Mind on alati hämmastanud, kui rumalad on inimesed. Ja kui sõgedad ja lühinägelikud. Ja kui lühikese mäluga, naiivsed ja õppimisvõimetud.

Ma olen üldiselt hoidnud oma suu kinni abielureferendumi ja kõige sellega seonduva koha pealt. Mul on palju häid tuttavaid, kelle seksuaalne suundumus on veidram kui kaheksaeurone, ja pärast üsna halvasti lõppenud abielu nooruses, vahetult pärast vene sõjaväge, on see mulle isiklikult eluks ajaks pehmelt öeldes midagi, millest ma heameelega hoiduksin.

Ent ma ei arva, et oleks kuidagi õige või hea s***uda hinge kõigile neile, kellele see institutsioon midagi tähendab. Ja viimaste küsitluste põhjal on selliseid inimesi Eestis ca 2/3.

Ja üldse ei salli ma valetamist ja vassimist. Oh, ka mina olen elus kasutanud hädavalesid ja leian, et pole mõtet rääkida tõtt, kui selle ainus tulemus on, et keegi tunneb end halvasti. Ma olen jänest sõitnud ja kuigi viimasel ajal on see harvemaks jäänud, on mul kogunenud üsna kopsakas pakk kiiruseületamistrahve.

Kuid hoopis teine asi on valetada rahvale. Eriti siis, kui sa oled kas valitud või palgatud oma inimeste eest seisma, neid teenima. Või täpsemalt „peaksid olema”, sest teatud juhtudel on see positsioongi pettusega saadud.

Isaac Asimovi raamatus „Asum” („Foundation”, 1951, ek 1985) on tegelastel arvutiprogramm, mis otsib inimeste kõnest infot. Ehk mida inimene tegelikult ütles. Raamatus selgus pärast ühe saadiku kogu kolme päeva jutu programmist läbilaskmist, et ta ei öelnud midagi.

Kui seda programmi rakendataks kõigele abielureferendumi ümber toimuvale, siis tulemus oleks ju väga lihtne – senine koalitsioon tahab, et rahvas oma sõna ütleks, opositsioon võitleb selle nimel, et rahvas ei saaks oma sõna öelda.

Punkt. Mitte midagi rohkemat siin pole. Kõik see häma, et mis eesmärgil seda tehakse või kas see ikka on õiguspärane, on lihtsalt tühi möla. See on mõttetu õhuvõngutamine, mille ainus eesmärk on varjata peamist – opositsioon ei taha, et rahvas ütleks oma sõna, ja võitleb kõigi vahenditega selle vastu.

Ma ei tea, võin vaid aimata, miks just see rahvahääletus meie „progressiivse üldsuse” nii pöördesse ajas. Lihtsad õelused, et bolševikud on alati rahvast vihanud ja teinud kõik, et neile mitte sõna anda, on küll põhimõtteliselt õiged, kuid ei selgita midagi. Ma oskan välja pakkuda, et küllap on siin midagi tegemist rahvusvahelise survega – see hääletus mõjutaks positiivse tulemuse korral ikkagi väga pikaks ajaks nii Eesti sisepoliitikat kui rahvusvahelist mainet.

Ma võin isegi mõista opositsiooni paanikat. Ent vahendid, mis käiku läksid… Midagi nii madalat ja ilget ei oleks oodanud. Obstruktsioon 10 000 idiootliku prääksatusega on midagi, mis tegelikult ju ütleb, et õigus on neil, kes peavad Eestit ebaõnnestunud riigiks; et need tolvanid ei ole veel sellel tasemel, et riiki pidada.

Ja kas Eestis on veel nii rumalat inimest, kes kahtleb süvariigi olemasolus?

Täpsustagem – süvariik ei tähenda organiseeritud vandenõud. See ei tähenda, et kogu aeg oleks valmis mingi salajane struktuur oma käsuliinidega või veel vähem, et toimuksid kesköised riitused valgete mantlite ja kitsevere joomisega. Süvariik tähendab suurt hulka inimesi, kes on oma koha eest suuremal või vähemal määral kellelegi võlgu. Või kardavad seda kaotada neile, kellel puuduvad sisemised tõrked teenete eest võimu kuritarvitada.

Süvariik tähendab praktikas, et valimiste kaudu teostatavale rahva võimule lisaks– või rasketel juhtudel, nagu meil siin, rahva võimu asemel – on reaalse võimu kaaperdanud partei, mida keegi ei ole valinud – ametnikud. See ei ole midagi selgepiirilist (st käsuliini või kitsevere mõttes), küll aga ühendab see kahejalgseid (näpud ei paindu kirjutama „inimesi”), kes jagavad ümber maksuraha nii, et midagi neile pudeneks; kasvõi palgana.

Ma ei suuda isegi ette kujutada, kui loll peab olema inimene, kes tõsimeeli arvab, et korruptsioonisüüdistuse esitamine asjaosalistele päev enne olulist hääletust Riigikogus oli juhus.

Ja siis me vaatame telekast, kuidas ametnik tõsise näoga seletab, et ei, nemad teevad vaid oma tööd ja mingit seost ei ole. Ehk sa vaatad inimesele otsa ja tead, et ta valetab. Ta räägib seda telekas tervele Eestile ja kõik, kellel nõudepesukäsnast etem aju, teavad, et ta valetab.

Ja mitte midagi ei juhtu…

Vat just seda näen ma meie rahva surmalõksuna. Kuni toimus lihtsalt obstruktsioon, oli see piinlik. Kuid see läks iga päevaga aina rohkem alasti piinlikumaks – küllap sai suurem osa rahvast aru, et kogu võitluse taga oli vaid üks argument – „me ei taha, et rahvas saaks oma sõna öelda”.

Nüüd me oleme olukorras, kus koalitsioon sisuliselt lagunes. Huvitaval kombel on üks süüdistuse saanutest Reformierakonna suurannetaja. Võtan vastu kihlvedusid mistahes summadele, et seda tegelast kinni ei panda ja ta on ka kogu ettenähtavas tulevikus üks neist põhjustest, miks rahvusvahelistel skaaladel hinnatakse Eesti korruptsioonitaset kõrgeks. Tegelane, kes muudkui annetab ja saab soodsaid laene ja üldse lähevad ta projektid läbi ja ta võidab riigihankeid etc etc. Noh, seekord tuli tal lihtsalt mängida sitspresident Funti – ja küllap läheb ta firmadel tulevikus veelgi paremini.

Kõige hullem asi, mis eestlastega juhtuda võib, on usu kadumine, et suudame end valitseda. Jätsin meelega välja kirjutamata „ausalt valitseda” – sest teistsugune „valitsemine” on ju kõigest lüpsmine. Kui me aktsepteerime, et meie Riigikogu on tsirkus ja kinnimakstud ametnikud vorbivad sobival hetkel valmis süüdistuse, siis me tõepoolest ei ole oma riiki väärt.

Täna, siin ja kohe, ei ole midagi teha. Me ei puhastanud taasiseseisvudes oma riiki kvislingitest ja kaasajooksikutest, me ei kuulutanud kommuniste paariaks ega lõhkunud veneaegse mentaliteediga ametnike ringkäendust – ja nüüd maitseme selle kibedaid vilju.

Ent meil tõepoolest ei ole rahva ja riigina mingit tulevikku, kui me selle õppetunni unustame – ega ütle järgmistel valimistel, mis me sellest kõigest arvame.