Eks seda ole juba vist tüdimuseni korratud, et Marrakechi migratsioonilepe on üsna otsekohene katse tunnustada illegaalset immigratsiooni „uue normaalsusena”. Kui keegi veel kahtleb, siis – palun lugege lepingut! Loomulikult mitte võltsi, pehmendatud eestikeelset tõlget.
Jah, leping justkui ei oleks siduv, aga ka spetsialistide hinnangud erinevad ainult rõhuasetused skolastikas, nagu „antud dokumendi põhjal ei ole põhjust arvata, et täna selle baasil kohe tavaõigus tekib, küll aga võib see teatud tingimustes olla üks instrument, millega tavaõigust tekitatakse” – ja see peaks igal karmi nõukogude propaganda koolitusega eestlasel hülgemöla detektori aktiveerima.
Ega maailma muutumiseski ole midagi halba, samuti mitte „toredates ja mitte millekski kohustavates lepetes”, mille rikkumise eest ühel päeval karistama hakatakse. Kõige positiivsem näide neist on vahest ÜRO inimõiguste deklaratsioon – tänaseks norm... kui sa pole just Hiina, kellest lihtsalt jõud üle ei käi... või kui sul pole paari aatomipommi, nagu Põhja-Koreal.
Marrakechi leppest distantseeruvad kõik tsiviliseeritud riigid, kel aru peas ja natuke julgust, alates USA-st, Austriast, Iisraelist, Poolast ja nii edasi. Miks aga paljud teised sellega nõustuvad? Miks läheb välisministeerium välja tõlke hädisele valele? Nad ju ometi teavad, et inglise keele oskajaid on Eestis päris palju ja lõpmatuseni ei saa „tuima panna”, nagu jama kokku keeranud koolipoisid direktori ees. Või loodetakse, et rahvas harjub ajapikku idioottõlkega ja inimeste peades toimub mingi termininihe, nagu Orwell seda „1984” kirjeldas?
Kõigepealt, võib-olla tsiviliseeritud maailmal vedas, et Marrakechi lepe teepeal kätte hapuks läks. Niipalju kui õnnestub selle juuri ja kujunemislugu taastada, kirjutati põhi ilmselt Saksamaal, aga väidetavalt lisasid sinna muudatusi 188 riiki. Võimalik, et algversioon oli tõesti hea tahte deklaratsioon, mis suunatud immigratsiooni reguleerimisele. ÜRO toimimist natuke tundes pole raske ette kujutada, kuidas esitatud muudatuste käigus tasakaal muutus, algmõte ähmastus ja välja tuli piinlikuvõitu illegaalide upitamine, mida maskeerib vaid pisut hambutut lora inimõigustest. Ja nüüd kujutage ette kogu seda ametnikearmeed, kes sellega aastaid vaeva näinud – nad on geneetiliselt võimetud möönma, et „uuups...”.
Nii on ka meie asjapulgad vaeva näinud, on käinud tähtsat nägu tegemas ja igasuguste paariariikidega üksteist õlale patsutamas ja end vastastikku imetlemas. Jah, võib-olla läheks sellest leppest keeldumine Eestile maksma ÜRO Julgeolekunõukogu ajutise liikme koha. Ainult et esiteks, asju õigete nimedega nimetades on see maskoti- või topisekoht. ÜRO julgeolekunõukogus otsustavad sisuliselt asju viis vetoõiguslikku riiki, ülejäänud on dekoratsioon. Me võime inimlikult mõista mõne ametniku meeleheidet, kes kavatses seal kaks aastat õitseda, aga mis Eestil sellest reaalset kasu oleks?
Jah, see tähendab tõesti Eesti välispoliitilise kursi muutust. Aga kas mitte poleks tark joonduda nende riikide järgi, kellega pole häbi samas paadis olla (nagu see ülal alustatud loetelu)?
Lääne tsivilisatsioon, n-ö rikkad valged inimesed on maailmas tohutus vähemuses. Põhja-Ameerika suudab aastas vastu võtta vahest miljon pagulast ja Euroopa Liit teise, ilma et sotsiaalsüsteem kokku kukuks ja pinged ühiskonnas taluvuspiiri lõplikult ületaksid. Ent igal aastal sünnib maailma juurde 80 miljonit inimest, kes peavad toime tulema umbes kahe dollariga päevas. Ja veel hullem, see on kahe teraga mõõk – illegaalide massilise vastuvõtmisega ei tehta mitte ainult oma inimeste elu põrguks, kuna vaatamata kõigele tõmmatakse niimoodi ikkagi ära kõige teotahtelisem osa hädasoleva maailmapoole rahvast. Jah, pahatihti rakendavad nad oma teotahte džihaadi või lihtsalt kuritegevusse, ent see ei muuda fakti, et äratulekuks peab paigalejäänutest rohkem taipu ja pealehakkamist olema.
Ja mõelgem lõpuks ka sellele, et kas see pole tegelikult määratu ülbus, kui tahame kõik maailma probleemid enda südameasjaks teha? Kas see pole mingi äraspidine koloniaalmõtlemise jätkumine, kui niimoodi – skisofreeniliselt ignoreerides oma rahvale sellest tulenevaid tagajärgi – üritame endale tõestada, kui arenenud, humanistlikud ja muidu lahedad me oleme?
Võib-olla kõige halvem asi, mida Saksamaa oma mõne aasta taguse „uste avamisega” tegi, oli normaalsete lahenduste uputamine. Muidugi pole siin süüdi ainult Saksamaa, sama muster kordus ka paljude teiste Euroopa riikide ja USA-Kanada tegutsemises, ja üldse ei lohuta, et paljud (ka mina) sellest juba aastaid tagasi kirjutasid. Inimeste liikumine on tõepoolest alati olnud ja see on ainult hea... kuni tulijate põhimass ei muutu kuritegelikuks ballastiks. Tõepoolest pole midagi halba selles, kui tulevad üliõpilased ja töölised; pole midagi halba ka selles, kui osa neist paigale jääb. Aga nemad õpivad ära keele ja austavad kohalikku kultuuri, mitte ei pane pomme ega vägista alaealisi, kavatsemata iialgi sulanduda või üldse midagi kasulikku teha.
Midagi ei ole teha – inimesi on planeedil Maa liiga palju. Head lahendust siin ei ole, on valida halbade ja veel halvemate lahenduste vahel. Ja kui me ei suuda end kaitsta ja laseme kogu tsivilisatsiooni allavett, võtame endalt võimaluse üldse midagi ette võtta.
Eesti on mõneti unikaalses positsioonis – oleme nii vaesed ja nii viletsa kliimaga paik, et siia naljalt keegi ei tule. Ega Eestit ei valitse ka kõik täiesti lootusetult mõtlemisvõimetud inimesed – esimene reaktsioon leppele ju oli, et „mida kuradit?!?”.
Tõepoolest, kohe ei juhtu midagi ja võimalik, et mingitel lihtinimeste eest varjatud kaalutlustel pole hetkel soodus n-ö vana Euroopa vastu astuda... Aga kuidagi ei saa pärast esmaspäevast hääletust riigikogus lahti tundest, et Eesti ei ole väike ja tubli, Eesti on armetu ja juhmivõitu.