Kõige halvem, mis juhtuda võib? Hiina

Tõenäoliselt on kõik intelligentsed ühiskonnaelu vastu huvi tundvad inimesed lugenud George Orwelli romaani „1984”. Nüüd kujutlege kõike seda, mis seal toimus, ainult et totaalne jälgimine ja isegi piinamine („armastuse” nimel) on suuresti automatiseeritud. Orwelli raamatu fookus on teises kohas ja tollase ühiskonna jaoks kerkis küll alternatiivina kõiki normaalseid kodanikuvabadusi jõhkralt jalge alla trampiv ja selleks tehnilisi vahendeid kasutav düstoopia, kuid lihtsalt puudus kogemus, mida tohutu arvutusvõimsus tegelikult teha võimaldab.

Saagem aru, et see, et mõned kurjategijad või isegi terroristid jäävad vahele sellega, et kusagil mailides on järel „korralduslikku infot” või telefoni asukoha põhjal on võimalik nad kuriteopaigaga siduda, on umbes sama klassi lollus, kui minna oma autoga panka röövima – jah, maailma peale igal aastal ikka mõni leidub. Ent keskmiselt on „teadlikkus IT ohtudest” kurjategijate hulgas kõrgem kui tavainimeste seas.

Lubatagu selline mõttekäik – siin, Põhja-Eestis, kasvasime ja arenesime me kõik koos Soome televisiooniga. Olgu, migrandid vaatasid ka Kesktelevisiooni, kuid nii mõnelgi õhtul oleks ETV Tallinna saatja võinud välja lülitada ja mitte keegi poleks märganud – niikuinii vahtisid kõik Soomet.

Nüüd me enam ei vaata Soome televisiooni. Miks? Seda ei suutnud meilt võtta ideoloogia. Suutis kommerts. Mingites pakettides on veel alles Soome riigitelevisioon (mida peetakse üleval maksumaksja rahast ja kuhu on juba seadusega sisse kirjutatud teatud vastutus ja harivad funktsioonid), ent enam ei edastata kommertskanaleid, sest ühelt poolt ostavad nende omanikud sisu reklaamiraha eest, ehk elatuvad sellest, et panevad vaataja „kaubanduslike teadaannete” rämpsuvoogu vahtima, teiselt poolt aga tahavad sisu omanikud maksimumi ja seavad igasuguseid, antud juhul territoriaalseid piiranguid. Ja ega meid ju Soome kultuur ja ühiskondlik olemine huvitanudki – lihtsalt muud ei olnud vaadata, see oli parem kui nõuka täielik sõnnik…

Ent me oleme alles staadiumis, kus sulle hakkab tulema eesnäärmeravimite reklaame, kui sa teel Tallinnast Tartusse mitu korda peatud. Mitte keegi ei julge veel tõsta su elukindlustusmakset, sest sa ostad kord päevas hamburgerit…

Aga mõelgem nüüd veelkord läbi, mida ikkagi tähendab, et kusagil elab juba ligi poolteist miljardit inimest tingimustes, kus neile ei müüda bussi- või lennukipiletit, sest nad pole Suure Venna vastu piisavalt austust üles näidanud. Jah, süsteemiga on ühendatud ka ülemaaline näotuvastus ja miinuspunkte saad ka punase tulega üle tee mineku eest, aga „valesti” mõtlemise võrdsustamine muude väärtegudega peaks meil ju olema ülimalt tuttav okupatsiooniajast – kõik kõntsakottidest „võrdseimad võrdsete hulgas” kasutavad seda.

Privaatsus muutub kaubaks

Euroopa Liidus on tegelikult mõned asjad oluliselt paremad kui mujal maailmas. 2018. aastast kehtinud GDRP ehk isikuandmete kaitse üldmäärus sunnib siiski megatrahvide ähvardusel ka suuri ülemaailmseid sotsiaalmeediakeskkondi arvestama teatud elementaarsete andmekaitsenõuetega ja austama mõningaid põhilisi õigusi, sealhulgas näiteks õigust olla unustatud, ehk lihtsamalt õigust kustutada kogu oma konto sisu (ja keskkonnal pole õigust seda edasi kasutada).

Me teame, et suurematul ristmikel on kaamerad. Hetkel jääb see veel tarkvara taha, kuid juba räägivad mõned kontrollifriigid kõigi nende ühendamisest süsteemiga, mis automaatselt su keskmise kiiruse välja arvutaks ja kui see liiga suur on, sama automaatselt trahviteated välja saadaks. Põhimõttelistelt ei takistaks miski süsteemi ühendamast ka näotuvastustarkvaraga ja trahvimast kõik neid, kes punase tule all tänavat ühendavad.

Küsime nii – kas sul on „lubatud” selle jälgimiskaamera poole keskmist näppu näidata? Jättes kõrvale selle akti enda, mis teatud aspektist on kasvatamatu ja üsna mõttetu, jääb ometi tegelik küsimus – kas me tahame sellises ühiskonnas elada?

Saagem aru, et see tegelikult ongi „1984”, ehk totaalne kontroll iga su sammu üle.

Ja hästi suurte tähtedega: kurjategijaid see ei peata, nemad õpivad kõige esimesena ära, kuidas oma asju ajada nii, et süsteemi tuvastatavaid jälgi ei jää.

Mida teha?

Olla tähelepanelik seadusi luues – meie (Eesti ühiskond) peame iga vastuvõetava (IT-d puudutava) seaduse puhul küsima, kas see kaitseb meid või võib anda ametiisikutele või institutsioonidel liigseid õigusi, mida need võivad meie vastu kasutada? Inimesel peaks olema õigus end ametite või institutsioonide poole pöördudes tuvastada ja siis täpselt otsustada, mida selle ametnik või esindaja tema kohta näha tohib – ehk kas see, mida võrgust tema kohta näeb, on antud asja ajamiseks vajalik ja piisav. Iga sellise päringu puhul peab ametil või institutsioonil olema selge vastus küsimusele, milleks tal seda infot vaja on?

Me peame nüüd ja tulevikus väga täpselt jälgima, et mitte kellelgi ei oleks õigust meie kohta liiga palju teada. Mitte kellelgi ei tohi olla õigust meid meie tahte vastaselt jälgida. (Jah, arusaadavalt on siin erandiks kriminaalmenetluse ja riikliku julgeolekuga seotu, kuid need on suhteliselt konkreetsed asjad ja pärast teatud ajaperioodi tuleb avalikustada, et selline tegevus on toimunud.)

Isiklikus dimensioonis – kasuta võrgus liikumiseks erinevaid brausereid ja seadista need nii, et ühes aknas toimuv ei oleks teises jälgitav; tühjenda regulaarselt ajalugu ja sea küpsised kustuma iga kord, kui brauseri sulged (pikem õpetus siia praegu kahjuks ei mahu). Omaette pikk lugu on nutitelefonide äpid, millest paljud on tehtudki ainult selleks, et näiliselt millegi kasuliku tegemise sildi all su andmed kätte saada ja sind jälgima asuda (veelkord, see kõik nõuaks omaette pikemat käsitlust…)

Kasuta sularaha. Kasuta kliendikaarti ainult siis, kui sellega on seotud konkreetne allahindlus. Muide, ka sularaha kaotamisest räägivad need, kes sisimas ihalevad „1984” maailma. Seda ei tehta vaid sellepärast, et kui riigil ei ole usaldusväärseid anonüümseid sedeleid, võtab selle koha üle mõne teise riigi valuuta, mis sisuliselt tähendab tollele teisele riigile protsendi ja tagatiseta laenu andmist.

Kokkuvõtteks

Tänases päevas enda elementaarse kaitsmise põhimõtted IT-ga seotud ohtude eest on nüüd üle käidud. Midagi võimatut või ülemõistusekäivat ju ei olnud, eks ole? Me elame keset järjest võimekamaks muutuvat arvutustehnikat. Me ei pääse selle eest kuhugi. Nii, nagu Austraaliasse kolides tuleb õppida rohus mürgiseid elukaid märkama ja kängurutele jalaga andma (vabandust, austraallased…), tuleb õppida märkama „mürgiseid” linke ja üldse elama koos IT-st tulenevate ohtudega.