Sõda Ukrainas on põhimõtteliselt läbi. Seda on mõnes mõttes sügavalt ebainimlik niimoodi öelda, kuid täna, kui see jama on kestnud kolm nädalat, võib juba päris suure kindlusega loota, et kui midagi väga ootamatut ei juhtu, hakkab kogu see asi seal järgmise kümne päeva jooksul maha käima.

Ootamatused võivad tulla ainult ühelt suunalt – tuumarelvad. Aga see on omaette teema.

Ma ei tea, paljud lugejatest, ent viimastel nädalatel olen mina küll uurinud päris intensiivselt kõikvõimalikke allikaid, sealhulgas Vene omi, ja kuigi mul ei ole ette näidata ühtki paberit teadmiste kohta ei sõjandusest, ajaloost, Venemaast ega Ukrainast, on mõni asi kuidagi liigagi selge.

Peamine – suurem osa Vene armeest osutus paberarmeeks. Siin on palju detaile, ent võtame mõned.

Videotel võib tihti näha, kuidas Vene tehnika sõidab pooltühjade või tühjade rehvidega. Ma olin Vene sõjaväes ligi 40 aastat tagasi ja see pani peaaegu toolist mööda istuma – kas nad on tõesti ikka veel sellega hädas? Ma mäletan selgelt, kuidas kõik, kes nende automaatsete rehvirõhu muutmise süsteemidega kokku puutusid, neid kirusid – et ne dai boh (jumala pärast) ärge neid puutuge, rõhu rehvidest lasevad need välja küll, aga sellist, mis need pärast uuesti täis pumpaks, ei ole nähtud mujal kui filmis.

Vene enda kriitilised allikad on toonud välja, et kogu selle kummiratastega maastikuläbimisvõimega tehnika ajakohastamiseks kulutati palju-palju miljoneid ja see raha on ilmselt lihtsalt ära varastatud.

Mitut Armata tanki on Ukrainas nähtud? Paari aasta eest võtsin vaevaks seda teemat uurida ja jõudsin järeldusele, et neid on umbes kolm töötavat mudelit ja siis see hulk osaliselt vahtplastist mulaaže, mida paraadidel üle Punase väljaku veetakse. Paistab, et nii ongi.

Venemaa kulutas miljardeid salastatud sidele. Ainult et selgus, et see töötab ainult seal, kus on 4G levi. Ukrainas seda arusaadavalt enam ei ole (vähemalt seal, kus on venelased) ja suur osa kaotusi, sealhulgas kõrgete ohvitseride-kindralite kaotusi on seletatav sellega, et nad peavad sidet avatud kanalil.

Igaks juhuks lisaksin, et see ei saa olla mingi eriline kurikaval pettus, sest tulemused räägivad ju enda eest – ei ole olemas sõjakavalust, mis sisaldab mitu nädalat kohapeal totutamist ja suuremaid kaotusi kui kogu Afganistani sõja jooksul (küllalt tõenäoliselt tasub neid numbreid teatud koefitsendiga uskuda).

Siis nn tankimassid. Kõige lühemalt, paistab, et meie kõigi teadvuses on tanki roll tugevalt ülehinnatud tänu II MS filmidele. 1973. aastal üritas Süüria tungida Iisraeli tohutu ülekaaluga (Vene päritolu) soomustehnikas. Lõppes see teatavasti Pisarate Orus, kuhu üksi jäi neid ca 500.

Afganistani kogemuse põhjal kutsusid isegi vene ohvitserid oma BMP-sid (bojevaja mašina pehotõ, jalaväe lahingumasin) jalaväe vennashaudadeks (bratstvennaja mogila pehotõ) – ameeriklased andsid afgaanidele niipalju kergeid tankitõrjevahendeid, et kui tankisoomus natukegi kaitses, siis lahingus oli see masin üks ohtlikumaid kohti, kus viibida.

Tankidega on see lugu, et vene tankidel on automaatlaadurid ja seega üks mees meeskonnas vähem. Jättes vahele pika jutu sellest, kuidas ameeriklased primitiivsema lahenduse kasutamist põhjendavad, on siinkohal oluline, et kogu Vene tanki mürsutagavara on tornis ja tabamuse korral see üldjuhul detoneerub. Meeskonnale tähendab see silmapilkset surma ja sellega on seletatav ka see, kuidas videotel tabamuse saanud Vene tanki torn mõnikord laperdades oma teed lendab.

Seda rida võiks siin pikendada, ent kõige olulisem on vast ära öeldud – Vene armee on nii moraalselt kui füüsiliselt anakronistlik armee.

Kirjutasin 8 aastat tagasi, kui Venemaa okupeeris Krimmi ja hakkas lolli mängima nende „rahvavabariikidega”, et kogu maailma õnneks lähevad venelased alt paari asjaga: nad suudavad iseendale indutseerida luulu, nagu oleksid nad võimsad, ja nagu keegi neid armastaks.

Me peaksime jätma arutlused selle üle, mis küll toimub Putini peas. Ta on lihtsalt üks eriti vastik kott sitta ja me räägime temast ainult sellepärast, et ta on agressiivse tuumariigi juht. Me peaksime aru saama, et Venemaa ja venelased on endale valinud juhi, kes neid suuresti kogu olemuses esindab.

Ja sellised asjad lõppevad kahjuks läbi suure häda. Aga lõppevad paratamatult, sest kogu see valedel ja absoluutsel korruptsioonil põhinev süsteem tõmbab iseendal vaiba alt.

Putin ilmselt siiralt uskus, et tal on armee ja ukrainlased tervitavad teda lilledega. Ja kui ka ei tervita, siis on tal tekitatud Ukrainasse piisavalt viiendat kolonni, et vähemalt uudistesse kaamerate ette ikka ajab mõnesaja kokku ja eks nad sabotaažidega ja lihtsalt huligaanitsedes aitavad võidule kaasa. Muidugi on Putin vihane FSB Ukraina haru juhtide peale, et nad kogu raha ära varastasid…

Armee ülesehitamiseks eraldati ju ka meeletult raha. Aga selgub, et sellestki ei jõudnud armeeni sugugi nii palju. Šoigu, selgub, kulutas miljarditest päris suure osa hoopis multifilmide tegemiseks. No ja mulaažide. Need on ju vägevad, midagi pole öelda. Ja ta ise olevat multimiljardär.

Ainult et sõtta tuli minna 70-ndate tehnikaga ja kütust ei ole ja toit on aastaid üle tähtaja. Muide, ka selles osas ei ole seal midagi muutunud – aastal 1983 nägin Vene sõjaväes köögitoimkonnas võikasti, mille peal oli aastaarv 1947.

Vaadake, ma ei õigusta Venemaad ju vähimatki, kui ma arvan, et võib-olla nad seal Mariupolis ei sihtinud sünnitusmaja ja Lavrov püüab tegelikult asja paremana näidata, kui see on – st et üldse midagi sihiti ja mitte ei käratanud mingi ohvitser sõduritele, et linn on sealpool, tuld. Selline sihikukirbu suuruse silmaringiga, ülbe ja sisimas hirmunud ohvitser, kes on hakanud juba natuke servast aduma, et ta ei saa millestki aru ja asjad on väga-väga hapud, sest isikkoosseis sulab nagu lumi kevadel…

Ja mul on ka oma teooria selle kohta, mis sai sellest kuulsast 60-kilomeetrisest konvoist – eks see sealsamas tee kõrval metsa all ole. Ja sinna see ka jääb. Saagem aru, see on armee, kus miski ei loe. Kus selleks, et neid ei pommitataks, pargitakse lahingumasinad tuumaelektrijaama territooriumile ja elumajade vahele. Kus koostöö lonkab ja distsipliin on olematu. Kus vastu tahtmist minnakse, kui kästakse, ja tulistatakse enam-vähem vaenlase suunas, kui peab. Kus relvadki toimivad ainult läbi häda ja igaüks mõtleb ainult endale.

Nagu öeldud, see oleks halenaljakas, kui see ei toimuks päriselt…