja söögi peale, see tuleks panna loosungina suurelt arvuti kohale ja lugeda iga kord, kui midagi otsid: „Julgelt üle 9/10, mida internetis näed, on saast!”

Kui suurelt on võimalik petta?

Teate, ikka üsna mõjusalt.

Lubatagu tuua näide oma noorusest, riigist, mille nimi oli Nõukogude Liit. 1982-84 istusin osa oma kahest aastast sidepataljonis. Õppustel „hävis” üks uus ülisalajane raadiokomplekt, mille peamine erinevus vanadest sama klassi seadmetest oli, et seda sai kaasas kanda, mitte ei pidanud veoautoga vedama. Eks me kiskusime selle lahti. Mikroskeemidel, kui neil ettevaatlikult slaavi märgenditega korpus maha koputada, tulid välja kirjad „Siemens”.

Aga isegi hiljem, 80-ndate teises pooles Küberneetika Instituudis töötades ja Vene elektroonika närust seisu sügavamalt hoomates ei adunud ma veel kogu tõde – venelased ju lendasid kosmosesse ja ikka oli kujutlus, et ju kusagil suudetakse natuke järje peal olla. Alles 90-ndate alguses jõudis täiega kohale, et kogu NL „kaasaegsem” tehnika põhineski ainult vargusel – et osteti arenenud riikidest variisikute ja -organisatsioonide kaudu koduelektroonikat ja mänguasju ja NL-s olid terved tehased, mis neid tükkideks võtsid ja epovaigust uued korpused peale valasid. Et mitte mingit „oma” ülisalajaste ja vähegi asjakohaste mikroskeemide tootmist ei olegi olemas – ainult pettus, vargus ja mõõdutundetu valetamine…

Järgmiseks tasub meenutada Iraagi sõda, kus viidati korduvalt, et see oli esimene, kus USA armee mõistis täielikult meedia osa. Mis praktikas tähendas, et eetrisse ei jõudnud mitte üks kriips või piiks tsiviilohvritest. Oli ära õpitud, kuidas tõmmata uudisteagentuuridele kott pähe („kui tahate uut infot otse meie allikatest, tuleb leppida meie tsensuuriga”). Tulemusena nägi maailm sõjast klantspilti – kusagil surid „pahad”, aga ei mingeid ekstsesse… Kusagil lendas midagi õhku, linnad põlesid, aga surnuid, haavatuid, kannatusi, lähedaste ja kodude kaotamist ja lõhutud elusid enam ei olnud.

Ja kui lisaks tunnistatakse kallutamissoovi…

Kui probleemi illustreerimiseks tuua taas paar kõige selgemat näidet, siis esiteks tasub mainida Donald Trumpi vastast sõjakäiku. Saagem aru, tegemist on üsna pretsedenditu käitumisega selles mõttes, et vastupidi demokraatia olemuslikule kokkuleppele, mida üldiselt seda viljelevad ühiskonnad tunnistavad, on USA lüüasaanud demokraadid alustanud vastutegevust kõigi lubatud vahenditega ja korduvalt vahele jäänud lubatu piiride ületamisega. Selle asemel, et olla konstruktiivne opositsioon ja lüüasaamisest õppida – nagu mõlemad parteid seni juba paar sajandit käitunud on –, läheb kogu aur urgitsemisele, inisemisele, segamisele ja trollimisele, kõik ikka lootuses, et valitsusel ei jääks aega midagi tegelikult ära teha.

Eestis on sama seis EKRE-vastase kampaaniaga. Peaks ju juba naljakaks minema, kui iga neljapäeva õhtupoolikul visatakse välja mingi käkk – sellel piiril, et kohtusse pole nagu midagi anda, ja jõuab see enne terve nädalavahetuse lugejate ees haiseda, enne kui esmaspäevast tulevad selgitused, et tegu pooltõdede ja kontekstist välja rebitud tsitaatide pahatahtliku salatiga…

„Teaduse” väärkasutamine

Kõigepealt, teaduslik maailmavaade on toonud meid siia, kus me oleme. Rõhutada tasub antud kontekstis teaduslike teooriate-tulemuste korratavust, kontrollitavust, emotsioonitust ja mittedogmaatilisust.

Lubatagu märkida, et näiteks kliimadebatis eksitakse kõigi nende punktide vastu – kliimamuutuste inimtekkelisuses kahtlejaid süüdistatakse blasfeemias, seisukohtade pealesurumisel kasutatakse lapsi ja eksalteeritud kõnepruuki, kliimatunnistajate ennustused-mudelid ei vasta reaalsusele ja tõendusmaterjal põhineb paljus sobivate (tõusu näitavate ja planeedi arengu skaalas tühiselt lühikeste) ajavahemike väljaotsimises.

Tahaksin siinkohal rõhutada, et loomulikult tuleb inimese mõju planeedi ökosfäärile uurida. Tõenäoliselt ei tulnud freoonide tootjad siiralt selle peale, et need osoonikihti lõhkuma hakkavad; aga leiti asendajad ja asi lahenes. Happevihmad on reaalsus. Sudud on reaalsus. Ida-Virumaal piisab ühest pilgust, et veenduda inimese laastavas mõjus keskkonnale. Anname endale aru, et inimese võime kõik globaalses mastaabis urruauku keerata on reaalsus. Loomulikult tuleb seda uurida ja halvimaks valmis olla.

Ent midagi on valesti läinud, kui „teaduseks” nimetatakse midagi, mida üritatakse maha müüa võtetega, mille kõrval Jehoova tunnistajad on taktitundelise tagasihoidlikkuse võrdkuju.

Inimene ei saa masina vastu

Esimest korda tõdes internetimaailm seda 90-ndatel, kui algas massiline spämmimine. Enne seda oli olukord veel nii leebe, et väga ei pahandatudki, kui värsked mailiaadressiomanikud entusiastlikult ahelkirju edasi saatsid…

Spämmi ei saada laiali ju inimesed, seda tehti automaatsete skriptide abil. Oli, muide, aeg, kus spämmarid olid veel avalikult teada ja on teada lugu, kus USA-s ühele neist korraldati kättemaksuaktsioon, talle telliti koju kõik tasuta paberkataloogid jmt reklaammaterjal. Ta sai päevas 3 tonni posti… ja sellest ajast on nad sügaval põranda all.

Nüüd on lisandunud tuhat ja üks vahendit. Ja me peame selles maailmas ellu jääma ja info ära tundma.