LCOE ehk Levelized cost of electricity on arvutusmeetod või pigem kontseptsioon, mis püüab võimalikult objektiivselt hinnata erinevate energiaallikate tulusust läbi kogu elutsükli. Ehk siis kõik kulud jagatuna saadava energia hinnaga. Arvesse on võetud soetuskulud, kütuse hind, püsivad ja muutuvad ülalpidamiskulud, hoolduskulud, arvestatav eluiga ja hulga muid asju.

LCOE plussid on, et enamasti on välja jäetud kõik toetused (kindlasti otsesed ja olenevalt riikide aususest on püütud välja jätta ka kaudseid). Selle kõige suuremad hädad on seotud kõigi hinnanumbrite kordades erinevusega erinevas majanduskeskkonnas ja paratamatu lähtumine hetkehindadest (ehk siis nii ülalpidamiskulud kui energiahind võivad tulevikus liikuda täiesti ennustamatus suunas).

Nagu energiahämas kombeks, võib LCOE kohta leida vähemalt kolm korda erinevate numbritega tabeleid. US Energy Information Administration (mille andmed üldiselt on järgneva aluseks) toob võrdluseks välja erinevaid arvutusi, tõdedes, et väga raske on võrrelda osariikegi; ja lubatagu lugejat säästa detailidest, mismoodi mõjutab nimetatud allika tulemusi näiteks finantseerimiskuludes arvesse võetud reaalne maksudejärgne keskmine amortisatsioon 4,2% 30 aasta lõikes…

Keskmiselt kohtab selliseid numbreid: geotermaalenergia ja hüdroenergia 35-40, kivisüsi, nafta, gaas ja tuumaenergia 40-50, tuul maismaal 60-100, meretuulikud 100-160, päike 120-200. Numbrid on $/MWh ja selle täpsuse piires pole oluline, on need dollarid või eurod (senti kilovatt-tunnile oleks 10x väiksemad numbrid). US-EIA aruannetes on ära toodud ka tabelid, kus pärast kõiki makse ja toetusi on allikad praktiliselt võrreldavad (40 ümber)…

Muide, 40–60 €/MWh vahel kõigub keskmiselt ka elektri hind Nord Pooli börsil.

Kõige olulisem on eelnevate numbrite juures mõista, et esiteks, kui fossiilse kütuse hinnad on enam-vähem igal pool paigas ja võrreldavas vahemikus, siis teiste allikate puhul kipub alumine ots olema bluff või soovmõtlemine. Ja teiseks tuleneb osa „rohelise” tasuvusest ka faktist, et kui KKKKKirves elektriarvel tarbitud kilovattidega läbi jagada, kipub tulema nii 4–6 korda suurem number (sest seal on maksud, aktsiisid, taastuvenergiatasu, vahendusfirma kasum ja siis veel teist samapalju võrgutasu).

Mida eeltoodust järeldada? Esiteks – mille vastu ju keegi ei vaidle – kui sul on võimalik kasutada geotermaal- või hüdroenergiat, anna tuld! Need on odavad, puhtad ja suhteliselt ohutud. Ainult et veelkord – neist ei jätku inimkonnale enam ammu.

Natuke keerulisem on tuumaenergiaga – see on aetud kunstlikult kalliks drakooniliste ohutusnõuetega. Ilma igasuguste liialdusteta – kui NY kaksiktornid oleksid olnud ehitatud nagu tuumajaam, oleks lisaks lennukitesolijatele hukkunud ainult mõned tänaval langevate lennukitükkidega pihtasaanud. Kõik maailma tuumajäätmed mahuvad ühe korvpalliväljaku suurusesse hoidlasse ja pole kärbselegi liiga teinud. Arvutusi on muidugi jälle võimalik teha vastavalt vajadusele, kuid saab näidata, et kaevandustes-naftatulekahjudel hukkunuid on sadu kordi rohkem kui tuumajaamade õnnetustel.

Fossiilsete kütuste puhul tuleb arvestada, et neid numbreid moonutab tugevalt CO2 indulgents. Faktid on sellised: praegune EU CO2 kvoodihind on ca 25€/tonn. Euroopa Keskkonnaagentuuri (European Environment Agency) kodulehel on toodud riikide tabel, palju nad paiskavad õhku CO2 ühe MWh tootmiseks. Tabelit juhib Rootsi 13 kg-ga, siis Leedu 18 kg (tuumajaamad!), keskmised väärtused on seal 200-300 juures (ja see on väga loomulik, sest gaasi põletamisel on see number 210 ja naftal 300), ja tabeli lõpus istub Eesti 819-ga (põlevkivi…)

Eelnevalt ei olnud juttu bioenergiast, ehk n-ö pealekasvava põletamisest, ja välja on jäänud näiteks ka prahi põletamine – nende mõlema süsinikujälg on sama suur kui fossiilsetel kütustel ja kuigi näiteks prahi kütteväärtus on võrreldav kivisöe omaga, on selle kogumine ja pärast mürgiste jääkidega tegelemine mõttetult kulukas; bioenergia puhul nimetatakse reeglina numbreid 80–120 €/kWh, prahi põletamisel 200–250.

Neisse numbritesse süvenedes saab ka selgeks, miks teatud juhtudel võib öelda, et päikese- või tuuleenergia tasub ära – kui 4-sendine kilovatt-tunni hind 20 peale võimeldakse, tasub asi tõesti ära, mis sest, et võrreldavatel tingimustel oleks see viis korda kallim.

Võib-olla just nimetatud tõdemuse valguses tuleks kogu asjale läheneda – n-ö klassikaline energiavõrk on nii efektiivne ja odav, et enamiku inimeste jaoks ei tasu alternatiividega mässata isegi siis, kui 2/3 arvest on õhk (maksud, aktsiisid etc etc). Aga hakkab tasuma siis, kui juba 4/5 on õhk. Tõepoolest, päikesepaneelid lähevad odavamaks ja mingist hetkest ilmselt tasub kodus lisa toota – näiteks vett soojendada ja natuke lisakütet saada.

Ja siin on õige koht jõuda ringiga tagasi LCOE mainitud hädani – elektri (müügi)hinnani. Päikese- ja tuuleenergia on juhuslikud ja mida rohkem neid saab, seda tugevamalt hakkavad need rämpsallikad turgu solkima – kui tuult või päikest on, lendab hind alla ja kui pole, üles. Ja ei ole vaja kolm korda arvata, kes selle lõpuks kinni maksab.

Või natuke õelamalt öeldes – kui keegi tuttav päikese- või tuuleenergia fänn FB-s kekkab, kui palju ta võrku tagasi müüs, siis – võttes arvesse börsikõikumisi, CO2 indulgentsi, taastuvenergiatoetust ja kõiki muid toetusi, mida läheks pikaks üles lugeda – tuleks tegelikult öelda, et sa, kutt, varastasid selle raha kõigi teiste taskust.