Me kõik oleme kuulnud Maslow’ püramiidist – põhivajadused all, „kõrgemad” üleval; mõte on selles, et eneseteostus võib pisut oodata, kui on külm ja nälg. Umbes sama asi on ka riikidega, esmane on nende võime üldse riigi kui sellisena eksisteerida (sest muidu on ju kõik edasised arutlused parema juhul teoreetilised).

Mida ma tean haridusest? Mitte midagi. Olen kõigest umbes 20 aastat erinevates koolides õppinud, kuus aastat ülikooli õppejõud olnud, neli last on jõudnud ülikooli ja kaks on veel põhikoolis – mitte midagi.

Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet,” kirjutas Artur Alliksaar. Mingis mõttes on see iga piisavalt kogenud, tundliku ja mõtlemisvõimelise inimese elukreedo.

1984. aastal ilmus eesti keeles Aleksandr Mireri romaan „Kus on rändurite kodu?” („Dom skitaltsev”, 1976). Seal kirjeldati tulnukate ühiskonda, mis oli surnutega üle rahvastatud – neil oli tehnoloogia, mille abil salvestada elava olevuse teadvus, võimalusega see kunagi kellegi teise ajusse laadida.

Teate küll: „Ajalugu on rida trikke, mida tehakse surnutega”, Voltaire. Lähiajalooga on kõik peaaegu sama, ainult selle vahega, et mõned asjaosalised on veel elus ja sobivates tingimustes hakkavad vastu – mõnedel on selline kummaline atavistlik omadus, mida kunagi nimetati – ilma irooniata – aususeks, ja see läheb kaksisoimaga kaklema…

Tunnistagem, et pealkiri on selles mõttes tüüpiline klikipüüdja, et sellele saab vastata mitmel moel, millest mõned on vaimukad ja praktiliselt kõik märgist mööda.

Kõige halvem, mis juhtuda võib? Hiina

Tõenäoliselt on kõik intelligentsed ühiskonnaelu vastu huvi tundvad inimesed lugenud George Orwelli romaani „1984”. Nüüd kujutlege kõike seda, mis seal toimus, ainult et totaalne jälgimine ja isegi piinamine („armastuse” nimel) on suuresti automatiseeritud.

Ebainimlikustumine

Nii, nagu „tavalise” tsiviilkaitse puhul ei keskenduta mitte niivõrd pommi tehnilistele detailidele kui sellele, mida see inimestega teeb, tuleb ka digitaalse tsiviilkaitse kontekstis rääkida mitte niivõrd arvutitest-pihunühvlitest, vaid kõigest sellest, mida see kaasa toob.

Kuidas käib üks õige küberkuritegu

Meil oma igapäevaelus ei ole vaja pikalt süveneda küberkuritegevuse kui sellise olemusse – piisab, kui lühidalt tõdeda, et iseenesest pole arvutid toonud juurde midagi põhimõtteliselt uut, kõik arvutite abil sooritatavad kuriteoliigid olid olemas ammu enne arvuteid; nüüd sooritatakse neid lihtsalt arvuti abil.

Masin pole süüdi

Uus aastanumber on ette keeranud ja kuigi kümnend peaks vahetuma aasta pärast, on ikkagi laias laastus viiendik uuest sajandist juba läbi.