President Kaljulaidi uusaastakõnest on juba mitu nädalat, vahepeal pole ta mingi erilise jamaga hakkama saanud, nii et mis siis nüüd? Lihtsalt – ta on endiselt president. Endiselt saab see ebamäärane institutsioon Eesti maksumaksjalt päris priskelt pappi ja endiselt ootab suur osa inimesi, et president teeks midagi mõistlikku ja kasulikku.

Valesid ja valetajaid on erinevaid. On häda- või valged valed, mida on meist kasutanud igaüks – enamasti selleks, et mitte liigsete seletustega aega raisata, ja tihti täieti omakasupüüdmatult – teise inimese lohutuseks või et ta end paremini tunneks.

Eesti on kaitstud paremini, kui võib-olla viimase tuhande aasta jooksul, ent kui iseseisvust ikka vähegi säilitada tahame, siis on enda lõdvakslaskmine kõige viimane asi, mida lubada saame.

Ehk Herostratus ei osutunud Ephesoses valituks*

Võimalik, et meil Eestis on vedanud sellega, et meil pole olnud Õllesõprade parte taolistel röögatustel olulist mõjujõudu ja Kuningriiklased, kes tänu Priit Aimla hiigelhäälesaagile Riigikokkugi jõudsid, olid tänu mainitule ja teistele põhimõtteliselt haritud kultuursetele inimestele üsna konstruktiivselt iseseisvust ü

Vanasti oli lihtne, kuningas valitses. Kui keegi tõusis turul vankrile ja hakkas tuututama, et kuningas ei kõlba kuhugi, tulid vahid ja arvaja... kadus.

Ma ei taha kirjutada islamist, see on kuri ja nõme usk.

Aga ega teised palju paremad pole. Normaalselt arenenud inimolevused juba kooliikka jõudes üldiselt ei proovi oma sigadusi väljamõeldud sõbra kaela ajada, aga nagu maailmas näha, ei jõua päris paljud oma arengus kunagi sinnamaale.

Eks seda ole juba vist tüdimuseni korratud, et Marrakechi migratsioonilepe on üsna otsekohene katse tunnustada illegaalset immigratsiooni „uue normaalsusena”. Kui keegi veel kahtleb, siis – palun lugege lepingut! Loomulikult mitte võltsi, pehmendatud eestikeelset tõlget.

Vihkamise sajand algas „ametlikult” 1917. a nn oktoobrirevolutsiooniga, kuid nii nagu saja-aastane sõda ei kestnud sada aastat, olid seemned külvatud üleeelmisel sajandil ja mõrusid vilju maitseme veel tükk aega.

Lubatagu natuke end näiteks tuua. Astusin EKRE liikmeks umbes 3 kuud tagasi. See ei olnud kerge otsus, sest on mitmeid teemasid, mille suhtes ma olen pisut teisel arvamusel. Samas, teiste erakondadega ei olnud lugu parem ja asja otsustas see, et EKRE on ainus erakond, mis võib kartellierakondade poolt vaimsesse ja poliitilisse stagnatsiooni juhitud Eestisse tuua muudatuse.