Jäägu see tulevaste ajaloolaste otsustada, kas tegu on raske okupatsioonipärandi või eestlaste olemusliku kilplaslikkusega, kuid mitte ainult linnaplaneerimises, vaid suuremal hulgal elualadel on saabunud veider olukord, kus meil on spetsialistid ja teadmised, ent need, kes otsustavad, soperdavad omaette, mainitutest suuremat välja tegemata.

Seega järgnev ei ole kindlasti mitte sellekohase hariduse saanud inimeste osatamine – nad teevad, mis suudavad, ent kui poliitiline mõte lendab nagu uppunud vihmauss, polegi muud teha, kui kaitsta bakalaureuse- ja magistritöid ning nutta ja naerda selle üle, kuidas toimetavad need, kellele justkui oleks jumal koos ametiga pidanud ka mõistuse andma, aga millegipärast unustas.

Muidugi esineb seda probleemi ka mujal – enam-vähem kõik maailma allikad kordavad tõdemust, mille lühikokkuvõte on, et planeerijad võivad ju näha aastakümnete ja sajandite taha, aga valijad valivad kõige rohkem räusanud klouni, kes katsub neli aastat lühinägeliku populismiga niipalju meeldida, et ehk püsib ka järgmise perioodi pumba juures.

Seega pole linnaplaneerimise probleem tehniline, vaid poliitiline. Täpsemalt, absoluutselt kõik inimesed kulutavad oma aega ja närve, olles igapäevaselt hädas lahendustega, mis kõlbavad hädapärast „valmislubaduste täitmiseks”, ent on otstarbekuse, loogika ja linna arengu seisukohalt paremal juhul poolikud.

Tõepoolest, alustame algusest – kui suur võiks või peaks olema Eesti kõige suurem linn?

Või küsime pisut retooriliselt – kui paljud tõemeeli arvavad, et on normaalne, et Tallinnas elab kolmandik Eesti elanikkonnast? Et on Tallinn ja ülejäänud Eesti ja tallinlasi eriti ei koti, mis mujal sünnib?

Usun, et seda on korduvalt tõestatud, ja lõpuks peaks ka intuitiivselt tajutav olema, et Tallinna areng on hakanud pärssima Eesti arengut – see toimub kogu ülejäänud Eesti arvel ega anna üheski dimensioonis niipalju tagasi, et see kuidagi õigustatud oleks.

Hästi, meil justkui on riik ja seega võimalus midagi teha. Linnade areng on planeeritav. Päriselt. Ja kui ametnikud või poliitikud väidavad, et tulevik on raskestiennustatav ja Tallinn lihtsalt areneb loomulikul teel, siis, jah, sülekoeralt ei saa nõuda, et ta taipaks, kuidas koeratoit konservikarpi satub, ent kas me ei peaks ennast juhtida laskma natuke analüüsivõimelisema ajuga olevustel?

Ja nüüd ongi see koht, kus tuleb otsustada Eesti suurima linna optimaalne suurus. Maakonnad ei ole oma potentsiaalilt võrdsed, ent oletagem, et me leiame, et asjad on paigast ära, kui ühte maakonda koguneb üle viiendiku elanikkonnast. Sellised protsessid on pikaajalised, nii et seame näiteks järgmise 20 aasta plaaniks saada nn Suur-Tallinna, ehk Tallinna linna ja Harjumaa osakaal Eestis alla neljandiku peale.

Milline strateegia valida? Linna arengut kuidagi jõhkralt piirama hakata on kahtlemata rumal – nii hull olukord ka pole, et oleks vaja rakendada mingeid drakoonilisi meetmeid. Põhimõtteliselt on ju kaks võimalust: esiteks vaadata üle, kas on mingeid funktsioone, mis tingimata ei pea Tallinnas olema ja mille üleviimine mujale on teostatav (ja mis mõjuksid mujal Eestis nende piirkondade arengule ergutavalt), ja teiseks, kas linna on võimalik sellisel viisil hajutada, et see ei koonduks liigselt ühe keskuse ümber; häda poleks ju midagi, kui meil oleks hulk lähestikkuasuvaid mõistliku suurusega linnu.

Esimeseks tuleb loomulikult pähe, et viime pealinna Tallinnast ära.

Ma arvan, et see mõte tuleks üles tõsta ja mitte enam lasta maha kukkuda. Eesti on igas mõttes väga väike riik. Kui palju on maailmas riike, mille pealinnas hakkavad üleriigilised nõupidamised kell üksteist, et osalejad üle riigi jõuaksid enam-vähem talutaval ajal ärgates õigeks ajaks kohale sõita?

Ja transport areneb vaikselt, ent järjepidevalt kogu aeg edasi. Kas Eesti keskpaigast, Paidest-Türist käiakse Tallinna tööle? Käiakse küll. Seega mis mõttes on ületamatu viia pealinn ära kuhugi sinna, enam-vähem Eesti keskpunkti? Kusjuures, pange tähele, vaja ei oleks isegi ehitada teid (ainult Tallinn-Tartu maantee sinnani neljarealiseks teha) ja lennuvälja (vähemalt esimesed 20–30 aastat).

Kõigile riikidele, mis on oma pealinna suurimast linnast kuhugi strateegiliselt paremasse paika ära viinud, on see ainult kasuks tulnud. Jah, seda on õnnestunud teha kas suuremate ümberkorralduste ajal, tihti pärast sõdu või revolutsioone. Rahuajal on sellega hakkama saanud peamiselt küll kuningad ja diktaatorid – mis ei näita muud, kui demokraatia olemuslikku võimetust toimida ninaotsast kaugemale.

Eesti mõistes ei oleks pealinna liigutamine isegi väga kulukas. Tegelikult tähendaks see umbes viie superministeeriumi jagu valitsushooneid. Kui see kord tehtud on, kui valitsus tõesti toimetab uues pealinnas, siis siin võib ülejäänu ka turumajanduse hooleks jätta – kogu vajalik infra roomab sinna viie-kümne aastaga järele.

Ja kui kümne aasta pärast hakatakse uude pealinna nihutama ülikoole, uurimisasutusi ja igasuguseid ameteid, ei lehvita keegi enam kõrvugi. Sinna kolib osa teenindust ja kultuuri. Vähemalt osad pangad ja rahvusvahelised firmad leiavad, et nende kontor võiks kindlasti ka pealinnas olla. Loomulikult tekib seal ka igasugust tööstust, alates väikeettevõtetest, ent kui piirkond areneb ja elanike arv kasvab, muutub mõttekaks sinnakanti ka suuremat tootmist rajada.

Tulemus? Eesti keskele tekib üks uus 50–100 tuhande elanikuga linn. Eesti saab ühe perspektiivse tõmbekeskuse juurde. Tallinna kõik probleemid leevenevad, sest linna kasv aeglustub ja ideaalis peatub, kuni stabiliseerub planeeritud proportsioonides. Tallinn jääb endiselt Eesti suurimaks linnaks, sadamalinnaks, tähtsaimaks tööstus-, turismi- ja kultuurikeskuseks, ent see ei domineeri enam niimoodi ülejäänu arvel.

Mis aga ei tähenda, et Tallinn ise võib kogu selle aja omapäi tõmmelda. Selle linna endaga tuleb samuti midagi põhimõttelist ette võtta, et see poleks tänane „lihtsalt läks nii” õnnetus.