Okupatsiooniaeg ei ole midagi mäletamisväärset. Nõukanostalgia on lihtsalt üks koonduslaagrinostalgia vorme, üsna haiglane enesemõnitamine, et näe, ikka natukegi naljakas oli kaelani sõnnikus oleskleda; ja näe, kui õigel ajal kükke tegid, ei viidud Siberisse ka…

Vale puha – seda aega tuleb mäletada! Et kuidas ei tohi olla inimelu korraldatud.

Meie jaoks – ma mõtlen vanemate inimeste jaoks, kel on selle ajaga isiklik side – on võib-olla kõige kasulikum meelde tuletada, mis tunnetega me mõtlesime läänemaailma kommunistidele. Segadus ja nördimus – et kuidas te saate olla nii lõpmata lollid ja lühinägelikud?!?

Muidugi, parim tasu ja karistus oleks neile olnud elu nõukogude võimu all. Stalini ajal oleks enamus neist lihtsalt maha lastud ja ülejäänud kadunud sunnitöölaagritesse (et mingid kodanlikud intelligendid ja homod ja narkarid… igatahes kahtlane element, kellest on kõige parem vabaneda…) Sealjuures on huvitav tähele panna, et nende imetlusobjekt muutus läbi aegade – kui liikuma hakkas liiga palju infot Gulagi kohta, lülitusid nad ümber Hiinale.

Enne, kui hakata põhjalikumalt süvenema sõnavabadusse, sellesse ühte renessansi helgemasse õide, ilma milleta me poleks jõudnud siia, kus oleme, tahaks huvi pärast küsida, paljud on üldse kunagi üritanud lugeda Martin Lutheri „95 teesi” (nagu seda enamasti nimetatakse)? Neis ei ole otseselt midagi, mis meile siin täna korda võiks minna; tegu on katoliikliku teoloogi väitlusega läbini mäda ja korrumpeerunud indulgentsimüügi vastu; võib-olla on see vulgaarne, kuid võrdluseks sobib vast tuua siinsete „mõõdukate” kvislingite ettevaatlikku arutelu „isemajandamise” võimalustest 1980-ndate teisel poolel.

Absoluutne sõnavabadus on reaalses maailmas saanud tavaliselt võidutseda ainult väga lühikest aega, enamasti mõned aastad. Palju meilgi läks, enne kui onukesed ja tädikesed ei piirdunud näpuviibutamisega, vaid suutsid ühiskonnale pähe määrida pornokomisjoni? (Kõik ikka kodanike kaitsmise huvides – oleme ju ajutud loomad, keda tuleb kaitsta… Meenutagem, kas keegi on üldse küsinud, kas meist kellelegi läheb korda „moraalne puhtus”? Kusjuures see mõiste ise on defineerimata.)

Huvitaval kombel on sõnavabaduse piiramise osas liigutavalt ühte meelt nii „murelikud kodanikud” kui „muretud kodanikud”.

Esimesega nendest määratlustest tavaliselt küsimusi ei teki – selle on kõige paremini kokku võtnud Terry Pratchett temale omasesse sardoonilisse tõdemusse, et kui murelikud kodanikud hakkavad nõudma traditsioonilisi väärtusi, tähendab see tavaliselt „pooge keegi üles”.

Ei tule ette, et keegi oleks „muretuid kodanikke” terminina päris niimoodi kasutanud (st võib-olla olen esimene…), aga maailmapraktika näitab sama kindlalt, et kui muretud kodanikud hakkavad nõudma rohkem vabadust, lõppeb see tavaliselt mitte mõne tülika jobu ülespoomise, vaid massimõrvade ja üleüldise õigusetusega; väga vähe lohutab, et enamikule neist endistki saabub selle käigus selgusehetk.

Antud kontekstis ühendab muretuid ja murelikke kodanikke vihkamine tavalise kodaniku vastu. (Tavaline siin keskmise, keskmiselt taibuka ja tasakaaluka, oma eluga toime tuleva kodaniku tähenduses.) Nii, nagu on tavalisel kodanikul sügavalt savi moraalsest puhtusest, on tal ka maailma päästmisest. Kui miski tundub talle jälk, ta lihtsalt ei tarbi seda; ja ta ei topi oma nina teiste asjadesse, kuni nende tegevus talle otseselt ebamugavusi ei põhjusta.

Mitte et mõni asi poleks jälk või maailm ei vajaks päästmist. Tavalise kodaniku võib õpetada iga päev end täis jooma või ühtaegu majanduslikult ja eneseteostuse võtmes mõtlema – mõlemal juhul sureb ta lihtsalt järglasteta ja ongi kõik (esimesel juhul ta ei suuda kedagi sigitada, teisel juhul otsustab vältida ülalpeetavaid…)

Sõnavabaduse, tegelikult mõttevabaduse dimensioon ei jookse otseselt ühegi poliitilise voolu tasandil. Pigem peegeldab see „valitsejate” suhtumist kodanikesse. Jutumärgid „valitsejate” ümber on sellepärast, et arvestatav osa valitsema sattunud seltskonnast saab suurepäraselt aru ja tunnistab vähemalt iseendale, et ta on seal ainult sellepärast, et valija on umbloll. Ja järelikult on vaja teha nii, et nad oleksid veel lollimad, muidu on minek…

Ja just sellepärast ja ainult sellepärast sünnib tsensuur. Sünnivad vihakõneseadused.

Ja just niimoodi tuleb suhtuda neisse 39 jätisesse, kes hääletasid Riigikogus ühiskonna suukorvistamise poolt.

Ärgem kartkem sõnu – pole üldse oluline, mis neid täpsemalt selleks ajendas või kuidas nad ise seda põhjendavad. Mis loeb päevapoliitika? Kui parteidistsipliin ja valitsusele ärategemine kaaluvad üles vihakõneseaduse tegeliku mõtte tajumise, jääb vaid taas ohata, kuidas küll on Eesti poliitmaastik selliseks mülkaks muutnud, et taolised mädapaised pinnale tõusevad…

Need 39 inimkujulist väärnähtust andsid tsensuuri poolt hääletades hinnangu endale ja Eesti rahvale. Meie kõik – nii tavalised inimesed kui, ütleme, loomingulisemad ja ühiskonnaelus rohkem kaasa löövad – oleme kari, keda ei saa usaldada. Me ei tea ega taipa, meid tuleb piitsaga juhtida. Meid tuleb õigel teel hoidmiseks raudu panna.

Kas on vaja jätkata? Kui sügav peab olema põlgus oma rahva vastu või kui suur hirm Brüsseli ülemuste ees, et mitte tajuda tsensuuris nõukogude korra tagasitulekut? Või ongi nad hingelt kommunistid, kelle peas on orjus rahva normaalseis?

Me ei saa vastutada selle eest, mis toimub Euroopa Liidus. Kui see pole kriis, siis mis see on? Need väärtused, mida esindab vihakõneseadus, ei ole mingis mõttes euroopalikud, need on sotsialistlikud.

Jah, rangelt võttes ka sotsialism sündis Euroopas… Jah, sõna- ja mõttevabaduse hind on igasugused inimvaenulikud ideoloogiad. Jah, mõnikord need võidavad. Midagi pole teha ka selle vastu, et inimvihkajalikkus ikka ja jälle peale tungib.

Ja just sellepärast tuleb aluspõhimõtted enda jaoks ikka ja jälle üle mõelda ja otse öelda – need 39, kes hääletasid vihakõneseaduse poolt, on valgustusajastu mõtleva inimese vaenlased.