Kui pühapaigad muutuvad mögamuks

Teate küll: „Ajalugu on rida trikke, mida tehakse surnutega”, Voltaire. Lähiajalooga on kõik peaaegu sama, ainult selle vahega, et mõned asjaosalised on veel elus ja sobivates tingimustes hakkavad vastu – mõnedel on selline kummaline atavistlik omadus, mida kunagi nimetati – ilma irooniata – aususeks, ja see läheb kaksisoimaga kaklema…

Kas me oleme ära teeninud oma ajaloo ja kuipalju see reaalsusega haakuma peaks? Nüüd, läheneva Vabariigi aastapäeva eel on paras aeg seda küsida.

Erinevad ajalookäsitlused pole iseenesest halvad. Erinevad teooriad pole halvad. Jamaks kisub asi siis, kui need faktidega ei haaku, või veel hullem, kui fakte, reaalsust, olnut sihipäraselt moonutatakse.

Kas muistne vabadusvõitlus oli või ei olnud? Olime XIII sajandi alul riigi ja ühtse identiteedi tekkimise eelses staadiumis või vaid hunnik killustatud metsakülasid pärast viikingiajastu lõppu, Hansa laienemise ja ristisõdade perioodil? Kas Eesti oleks pidanud end mingil müstilisel viisil ohverdama ja mitte sõlmima Tartu rahu (tõmmates sellega vaiba alt siin paiknevatel valgekaartlastel)?

Oli meil mingi reaalne võimalus 1939. aastal ja millal siis ikkagi sõja võitnud riigid otsustasid, et Eesti, Läti ja Leedu suhtes Venemaale endiselt kehtivad Molotov-Ribbentropi paktist tulenevad õigused? Oleksime pidanud Nõukogude Liidu lagunemise aegu piirduma isemajandamisega või hoopis kolonistid jõuliselt välja saatma?

Minu vaarisa sünnist on möödunud 191 aastat. Ma tean temast ähmaselt vanaema juttudest (ta oli vanaema sündides juba 63), ma ei suuda teda ette kujutada. Ma ei tea, mis inimene ta oli, mida ta mõtles ja tundis, lahkudes kodupaigast Tartumaal ja ostes järelmaksuga osa vaesunud mõisniku maadest teisel pool Peipsi järve…

Ent ma mäletan vanaema lugusid lõputust ebaõiglusest, mille tõid bolševikud. Ma mäletan lugusid öösiti taludesse tungivatest purjus vene marodööridest. Ma mäletan lugusid inimeste äraviimisest. Ma mäletan mõistmist, et olen üldse olemaski tänu sellele, et algas sõda ja sakslased päästsid viimased eestlased, kes seal veel alles olid…

Ja siis on üks riik, mis seda kõike tegi. Riik, mis justkui püüdis põlvkond tagasi ausalt peeglisse vaadata ja… võib-olla ei suutnud taluda, mis sealt vastu vaatas? See ei olnud ju suurus. Või täpsemalt, suur on seal ainult vale.

Võib-olla pole see meie asi, las kummardavad oma massimõrvareid ja püüavad suureks puhuda, kuidas nad ameerika relvade abil, NKVD kuulipildurid selja taga, vaeseid poisikesi armeede kaupa „võidule” ajasid?

See ei ole mingi hüperbool või liialdus, kui öeldakse, et meie jaoks lõppes teine ilmasõda 1991. aastal taasiseseisvuse väljakuulutamisega. Eesti kollektiivses teadvuses – niipalju kui see sellise minevikus sobramisega üldse tegeleb – on ainult üks okupatsioon.

Ja siis saab Okupatsioonimuuseumist kõigepealt Okupatsioonide muuseum ja siis mingi ebamäärane Vabamu. Mingi paik, mis näeb hirmsasti vaeva, et mitte olla see, milleks see väga selge mõttega loodi, vaid vastupidi, mis teeb kõik, et seda sünget peatükki meie ajaloost ja elutunnetuses kustutada. Kuni selleni välja, et giidiks on faktidega eksiv noor hampelmann, kes räägib kõigest sellest kerglases toonis.

Kas ainult mulle tundub, et me peaksime suutma näha ja tajuda teatud seoseid? Antud juhul, et meie kõrval on riik, mis tegeleb, mida aasta edasi, seda rohkem, süstemaatilise ajaloovõltsimisega parimate kommunistlike traditsioonide vaimus. Kus Stalin on taas tegijaks tõusmas ja oi kui imelisi põhjendusi-vabandusi leidub õigusetusele, GULAG-ile ja tervete rahvaste hävitamisele; kui seda kõike üldse olematuks ei kuulutata. Kus iga natukese aja tagant ilmub mõni artikkel täis sofistikat, miks Tartu rahu ei kehti ja miks riigipöörded Balti riikides olid seaduspärased ja rahva tahe.

Millest on teada, et see peab üleval tuhandeid inimesi, kelle ülesandeks on levitada üle maailma just talle sobivaid seisukohti, mis sest, et need on karjuvas vastuolus tõe, terve mõistuse ja inimeetikaga laiemalt. (Täpsustagem, et kõigis riikides on palgal inimesed, kelle asi on end paremaks rääkida ja lõpuks on see juba seaduse järgi näiteks diplomaatilise korpuse ülesanne; vahe tuleb sisse sealt, et riikides nagu Venemaa, Hiina või Põhja-Korea tähendab see tuima näoga rõlgete valede üürgamist.)

On see vandenõuteooria küsida, kes sai pappi, keda hirmutati ja kes oli lihtsalt kasulik idioot, et Okupatsioonimuuseumist sai Vabamu?

Kuidas see oli, et kui miski näeb välja nagu part, kõnnib nagu part, prääksub nagu part ja maitseb nagu part, siis see ongi part. Kui me näeme, et vastupidiselt väga suure enamuse inimeste mälestustele üritatakse järjekindlalt olematuks lahjendada midagi, mis üht teatud osapoolt väga halvas valguses näitab, siis võib-olla ei pea geenius olema, et sellise tervet mõistust solvava tegevuse taga on kõnealuse osapoole sihipärased pingutused?

(Muuseum rajati peamiselt Olga Kistler-Ritso 2,5 miljoni eurose eraannetuse toel; kel aega faktidesse süveneda, võib ise uurida, kuidas juhiti muuseumi siis, kui selle patroon oli Lennart Meri ja seal tegutsesid üldse väärt inimesed; lubatagu olla pisut ebamäärane edasise suhtes, sest mul on kohtuskäimiseks hulga vähem raha kui teatud tuumarelvadega bensiinijaamal…)

Me oleme olukorras, kus, tahame seda või mitte, peab Venemaa meie kui iseseisva rahvusriigi vastu endiselt sõda. Kõik muud koloniaalimpeeriumid lagunesid poole sajandi eest, ent see relikt meie ukse all mürgitab endiselt planeeti. Väga rumal on mitte tunnistada, et üks selle sõja aspekte on võitlus meie ajalootunnetuse kui identiteedi ühe olulise komponendi vastu.

Küsime endalt, kas meil, eestlastel rahvana, on õigus mäletada? Okupatsioon meie hinges ei lõppe siis, kui me selle maha salgame. Kas me oleme juba piisavalt vabad mäletamaks ka siis, kui see kellelegi ei meeldi?