Maailm on täis nimetuid haudu, kus puhkavad kõik need, kes arvasid, et nad on saatusest valitud.

Veelkord – kuidas on põlvkond tagasi, okupatsiooni lõppedes end elektriga täielikult varustavast ja seda müüvast Eestist saanud Euroopa kõrgeima elektrihinnaga ja seda sisse ostev riik?

Olen ka varem energiamajanduse üldisemat seisu vaadeldes retooriliselt küsinud, kuidas ikka nii on läinud, et põlvkond tagasi, okupatsiooni lõppedes end elektriga täielikult varustavast ja seda müüvast Eestist on saanud Euroopa kõrgeima elektrihinnaga ja seda sisse ostev riik.

Ma ei tule saarlasi õpetama. Olen küll läbi aastate mitmel viisil Saaremaaga seotud olnud, seal elab palju häid tuttavaid ja eks ikka ole seal oldud kah; tõsi, pisut minevikku on jäänud ajad, kui igal aastal sai vähemalt nädalakese tsivilisatsioonist puhatud.

Eelmisel nädalal oli vaatluse all füüsikaline reaalsus, mis väga hästi sõnamulinale ei allu. Faktidesse süvenedes on liigagi selge, kui arulage, kallis ning täna ja igavesti marginaalne on taastuvenergia tehnilise tsivilisatsiooni vaates.

See on mõtisklus inimeseks olemise vastutusest meid ümbritseva eluslooduse kontekstis, konkreetsemalt suhtumisest kõikvõimalikesse elukatesse.

Alkoholi hinda tõstetakse, et me hakkaksime vähem jooma – elamiskulusid tõstetakse, et me hakkaksime vähem elama.

Alustada tuleks kahest tõdemusest:

1. Muistsest intermeediumist: „Statistika näitab, et meil loetakse palju ajalehti, aga juuakse ka palju viina. Võta siis nüüd kinni, kus on algus, kus ots, mis põhjus, mis tagajärg – kas lehti loetakse ainult purjus peaga või hakkas inimene jooma sellepärast, et luges lehe läbi…”

Miks on meil Eestis nii, et kui loed lehest ametnike artikleid ja juhuslikult oled vastava valdkonnaga kokku puutunud, tuleb peale jõuetu raev? Tuleb tahtmine sellele kirjutanud ametnikule kolki anda või ministeerium õhku lasta või vähemalt minna malakaga Toompeale...