Kuu Ordu 2061 aasta sõja esimene raamat

„Ago!”

Ta isegi ei reageerinud esimesel sekundil, nii sügavalt oli ta juba jõudnud harjuda Longhorn olema. Tegelikult oli see tuttav häälekõla, mis pani ta pead pöörama.

„Jane! Mis sa siin teed?” Ta pöördus naeratades naisele vastu ja embas teda. See kukkus üsna pikantselt välja, sest Jane ei olnud nii väikese kaaluga harjunud, ei hoidnud tasakaalu ja sisuliselt kukkus Longhornile otsa, nii et põsemusi asemel tuli välja korralik karukallistus.

„Võiksin sama sinult küsida? Ma pole sind ju kolmveerand aastat näinud, sellest ajast, kui üles ära läksid.” Jane oli muidu nagu ikka – sellise armsa naiseliku olemisega, nöbinina püsti ja igavesti uudishimulik pilk julgelt otse. Longhorn ei saanud lahti mõttest, et selline pilk sobiks uurivale ajakirjanikule – et tungib hingepõhja, mõistab ja nii edasi –, bioloogi puhul aga tekitab ebamääraselt ebamugava tunde, nagu oleksid sa preparaat... „Terie igatseb väga sinu järele.”

Longhorni naeratus kustus. „Mina tema järele ka. Aga nii on parem.”

„Mis teie vahel õieti juhtus?”

Mis siis juhtus? Kuul tundusid kõik, kel teemaga üldse asja, teadvat, et Terie on agent. Et ta palgati sellesse gruppi esmajoones Longhorni pärast, sest palju enne seda, kui ta ise sellele äratundmisele jõudis, oli keegi tarkpea välja raalinud, et varem või hiljem peab see mees Madagaskarile minema... Ja et see ei olnud kindlasti nende äbariku pisiriigi luure, kel nii palju nutti ja nutsu oli, kuigi värbamistöö tegid nemad... Et kogu selle aja, kui ta mõtles, et tal on ikka roppu moodi vedanud, et tal sihuke noor ja kena armuke on, tegi too hoopis tööd...

See kõik käis tal hetkega läbi pea. Nüüd oli ta Teivasjaamas, ehk ühel suuremal Maa satelliidil, mis oli enamiku alt tulijate sihtmärgiks – kui nad valida said –, sest selle eluruumide osa – kaks väga isase pilvelõhkuja mõõdus silindrit, mis nii-öelda otsapidi telje küljes rippusid – pöörles ja seega oli seal suures osas täiesti talutav raskusjõud. Siin olid suhted teised, siin oli palju inimesi, kes ei kujutanud ettegi, et veerand sajandi eest 14 inimesega alustanud baas Kuu tagaküljel oli kogu selle aja kasvanud nagu pärmitaigen – juba korraliku linnakese mõõtmed võtnud – ja need kummalised veidrikud, kes Teivasjaamas kõigepealt 0,4 ja siis 0,7 g juures Maa gravitatsiooniga uuesti harjuda püüavad, kui neil „alla” minna on vaja, pole enam ammu üksikud üksindusest ärapööranud geeniused...

„Kas ta ise pole rääkinud? Mrhh, kurat neid võrgunimesid... Terje oli ta vanaema, üks natuke hull mõisaproua.” Ta sai aru, et ajab aja võitmiseks jama. „See on pikk jutt. Sina oled ikka Frankiga koos? Tema on loodetavasti ikka Frank ja sina Jane? Mina olen muide Longhorn.”

Naine hakkas naerma. „Ma tean. See sobib sulle.”

Longhorn mühatas. Kui ta selle nime valis, oli ta alguses pidanud silmas üht muusikariista, pikksarve, kuid selgus, et siis kirjutatakse need sõnad lahku. Longhorn ühe sõnana tähendas teatud veisetõugu ja see oli kahe otsaga asi, et nimi talle nagu kleebitult külge jäi...

„Frank on Frank,” jätkas naine. „Tema võrgunimi on FrrrNccc” – ta hääldas seda tähthaaval – „ja usu mind, see ei hakka külge. Minu võrgukutsung on JaneT1000, ehk ‚Jane, Tarzan Thousanth’ ja mõnikord kutsutakse mind ‚Džeindiz’, aga Jane käib endiselt kah. Jah, me oleme Frankiga koos. Natuke ootamatult läks... Aga sa tead.”

Longhorn hakkas naerma. „Jah, tean. Ma pidasin teid paariks täpselt samuti kui teie mind ja Teriet paariks pidasite.”

Jane naeris vastu. „Just – mõtlesin veel, et elu on imeline – et kus ja millal sa küll talle käpa peale said – nagu sa ise ütleksid.”

„Mul on väga hea meel sind näha,” noogutas Longhorn veelkord takka. „Nagu mul oli väga hea meel sind Madalt leida... On sul aega? Istume kuhugi.”

Jane sulges korraks silmad – ilmselt vaatas kella. „Mul ei ole tegelikult enne homset – nii naljakas on siin seda öelda! – midagi teha. Siis peaksin Rõngassaiale minema. Sinna ei lähe keegi enne kahtkümmet tundi.”

„Mina pean vähem kui kolmveerand tunni pärast Armstradile minema. Mis sa siin üleval üldse teed?”

„Kas sa ei tea? Sõda tuleb. Benoit Evra – meie saadik ÜRO-s, tead küll – on arreteeritud ja õige mitmed Ordu varikompaniid on kinni pandud. Politsei on korraldanud läbiotsimisi ja koostatakse „kadunud isikute” nimekirjasid. Meie sinuga olime ka sees mingis variandis, mis meie serverites ringi liikus. Kosmosesüstiku stardid toimuvad minu teada nüüd kaks korda päevas ja kõik, kel vähegi asja või tahtmist on, tõstetakse siia üles. Paljud lähevad Kuule edasi. Ma...” Ta raputas pead. „Ma sain end tööle Rõngassaia laborisse, aga olgem ausad, see on esialgu rohkem aednikutöö. Kuule, sa tuled Kuult – paljud kinnitavad, et kõige mõttekam oleks sinna edasi minna? Kuidas seal elatakse? Ma kartsin natuke, et sealt ei saa enam kunagi tagasi...” Ta hääl vaibus. Nii selgelt oli näha, et ta on segaduses ja tõepoolest kardab.

„Kuul on tore. Ausalt.” Nad jõudsid ühte koridoride ristumiskohta rajatud kohvikusse, see aga oli puupüsti täis.

„Nojah siis,” porises Longhorn ringi vaadates. Nad olid ühe „tornmaja” ülemises otsas, kust hargnesid koridorid tolle kuuekümnemeetrise läbimõõduga silindri kahes servas asuvate treppide ja liftideni, ja otse üles läks käik telje juurde. „Kus sa siin üldse elad? Üks võimalus oleks sinu juurde maha istuda... Aga Teivasjaamas ei ole ilmselt korraliku kohvi lootust... vähemalt mitte mõistliku aja jooksul. Võiksime muidugi minna Dragster Kolmele – see on laev, millega ma Armstradile lähen. Seal saab kindlasti kohvi. Mis arvad? Seal on muidugi kaalutus – kuidas sul sellega on?”

Jane hakkas uuesti pisut närviliselt naerma. „Mul ei olegi siin tuba. Satelliidil pidi olema kolm korda rohkem inimesi kui peab. Nad tahavad meid siit kiiresti minema juba sellepärast, et kõigile ei jätkuks isegi skafandreid, kui midagi juhtub. Keegi rääkis, et nad vist kuidagi tõstavad tervet Teivasjaama kõrgemale. Minu arust aga on risk kõrge... kuigi seda keegi öelda ei taha. Mul on ainult magamiskott... ja kaks meetrit koridori kolmandiku g tsoonis. Vähemalt ei ole siin kõva põrandal magada.”

„Oota...” pomises Longhorn ja asus õhus kirjutama. Ta jätkas vast minuti pärast: „Tule parem minuga Armstradile. Mul on seal vähemalt omaette tuba. Mahud ära küll. Ja siis vaatame, kuhu su saadame – Rõngassaiale või kohe Kuule. Tähendab, sina otsustad, aga kui sind miski otseselt sinna Rõngassaiale ei tõmba, soovitan Kuule tulla. Nad on seal infra arendamisega üsna järje peal, ruumi on.”

Tuled hakkasid punakalt vilkuma, küllaltki diskreetselt kõlas häireakord ja ruum õõtsatas.

„Mis see on?” küsis Jane ühest tugipostist kinni haarates kohkunult.

„Orbiiti muudetakse, ise ütlesid,” muigas Longhorn, ent tuletas endale kohe meelde, et oskab neid asju taibata ja jälgida tänu viimaste kuude treeningule. Ta sundis end tõsiseks ja neelas alla märkuse stiilis kasuta oma modemit. „Nad rakendavad stabiliseerimismootoreid ja dokkides olevaid laevu niimoodi, et satelliit tõuseb kõrgemale orbiidile. Paarsada kilti võib väga oluline vahe olla, lisaks lendavad kõik pahade arvutused, mis on tehtud vana orbiidi järgi. Peamise veojõu annab muide Euridike ja küllalt kõnekas on juba fakt, et nad nii avalikult seda siin kasutavad...” Ta kallutas pisut pead ja laksatas vastu kõrva, nagu üritaks sealt vett välja raputada. „Neetud, Dragsteri starti tahetakse ettepoole tõsta, kõigil palutakse kiirustada. Tuled siis? On sul siin mingeid asju? Tee palun ruttu, kui tuled.”

Jane vaatas teda viis sekundit üsna tölbil ilmel ja jõudis seejärel otsusele. „Oota, ma korjan oma träni kokku... Magamiskott jääb siia.”

Longhorn tammus jalalt jalale, kuni naine oma asjad suurde seljakotti toppis ja kellegagi seal eluruumiks muudetud koridorijupis kiiresti rääkis, ilmselt teatades, et tema koht jääb vabaks. Nad tõusid mööda liikuvat kaldteed telje juurde ja Longhorn aitas Jane’il koti ja selleks ajaks juba tsentrifugaaljõust lihtsalt laisaks pöörlemiseks üle läinud kaalutusega hakkama saada. Seekord oli pöörlevalt osalt mittepöörlevale ülemineku lüüs rahvast täis ja keegi sajatas, sest lisaks olid mingid kastid jalus ees. Longhorn näitas kätte õige toru ja õhuvool selles aitas neid tema laeva suunas.

Nad olid viimaste tulijate hulgas. „Istu siia,” surus Longhorn naise tooli ja toppis ta seljakotipalli ühte hoidevõrku.

„Aga sa ise?”

„Ma olen piloodikabiinis. Keegi peab seda asjandust ju juhtima ka.”

Ta lasi Jane’il natuke maigutada, enne kui jätkas: „Ma ei ole esimene piloot. Ära karda, seal on kogenumaid vendi kah, aga ma olen tõepoolest läbinud piloodikoolituse ja nad istutavad mu meelega teise piloodi koha peale, et nii nemad kui mina saaksime teada, kuidas mul selle konkreetse planetoplani juhtimine reaalsuses välja tuleb. Sellega on mul esimene kord.”

Ta jättis ütlemata, et ta on lennanud ainult viimasel kuul ja reaalsuses näeb laeva juhtimine välja nii, et piloot imiteerib seda ja arvuti ütleb talle, kui viletsasti ta hakkama saab – kuid samas peab piloot olema pidevalt valmis juhtimist üle võtma. Kui nad Kuult tulid, oli Krüger – nagu ta ise lugupidamatult ütles – kõige lootusetuma kuju esimeseks juhtima pannud, ja ainus heledam kiir asja juures oli, et see ei olnud mitte tema...

**

Planetoplaniga Maa tehiskaaslaste vahel lendamine on tegelikult üks sündmustevaesemaid ettevõtmisi, eeldusel muidugi, et midagi ootamatut ei juhtu. Visinal sulgusid luugid, keegi – oli võimatu öelda, oli see inimene või masin – luges igaks juhuks ka häälega üle niikuinii displeidele tekkivad kirjad ja mõni sekund hiljem rappus laev, kui esiteks avanesid haaratsid ja järgmiseks lükkasid elektromagnetsuunajad neid suuremast massist eemale. Hetk kaalutust, millele järgnes sisikonda pahupidi pöörav rapsakas, kui laev end õigesse suunda keeras, ja kui inimesed ja asjad ei oleks kõvasti kinni olnud, oleksid need kõik läbisegi ühes nurgas hunnikus olnud; ja peaaegu alati kippuski esimese kiirenduse ajal mõni ununenud asi kolinal kohta otsima.

Ja siis kiirendus. Esimesed manöövrid on kõik jõulised ja kiired ning eriti kriitiline on asi siis, kui satelliiti ennast kiirendatakse. Niipea, kui lennumasina arvuti otsustas, et nad on ohutul kaugusel – praktikas vaevalt paarkümmend meetrit eemal –, keerati seda tüürmootoritega, ja sellele järgnev kiirendus pidi viima laeva eemale Teivasjaama enda servadesse kinnitatud, tavaliselt vaid stabiliseerimiseks kasutatavate mootorite ja telje juurde masskeskme suhtes õigesse kohta paika pandud suurema planetoplani määratult võimsamate käigumootorite plasmajugade eest, ja kõike seda tuleb lisaks teha nii, et lahkuva laeva enda plasmaleek tehiskaaslast ei riivaks. Mõne sekundi pärast tuleb mootor välja lülitada, sest gaasijuga läheb ju koonusena laiali ja sama kiirusega samas suunas jätkates satuks satelliit ikkagi paratamatult plasmasse. Järelikult tuleb varsti uuesti suunda muuta. Kõige mõistlikum on õigel ajal mootor peatada, natuke inertsiga liikuda, suunda muuta ja jälle täiskäik anda. Nii tehaksegi satelliidi ümber tavaliselt „auring”.

Igatahes saab laev vähem kui minutiga piisavalt kaugele ja õiges suunas, ning siis järgneb vastavalt vajadusele ja võimalustele paarkümmend sekundit kuni paarkümmend minutit kiirendust. Seejärel tuleb – olenevalt jällegi sellest, kuhu jõuda on vaja ja kui ökonoomselt ajagraafik seda teha lubab – mõni minut kuni mõni tund kaalutust, ja siis kordub põkkumisel stardimanööver vastupidises järjekorras.

Seekord oli Teivasjaam oma plasmajugadega ehk natuke huvitavam vaatepilt. Maad on nii kõrgelt alati hea vaadata, aga palja silmaga pole inimesel kuidagi võimalik otsustada orbiidi kaldenurkade ja tasandite muutuse üle. Sa hõljud Maa kohal ja lihtsalt üks lähedalt vaadates hiigelsuur metalne jurakas hajub tühjusse ning mõne aja pärast tekkib sealt teine.

**

„Kuule, ma ei teadnudki, et sa nii tähtsaks meheks oled saanud,” märkis Jane toonil, milles segunesid nööge ja austus, kui Longhorn lõpuks kah oma kajutisse jõudis. „Muide, ma ei teadnudki sellise satelliidi olemasolust. See on päris pirakas lisaks kõigele.”

Armstradil ei olnud välist pöörlevat osa, oli ainult magamistubade rõngas, mis tiirles ümber elamukompleksi ja andis tsentrifugaalkiirenduseks vaid umbes poole Kuu raskusjõust – liiga vähe, et tegelikult kaalu eest läbi minna, kuid piisavalt, et anda suunataju inimestele, kel pidev kaalutuses viibimine lõpuks talumatuks muutus; pealegi oli end pesta ja muid hügieenitoiminguid sooritada ikkagi määratult mugavam tingimustes, kus kogu omapead jäetud mateeria kindlas suunas liikus.

Peale satelliidiga põkkumist oli Longhorn kadunud kohe kuhugi aparaatide vahele. Jane oli natuke aidanud meeskonnal varustust ümber laadida. Ta oli üsna väsinud ja kaalutusega harjumata, nii et mõne aja pärast oli ta viisakalt jalust ära saadetud. Armstrad ei olnud kaugeltki nii täis kui Teivasjaam ja kuulu järgi ka teised, kuid isegi sinna esmakordselt sattunule oli selge, et käib mingi tavatu tunglemine ja kiirustamine.

„Ma ei imesta, et sa sellest kuulnud ei ole,” lausus Longhorn hooletult, samal ajal skafandrit maha ajades. „Armstrad on puhas sõjaline satelliit. Orbiidil baseeruvate ründelennukite peamine baas ja remonditöökoda. See on muide kõige madalamal paiknev mehitatud satelliit, madalamal isegi, kui vana ISS.”

„Ja mis ajast sa militaristiks hakkasid?”

„Ma ei ole militarist. Ma olen teadlane. Aga praegu on olukord terav ja välja on aetud kõik, kellest asja võiks olla. Mulle meeldib olla selles kategoorias, kellest ka relvastatud konflikti korral asjaon. Sina oled end ilmselt puhtaks pesnud? Süüa on siin midagi?” Ta jõudis spetsiaalse skafandrialuse pesuni ja kirtsutas seda seljast tirides nina – ükskõik kui hästi see higi neelas, lõhnas sisemine kiht peale tervet päeva ikka spetsiifiliselt.

Magamistuba või kajut oli tegelikult väga väike, põrandapinda umbes kaks korda kaks meetrit, mis kõik oli voodi. Kõrgust oli oma neli meetrit, aga ülespoole läksid seinad juba silmnähtavalt kokku. Kapid, lauad ja kõik muud asjad olid seina küljes voodi kohal ja uks oli loomulikult laes.

Longhorn toppis skafandri kappi, pesu ühe luugi kaudu natuke sisisevasse torusse ja hakkas üles ronima.

„Niimoodi lähedki?” küsis Jane hoolega mujale vaadates.

Longhorn peatus hetkeks. „Siin ei peaks erilisi perverte olema,” mühatas ta siis, jätkas ronimist ja kadus läbi laeluugi.

Kui ta paar minutit hiljem tagasi tuli, oli tal siiski rätik ümber puusade keeratud. Jane oli teki alt välja tulnud ja suutnud tekitada kaks suurt auravat tassi teed. Ta oli kusagilt seina seest võlunud laua ja toolid, mis voodi kohale kinnitusid, ja tegeles parasjagu tolmuimejaga voodi puhastamisega. Ta oli avaras valges riietuses, mis kõige rohkem karate kiid meenutas – materjal oli küll palju õhem – ja ta muidu õlgadeni ulatuvad ebamääraselt heledad juuksed olid kuklasse krunni kogutud.

„Ma ajasin leivapuru maha,” teatas ta vabandavalt. „Proovisin pakki lahti teha ja... Nüüd ma saan aru, miks nad soovitavad iga kord voodile kile peale tõmmata, kui ülespoole asja on. Maksab see kile siis tõesti nii vähe?”

„Kile? Siin regenereeritakse kõik. Seda õhukest odavat tsellofani on vist tõesti lihtsam uuesti toota kui selle kasutamise üle arvet pidada.”

„Siin kosmoses ma saan aru, mis tähendab kitsus. Ma tean küll, et sajand tagasi elati ühiskorterites ja osades majades pole siiani iga magamistoa juures vannituba, aga kuidagi veider on... Ja ma muidugi tean, kuidas inimesed vaesemates maades elavad, aga ikkagi...” Jane otsis sõnu. „Samas on kõik nagu olemas... Muide, ma ei teadnud, mida sa tahad, aga nende soojendamine võtab ju paarkümmend sekundit,” osutas ta valmistoidukonservide poole.

„Tänks,” mühatas Longhorn, sobras purkides, viskas enamiku ühest kapist käepäraselt välja käivasse võrku tagasi ja toppis allesjäänud mikrolaineahju. Ta kõhkles hetke, harutas siis rätiku enda ümbert lahti ja hõõrus end korralikult üle. Ta kõhkles veel hetke, avas isegi luugi, mille taha enne pesu kadunud oli ja kust riided-rätikud vaakumiga pesumasinasse imeti, kuid heitnud arvustava pilgu hoolega mujale vaatava Jane suunas, mõtles ümber ja mähkis rätiku puusadele tagasi.

„Siin kosmoses ollakse vist riietusega väga vabad,” hakkas naine ise rääkima. „Ma leidsin siit need” – ta osutas viipega riietele oma seljas – „moekunstnike põrgust pärit hilbud. Paljud käisid nendega ka Teivasjaamas ringi ja panid need tegelikult selga tükk aega peale ärkamist või pesemist. Minu jaoks natuke harjumatu... kuigi mehi on päris hea vaadata. Huvitaval kombel on kõik inimesed siin kuidagi paremas vormis kui Maal.”

Longhorn asus sööma ja selle juurde piidles naist ja ennastki uue pilguga. Jane oli temast aastat kolm noorem, seda ta teadis juba sellest ajast, kui nad oma viisteist aastat tagasi esimest korda Pariisis Concorde’i ülikoolis kohtusid. Siis olid nad mõlemad natuke üle kahekümne, neil mõlemal sattus olema mujal õppimise aasta ja neil olid mõned loengud ühised, kuigi bioloogia ja tuumafüüsika ei omanud pealtnäha erilist kokkupuutepinda. Ühised olid neil Longhorni arvates totaalselt mõttetud loengud, kuid see oli seal õppimise hind – teatud sotsiaalained, mida anti seminarivormis ja mida Ida-Euroopast pärit tudengid nimetasid lugupidamatult ‚punasteks aineteks’ – ta teadis, et see termin oli pärit eelmisest sajandist, kui kommunistliku diktatuuri all tuli kohustuslikus korras õppida tollaseid ebateadusi.

Jane oli ikka olnud selline... mõnus, leidis Longhorn enda arvates kohase sõna. Ta oli naist alati imetlenud, kuid kunagi polnud olnud sobiv aeg, et sellest midagi kasvama hakkaks. Ei pea ju alati, kehitas ta mõttes õlgu. Kuid talle jõudis alles seal kohale, et naine võib nende praegust situatsiooni üsna kahemõtteliseks pidada.

Ta ohkas. „Ma ei jõudnud küsida, millega Frank tegeleb? Miks ta üles ei tulnud?”

„Frank otsustas jääda. Ta on... ta on viimase aasta hoolega koos turvateenistusega harjutanud – täpsuslaskmist, võitlust, taktikat... ma ei tea. Ja ta on omakaitses. Ta saatis minu siia. Muide, Terie on ka omakaitses – seda sa vist tead? – ja nad on koos. See on ju piirkonna järgi. Ma saatsin talle juba teate, kus olen. Et ta rahulikum oleks.”

Longhorn noogutas. „Mõistlik... Sa ju üksi... See on küll teine teema, aga miks sul lapsi ei ole?” küsis ta siis.

Aeglaselt teed lürpiv naine muutus silmnähtavalt tusaseks. „On nii läinud. Kas sa Stevi üldse tead? Pole oluline. Gregorit ikka tead. Noh, Frank on mul kolmas selline tõsisem suhe ja kokku saime ju poolkogemata. Mul ei olnud tööd ja tundus, et enne tuleb end paika saada... ja siis tulid Madale kolimise mõtted ja... ja nüüd on sõda.” Ta ohkas. „Kuidas su enda poeg elab? Mis Veslast on saanud? Tead sa neist üldse midagi?”

Nüüd oli Longhorni kord süngestuda. „Sellest ajast, kui ära tulin, olen neist ainult mõne sõbra kaudu kuulnud. Vesla poolt ootab mind ainult kohtukutse – ta tahab rohkem raha saada. Kõik jäi ju niikuinii talle... Poisist on natuke kahju, aga mis ma teha saan? Juriidiliselt olen ma kusagil pärapõrgus kükitav vastutusest kõrvale hiilija.”

„Edukad valged inimesed,” naeris Jane kõledalt. „Miks meid Ordus nii palju on?”

Sina ka... mõtles Longhorn. „Sest me ei saa hakkama selles saiapudis, mis Lääne kultuurist saanud on.” Ta suujoon tõmbus karmiks. „Me oleme end purki elanud. Me oleme kaotanud selle, mis kunagi valge mehe võimu üle maailma viis. Meiesugused on seal kohandumisvõimetud fossiilid. Või ma ei tea, kuidas sina, aga ma ei hinda demokraatia-nimelist tsirkust, kus klounid valetamises võistlevad, et idiootidele antud tühjade lubaduste eest saada neljaks aastaks korruptsioonimandaat. Lisaks olen ma rassist, homofoob, ebakorrektse keelepruugiga huligaan ja primitiivne meesšovinistlik siga. Sa ei kujuta ette, millise mõnuga ma siin kõike seda olen, kusjuures siin ei paista see kedagi häirivat. Endale mulle meeldib mõelda, et ma olen mees, alfaisane, ja pean au sees väärtusi, mis homo sapiens’i toitumisahela tippu tõstsid.”

„Ma mäletan küll,” muigas Jane. „Sellise kaliibri asotsiaal nagu sina ma muidugi ei olnud, aga omad probleemid olid minulgi. Ja ega ma kõigega, mida sa omal ajal mõtlesid, ikka päris nõus ka ei olnud. Sa olid ettevaatamatu, kui seda avalikult rääkisid. Need vastikud lödid amööbid, nagu sa ütlesid, suutsid sulle piisavalt pahandust teha. Mõnes mõttes oli neil ju õigus – siin sa siis nüüd oled. Ma mõtlesin alati, et mis siis saab, kui sulle hea pikk malakas kätte anda.”

Longhorn muigas vastu ja lõi käega. „Ja nüüd ma vaatan neid tegelasi läbi ründelennuki sihiku ja küsin pehmelt, et kas mõistame mu hukka või?”

„Neil on ka raketid ja aatomipommid.”

„Aga minul on rohkem! Ja muide, ma olen aidanud neid kogu hingest paremaks teha. Mul on käes minu enda konstrueeritud väga head aatomirelvad ja proovigu mind kohtusse kaevata!”

Jane pani käe ta käele. „Ära nüüd ärritu. Sa oled kohutav, kui sa niisugune oled. Kas sa tõesti läheksid sõtta? Kasutaksid aatomirelvi?”

Longhorn noogutas süngelt. „Jah. Selle klausliga, et ma ei kasutaks neid esimesena. Ma ei ründa ka. Kõigil on õigus seal kaelani sita sees edasi marineerida. Mina tulin ära. Mina olen nendega, kellega ma tunnen, et mul on ühine tee – Kuu Orduga. Ja vat siia ma poliitilisest korrektsusest ja tasakaalustatud arengust sonivaid kuserotte järele ei lase.” Talle tegelikult ei meeldinud suund, mille vestlus oli võtnud, kuid viimaste päevade kasvav pinge nõudis väljapääsu... olgu või sihitus agressiivsuses. Ent lõpuks rääkis ta ainult tõtt.

„Sa oled muutunud.” Naine tõmbas käe ära. „Nii sisemiselt kui füüsiliselt. Anna andeks, aga Maal sa kasvatasid endale polstri. Igas mõttes. Sa muutusid selliseks tuimaks tükiks. Siin oled sa vist oma ämbritäiest rasvast lahti saanud – ära pahanda palun, et ma nii ütlen, aga sa oled silmnähtavalt 10-15 kilo kergem – ja kuidagi elavamaks ka muutunud. Enesekindlaks... kuigi see hirmutab natuke. Mis su juustest sai? Kasvavad need tagasi?”

Longhorn hakkas naerma. „Ei kasva. Kehakarvadest loobusin ma alatiseks. Eks ma kannan parukat, kui seda kunagi vaja peaks olema. Ja ma ei ole kergem. Treenitum olen küll kõvasti. Sul on õigus – on, mille nimel elada.”

Mõneks minutiks saabus vaikus.

„Mina ilmselt ei ole ilma meigita ja selles riietuses just oma müüdavaimas konditsioonis,” ohkas Jane lõpuks.

Longhorn sajatas end mõttes – aga ta tõesti ei tulnud selliste asjade peale. „Sina oled alati ja muutusteta väga kena. Kui ma sind Madal nägin, jäi kõigepealt suu lahti – sa nägid isegi parem välja kui see mälupilt, mis mul sinu esimesest nägemisest oli. Ja minu jaoks on kosmeetika niikuinii mahavisatud vaev – mul tekib väga tuunitud tibi nähes ainult üks küsimus – et milline ta siis võiks välja näha, kui ta puhtaks pesta ja kõik see kilgendav praht küljest maha kraapida.” Ta ohkas. „Kuule, sina said magada, aga mina olen nii väsinud, et ei reageeri enam õigesti. Teen ettepaneku magama minna.”

„Mine, ma panen asjad ära,” noogutas Jane.

Longhorn saatis rätiku pessu ja ronis teki alla.

„Mis ma pooleldi söödud asjadega teen?” küsis naine. „Reegel ütleb, et midagi ei tohi lahtiselt seisma jätta, kõik peale kinniste pakkide tuleb kohe prahti saata, aga kehtib see ka kuivikute ja muu sihukese kohta? Kohvitassidest ma saan aru, küllap mingi robot õngitseb need prahist välja... igatahes nad tekivad puhtana siia kappi tagasi.”

„Kuivikleiba vist ikka hoitakse lahtiselt ka, aga mu poolikud toidupurgid viska küll minema,” õpetas Longhorn.

Jane puhastas niiske salvrätikuga käed, libistas end ta kõrvale voodisse ja kustutas tule.

Mõnda aega lamasid nad vaikides.

„Longhorn...” kõlas siis tasane hääl.

„Mis on?” küsis mees uniselt, püüdes häälde pisutki lahkust panna.

„Ma tahan selle päris selgeks saada, enne kui ma need õudsed ürbid maha ajan – kas sa pakkusid mulle öömaja ainult lahkest südamest või mõtlesid sa ka midagi muud?”

Longhorn surus ohke alla. „Jane, ma olen sind alati imetlenud, kuigi me pole kunagi olnud midagi muud kui sõbrad. Ma ei tea, mida sina minust mõtled. Ma oleksin su hea meelega kaissu võtnud, aga ma ju näen, kuidas sa... kuidas ma seda nüüd pehmelt ütlen... Sa paistad seda magamamineku momenti kartvat. Ma ei tea, kuidas sa seda võtad, aga ehk mõtled, et kui ma üritan ja sa ära ütled, siis vihastan su peale või midagi. Unusta ära. Mul on päriselt ka uni ja sa ei pea tegema midagi, mida sa pärast kahetseda võiksid.”

„Ja sa magad minu kõrval rahulikult?”

Oli see nüüd provokatsioon, üleküsimine või lausa solvumine? „Noh, mõnes mõttes on see nagu kaevu ääres janu kannatada, aga kui kaev kiivalt oma neitsilikkuse eest seisab...”

„Kuid sina ja Terie ja mina ja Frank... saame me kunagi veel neljakesi sõpradena koos istuda?”

„Miks ei peaks saama?” Kogu see vestlus oli Longhorn jaoks mõttetu ja unine oli ta tõesti. Jah, muidugi oli ta elu jooksul korduvalt püüdnud ette kujutada, kuidas oleks Jane’iga magada, kuid ta ei saanud ju öelda, et vaevalt ööpäev peale seda, kui Evelin koos abiks olevate sõbrannadega „sõjasangarit teele saatis”, pole terves universumis naist, kes ta liigutama paneks...

„Tead, mul on ettepanek – ma olen tõesti väga väsinud. Magame tänase öö kumbki oma voodipoolel. Vaatame homme õhtul teineteisele silma ja käitume selle järgi, kuidas meile meie küsimused tunduvad selgunud olevat.”

See ei olnud vast just kõige selgemini sõnastatud mõtteavaldus, kuid ta tajus, kuidas naine noogutas. Viis sekundit hiljem ta juba magas.

**

Maailm võppus iga natukese aja järel. Longhorn tajus seda läbi une, kuid esialgu õnnestus tal edasi magada. Lõpuks aga ajasid need raputused ta üles. Ta pilutas unesegaseid silmi ja nähes, et Jane istub monitori ees, ei hakanud oma sisemise modemiga vaeva nägema, vaid küsis: „Mis kell on?”

„Väheke kümme läbi Mada aja järgi. Kiirustad kuhugi?”

Longhorn ainult mühatas. „Uudiseid?”

„Ametlikult tundmatud, kuid kõigi eelduste järgi USA eriüksused proovisid eile öösel kosmodroomi ja veel mõnd tähtsat punkti hõivata. Karumanga jaama juures käib siiani tulevahetus ja jaam on rivist väljas. Antananarivos toimuvad rahutused. Rünnatud on mitmeid tehaseid ja ka elurajoone. USA laevastik, mis vaikselt India ookeani kogunes, on koos baasidest väljunud India laevastikuga hakanud liikuma Mada poole. Deklaratsioonide ja proklamatsioonide ja muu saastaga ei hakka ma sind üldse tüütamagi.”

„Hm, veider...”

„Nad küsisid sind. Keegi staabist. Aga kui kuulsid, et sa ikka veel magad, arvasid, et pole lugu, tuled, kui ärkad.”

Longhorn tiris ühe monitori lähemale. Sellele tekkinud kujutisel istus pool tosinat inimest suurte pultide ees.

„Kailen, ärkasin,” mühatas Longhorn. „Kas ma mitte oma lennule hiljaks ei jäänud? Kus Krüger ja kõik teised on?”

„Aaa. Hea,” vaatas üks vanem naine tema poole ja järgmiseks sõitis tema kujutis keskele. „Üldiselt, tule siia. Arutasime seda Untermani ja Forkiga ka – sulle on eriülesanne. Oota.” Naise kujutis tardus umbes kümneks sekundiks – ilmselt ei tahtnud ta, et Longhorn kuuleb, mida ta teistega arutab. „Sul on kaaslane – mida ta oskab?” küsis Kailen peale uuesti elustumist.

„Ta on bioloog. Valida oli kas Rõngassai või Kuu, ja üldiselt tõin ma ta siia ära põhiliselt sellepärast, et Teivasjaam on puupüsti täis. Et läheb esimese transpordiga Rõngassaiale.”

„Siis klapib sellega, mida mina tean. See on küll ainult väga kaudselt ta erialaga seotud, aga loodetavasti pole tal midagi selle vastu, et aidata meie regeneraatorid ja varud üle vaadata? Las otsib Mescalene üles, kui igav hakkab. Sina vea end siia. Kui sobib, lähed tunni jooksul välja.”

„Kellega või millega?” Longhorn vajutas ise klahve ja tõi tabelid ekraanile. „Kes see Judge on ja millega ta tegeleb?”

„Judge on üks noor joodik, kelle Tato kusagilt settekaevust välja tiris. Ta ärandas just kaks nädalat tagasi oma esimese kosmoselaeva ja on seega auga kosmosepiraadi nime välja teeninud. Ehk siis – ta töötas Wright Blue Brothersis ja selle asemel, et teha seda, milleks ta tegelikult üles saadeti, lendas ta hoopis meie juurde. Nagu sa mõistad, sai ta nii teha loomulikult vaid seetõttu, et me olime paljude tegelaste koostöös ta laevalt kõik kaitsmed ja kaugjuhtimise maha võtnud. Siin me keevitasime ta rüsale vesinikuraketi asemel 3T, ehk ühe uutest avatud gaastuumaga tõrvikutest külge ja nüüd teeb ta seda, mida kõige paremini oskab – korjab kahtlasi satelliite orbiidilt ära. Tal on vaja kedagi, kes suudaks välimuse järgi teha vahet fotokal ja tuumakal ning soovitavalt takistada viimasel flash’i tegemast, ja nagu öeldud, müüsid su ülemused su maha. Kui suudad, võta seda komplimendina, et sa pidid selleks kõige parem olema.”

„Sain juba aru – kellega ma siin pean rääkima, mida minu maise varaga teha peale seda, kui ma olen hõõguvaks gaasipilveks muutunud?” Longhorn katkestas side ja asus üles ronima, et end enne minekut veel puhtaks pesta.

Kui ta tagasi tuli, oli Jane juba skafandris – seal satelliidil kandsid kõik väljaspool eluruume kogu aeg skafandrit – ja asutas välja minema. Hommikusöögi oli ta Longhorni jaoks valmis pannud ja ju ta ei tahtnud jälgida, kuidas Longhorn skafandrit selga ajab. Küllap ta oli ekraanilt sedagi lugenud, et Longhorni retk võis kujuneda pikaks, mis tähendab, et mees pidi selga panema sellise skafandri, mis ka väljaheidete eest hoolitseb, ja Longhorn pidi mõttes nõustuma, et selle paikasättimine ei ole kindlasti mitte erootiline vaatepilt.

Igatahes suudles Jane teda põsele, siis ilmus ta näole selline vallatu naeratus ja ta suudles meest ka kiiresti huultele. Muigas millegi üle ja paistis, et ta kõhkleb, kas midagi öelda. Ei öelnudki lõpuks, naeratas napilt hüvastijätuks noogutades ja kadus läbi laeluugi.

**

Kuigi Longhorn üritas jätta muljet, et ta pole eluaeg muud teinud, kui kaalutuses ringi tuhisenud, kirus ta seda mõttes. Ise ta ju teadis, kui koba ta seal on, ja mis seal salata, süda kippus ikka veel pahaks minema, kuigi ta oli kaugel abitust kokkuvarisemisest, nagu esimesel korral juhtunud oli. Nüüd oli tal lihtsalt kohutavalt ebamugav ja ebakindel olla, kui ta end kohmakalt, kuid eksimata läbi koridoride põrgatas, „püsikaladest” kiiruses palju maha jäämata. Ta küll oleks peaaegu viimase posti juures käekõõlused välja venitanud. Ta oli dokkidetaguses koridoris viimasel kaldpinnal julgelt hoogu andnud, et läbi avatud ruumi vajaliku põkkumislüüsini jõuda. Tollele kaldpinnale olid isegi sammud maha joonistatud, ainult et lüüsi juures ei olnud enam nõgusat pinda, ainult post oligi. Ta suutis sellest kinni haarata, kuid hoog oli liiga suur ja ta kasutas vaid üht kätt...

Ta masseeris rannet, kogus ennast ja nägi siis, kuidas keegi veel suurema hooga tuleb. Ta jälgis huviga, mis juhtub. Mees lendas ülejärgmise lüüsi juurde, haaras kahe käega postist, lendas suure hooga selg ees vastu selle tagust ohutusvõrku ja põrkas sealt niimoodi tagasi, et – ikka veel postist kinni hoides suunda muutes – kadus ehmatava kiirusega laeva viivasse kitsasse koridori. Longhorn vangutas pead – sellest, et niimoodi lennata, oli ta veel väga kaugel...

Ta vinnas end läbi oma koridorijupi ja luugi laeva ning noogutas noorele tumeda nahaga paksukesele, kes täitis üht tooli juhiste taga. Just nimelt „täitis”, sest mees oli suur, arvata 150-ne kilone. Tema ümar nägu ja kiilaspea läikisid, tema hambad olid säravvalged ja välgatasid koos silmamunadega, kui ta pöördus. Longhorn sai teisel pilgul aru, et mees on ka üsna pikk, arvata meeter üheksakümmend, ja sugugi mitte rasvamägi, pigem lihasemägi.

„Judge?”

„Longhorn? Stardime?”

„Niipea, kui valmis oled.”

„Americano ei ole su emakeel? Kust valge mees pärit on?” Ta toon oli lahke ja poolnaljatav, kuid kuidagi väga ennast täis.

Longhornil kihvatas ja ta hääldas sõnu väga püüdlikult Oxfordi aktsendiga, ainult õige pisut öeldut muigega pehmendades: „Mujalt. Americano on ilmselt su emakeel. Minu sügavaim kaastunne. Siin me kasutame inglise keelt. Saad hakkama?”

Kui Kailen oli öelnud, milleks teda vaja on, oli tal hakanud väga põnev, vaatamata sellele, et ta mõistis samal sekundil ka asja ohtlikkust. Ta oli ette kujutanud Krügeri kõhklust, Untermani rahulolematust ja Forki sapist asjalikkust, kui nad kurat teab kellega Ordu juhtkonnast seda arutanud olid. (Võib-olla lausa Tato endaga?) Eriülesanne tähendas mitut asja – et teda võeti tõsiselt; et teda usaldati; et ta kuuleb tõenäoliselt asjadest, millest tal muidu aimugi poleks; et ta staatus tõuseb; et ta pääseb ehk välja Kuu aatomifüüsika instituudi hierarhiast, mis tundus järgmiseks pooleks sajandiks paigas olevat, sest seda juhtivad mehed olid vastikult hea tervise juures. Et ta saab tuttavaks uute huvitavate inimestega... Noh, saigi – aga see kustutas suure osa tema vaimustusest.

„Jäta, mees...” venitas Judge ja tegi siis lõusta. „Midagi läks valesti. Alustame uuesti?”

Longhorn ohkas. „Mõistlik. Mina pean vabandama. Aga lahkame mõni teine kord oma kultuurilisi vastuolusid. Praegu tuleb meil koos teha midagi üsna ohtlikku. Kuidas sul rakettide juhtimisega on? Mul on õhkõrn lootus, et kui sina oskad juhtida sama halvasti kui mina võõraid tuumaseadmeid demonteerida, siis ehk ei leia me ühtki üles.”

Üle teise mehe laia näo levis uuesti irvitus. „Ära muretse. Ma lendan selle mootoriga esimest korda. Hea uudis on ainult see, et ühe laadimisega võiks kasvõi Jupiterile põrutada – lihtsalt katsetame ja vaatame, kuhu jõuame. Et kui Maad ja Kuud enam näha ei ole, on põhjust rahutuseks, aga tõeliselt muretsema tuleb hakata siis, kui Päike pisikeseks hakkab jääma. Stardini 30 sekki.” Seda viimast ütles ta üht klahvi all hoides.

Neid visati välja, nad tegid oma auringi ja Armstrad sulas tühjusse.

„On sul plaan millestki alustada või sõidame umbes?” küsis Longhorn, kui lühike, vaid kümnesekundiline kiirendus lõppes. Ta üritas mitte kommenteerida kiirendust ennast, sest – võib-olla väikeseks kättemaksuks – oli Judge lennanud need sekundid 12 g-ga. Piloot saatis tema ekraanile graafikud. „Siin on mõned, millest alustama peaks.”

Longhorn libistas põgusa pilgu üle võõrastest satelliitidest teleskoobi abil tehtud piltide, oletuslike arvutimudelite ja nende orbiitide andmete, ning otsustas, et enne tuleb rohkem teada saada laevast, millega ta lendama on sattunud. Juhtruum, kus nad tõenäoliselt päevi koos pidid veetma, kujutas endast kaht suurt mugavat kiirendustooli umbes kolmemeetrise läbimõõduga puldirägastiku keskel, vahelduseks vaid mõned illuminaatorid. Ruumi seal küll ei olnud. Kosmoseaparaat oli algselt ehitatud Maal ja seda oli tunda – nii paljud asjad olid võõrad ja kuigi seda oli viimastel nädalatel agarasti ümber ehitatud, oli igal pool näha kiirustamise märke. Longhorn ohkas ja süüvis arvutisse, et saada mingit aimu, kuidas ta üldse peaks tegema seda tööd, mille ta nii ootamatult saanud oli. Ainuke, mille ta kohe vahele jättis, oli mootor – ta tundis seda, sest Dante oli selle konstrueerimisest osa võtnud ja viimastel kuudel oli ta veini kõrvale kuulnud sellest hulga rohkem, kui ta tahtnud oleks.

Natukese aja pärast hakkas ta vanduma: „Judge, ma ei ole kunagi juhtinud rakettmootoritega montaažirobotit. Kruvikeeraja ja näpitsad nagu ikka, eks ole, aga ma ilmselt pean paluma sul mu tööriistakast õigesse kohta toimetada. Saad sa korraga hakkama nii laeva kui robotiga?”

„Oota. Sain ma õigesti aru?” pöördus suur mees tema poole. Ta oli nüüd tõsine. „Sa ei ole sellist robotit kunagi juhtinud? Isegi simulatsioonis mitte?”

„Ei,” raputas Longhorn pead. „Vaata, ma oskan häda korral ka seda laeva juhtida. Ma suudaksin ilmselt mistahes raketiga põkkuda või maanduda, ja ma olen juhtinud kõikvõimalikke roboteid, kuid tulemus on ilmselt parem, kui lendamise osa eest hoolitsed sina.”

„Uh-oh. Ma... ma siiralt arvasin, et seal ei ole midagi keerulist ja kui sul sellega probleeme tekib, olen ma millestki valesti aru saanud. See on ju üsna lihtne?”

Longhorn saatis mõned andmed teise ekraanile. „Kaamerarobotitega võib nii käituda. Annan parameetrid ja automaatika saab ise hakkama. Montaažirobotit ennast tahan ma viimase lõpu hoida käsijuhtimisel. Esiteks mul jääb juba käsi puudu ja teiseks oleks hea väga tundlikult, millimeeterhaaval liikuda.”

„Aaa,” noogutas Judge taibates. Ta mõtles hetke. „Automaatika on ju üsna lollikindel?”

Longhorn ei viitsinud temaga vaielda. „Valge mees ütleb – ära roni jalgupidi putsi.” Ta saatis teisele paar simulatsiooni. „Automaatika ei reageeri õigesti nii väikestel distantsidel ja ma tahan talle kallale minna enne, kui me rangelt võttes kohal oleme. Kui ma sirutan manipulaatorid ette, läheb roboti masskese paigast ära ja ma ei taha, et see seda üldse korrigeerima hakkaks. Lisaks muidugi pean ma kaitsmed maha võtma juba selleks, et saada manipulaatorid liikuma käigumootoritega samal ajal.”

Judge’i näole levis irvitus. „Loomulikult saan ma hakkama.

Ja muide, ma tulin alles nüüd selle peale, et 12 g-d võib palju olla,” lisas ta peale hetkelist mõtlemist. „Saad aru, ma tahtsin mootorit proovida. Mul ei ole laeval kunagi sellist mootorit olnud. Ja siis veel teadmine, et see mootor võib sellist kiirendust anda mitte kolm minutit vaid kolm päeva.” Ta pani käed kokku nagu palves ja tegi õndsat nägu.

„Üle kaheksa ära jah palun lase, kui võimalik,” noogutas Longhorn. Tal oli tahtmine öelda „üle nelja”, aga uhkus maksab ka midagi... „Ja kolm päeva on vist liialdus. Avatud gaastuumaga magnetoplasmadünaamilise tuumalõhustumisreaktori 3T paiskekiirus on midagi sada kilti sekis, eriimpulss seega umbes kümme tuhat sekki.”

„Jah, ma tean, vahe keemilistega on kõigest umbes tuhat korda, siis tuleb juurde tuua seda sodi, mida plasmaks muuta,” heitis Judge kannatamatult. „Ikkagi...”

Longhorn otsustas hea inimene olla. „Selles mõttes on sul õigus, et me saame siin päevi manööverdada.”

„Kui veel seda jäämäge tipus ei oleks...” jätkas Judge unistavalt, koristades siiski näolt tolle tobeda teeseldud ilme.

„Jäämäge? Aaa, plahvatuskaitset,” taipas Longhorn, kuid Judge oli juba jõudnud talle joonise saata.

„38 tonni. Umbes kildi pealt peaks vähemalt paarsada kilotonni nii ära sööma, et me isegi pärast pimedas ei heleda.”

„Ja viis megatonni on piir, millest alates tuleb meid ikkagi toolipõhjast lahti kraapida,” kiitis Longhorn takka. „Ma tean küll. Ma eeldasin, et meil on mingi plahvatuskilp, aga ma arvasin... Tegelikult muidugi ajab jää asja ära küll. Eriti, kui mootori võimsus pole piiratud,” lisas ta mõtlikult. „Ma ei ole sellele lihtsalt mõelnud...”

Ta tegi teist juttu. „Kuule, ma sain Kailenilt su seikluste lühiversiooni ja see oli üsna operetlik. Kas sa tõesti tulid alles kaks nädalat tagasi Ordusse ja kuidas on võimalik, et nad selle ajaga su laeva ümber ehitasid?”

Judge mõõtis teda hetke pilguga ja hakkas siis mõnuga naerma. „Kuusteist päeva. Ma olen ordulane juba seitse aastat – sellest ajast, kui ma olin 19 ja istusin ühe lolluse pärast kinni. Mind visati selle pärast Õhujõudude Akadeemiast loomulikult kah välja ja elu tundus üldse sünge. Aga siis tuli – nagu muinasjuttudes – mees mustas, tõmbas mulle koti pähe ja enne kui ma aru sain, olin Tato jutul. Tato nime sa ilmselt tead, tal on Kuul selline vinge elamine...”

„Ma olen seal käinud. On jah.”

„Nojah.” Judge’i toon muutus imevähe tõsisemaks. „Tato jutt oli lühike – kas mind viiakse kohe Maale tagasi ja unustatakse, või tahan ma seda kunagi veel teha? Mitu korda on vaja arvata, mida ma otsustasin? Eks mulle kuidagi ikkagi tehti paberid, millega ma justkui tohiksin astronaudiks olla, ja too Wright Blue Brothers on... Noh, ütleme nii, et neil läheb väga palju laevu kaduma, kuid nad saavad hakkama. Mingid segased investeerijad usuvad neisse ikkagi ja kuidagimoodi püsivad nad vee peal, kuigi nende rakette on nõus kindlustama ainult ühed eriti põrunud kilid, kes paistavad oma raha peale tigedad olevat.” Ta pilgutas silma.

„Ehk siis on laevu konstrueerides juba arvesse võetud mootorite vahetamise võimalust,” noogutas Longhorn. Ta puhises natuke jooniste kallal. „Saan aru... Kuigi muidugi oleks tulnud seda korralikumalt teha... kuigi reaktoriparameetreid vist tõesti ikka ei saanud kuidagi vesinikuraketile lisada...”

„Ma ütleksin teisiti – kosmosesõiduki modulaarne ülesehitus on loomulik ja mõistlik mõte, lihtsalt täiesti juhuslikult läheb WBB Solitaire 12/C spetsifikatsioon kuidagi väga hästi kokku Kuul toodetud aatomimootorite liidestusparameetritega.” Judge tundis end ilmselgelt hästi. „Jah, ma tean, et kõik ei ole paigas. Aega ei olnud. Muide, me hakkame kohe pidurdama. Hoia kinni!”

**

Veider kast hõljus ekraanide järgi otsustades siinsamas, nii et Longhorn pidi aeg-ajalt navigatsioonimonitorilt üle kontrollima, et nad ikka endiselt kilomeetri kaugusel on. Enne viimast pidurdust ja pööret oli võõras satelliit olnud väike valgustäpike kauguses, nüüd aga polnud seda ühestki illuminaatoris võimalik näha, sest kogu nende laev asus selle suhtes nende ninas trooniva jääkilbi taga.

„Jää sulab,” pomises Judge.

„Seda ma isegi mõtlesin, et miks sellele mingit fooliumi peale ei ole tõmmatud,” porises Longhorn oma aparaatide tagant. „Aga ma arvasin, et te teate, mida teete.”

„„Meie”,” mühatas Judge. „Ma olen kuusteist päeva laeva ümber ehitanud. See on mu esimene lend selle mootoriga ja noh, Kuu Ordu huvides, eks ole. Ma isegi ei tea, kes jääkilbiga tegeles. Päikesega on arvestatud ja jää on sellise kujuga, et me peaksime olema praktiliselt igas kiirgusvahemikus vaenlase jaoks nähtamatud; sellepärast polegi fooliumi. Aga see keegi kurat pani arvutustega perse – kas tolm või veeaur või ma ei tea mis, aga sulamine on poolteist korda kiirem kui arvestatud.”

„Palju meil aega on?”

„Päevatöö saame ikka ära teha... kui sa selle ühe juures terve päeva ei taha kükitada. Mis asi see on?”

„Siit tundub, et tõesti ainult „meteoroloogiline” satelliit.” Longhorn osutas arvutimudelile. „Ehk siis jälgimisjaam. Aga sel on tuumapatarei. Võtame maha?”

Judge kehitas õlgu. „Nagu ma oma tööülesandest lugesin, saadetakse meid ainult selliste juurde, mis ei ole päris need, mida ametlikult teatatud, või on üldse registreerimata. Ehk siis ei puuduta me teada-tuntud kommunikatsioonisatelliite ja muud träni. Kui meid juba saadeti, tuleb see ära korjata. Kelle oma see üldse on?”

„Kirjade ja tähiste järgi otsustades ameeriklaste oma. Nii, nüüd läheb andmiseks. Saadan sulle andmed – lase robot lähedale ja hoia paigal.”

Ekraanidel oli ilusti näha, kuidas ämblikumoodi asjandus gaasijugasid välja paisates satelliidi juurde suundus ja end selle külge haakis. Satelliit muide ärkas kohe ellu, sest eks selle asend läks põkkumisel ikkagi paigast ära ja selle arvuti proovis orientatsiooni korrigeerida. Longhorn aga higistas sel ajal juba manipulaatorite juhtimise taga. Tema robot – see oli peaaegu sama suur kui võõras satelliit – lõikas pöörleva teraga ühte külge ümmarguse paarikümnesentimeetrise augu ja edasi näitas pilt juba satelliidi sisemust, kui roboti haarmed ja kaamerasilm sealt sisse tungisid. Järgnes töö traaditangidega, samal ajal kui teisel ekraanil robot satelliidi teisi külgi ründas. Kogu asi võttis vaevalt paar minutit, ja roboti seljal paisus suur fooliumist ja metallvõrguga tugevdatud kott, kuhu satelliit tükikaupa rändas.

„Nii, otsime järgmise,” hingeldas Longhorn, kui Judge, nagu varem kokku lepitud, nende robotit tagasi tõi. Ta ei olnud tähelegi pannud, et oli üleni higine. Kõigi nende klaviatuuride ja juhistega jahmerdamine oli ka päris palju füüsilist liikumist nõudnud.

„Niipalju rabelemist – ja orgasmi ei saanudki?” irvitas Judge kaastundlikult.

„Katsu sa ise, kui chick ainult lamab seal.”

„Hee, oma valgete naistega peaksid sa sellega ju harjunud olema?”

**

Neljas satelliit polnud seal, kus see pidi olema. Judge konsulteeris natuke mingite jälgimisjaamadega ja andis sekundi kiirendust.

„Keegi ilmselt taipas, mida me teeme, või on see seotud sõjaga – nad muutsid oma linnu orbiiti,” viskas ta selgituseks. „Näe, ei annagi kohe kätte.”

„Ja sellega sa oma pigituttide puhul harjunud ei ole?”

**

Seitsmes satelliit tulistas nende lähenevat robotit laserist. Judge ei jäänud ootama, pööras laeva paar kraadi ja tulistas omakorda. Laeva laser oli palju võimsam, satelliit hakkas pöörlema ja puistas sisikonna laiali. Paraku aga tuli neil nii sellele kui oma robotile teine järele saata. Ettenägelikult oli neil neid modifitseeritud universaalseid montaažiroboteid õnneks kaks.

„Meil peaks olema prahipress,” urises Judge, sest nende lastiruum, kus nüüd ka nende endi roboti tükid koha leidsid, oli juba poolenisti täis. „Kas seda sodi kütuseks ei anna kasutada?”

Longhorn ei suutnud vastu panna ja puhkes naerma. „Umbes sama edukalt, kui sa selle kõigepealt ära sööksid ja siis reaktorisse peeretaksid.”

„Valge mees, ära ole õel,” porises Judge pisut solvunult. „Lihtsalt küsisin.”

**

„Mis see oli?” küsis Longhorn, kui nad järjekordset lendavat purki otsisid.

„Sa mõtled kindlasti seda sähvatust,” norsatas Judge. „Ma ei tea. Meie all on India ookean, kui sa kunagi gloobust näinud oled. Seal käib sõda.” Ta vajutas klahve ja saatis andmed ka Longhornile. „Näe, keegi saatis orbiidile tuumaraketi. Meie hävitajad võtsid selle saja kahekümne kildi kõrgusel alla... Nägid?”

Longhorn noogutas mornilt. „Veel rakette?”

„Aatomirünnak orbiidile. Vähemalt kaks detoneerus.”

Longhorn vaatas natuke uudiseid ja lõi siis programmi kinni. Jah, see oli alanud. Seal all hukkusid inimesed. Ent sinna ei saanud ta midagi teha. Sellal, kui Judge juhtis ja tal midagi teha ei olnud, oli ta põhiliselt kaevanud laeva puudutavates materjalides ja lõpuks ka nende aatomimootorisse süvenenud. Dante pidev loba oli muidugi ainult pealispinda riivanud ja kuna ta oli ikkagi selle ala inimene, oli reaktori tehniline dokumentatsioon tema jaoks päris põnev lugemismaterjal. Ta tukkus ka, lubas endale silma looja lasta iga kord, kui uni peale tuli. Paistis, et Judge tegi sedasama.

Ja see mees käis talle närvidele. Seni oli nende vastastikune aasimine jäänud enam-vähem nalja piiresse, kuid Judge käis talle närvidele.

**

Kaheteistkümnenda satelliidi juures hakkas Longhorn korraga kuues keeles vanduma ja rabelema nagu teatridirektor, kes järsku on avastanud, et peab üksi asendama poolt lahtilastud sümfooniaorkestrist. Üsna suur ja sünge satelliit nende ekraanidel võpatas korraga ja paiskas pragudest tuld välja.

„Iiiik,” tegi Longhorn, tõmbus istmel kerra ja pigistas isegi silmad kinni.

„Jah?” küsis teda imestusega jälgiv Judge. „Fuck,” sajatas ta kohe seejärel hoopis ise. „Kiirgus!”

Longhorn avas silmad, vaatas kiiresti oma aparaate ja sirutas korraks käed huilgega üles. Siis ta rahunes ja vangutas pead. „Head tugevad puuriterad on meil. Saad aru, ma puurisin tuumapommi sisse ja puuritera oli niimoodi ees, et kuigi pomm detoneerus, ei saanud kriitiline mass kokku. Ma kohe...” Ta asus uuesti tööle. „Aga nüüd peame küll baasi tagasi minema. See kõik on vastikult radioaktiivne ja mu robot sai ikkagi plahvatuses kannatada.”

**

Seekord oli kiirendus jälle pikem – olid nad ju valinud satelliite, mis suhteliselt sarnastel orbiitidel, ja alustanud Armstradile nii-öelda lähimalt, nüüd aga tuli kogu see tee tagasi tulla ja orbiidi muutmine on energiakulukas lõbu.

Longhorn tukastas taas korraks. Olid nad ju väljas juba üle kahekümne tunni, mis sest, et enamik sellest koosnes tuimast ootamisest.

„Kiirendus!”

„Möhh?” tegi Longhorn, sest nii sisemine kui arvutikell ütlesid, et veel peaks aega olema.

Sähvatus kusagil kõrval. Hele selline, nii et pimestas isegi korraks silmi vaatamata sellele, et ei tema ega Judge ei vaadanud õnneks sinnapoole, ei olnud isegi akendest sisse paistva lõõsa teel.

„Mis see siis nüüd oli?”

Kiirendus ei olnud suur, vast 2–3 g-d, nii et ta sai hädaga rääkida.

„See oli Armstrad,” vastas Judge kõikuval häälel ja korraga nägi Longhorn, et suur mees nutab.

Ja siis jõudis talle nende sõnade tähendus kohale.

„Jane... Mina tõin Jane’i Armstradile... Ohh... palju seal üldse inimesi oli?”

„Üle kahesaja... Kaheksakümmend kilti... killud ei ole ohtlikud...” Judge vajutas kiiresti klahve.

Need killud on kõik need inimesed, Jane... ei, rumalus...

Longhorn hakkas omalt poolt sidega jahmerdama, kuid loobus siis. Ta ainult segas Judge’i.

Lõpuks ilmus ekraanile keegi, kel paistis nende jaoks natuke aega olevat. Longhorn luges, et mehe nimi on Jan Svensson, ja ta oli küllalt tark taipamaks, et mittemidagiütlev märgend tema asukoha kohal tähendab, et mees istub kusagil Maal salajases staabis. Ekraan näitas ka, et ta asub hierarhias üsna kõrgel, seega on tal õigus otsustada.

„Kaua te seal vastu peate?” küsis ta, kui oli selgeks teinud, kes ja miks need kaks seal tolle laevaga väljas üldse on.

„Toidu, vee, õhu, kütuse ja muude selliste asjade põhjal päevi, võimalik et isegi nädalaid,” vastas Judge. „Pole arvestanud, mis esimesena piirama hakkab... Lastiruum on küll täis...”

„On seal midagi olulist?”

Judge vaatas Longhorn poole.

„Ainult ühe tuumapommi jagu plutooniumi,” kehitas see õlgu. „Muu pole oluline. Kuid meil ei ole enam ühtki töötavat robotit...”

„Visake kõik lihtsalt välja,” ütles Jan. „Ma annan teile uue nimekirja. Nad tuleb pimedaks teha. Ei mingit püüdmist, lihtsalt lasete kõik puruks. Ja olge valmis ründama juhuslikke märke... nii neid, millest me võime ootamatult teatada, kui neid, mis hakkavad teie vastu huvi tundma, sest teatud tegelased Maal peaksid juba praegu teie peale väga kurjad olema. Õnne ja edu!”

Jan kadus.

„Kulub sul aega ümberpakkimiseks?” küsis Judge. Longhorn nägi, et mehe nägu on ikka veel märg.

„Alla viie minuti.” Longhorn tõusis, sulges skafandri visiiri ja läks läbi õhulüüsi. Lastiruumi sai ka tervikuna minema heita, kuid talle tundus, et robotid võiks igaks juhuks alles jätta. Nii ta siis kiskus tolle mitteplahvatanud tuumapommi ümbert ära kõik, mis sai, heites pahaseid pilke radiatsioonimõõturile, mis soovitas tal sealt kiiremas korras kaduda, ja toppis selle ühte kotti, ning kõik muu teise.

„Judge, kas meie orbiit on stabiilne?”

„On. Ohtu ei ole.”

„Avan luugid.”

Ta heitis kõigepealt ühe ja siis teise koti lihtsalt laevast eemale ja vaatas kümmekond sekundit, kuidas need tasapisi eemaldusid. Siis sulges ta luugid ja ronis oma tooli tagasi.

Nüüd karmi ja kuiva näoga Judge vaid noogutas vahepeal saabunud hävitamist vajavate objektide nimekirja poole ja mühatas: „Kiirendus!”

**

Sõda!

Alles seal oma toolis kiirendusega maadeldes – Judge muutis nende kurssi 8 g-ga – hakkas talle toimunu kogu tõsidus kohale jõudma. Jah, ta teadis rünnakutest, jah, ta teadis surnutest ja haavatutest... Jah, ta oli kogu aeg teadnud, et kusagil seal all sepitsetakse nende vastu plaane. Isegi hommikul satelliite püüdma minnes oli see veel olnud lõbus, oli olnud rohkem selline suurriikide kulul sigatsemine, et mis te tulete siia meie õuele... et olete küll suured ja vägevad, aga meie oleme targad ja kiired...

Kiirendus lõppes.

„On juba teada, kes?... Krüger ja Manitou ja Saatchi ja König ja... kõik, kellega koos ma tulin?”

„Veel ei ole keegi mingeid inimeste nimekirju kokku saanud. Põrgu, keda ma sealt ei tundnud! Võtad laseri?” Judge'i Harlemi aktsent oli kuhugi kadunud.

„Jah.”

„Kuidas sul sihtimisega on?”

„Maale saan pihta. Ära muretse.”

**

Sõda!

Longhorn püüdis meeleheitlikult, et kurbus, lein ja viha teda enda alla ei mataks. Ta vaatas oma värisevaid käsi ja käskis neil tasa olla. Ja ma ei maganudki Jane’iga... Taevas, millised rumalad mõtted! Satelliit on hävitatud, nii palju inimesi hukkunud, Ordu on saanud suure tagasilöögi, sõda käib, ja mina... Ei tohi sellele mõelda...

Tal oli töö teha. Iga allatulistatud vaenlase satelliit tähendas nüüd elusid. Tähendas, et vaenlaste relvad seal all ei küüni omadeni orbiidil, Kuul ja Madagaskaril.

„Saad sa mind aidata?” Judge'i hääl oli tuhm. „Ma muidugi tunnen orbiidimehaanikat, matemaatikat tean ka, aga ma ei saa seda kuidagi kokku...”

Longhorn võttis nende kursiarvuti näidud ette ja üritas omakorda aru saada, milles asi. „Aita mind algusesse – millest sa aru ei saa?”

„See joonistab meile madalaima kütusekulu spiraali, ent niipea, kui ma natukegi muudan siin parameetreid, lendab kogu graafik.”

„Esimene objekt vist tuleb kohe? Lähima punktini nelikümmend sekki?”

„Jah,” Judge noogutas. „Me lendame sellest mööda kahekümne kaheksa kildi kauguselt, suhteline kiirus kuussada meetrit sekis. Nurki näed ise. Lähemale minna ei ole põhjust.”

„Ma tegelen vahepeal sellega.” Longhorn lülitas laseri nõndanimetatud poolkäsi-režiimi, ehk siis lasi ta enamiku tööd teha ära sihtimisautomaatikal. Ta valis tulistamise pigem varem ja pigem täisvõimsusel, et häda korral oleks võimalus ka teiseks lasuks.

Seda siiski ei läinud vaja, satelliidist jäi järele hõõguv ja kiiresti hajuv gaasipilv.

„Näe, kui ma nüüd lähen järgmist püüdma,” seletas Judge, „nihkuvad kõik paigast ära, kui ma valin pisut teised kiirendused. See käitub, nagu ma üritaksin fraktaale arvutada. Ma tahan valida pisut suuremaid kiirendusi, samas aga venitada otsustuste ruumi suureks – igasuguseid ootamatusi võib juhtuda. Niipea aga...” ta osutas ekraanile.

Lõpuks sai Longhorn aru, milles probleem oli. „Sa ei saagi selle asjandusega paremini arvutada.” Ta mõtles hetke. „Igatahes meie siin ei suuda seda programmi niipalju muuta, et see aru saaks, mida sa tahad. Ma kardan, et kõige lihtsam on lasta sel suhteliselt mõõduka kiirendusega kogu jada läbi arvutada, ja siis valida sellised parameetrid, mis meile rohkem vabadust annavad, ja iga kord pärast käsitsi sisestada mitte see, mida masin pakub, vaid lähtuda algsest arvutusest.”

Judge mõtles natuke. „Proovime.”

Kiirendus surus nad taas toolidesse. Longhorn püüdis ette kujutada seda tohutut kolmemõõtmelist spiraali, mida nad Maa kohal joonistasid ja mis viis nad iga natukese aja tagant mõne satelliidi lähedusse. Kahest tõdemusest ei olnud pääsu – esiteks, et Maa on ikka kuradi suur, ja teiseks, et ilma üldse kõigist seniehitatutest kõige manööverdusvõimelisema laevata poleks nad seal midagi ära teinud. Mõlemat ta ju tegelikult teadis. Kõik teadsid. Ent nii nagu temagi, ei teinud järeldusi.

Satelliidi üleslaskmine on kallis üritus.

Satelliidi hävitamine orbiidil maksab ligikaudu sama palju kui satelliidi üleslaskminegi.

Maa on suur – ja sellepärast pidasid üldiselt kõik orbiidile lastud kola seal suhteliselt väljaspool ohtu olevaks. Mitte keegi Maa strateegidest ei olnud lõpuni mõelnud, mida õieti tähendavad Kuu Ordu aatomimootoriga kosmoselaevad – et kui sel aparaadil on tuhat korda rohkem manööverdusvõimet kui Maalt lastud raketil, mis napilt orbiidile suudab tõusta, ja kui seal on üsna keskmiste parameetritega laser, mis vaakumis suudab satelliite hävitada sajakonna kilomeetri raadiuses enda ümber, ja kui seal on kaks väga motiveeritud ja väga tigedat tegelast... Jah, Maa orbiidil baseeruvatele sõjalistele süsteemidele tähendas see hävingut...

**

Arvata veerandmegatonnise termotuumapommi plahvatuse sähvatus ei põletanud läbi laseri sihtimisoptika vaatavaid silmi jäädavalt pimedaks lihtsalt sellepärast, et tegelikult oli see, mida Longhorn nägi, kõigest kujutis. Küll aga võis peaaegu näha masina sisemisi skeeme.

„Persse! Persse! Persse!” Judge keeras laeva need viimased paar kraadi ja siis tabas neid lööklaine. See ei olnud tühjuses tugev, pigem tajutav.

„Mis juhtus?” tahtis piloot teada. „Hooletus? Või tulime liiga lähedale?”

Longhorn vangutas pead. Muidugi oli ta unine ja väsinud, kuid eksinud ta ei olnud. Kummatigi mõistis ta suurepäraselt, et pole hämamise aeg ja koht ning Judge teeb õigesti, küsides otse ja nimetades asju õigete nimedega.

„Ma arvan, et nad on välja raalinud, kui lähedale me üldse tuleme ja kuidas tulistame. See pandi plahvatama parasjagu sek-kaks varem. Laser tundub korras olevat, aga sihtimisautomaatika läks. Mis tähendab, et oleme pimedad ja kasutud. Kuidas jääkilbiga on?”

„Pole isegi enam ühe kokteili jagu järel. Saame me midagi parandada? Kui me Kuule läheme...”

Ta ei lõpetanud lauset, aga nad mõlemad teadsid – peale Armstradi langemist valitseb orbiidil kaos. Kõik suured satelliidid liiguvad juhuslikult muutuva kiirendusega kõrgemale niivõrd, kui nende tüürmootorid lubavad, ja kõik väiksemad on evakueeritud. Võitlusvõimetu, kuid töötavate mootoritega laev topitaks silmapilk elutagamissüsteemide maksimaalse lubatava piirini inimesi täis ja saadetaks Kuu suunas, see reis aga võtab igal juhul vähemalt ööpäeva ja selles sõjas on ööpäev väga pikk aeg.

„Muide, üks tüürmootor ei tule üles. Loomulikult sealpoolne, mis kõrvetada sai.” Judge sajatas. „Ja mulle tundub, et meil on külalisi. Kiirendus!”

Jäi ainult imestada, kuidas Judge vastu pidas, igatahes kaotas Longhorn vahepeal teadvuse. Imestada polnud midagi, tagantjärele kontrollides oli kiirendus korraks 17 g-ni tõusnud. Miski plõksatas ja sellele järgnes hele vilin.

„Skafandrisse! Dehermetiseerumine!”

Judge kulutas küll täiesti ilmaasjata õhku, sest niikuinii olid nad esiteks kogu aja skafandris – isegi käepäraselt tooli kohal rippuv kiiver kukkus ise pähe – ja teiseks oleks juhtunu tähendus olnud hetkega mõistetav ka esimest korda ilma mingi ettevalmistuseta kosmosesse sattunud inimesele.

„Lähen paikan?” pooleldi küsis, pooleldi teatas Longhorn.

„Ei! Kiirendus!” Judge vandus. „Suudad sa laseriga midagi ette võtta? Meil on mingid isesihtuvad asjad kallal.”

„Automaatika ei toimi. Ma võin ehk ühe maha võtta visuaalsel distantsil.”

„Ei kõlba! Kiirendus!”

„Mida sa kavatsed?” küsis Longhorn, kui uuesti rääkida sai.

„Ma sõidan neil lihtsalt eest ära. Mother-jesus-fucker, mul on ju see avatud gaastuumaga” – ta suutis ka kahte viimast sõna hääldada nii, et need kõlasid samaväärselt lause algusega – „ja kuigi meil on märgvara peal ja seega ei saa me väga suurt kiirendust arendada, kusen ma keemilistele igast asendist pähe. Kihutame praegu atmosfääri suunas ja ma loodan, et need asjandused on piisavalt juhmid, et järgi tulla... Ei...” See vandumine, mis nüüd järgnes, ületas kõik eelmised.

„Neil on mingi alternatiivne sihtmärk?” küsis Longhorn.

„Jah.” Judge saatis arvutused ekraanile. „Need lähevad kaarega ISS-i suunas.”

„Neid tuleb hoiatada!” Longhorn mõistis samal hetkel, kui rumal see oli. Nad olid pidevas ühenduses õige mitmete juhtimiskeskustega. „Kas läheme järele? Ehk ma saan mõne ka käsitsi kätte.”

„Ülekordamine ei tee paha.” Judge vajutas sideklahve. „ISS, te panite tähele, mis tulemas on?”

Ekraanile tekkis uuesti too Svensson. „ISS-il ei ole enam kedagi. Ainult automaatika. Saame eraldada mõned orbitaalhävitajad. Kuidas teiega on?”

Judge seletas.

„Siis käige kusagilt läbi ja... Teivasjaam vajaks muidugi kõige rohkem evakueerimist, aga vaadake ise, mis teil tee peal on, ja minge Kuule ära. Ja tänan, te olete tublit tööd teinud.”

Side katkes.

„Mida see siis nüüd tähendas?” küsis Longhorn. „Kas nad saavad hakkama või ei saa? Või ei ole ISS-il enam mingit tähtsust? Paar orbitaalhävitajat ei kõla veenvalt – neid rakette oli meie arvuti arvates 23. Ja ma ei taha ära Kuule minna!”

Judge raputas pead. „Vale küsimuse asetus.” Ta oli kuidagi eriti tõsiseks jäänud. „Meil on muudki tegemist. Me nimelt kukume alla.”

„Reaktor!” Longhorn manas oma klaviatuuriga, hüppas siis püsti ja tormas minema.

„Judge!” karjus ta mootoriruumist, unustades, et raadio kaudu rääkides pole vahet, kui kaugel ollakse. „Palju meil aega on? Ma saan selle ehk mingis avariirežiimis uuesti tööle, aga sina mõtle välja, kus suunas tormata tuleb!”

Ta asus kaableid ja torusid ümber ühendama.

„Kui sa seda umbes saja seki jooksul tööle ei saa, võiksid pigem oma elu viimased hetked enesessesüüvimisele kulutada,” teatas natuke hiljem Judge rahulik hääl. „Pidavat karmale hea olema.”

„Arvesta minutiga!” karjus Longhorn vastu. Ta vandus, kui viieteistkümne juures hakkas Judge sekundeid lugema. „Kui pikalt ja kui kõvasti sa tahad lasta?”

„Üle nelja niikuinii ei saa, kui sa toolis ei ole,” mühatas Judge. „Kui tõesti läheb tööle, peaks piisama. Viis, neli...”

„Läheb tööle! Aga arvesta, et mitte kauaks...”

„Null!”

Kiirendus mõjus kui hoop. Longhorn jõudis vaevalt käed ette panna ja end selili veeretada, kui neljakordne raskus ta maha surus. Ta jälgis silmadega üht skaalat ja kui see liigselt tõusis, vajutas ettenägelikult varruka külge kinnitatud lülitit. Kaal kadus.

„Ei kannata rohkem! Kas aitas?”

„Ei! Millal sa selle jälle tööle saad?”

„Kui hull olukord on? Neetud, ma saan selle ehk natukeseks ajaks tööle, sest masinal on mingi tugevusvaru... loodetavasti, eks ole. Kuid mitte kauaks. Mul kuluks veel oma kümme minutit, enne kui ma suudan aru saada, mis õieti valesti on, ja mingi parema sigma-kompensatsiooni välja mõelda.”

„Ja kaua see jahtub, kui jahtuda lasta?”

„See ei ole tegelikult jahutus, aga see selleks. Eks kah mingi kümme minutit.”

Judge vaikis viisteist sekundit; tõenäoliselt piinas kursiarvutusprogrammi, nii et sõrmed suitsesid. „Anna mulle kakskümmend sekundit. On see võimalik?”

„Sama 4 g-d? Olgu siis. Millal?”

„Kohe!”

Jälle raskus. Ühele ekraanile Longhorni vaateväljas tekkisid sõnad: „Judge: sa võid 17 juures välja lülitada, kui see midagi aitab. Kui võimalik, lase 22-ni.”

Longhorn lasi 22-ni ja lülitas siis mootori välja. Ta uuris diagnostikat, lõi käega ja ronis juhtruumi tagasi.

„Jäime orbiidile?” küsis ta.

„Ei.” Judge saatis talle arvutused. „Kukume Tseilonile alla. Aga nüüd on nurk õige ja kui sa kõige lõpus meid kinni pead...”

„Oh perse...” oskas Longhorn ainult ohata.

„Eriti suur ja kõrvadega!” Judge tõusis. „Laev saab endaga natuke aega ise hakkama ja meil on umbes nelisada viiskümmend sekki aega, et üks töö ära teha. Läheme välja. Õhk on niikuinii läinud, avan luugid. Kähku! Võta kaasa haamrid, kangid ja igaks juhuks mingid lõikurid... Mina otsin lõhkepaketid.”

„Mis teha tuleb?” Longhorn tormas – täpsemalt muidugi vedis end käte-jalgadega läbi tühjuse – oma varustuse suunas, mõeldes, et kõige tõhusam tööriist on ikkagi see radioaktiivne ja pooltöötav robot. Masinate jumal, palun pane ta veel natukeseks tööle...

„Me peame minema saba ees. Tüürimootorid ei tööta korralikult, ma ei saa meid enne maandumist enam õigetpidi pöörata. Mootor peab vastu küll, aga et raskuskeset muuta, tuleb kasutu esimene kaitsekilp koos järelejäänud jääga minema lüüa. 430 sekki, enne kui stratosfäär meid korpuselt minema puhub!”

Kaitsekilp laeva ninas, mille taga – ilma jääta muidugi – tavaliselt maanduti, oli tehtud vahetatav. Õnneks. Aga keegi ei olnud mõelnud sellele, et seda kiiresti kaalutuses vahetada. Longhorn kasutas oma robotit mehhaaniliste kätena, keeras kaitsekruvid välja, tiris seejärel kinnituspoldid nende pesadest ja heitis need lihtsalt eemale. Kaitsekilp oli sobitatud laeva esiosa peale ja arusaadavalt ei olnud sinna kuhugi eriti ruumi jäetud. Judge proovis kah mõnda kinnitust avada, kuid Longhorn oli oma roboti abil avanud juba kümme, sellal kui ta esimese lahti sai.

„Ma võtan ise viimase!”

Inimene ei jõudnud – eriti kaalutuses – piisava jõuga kruvipeadele suruda ja nii kiiresti keerata. Judge ühendas kaableid lahti ja õpetas siis: „Allpool on veel teine ring. Nende välimiste teised otsad tuleb ka lahti lasta, muidu ei pääse ligi.”

Longhorn vandus. Nüüd nägi ta selgelt, kuidas kilp kinnitatud oli ja omal kohal püsis.

„Miks siin radiatsiooni on? Kas mootor lekib?” küsis Judge mingil hetkel.

„Robot,” urises Longhorn. „Kui see oleks mootor, oleksime juba ammu surnud.”

Nad lõpetasid ja lükkasid kolmekesi (robot ka!) kilbi eemale. Nende kolme jõudu oli vaja, sest kilp kippus nagu kleebitult oma kohale tagasi tulema ja lõpuks oli Longhorn sunnitud laskma robotil ühte serva haakuda ja oma mootorite kogu võimsust rakendada. Ta ise tundis ka, kuidas teda tahapoole surutakse, ja avastas, et peab kinni hoidma. Suunataju pani end kohe paika – Maa hiigelsuur helesinine kera oli nüüd nende kõrval ja all oli tume ähvardav tühjus laeva ahtri taga. Ta vaatas kella – 330 sekundit. Aega pidi veel nagu olema ja vürtsi lisas peast läbi lipsav mõte, et ilma robotita poleks nad jõudnud... või siis oleks tulnud kinnitite juurde lõhkelaengud paigaldada ja palvetada, et plahvatus nende laeva päris puruks ei rebi.

„Sisse!” karjus Judge.

Longhornil oli hea meel tõdeda, et temast ilmselt ikka palju kogenum ruumilendur karjub kah raadiosse... Ta kontrollis uuesti kella – 370 sekundit. Ta oli vahtima jäänud, oodates roboti tagasitulekut. See oli küll selle aja peale oma sajakonna meetri kaugusele triivinud kilbist lahti laskunud ja laeva poole tulema hakanud, kuid miski tundus valesti olevat. Longhorn hakkas vanduma – selle taseme robotil on tuhandeid kaitseid, mis peavad tagama selle ohutuse erinevate rikete korral. Enamiku neist oli ta välja lülitanud ja usaldamata üldisi korraldusi, oli juhtinud masinat üsna otse oma arvuti abil. Nüüd pidi robot lendama taas üldiste korralduste alusel ja see võis küll teoreetiliselt huvitav probleem olla, milline osa sellest veel töötas, milline ei töötanud, milline töötas vigadega ja kuidas see kõik seal omavahel läbi sai...

Longhorn vinnas end võimalikult kiiresti sisse, keeras laseri silma järgi õigesse suunda ja vajutas päästikule. Vajutas veel mõned korrad. Ta ei olnud tulistanud täisvõimsusel, et mitte kutsuda esile plahvatust, kuid lõpuks plahvatas ikkagi roboti ühe mootori kütus. Asjandus kadus pööreldes kaugusse.

„See oli siis tänu,” kommenteeris Judge küsivalt.

„Robot oli rikkis ja radioaktiivne,” mörises Longhorn. „Selle juhtimine andis vigu ja ma ei tahtnud teada, mis saab, kui see maandumise ajal hakkab ust kraapima ja sisse nõudma.”

Rapsakas, pööre, järsk külgkiirendus ja siis natuke õõtsumist. Judge oli laeva õigetpidi keeranud, Maa helesinine kera oli ikka kõrval, aga nüüd oli all mootori suunas. Nende toolid, mis vahepeal olid end atmosfääri takistuse järgi valepidi keeranud, keerasid end „tavalisse” kiirendusasendisse tagasi.

„Muide, 450 sekki ei ole veel läbi, aga juba on 0,3 g-d,” kommenteeris Longhorn. „Ma ei oleks tahtnud seal enam ringi ronida. Ja miks sa laeva alles nüüd pöörasid?”

„Tegelikult saaks seal hädaga ronida veel terve minuti.” Judge oli enda kohta hämmastavalt tõsine. „Ma hoidsin seda meelega niipidi, et kaitse paigal oleks. Kui me poleks seda minema saanud, oleksin keeranud koos sellega. Saad aru, ma oleksin keeranud koos sellega ka siis, kui me poleks kõiki kinnitusi lahti saanud – et ehk rebib ülejäänud lahti ja ei lenda minema koos poole katusega... Ära küsi – hea, et nii läks. Muide, selle mootori ja laeva kombinatsiooni aerodünaamikat ei ole keegi isegi korralikult läbi arvutanud. Ma ei tea, kui suur saab olema atmosfääripiduse kiirendus, seega ma ei tea, mis kiirusel me maapinnani jõuame.”

„Seega sa ei tea ka seda, kuhu me üldse satume?” ohkas Longhorn.

„Tseilon on õnneks üsna suur.”

Auklik kabiin hakkas laulma nagu orel, millel pool tosinat klahvi kinni kiilunud. Tegelikult oli seda juba Longhorni sisenemise ajal aimata olnud, kuid tasapisi oli lärm valjenenud.

„On see ohtlik?” küsis Longhorn. „Ma mõtlen, et kui omal ajal Columbia ära põles, oli sel ainult üks väike auk kaitsekattes.”

„Need vanad süstikud olid selles mõttes absurdse konstruktsiooniga, et neil pidi kaitstud olema praktiliselt kogu pind. Sellepärast ongi eelis sellistel kosmoseaparaatidel nagu minu oma, kus on üks konkreetne kaitsekilp ja muu on selle taga. Mootor on ka üks kaitsekilp, mis peab taluma kolmekümne kuni viiekümne tuhande kraadist plasmat – selline on väljuva gaasi temperatuur nii-öelda tööalas.”

Undamine kasvas kriiskeks, kiirendus surus neid toolidesse.

„Tegelikult on see mootor alles poolel teel,” urises Longhorn. „Ikka peame kaasas kandma tonne ja tonne sodi, millega me ei tee muud, kui kuumutame seda reaktori tuumas. Leelismetalle – odav, lihtne vedelal kujul hoida ja saab Alfvéni lainega ostsilleeriva plasmapudeli iseennastsäilitavaks... Kui saaks tööle avatud tuumaga termotuumareaktori! Või kui saaks kas või lõhustumisjäägid otse välja! Saad aru, kui keemilisel raketil on eriimpulss 400, siis meie jurakal on see 10 000, otse lõhustumisel töötaval võib see olla üle 100 000-e ja avatud termotuumareaktoril 2,5 miljonit! Tõsi, siis ei tohiks sellega enam üldse atmosfääris lennata. Praegusega ka ei tohi, aga see pole veel nii hull... Kurat, ma näen, kui palju selle juures ära annaks teha. Kui algeline see on. Olgu, osa juppe, nagu ma avastasin, juba on minu tehtud... Ma tahaksin teha kogu ülekande ringi, tõenäoliselt on võimalik tseesium-liitiumi segus saada sekundaarne lõhustumine, ja võimalik, et sama skeemiga saab isegi triitiumi kasutamisel mingit efekti, aga see nõuaks hoopis teise konfiguratsiooniga mesondifuusorit...”

„Sa teed seda kõike, ära muretse,” pressis Judge läbi hammaste. „Me maandume, meid korjatakse üles, sõda saab läbi ja me asume jälle tööle...”

Neil kummalgi ei olnud üldse kerge rääkida, sest kiirendus oli kasvanud peaaegu 3 g-ni. Ja muidugi polnud neil vaja üldse rääkida, Longhorn sai suurepäraselt aru, et nad plädisevad niisama, püüdes hoida mõtteid eemal parasjagu toimuvast, kuid ega see teda ei takistanud.

„Kss mmtri a rrdn kkk nnn prrrm vvvvv hlvmm?”

„Kas mootori aerodünaamika on parem või halvem?” pidi see tähendama, aga ega Longhorn poleks sellest ise ka aru saanud.

Merepind vuhises nende kõrvalt mööda. Lained näisid olevat siinsamas, ehkki asukohamäärang näitas, et nad on veel kümnekonna kilomeetri kõrgusel. Longhorn leidis kaardi, kust selgus, et neil on saareni veel õige mitusada kilomeetrit. Kummatigi ei osanud ta kiiresti muutuvate numbrite põhjal peast arvutada, kas nad lendavad sinnani või mitte. Skafandris saab ka vee all mõnda aega elada, aga rõhku vaakumiskafander ei kannata ja pole üldse kindel, kui palju rõhuregulaator oskab järele häälestuda ja kas keegi on mõelnud sügavuses sobiva gaasisegu peale...

Kui nad muidugi üldse kokkupõrkel ellu jäävad. Ta avastas, et kiirust on veel kaks kilomeetrit sekundis, ja talle tundus, et nad võivad niimoodi saarest ülegi lennata... Rumalus. Judge arvutas – arvuti abil – parasjagu sedasama ja nüüd näitas kursiarvutus, et nad rammivad rannikumägesid. Longhorn luges sekundeid ja oli üle juba rahutuks muutumise staadiumist – ehk siis sisemiselt väga paanikas, mis sest, et proovis seda mitte välja näidata –, kui Judge lõpuks kiirendushooba vajutas.

Kiirendus kasvas 7, siis 8, 9, 10... 12 g-ni. Ja lakkas siis järsult. Saabus kaalutus. Longhorn luges välja, et nad seisavad rannikumadala kohal kilomeetri kõrgusel õhus. Suhteliselt seisavad, sest see paarsada meetrit sekundis ei tundunud pärast kosmilisi kiirusi enam üldse mainimisväärsena. Metallkolakas aga teatavasti õhus ei seisa – kaalutus tähendas tegelikult seda, et nad kukuvad, lihtsalt kukuvad maa suunas. Longhorn hakkas jälle rahutuks muutuma, kui metsas juba palja silmaga puud eristatavaks muutusid. Jälle näis Judge alles viimasel hetkel kiirendushooba vajutavat. Longhorn sai aru, mida ta teeb – nende suhteline kiirus jõudis nulli ja seejärel saabus taas kaalutus, ehk nad hakkasid kukkuma.

Viimane kiirendus ei olnud enam väga järsk, kuigi see katkes paar korda, tekitades suurel ja jõhkral kiigel kiikumise tunde. Siis jäi kiirendus püsivaks ja Longhornil kulus õige mitu sekundit taipamiseks, et see ei ole enam mootor, et see on Maa ühtlane raskuskiirendus ja see tähendab, et nad seisavad maapinnal. Et nad on maandunud. Tõepoolest, ta ei pannud seda maandumise momenti tähelegi.

Ootamatult lülitas Judge veel korraks mootori sisse. Kirjadest ekraanil oli näha, et nad liiguvad külje suunas ja laskuvad siis uuesti maha. Seekord sai Longhorn aru, et maandumistõuke sõid ära tooli amortisaatorid, laev ise ikkagi võpatas maandudes.

„Miks sa seda tegid?”

„Hakkasime sulanud pinnasesse vajuma,” mühatas Judge. „Õnneks oli siin mets ja siledam ala.”

Longhorn vaatas ringi. Ta oli suurema osa ajast vaadanud visuaalset kujutist, kuid pärast seda, kui Judge peale esimest vabalangemist nii sajakonna meetri kõrgusel tuumamootori käivitas, oli kujutis asendunud valge suitsu ja leekidega. Nüüd oli ta jälginud arvutisimulatsiooni, kuid sellel olid ju vaid markeeritud pinnad. Visuaalne kujutis aga näitas ikka veel peamiselt tupruvat suitsu ja illuminaatorist välja vaadata ei tasunud üldse, ilma abivahenditeta oli nähtavus alla paari meetri.

Visuaalne kujutis, mis kombineeris kõiki sagedusalasid, näitas nende ümber veidrate koonusjate teivastega kaetud pinda. Longhorn taipas korraga, et need on puude põlevad jäänused; temperatuur oli endiselt kaheksasaja Kelvini ringis (ca 500 °C), kuigi see langes kiiresti. Ja lisaks oli ümbrus kergelt radioaktiivne.

„Kui erinev see on filmide ettekujutustest,” ütles Longhorn rohkem nagu iseendale. „Siia ei saa õige pikkade tundide jooksul keegi ligi tulla. Ja me ise ei saa ka kuhugi. Muide, kas meil üldse mingeid käsirelvi on?”

„Hee, mina seisma püssiga valves, kuni tark valge mees laeva remontima,” mühatas Judge. „Laser on, mis sa veel tahad? Liiga palju ulmefilme vaadanud... Alati võib ju mootori sekiks sisse lülitada. See aitab tõenäoliselt ka moskiitode vastu – et need meile malaariat ei annaks. Sellised moskiitod, mis skafandrist läbi nõelavad...” Ta ajas end püsti. „Muide, meil peaksid siin kusagil vedelema mingid ellujäämispakid selleks ebatõenäoliseks juhuks, kui kuidagi õnnestub Maale sattuda nii, et laev terveks ei jää. Ma ei tea, mis nende sees on. Kuidas reaktoriga on?”

„Tark valge mees kohe vaatab. Aga astu sina ka üks klišee tagasi – ära me siit ise ei lenda.” Longhorn võttis esimeseks arvutidiagnostika ette.

„Hm...” Judge üritas akendest välja piiluda. „Tseilonil on meie inimesi ja kui asi väga hull ei ole, aitavad nad meid. Praegu küll sidet ei ole, aga nad teavad, mis juhtus ja kus me oleme.” Ta vaikis hetke. „Ja ma võlgnen sulle oma elu. Tänan. Mina oleksin seda mootorit ainult rumala näoga vahtida osanud... Või ilmselt oleksin end õhku lasknud, proovides seda haamriga käivitada.”

„Äh, võid kindel olla, et ma mõtlesin esmajoones ikka iseendale.” Kuigi Judge oli ka viimased laused ikka oma venivas arrogantses americano’s öelnud, otsustas Longhorn lahke olla: „Ja ma poleks osanud selle laevaga nii maanduda, et ilusat suurt kraatrit järgi ei jää.”

„Jah...” Judge laial näol levis irvitus. „Ennasttäis valge fašistist maailmavalitseja kohta oled sa päris normaalne.”

„Äh, mine saapaid puhastama, kuradi neegrilõust,” viskas Longhorn samal toonil vastu. „Sul võib suurem munn olla, aga ikka tahavad kõik naised mind. Ja ära hakka armastust avaldama, ma olen hetero.”

Longhorn käed siiski tardusid hetkeks klaviatuuril, kui Judge ta selja taha astus. Ent ta sai ainult nagu kangiga õlale. Nojah, see pidi õlalepatsutus olema...

„Isegi kui ma pede oleks, on mul selleks liiga hea maitse...” Judge oli oma tooli seljataguse kallal askeldama hakanud. „Mis mulle sinu juures meeldib – ma saan sind usaldada. NY-s ei julgeks ükski valge mees midagi sellist öelda, isegi kui nad salajas mõtlevad nii. Aga sina ei mõtle.”

„Kust sa tead?” mühatas Longhorn. Ta ei saanud midagi teha, et see mees käis talle närvidele...

„Ma ju näen. Sul on suhteliselt ükskõik. Sa ilmselt ei lubaks mul oma tütrega abielluda, aga siin laevas on sul täiesti ükskõik. Me olime piisavalt pikalt koos, ma tunnen selle ära. Sinus ei ole poosi, sa oled sina ise.”

„Mul ei ole tütart ja kui kunagi tuleb, siis selleks ajaks sul enam õnneks ei seisa. Mul on tõesti täiesti ükskõik, oled sa must, lilla või roheline, ja see teema imeb lurinal. Kuul muide on läinud moodi mingite klorofüllsümbiootega nahka värvida, nii et seal on mõned tõesti rohelised. Green Leopard Plaque...” Longhorn peatus hetkeks. „Võimalik, et ma tõesti ei tea elust NY-s midagi. Ma vabandan, aga kui ma siia laeva tulin, ei teadnud ma sinust midagi peale nime. Keegi ordulane. Esimese viie sekiga oskasid sa selle väga positiivse eelarvamuse purustada – ei ole ordulane, on mingi afro-ameeriklasest perseauk. Noh, sa tegelikult oled palju enamat ja lõpuks toetab sind Tato ja seda meest ma austan ja usaldan, aga – siiralt – sinul on eelarvamused, mitte minul. Luba endale nõu anda – kasva suureks. Saa ordulaseks.”

Longhorn sõitles end mõttes. Kes ta selline oli, et teist niimoodi paika panna? Noh, see lõbus, omamoodi muretu, silmnähtavalt helge mõistuse ja hea südamega mees ajas mingit pidetut jura, mis pärines elust, mida ta vihkas. Ta oli kui massimeediast kaela valguva nilbe „võrdsuse” kehastus – selle võrdsuse, mille sildi all ikka veel kotiti valget meest selle eest, et ta kunagi oli maailma valitsenud. Longhorn polnud kunagi hinges mõistnud või omaks võtnud ameeriklaste enesekeskseid, kitsarinnalisi ja sirgelt totraid „maailmavaatelisi konflikte”, mida nad kultuuri nime all ülejäänud maailmale müüa üritasid. Kuid kas too iseenesest tore mees, kes nüüd väga mõtlikuna tooli seljatoest leitud kotti lahkas, üldse oli võimeline Miki-Hiire kõrvade tagant välja nägema?

„Siin muide on isegi püstolid ja natuke laskemoona. Ma ei tunne neid relvi, aga siin on valmistamisaasta ja see on 1948. Ja siin on kuivtoiduratsioone, mille parim enne oli 2040.”

„Tõsi või? Näita.” Longhorn tõusis. „On jah... See relv on TT. Huvitav, kust nad neid leidsid? Primitiivne ja tõhus... kuigi minuarust sobib see rohkem enesetapu sooritamiseks, kui et sellest mingil muul viisil abi võiks olla.”

„Selle kuivtoidu säilivustähtaeg on kümme aastat. Aga sellega ei juhtu ilmselt ka sajaga midagi. Ja anna andeks. Ma ikka päriselt tahan Kuu Ordu hulka kuuluda. Mul kulub ilmselt ainult natuke rohkem aega.”

Longhorn noogutas, naeratas ja enne oma kohale tagasi minekut virutas teisele õla pihta.

Ta oli segaduses – mis siis nüüd juhtus? Ta ei uskunud oma isiksuse mõjusse; kui tal ka oli selles osas kunagi mingeid illusioone olnud, oli need lõplikult purustanud see aasta, mil ta ülikoolis aatomifüüsika algkursust andis. Ent siis meenusid talle momendid, mil ta oli lausa tundnud, kuidas Judge teda teise pilguga vaatama hakkas – näiteks siis, kui ta mainis, et on Tato elamises käinud; siis, kui ta avastas reaktorist enda konstrueeritud sõlmed (tähtsusetud küll, aga ega seda Judge ju ei teadnud); siis, kui ta oli poetanud, et muidugi oskavad nad kõik mingil määral kosmoserakette juhtida... Ilmselt oli tema nüüd Judge’i silmis mingi Tõeline Vana Pärisordulane. Jama... Kuid lõpuks ütles ta seda, mida mõtles, ja ehk on kutil sellest kasu... vähemalt pani ta elu üle järele mõtlema.

**

„Noh, küpsekartulid, kuidas teil läheb?”

Kohe selle järel hakkas prigisema ka radar, andes märku, et keegi läheneb.

Longhorn võpatas ärkvele. Judge’i ilme põhjal oli selge, et ka tema oli maganud. Kiire pilk kellale – maandumisest oli möödas kolm tundi ja magada olid nad saanud vaevalt kaks.

Avaruumi jaoks mõeldud radari kujutis ei olnud just parim, kuid jälgimine oli ikkagi asja ära ajanud – tulija oli küll oma, kuid märkamatult ta ikka läheneda ei saanud. Ümbruse temperatuur oli langenud 315-ni. Üle 40 Celsiuse kraadi – nii soe võib siin suvel niisama ka olla.

„Kuidas seal väljas on?” küsis Judge. „Ja olete te kohalikud rüüstajad või politseist?”

„Te olete ümbruse kilomeetrite ulatuses puhtaks põletanud – kuidas siin olla saab? Ja persetäis röntgeneid on siin ka. Mina olen Gilmore ja tema on Holger. Holge, ütle tere. Kas te luugid saate lahti?”

Visuaalne kujutis näitas nüüd, et suur maastikuauto oli otse nende laeva kõrvale jõudnud ja kaks kaitseriietuses kogu silmitsevad neid.

„Me kohe proovime!”

Longhorn kergitas kulme, kui Judge selle asemel, et asuda luuke avama, jändas hoopis sideaparatuuriga.

„Hääletuvastus positiivne,” hakkas ühel monitoril vilkuma kiri ja lisaks ilmusid kahe mehe näod ja andmed. Selge, Judge oli täiendavalt kontrollinud, kas tulijad olid ikka need, kes pidid tulema (Longhorn tundis Holgeri näo ära kah). Nüüd sirutas ta käe ja vajutas paari klahvi.

„Luuk on kinni,” ühmatas ta tüdinult. „Me kohe.”

Nad laskusid õhulüüsi ja tegelikult oli ainult õige natuke jõudu lisaks vaja, et väljastpoolt kõva kuumust saanud luuk uuesti liikuma hakkaks. Alles siis, kui luuk pärani läks, pani Longhorn tähele, et nad ei hinga enam skafandri balloonide hapnikku, vaid süsteem on millalgi välisõhule ümber lülitunud. Huvitav, kas filter radioaktiivsed elemendid võtab välja? Ta otsustas seda esimesel võimalusel kontrollida.

„Ma võtsin kuus meest – kõik, keda ma kiiresti leidsin – ja kihutasin siiapoole niipea, kui teada sain, kuhu te kukkusite,” hakkas rääkima mees, kelle nimeks monitor oli enne öelnud Gilmore. Kiivriklaasi taga polnud eriti näha, kuid ta paistis olevat umbes viiekümnene. Eeldada võis, et ta on üks Tseiloni haru juhte. „Neli on siis perimeetril. Maandumishetkest katkes ju side, nii et esimene prioriteet tundus olema vaadata, mis üldse juhtus. Nagu ma aru saan, on teil ahtris riistapuu, mis ei tohi mitte mingil juhul Maale jääda. Kas vajate abi, et see vajaduse korral hävitada?”

Judge vaatas Longhorni poole.

„Ei,” raputas see pead. „Seda on väga lihtne plahvatama panna. Kilotonn peaks ära tulema. Aga siis on terve see ala silmapiirini järgmised tuhat aastat asustamiskõlbmatu.”

„Kõige parem oleks, kui te suudaksite selle korda teha ja ära lennata. Kas ma sain õigesti aru, et põhimõtteliselt on võimalik mootorit käivitada?”

Judge vaatas jälle Longhorni poole ja viimane tundis, et hakkab vihastama. „Kas sul on mingit aimu magnetoplasmadünaamilistest avatud gaastuumaga aatomilõhustumis-rakettmootoritest?”

„Ei. Meil ei olnud selle ajaga võimalik ühtki spetsialisti leida.”

„Kas sa vähemalt rääkisid kellegagi kusagilt? Kellegi sellisega, kes saab aru, mida ta räägib?”

„Tõtt-öelda... ei. Sõda ju käib ja meil on siin sitta moodi tegemist. Me oleme löögi all. Meil ei ole kedagi, kes suudaks eriüksuste vastu midagi ära teha. Oleme kaotanud kõik oma tavalised baasid ja mul pole aimugi, kui suured on ohvrid. Mul pole aimugi, kus on pooled ordulased, kes peaksid siin saarel viibima. Milles on asi?”

Longhorn ohkas. „Kui mul oleksid vajalikud tööriistad ja varuosad, võiksin ma selle mootori paari päevaga ära parandada. Asi on selles, et tuumareaktorit ei parandata põlve otsas. Me saime kolm tabamust, üks neist lõhkus juhtautomaatika ja resonantsstabilisaatorid. Juhtautomaatika on õnneks kuuekordselt dubleeritud ja ma sain mootori teatud kusises režiimis tööle ainult niivõrd, et vältida alternatiivi – mõni kilt sekis maapinnaga kohtumist. Kuid kogu reaktori stabiliseerimiskontuuri olen ma tõenäoliselt juba nii ära vussinud, et see tuleb minema visata, seda ei ole enam võimalik parandada. Laev tuleks kõigepealt ära peita ja hiljem tükikaupa Madale ja sealtkaudu Maalt minema viia.”

Teised kaks vaatasid teineteisele otsa. Gilmore hakkas uuesti rääkima: „Me oleksime võinud selle peale tulla. Siia on hädamaandumise teinud paar hävitajat, kuid need on tavalised. Lihtsalt on käinud võidujooks, kes esimesena jõuab, meie või nemad. Tervel Maal pole tervelt alla jõudnud ühtki sellist, nagu see teie oma. Me arvasime, et olete viga saanud. Me ei oska laevaga üldse midagi peale hakata. Ja...” Nad vaatasid uuesti tükk aega teineteisele otsa. Lõpuks Gilmore ohkas ja pöördus nende poole. „Kuulge, on teil ideesid, kuidas ma selle kõvasti üle kümnemeetrise ja ilmselt mitte vahtplastist juraka siit niimoodi minema saan, et keegi tähele ei pane? Eriti veel arvestades, et te põletasite pool saart lagedaks ja pool Indiat nägi, kuidas te tulite? Ja India sõjalaevad on siit vähem kui saja kilomeetri kaugusel. Lisapunkte saab vastuse eest, kus suunas need viimased praegu sõidavad.”

„Mees, sina oled kohalik, sulle on Ordu andnud juristidiktsiooni ja sina oled selle siinse džungli massa – sinu asi on mõelda, kuidas see võimalik on!” Judge’i hääl oli terav. „Longhorn luges sulle alternatiivid ette. Kas siin saarel autosid tuntakse? Suure kandejõuga veoauto – ja viime selle vähemalt siit ära. Fuck, mismoodi sa üldse tulid? Ma eeldasin, et transport on olemas, muidu oleks targem olnud ju kopterit või midagi kiiremat kasutada? Ma sain aru, et Ordu Tseiloni haru on üsna tugev ja te tegutsete siin poolavalikult?”

„Kuule, oled sa kuulnud, et sõda käib? Me ei saa siin praegu enam üldse tegutseda. Me ei julge lennata, mu sekretär ja paar head sõpra lasti hommikul alla. Mu kontoripersonal hukkus tulevahetuses sisse tunginud eriüksusega... või ehk võeti mõni ka vangi, ma ei tea. Tanale on heidetud tuumapomm, Nompa ja Fagana on hävitatud, Armstrad lasti alla...”

„Armstrad oli meie baas,” pistis Longhorn enne vahele, kui Judge midagi öelda jõudis. Nad ei teadnud Antananarivo pommitamisest ja see oli Judge hetkeks pahviks löönud – õnneks. Neetud, me oleme hävingu äärel ja tülitseme siin üksteisega!

Kuid ta viimane märkus oli ka kaasvestlejad vaikseks sundinud.

Seni vaikinud Holger pani käe Gilmore’i varrukale ja ütles: „Mul on kahju, Longhorn. Judge.” Noogutus viimase suunas. „Alustame algusest, eks ole. Jah, kõik on segamini ja me ei ole oma tippvormis. James,” pöördus ta oma kaaslase poole, „me ilmselt suudame siit lähikonnast mingi transpordi leida. Röövida, kui vaja, kuid...” – ta vaatas uuesti astronautide poole – „meil ei ole selleks enam aega. Kas seda niimoodi on võimalik hävitada, et radiatsioon ei lähe hullemaks, kui juba praegu on?”

Longhorn ja Judge vaatasid teineteisele otsa.

„Reaktorit on võimalik niimoodi välja lülitada, et see on suhteliselt ohutu. Küsimus on teatud tehnoloogiates...” alustas Longhorn ja jäi mõttesse. „Palju meil üldse aega on?”

„Mingid sõdurid ja masinad ei tule enne paari tundi, aga ma imestan, et juba luurelende ei toimu,” vastas Gilmore.

„Tavalist lõhkeainet teil on? Palju?”

„Niipalju kui vaja. Oma paarsada kilo viskasime peale.”

„Vaadake, trikk on teatud tehnoloogiates. Järelikult, kui ma aatomiplahvatust ei korralda, tuleb mootor ilusti lõhkeainet täis toppida, et see kindlasti pulbriks lendaks... Judge, kas me saame siin näiteks kuue mehega mootori eraldamisega hakkama?”

„Mida sa kavatsed?”

„Kui me saaksime mootori lahti, on see küll raske, oma kaksteist tonni, kuid selle viib kas või traktori taga lahtisel lohistil pisut eemale. Me võime selle kas või – muidugi koos lõhkeaine ja detonaatoritega – maha matta. Laseme kabiini tükkideks, kuid mitte pulbriks. Siin on kogu ümbrus kergelt radioaktiivne ja ega otsijad ei tea, palju neid pulki siin olema peaks. Kui meid ainult enne õhust jälgima ei hakata. Kui me ei taha tuumaplahvatust korraldada, tuleb lõhkeaine õigesse kohta toppimist alustada kohe.”

„Meil on kümnetonnine veoauto. Riskime!” pidas Holger arutelu lõppenuks ja hakkas oma inimestele korraldusi andma. Gilmore ainult noogutas ja viipas neid appi džiibilt lõhkeainet maha tõstma. „Ja muide, kas teie laevast eraldusid orbiidil enne allakukkumist mingid tükid?”

„Jah, me viskasime esimese kaitsekilbi minema.”

„Siis meil vedas. Igatahes tegi see palju heledama jälje, nii et esimeseks panid tüübid sinnapoole. See kukkus otse rannale ka, meie oleme ookeanist 30 kilomeetrit ja tegelikult mägede vahel kausis.”

Longhorn hakkas taibates naerma: „Seal oli ju jääd! See pidi kena komeet olema.”

**

Longhorn üritas pimedas midagi näha ja vangutas pead. Oli öö ja nende üritus nägi aina hullem välja. Ta lülitas skafandri visiiri korraks infrapunasele, kuid tuhmroheliselt voogav kirendus polnud palju parem.

„Longhorn, kuidas sul patareidega on?” Judge kõõlus tema kõrval kabiini taha inimeste vedamiseks moodustatud korvis või rõdul ja oli viimased tunnid hapu näoga tavaliselt puude vedamiseks mõeldud tugede vahele kiilutud mootorit vahtinud.

„Midagi sita ja väga sita vahepealset,” kehitas Longhorn õlgu. „Me oleksime võinud varupatareisid kaasa võtta.”

„Me oleksime võinud veel tuhat muud asja kaasa võtta, aga Holger seletas, et mida rohkem maha jääb...”

„Judge, ära mölise. Sinna me unustasime kindlasti õige mitu asja, mida me hädasti vajaksime ja mida ei oleks hea isegi plahvatuse üle elanuna hindudele ja nende taga seisvatele ameeriklastele uurimiseks jätta. See on vilets õigustus. Meid vabandab ainult see, et saime maandumisel põrutada.”

„Me ei saanud ju...”

„Judge.” Longhorn ütles seda pehmelt end tungivalt.

Suur must mees jäi vait. Kuid ainult umbes viieks minutiks. „Ja matemaatika mul ka ei klapi.”

„Inimene, kes ei mõista matemaatikat, ei ole päris inimene. See on parimal juhul vaid mingi lähend, mida on õpetatud riideid kandma ja mitte tuppa häda tegema...”

„Ära nüüd sina mölise. Ma tean seda Heinleini kildu küll. Mootor kaalub ligikaudu kaksteist tonni. Selle veoauto kandevõime on kümme tonni.”

„Selle imelise nähtuse nimi on tugevusvaru. Ja see on üks põhjustest, miks me roomame nagu kilpkonnade leinarong.”

„Me roomame sellepärast, et siin ei ole teid.”

„Millel me sinu arust siis roomame?”

„Sa elad valel ajal. See kaks porist roobast andis ehk Vana-Rooma ajal tee mõõdu välja. Või minu esivanematel, enne kui nad Uude Maailma kolisid.”

„„Kolisid”. Ja meie maandusime. Nii avara definitsiooni järgi on siin teed nigu muda.”

„Tee ongi muda. Ma teadsin, et sa seda ütled.”

„Ma kummardan su läbinägelikkuse ees.”

„Kui me siit pääseme, löön ma sul lõusta üles.”

„Kui sa oma lolli suud kinni ei hoia, teen ma seda enne, kui siit pääseme. See mõjub mu karmale hästi.”

„Sa oled millestki valesti aru saanud. Või pole vahet, niikuinii veedad sa järgmise elu rentslirotina.”

„Ma juba tegin seda. Ma olin väga halb rentslirott – ma tundsin huvi raamatute vastu ja ei levitanud katku – ja pean nüüd selle elu karistuseks inimene olema.”

Judge ei osanud selle peale kohe midagi kostagi.

Vihma langes. Välistermomeeter näitas 300. (ca 28˚C)

„Olgu, aga selle kraana tõstejõud oli kaks tonni,” ei suutnud Judge üle kümne minuti vait olla. „Ma ise lugesin. Mitte üht asja ei tehta kuuekordse tugevusvaruga. Me kaheksakesi suutsime vaevalt pool tonni tõstejõudu anda. Olgu, kõige paremates tingimustes tonni. Kust ülejäänu tuli?”

„Inimene, me ei saanud mootorit ju hetkekski maast lahti. Me lohistasime selle sisuliselt poole meetri kaupa siia üles. Kuigi ma pean sulle selles mõttes õiguse andma, et ka mina ei saa aru, kuidas me sellega hakkama saime.”

„Sa ütlesid seda sellepärast, et said ise aru, kui lolliks sa jääd, kui üritad minuga vaielda...”

„Selle võrdluse peale hakkavad kõik Inglise džentelmenid luksuma,” mühatas Longhorn, „aga kas sa tead, mida üks neist ütles, kui nägi esimest korda Thamesi sadamakail kaelkirjakut? „See ei ole võimalik, sellist looma ei ole olemas!” Mootor on siin kastis. Fakt. Punkt. Vali ise jumal, kellele küünal viia.”

„Nii et lisaks usud sa mingisse kõrvalisse jõusse, vaatamata sellele, et sellise jõu toimimisel kohta pole ühtki objektiivset tõendit? See sinu piibel on nõrgalt seotud roppuste kogu...”

„Ja sina võta oma voodoo käsiraamat ja topi omale perse... Või parem kurku, aga sa ju mõistad, et seda soovitan ma mitte heatahtlikkusest, vaid praktilistel kaalutlustel. Ja nüüd ma võtan kiivri peast ära, ja ajaloo huvides pean ma mainima, et siiski mitte selleks, et sinu debiilsest kääksumisest pääseda, vaid et mul ütles filter lõplikult üles. Kohtume teisel pool.”

Longhorn ajas kiivri maha ja hingas mõnda aega niisket sooja õhku. Siis ta ohkas ja ajas skafandri tervenisti seljast ära. Ta uuris natuke aega skafandrialust pesu ja katsus ka hügieenivööd – nagu seda viisakalt nimetati – puusade ümber. Ta raputas aeglaselt pead ja jõudis otsusele.

Kõigepealt virutas ta paar korda vastu auto juhikabiini katust.

„Gilmore, metsapeatus.”

Autoaknast ilmus mehe pea ja põrkus teda nähes esmalt tagasi.

„Hoo, lõpetasid nukkumise?”

„Patareid andsid lõplikult otsad. Ma pean kõik ära võtma, nii et paluksin peatust ja siis midagi selga. Me rääkisime.”

Masin peatus. Judge kiskus kiivriklaasi üles ja hakkas ka skafandrit maha ajama.

„Minu oma ei pea niikuinii üle veerandtunni vastu, nii et parem ajame juba ühe peatusega läbi.”

Vihma sadas. Nad olid mõne minutiga läbimärjad. Gilmore ja kohaliku väljanägemisega juht jälgisid auto kabiinist, kuidas nad end vihmal uhtuda lasid ja natuke pesta üritasid.

„Me oleksime võinud mõne oja ääres peatuda. Ja mis me nendega teeme?” Ta osutas mahavisatud hügieenivööde poole.

„Need on sitta täis,” teatas Judge otsekoheselt. „Kui neid kohe spetsiaalsesse puhastusaparaati ei panda, tuleb need niikuinii minema visata. Labidat?”

Gilmore vaatas juhi poole, viimane kehitas õlgu ja tiris istme alt sapöörilabida.

Asjandus nägi Jugde’i kätes välja mänguasjana. „Kuidas seda kasutatakse?”

„Bandhu, sa ju näed...” ohkas Gilmore.

Juht sajatas tamili keeles, tiris otsmikule lükatud ööprillid maha ja viskas istmele, ronis vihma kätte ja hakkas auku kaevama. Nende ees sõitnud džiip pöördus tagasi. Masinal ei põlenud ühtki tuld, sest muidugi juhiti mõlemat infrapunamuundurite abil.

„Probleeme?” pisteti pea selle aknast välja.

„Ei. Meie kummiloomad läksid lõhki.” Gilmore osutas paljaste meeste poole. „Üks džiipi ja teine sinna katte alla?” küsis ta siis nende poole pöördudes.

„Mina esimesena džiipi,” ütles Longhorn. „Viska nüüd need riided... Mrhh, milline osa sellest kaltsurullist on riided?”

**

Judge ei protesteerinudki, et pidi kogu aja mootorile visatud presendi all kükitama. Longhorn imestas selle üle natuke, kuid otsustas mitte initsiatiivi üles näidata – tal oli džiibi istmel hea küll. Veoauto roomas parematel lõikudel õige mitu meetrit sekundis, mudaaukudes aga kindlasti alla ühe. Nad jõudsid kohale alles järgmiseks keskpäevaks ja olid selle ajaga läbinud kõigest pisut üle saja kilomeetri.

Mäenõlvad kerkisid mõlemal küljel sadu meetreid. Kogu paik nägi välja natuke müstiline ja natuke pühalik... kui see poleks olnud nii üle rahvastatud. Ilmselt oli orupõhjas kunagi ammu olnud mingi kaevandus, ja see oli kindlasti olnud aastaid või lausa sajandi hüljatud enne, kui Kuu Ordu sinna oma varubaasi rajas. Mäenõlvadel puude vahel oli näha üsna palju hooneid ja üsna palju ajutisi elamisi – küllap oli sinna viimasel paaril päeval palju põgenikke kokku voolanud.

Longhorn ajas end autost välja ja ringutas, kui nad lõpuks mäenõlvas haigutava augu ees peatusid. Vihm oli hetkeks järele jäänud, kuid ähvardas kohe uuesti sadama hakata. Pilv paistis olema sabapidi mägede vahele kinni jäänud ja kuna tuult peaaegu ei olnudki, lahistas end eriliselt kiirustamata sinnasamasse tühjaks.

Džiip keeras ümber ja kadus. Veoauto kõrvale tekkisid Gilmore ja Bandhu. Mehed lausa tuikusid pikast paigalistumisest. Kümmekond meetrit eemal toimus mingi etendus, vähemasti oli sinna üsna suurde ringi kogunenud üle kahekümne pikkades kirevates rõivastes inimese ja tasapisi oli jõudu kogunud – tõsi, vaikne ja omal viisil viisakas – tunnustuskisa. Longhorn otsis silmadega kohta, kuhu põit tühjendada ja taipas siis, mis toimub – etendus seisis selles, et Judge tegi just seda seal ringi keskel...

„Gilmore!” Ta astus mehele lähemale. „Ma tahan end natuke pesta ja süüa võiks ka midagi. Anna andeks, aga meil on veel tööd teha ja ma ei seisa muidu püsti. Kas me viime mootori sinna sisse?” Ta osutas kaevanduse suudmele.

„Jah. Ma ajan kohalikud kokku. Tule minuga kaasa.”

**

Nad vedasid mootori kaevandusse inimeste jõul. See ajas asja ära, sest niipalju kui Longhorn väga ligikaudu hinnata suutis, oli neid ühel hetkel köie otsas kolmesaja ringis.

Nad jantisid sellega tunde ja tunde. Judge vedas ka, kuigi enamasti oli tema ülesandeks juraka õigel kursil hoidmine. Seal oli ta tegelikult asendamatu, sest jõudu oli tal arvatavasti rohkem kui kümnel kohalikul kokku. Longhorn oli ise ka suurt kasvu mees ja Kuul simulaatorites end küllalt heasse vormi treeninud, kuid vaatamata sellele, et ta karatega mingil määral ikka peaaegu kogu elu oli tegelenud, jäi tal Judge’i rassimist vaadates loota, et mees ei tuleta meelde korduvaid vastastikuseid lubadusi teineteisel lõust segi lüüa...

Lõpuks läks Jugde’il halvasti. Üks abiköis, mis peamist paigal hoidis, katkes ja peamine veoköis libises. Judge lasi oma otsa lahti ja haaras sellest, et takistada mootorit köite vahelt välja veeremast. Ta ei jõudnud hoida. Mootor kaldus...

Longhorn pingutas ka, kuidas jaksas, ja sedasama tegid ka teised kuus suuremat-tugevamat meest, kes otse mootori ümber olid. Eest ja tagant tormati appi, kiiresti kinnitati uusi köisi ja lõpuks saadi kõik paika.

Kui Longhorn maha istus ja üritas uuesti pilti ette saada – tal valgus niipalju higi silma, et need kipitasid, ja ta hoidis neid kinni, kui midagi vaadata polnud ja ainult sikutada oli vaja –, nägi ta, et Jugde’i kantakse minema.

„Mis juhtus?” hüppas ta kaaslase juurde.

Judge surus käsi rinnale, ta hambad olid kokku pigistatud ja silmad märjad. Ju tal oli väga valus, ehkki ta valitses end.

„Jäi vahele,” viipas Gilmore peaga üle õla. „Loodetavasti mitte midagi tõsist, aga tema jaoks on päev läbi. Tööle!”

**

Nad jõudsid alla, ühte avaramasse ja sirgemasse käiku või lausa saali.

Longhorn takseeris ümbrust ja langes ühele kivile. Nad olid paarsada meetrit maa all ja sellest pidi jätkuma.

„Nii, nüüd otsige mulle juhtmeid ja niipalju autoakusid, kui leiate. Kakskümmend oleks hea, aga kümnest jätkub hädaga. Ja kaduge siit kõik, ma hakkan lõhkeainet ringi tõstma. Natuke vett ja midagi süüa oleks ka hea. Kas siia” – ta osutas kuivendusrennile, mille põhjas voolas nire – „kusta tohib?”

Kulus veel õige mitu tundi, enne kui lõhkeaine oli korralikult mootori alla asetatud ja ta mootori enda niimoodi akude külge sai, et julges elektroonikat sisse lülitada.

Uraanivardad olid ilusti kaadmiumpesades, sellega oli kõik korras. Kuna soojendus enam ei töötanud, oli kütuseks kasutatav metall torudes ja pumpades tahkunud, kuid see polnud otseselt probleem. Nii, siit ja siit tuleks see ikkagi üles sulatada ja välja lasta, tuum peaks olema täiesti puhas, kui see pikemaks ajaks seisma jääb. Sigma-kanaleid ei tahaks ma enam üldse puudutada... Mida juhend ütleb avariiseiskamiste kohta?

Ta kaotas seal reaktoriga jahmerdades ajataju. Enamjaolt oli ta monitoride kohal kummargil – jah, talle oli sinna ka pool tosinat arvutit kokku tassitud ja vahepeal oli akude juurde tekkinud isegi üks pikk kaabel, millega neid kusagil maapinnal asuvast generaatorist laadida püüti.

Nii, jah, leelismetallide aur tuleb koos suruvesinikuga lihtsalt ära põletada.

Mootor oleks nagu ellu ärganud, solenoidide undamine kasvas kriiskeks – neetud, seda on atmosfääris tõesti kuulda... – ja siis paiskus düüsidest välja ergavvalge leek. Longhorn tundis, kuidas ta kulmukarvad kõrbevad, ta tõstis käed kaitseks silmade ette ja kirus end mõttes, et polnud järele mõelnud, palju seda põlevat sodi seal lõpuks oli.

Leek lõppes praktiliselt kohe ja kui ta ringi vaatas, kuulis ta kohalikke karjudes põgenevat. Nojah, tema teadis, et kontuurid jooksevad nii poole sekundiga tühjaks...

Tal tuli üsna pikalt neile oma abilistele kinnitada, et ta ei kavatse rohkem mootorit käivitada, enne kui need nõustusid tagasi tulema. Gilmore oli ammu kuhugi kadunud ja sugugi lihtne ei olnud suhelda tegelastega, kes nüüd, pimestatuna ja hirmust poolsurnuna, rääkisid midagi, mis vaid pisut inglise keelt meenutas.

Asja ei teinud kindlasti paremaks ta nördinud kinnitus, et kui reaktor tõepoolest plahvataks, lendaks arvatavasti terve see mägi kus kurat...

**

Kui ta lõpuks kaevanduskäigust välja sai, oli uuesti pimedaks läinud. Keegi kohalikest tiris ta kättpidi kuhugi, kus talle taldrik ette pandi. Ta ei vaadanud, mida sööb. Veel vähem, kus ta sööb.

Ta seisis ühe koha peal ja ropendas. Ta ei saanud aru, kuhu ta õieti juhatati, kui ta oli uurinud, kus end pesta saaks. Lugu lõppes sellega, et paar kohalikku kallasid talle ämbritega vette kaela, kuni talle aitas. Vesi muide oli üsna külm. Esimene ämbritäis pani ta peaaegu karjatama, järgmised kümme tundusid taevalikud ja lõpuks hakkas tal ikkagi tasapisi jahe...

Kuivatas ta end mingite palakatega, mida ulatasid hoolega mujale vaatavad tüübid. Keegi juhatas ta kuhugi ruumi, mis oli tihedasti koikusid täis. Seal oli palav ja haises liiga paljude inimeste järele. Longhorn lihtsalt ei jaksanud. Ta proovis jõudu kokku võtta, et uuesti ropendama hakata, kuid ju oli ta pilk, millega ta lahket abilist mõõtis, juba ise piisavalt sünge, sest mees juhatas ta kuus korda sekundis kummardades kohe uuesti välja ja midagi teistele hõikudes – Longhorn oli liiga omadega läbi, et üldse proovida mõista, mis keelega tegemist võis olla – ta kuhugi teise majja tiris.

Selles toas oli ta vähemasti üksi. Voodi oli lai ja pehme, kuigi tundus peale Kuu gravitatsiooniga harjumist haavlikotina. Ta lõi ukse üsna viisakusetult kinni ja kukkus voodisse. Ta magas vist juba enne, kui voodisse sai.

**

Longhorn ärkas ja vaatas segaduses enda ümber. Katsus isegi koredat puuvillast hõlsti, milles ta magas, enne kui talle meenus, kus ta on. Tuba oli enam-vähem ruudukujuline ja mitte eriti palju üle kümne ruutmeetri. Bambusest seinte vahelt tungisid sisse päikesekiired, mis heitsid samast materjalist kokkuköidetud ja kaltsuvaibaga kaetud põrandale pisut värelevaid varje. Oli üsna tolmune, haises – nime sellele haisule Longhorn anda ei osanud – ja oli väga palav. Teki oli ta ammu kõrvale lükanud, ent ikkagi oli ta üleni higine. Selg valutas ja kael oli kange. Ning tundus, et magamise ajal on keegi talle nädal aega kantud soki suhu toppinud. Nojah, hambaid pesi ta viimati kolm päeva tagasi...

Kõik tuli tagasi. Sõda!

Ta tõusis ja pidi tuge otsima. Ta vangutas pead ja proovis igaks juhuks kõik elu tavalised toimingud läbi – voodist tõusmine, istumine, käimine... Ta oli Kuul olnud vähem kui aasta, ent kõik – ka ta ise – tundus vastikult, nördimapanevalt raske. Huvitav, miks ma seda eile ei märganud? Vastus oli tegelikult lihtne – ta oli liiga väsinud, et tähele panna, ta oli toiminud nagu unes. Ta oli startinud Armstradilt kolm ööpäeva tagasi, ta oli tukkunud nii Solitaire’i pardal kui autos, kuid korralikult välja magada polnud ta end saanud.

Sõda! Mis vahepeal juhtunud on? Kurat, kusagil hukkuvad inimesed ja tema vedeleb siin...

Tema toa juurde kuulus väike ja väga kasin vannituba, ent hädavajalikud hügieenitoimingud sai seal muidugi ära aetud.

Normaalseid riideid ei olnud. Vähemalt mitte tema mõistes normaalseid. Üle-eelmisel ööl oli Gilmore leidnud neile Judge’iga mingid kotimoodi hõlstid ja väike lohutus oli, et suurem osa neid eelmisel päeval aidanud seltskonda nägi umbes samasugune välja; küllalt tõenäoliselt olid need olnud autojuhtide varuriided. Eile õhtul oli talle antud pisut puhtam hõlst ja selles oligi ta voodisse kukkunud. Huvitav, kuidas nad muul ajal käisid? Välja aga tuli esialgu minna sellessamas, sest midagi muud tal lihtsalt ei olnud.

Koridor ukse taga oli üsna avar ja ikka sellestsamast bambusest. Longhornile jäid millegipärast silma mingite taimede õietolmust ja muust tuulest kantud risust prahirullid nurkades, üksikud lehed ja jalajäljed. Kuul tähendasid sellised asjad, et koristusrobotid on millegipärast rikkis või toimuvad ehitustööd, kuid siin... nojah, aknad olid ju lahti, täpsemalt oli koridor tegelikult aatriumi avanev rõdu.

Ta laskus trepist alla ja vaatas ringi. Ülemine korrus oli olnud suhteliselt tühi, siin aga magasid mõned ilmselt otse lahtise taeva all. Ta vangutas pead ja püüdis kinni ühe mööduva noore naisterahva.

„Kust ma Gilmore’i leian?”

„Ilmselt staabist, sir.”

Sir? Mida kuradit?!

„Kus see staap on? Ma olen siin nimelt väga lühikest aega olnud.”

„Ma juhatan su kohale, sir.”

Naine kummardas ja hakkas ees minema. Ta oli tumedanahaline, süsimustade patsidega, üsna kena näoga ja valge inimese kogenematule silmale umbmääraselt kahekümnendates eluaastates. Longhorni kõrval oli ta lühike, kõigest umbes meeter kuuskümmend. Ta kandis üsna lohmakat kohalikku riietust, nii et kuigi mees üritas hinnata, palju ta kaalub ja nii edasi (ehk siis otse öeldes – kuidas ta ilma riieteta võiks välja näha), jäi ta sellegagi hätta.

„Tohin ma küsida, mis su nimi on?”

„Gothuli, sir.”

„Mina olen Longhorn. Meeldiv tutvuda.”

„Ma tean. Mul on au.” Naine suutis käigu pealt tema poole pöörduda ja kummardada, ilma et tal sammgi sassi oleks läinud.

Nad läksid mööda midagi, mida võiks kirjeldada tänava ja tornitrepi vahepealsena – selle ääres olid majad, kuid see oli järsk ja suuremas osas pealt kaetud. Nad olid üsna kõrgel orunõlval ja vastasnõlva puude vahelt paistis ka elamisi. Longhorn ei saanud selle vahemaa pealt aru, kui püsivad need on, sest tema silmis polnud lõpuks ka see maja, kus ta maganud oli, just püsiv ehitis. Esimesel pilgul oli selge vaid see, mida ta juba eelmisel päeval oli põgusalt täheldanud – nimelt et oli palju vaeva nähtud, et neid õhust ei avastataks. Üldiselt jättis kogu paik väga juhusliku, rohmakalt kokku klopsitud ja pisut armetu, justnagu prügimäekollide elamise mulje.

Esialgu arvas ta, et staap on suures valges ühekorruselises risttahukakujulises majas, mis kõhutas natuke siledamal lapil ja nägi välja lausa nutmaajavalt igav. See oli muide ainus maja orus, mis avalikult lageda taeva all seisis. Sellest möödudes sai ta aru, et maja on varemetes. Staap oli sadakond meetrit edasi maa all. Maa peal oli ainult sissepääs, mille ees seisid varju hoidudes kaks relvastatud valvurit.

„Seis! Kuhu ja miks?” küsis üks automaaditoru tema poole keerates, ent teine astus varjust välja ja kummardas, end kaaslasele ette sättides.

„Sir Longhorn, ayubowan, tere päevast. Ülemustest on kohal Vedang, Gilmore ja Mäkflai.”

Nüüd naeratas ka teine lahkelt ja peitis automaadi.

Longhorn pöördus ja kummardas tänades teda kohale juhatanud naise ees. Too punastas millegipärast, naeratas kuidagi häbelikult, kummardas siis nagu kiirustades, pöördus ja tõttas tagasi.

Longhorn laskus trepist alla. Kes on Vedang ja Mäkflai? Ja kas see viimane peaks tegelikult McFly olema?

Ta seisis mõtlikult keset üsna laia ja heledasti valgustatud koridori, mis oma kolmkümmend meetrit otsejoones edasi mäe sisse jooksis ja mille kummalgi küljel olid toad või kabinetid, ning otsustas just kõige kõvemahäälsema vestluse suunas minna, kui teda märgati. Jälle kõnetas umbes temavanune mees teda nii, nagu ta tunneks teda, lisades iga lause lõppu „sir”, ja juhatas pikemata ühest uksest sisse.

See oli kabinet jah. Kui koridor oli veel kandnud kohalikku hõngu oma rohmakalt töödeldud ning valgeks värvitud seinte ja tuhmtumeda puitpõrandaga, siis kabinet oli euro mis euro; kardetavasti oli isegi keset tuba laiutav suur mahagonist nõupidamislaud tegelikult saepurust.

„Aa, ärkasid!” Gilmore tõusis toolilt, vedas ta lähemale ja tutvustas tosinat laua ümber istujat. Longhorn ei proovinudki kohe kõiki nimesid meelde jätta, fikseeris vaid, et Vedang on elatanud indiapäraste näojoontega mees, kes istub laua otsas, ja Mäkflai on silma järgi kahekümneviiene jänki. Selle viimasega tundus siiski midagi valesti olevat ja ta vaatas veelkord... nojah, tegelikult oli ka see mees vähemasti suuremas osas kohalikku verd. Rõhutatud ameerikapärasus, teatud kauboiaja aktsendiga riietus ja sealsete suurlinnade noortemoele vihjavad soeng, rõngad ja tätoveeringud oli maskeraad. Sama poole sekundi jooksul tuletas Longhorn endale ka meelde, et India subkontinendil elab sadu erinevaid rahvaid ning lõpuks on ta üldse Tseilonil, ja selle asja nimi on ignorantsus, et nad seal kõik tema jaoks ühesugused tunduvad. Ja üldse on Tseilon, Ceylon või algselt portugalipäraselt Ceilão valge inimese pandud nimed ja elementaarne viisakus kohalike vastu oleks saart nende nimega Sri Lankaks nimetada...

„Kus Judge on?”

„Sööb hommikust. Kas sa oled söönud?”

„Ei ole. Tulin esimeseks siia. Ma olin eile ikkagi nii väsinud, et liikusin ringi nagu unes. Ma ei leiaks enam üles seda kohtagi, kus ma eile sõin... kui sealt täna midagi loota oleks.”

„Ei ole. Eile toodi sulle õhtusöök siia.”

Longhorn vaatas vist nii juhmi näoga ringi, et mitmed naerma hakkasid, seda küll varjata püüdes.

„Mitte siin ruumis,” seletas Gilmore. „Hommikusööki saab seal esimesel korrusel, kus sa magasid. Ma annan sulle kellegi kaasa...” Ta vaatas laua ümber ringi.

„Mina lähen!” hüppas Mäkflai püsti.

„Olgu,” noogutas Gilmore.

„Tule siis pärast siia tagasi,” tegi ka Vedang suu lahti, talle lahke naeratusega noogutades.

**

„Jah, ma kasutasin juhust sealt minema saada. Ja muidugi ka sinuga rääkida,” lausus Mäkflai kohe, kui nad majast väljas olid ja mööda osaliselt kaljukäiguks üle minevat järsku tänavat üles tagasi ronisid. „Nõu peetakse kolme-neljakesi, üle kümne inimese tähendab tegelikult briifingut, kus – eeldusel, et kohalolijad on tasemel – saab ehk täpsustada mingeid punkte, mis otsustajatel kahe silma vahele on jäänud. Sõda on läbi ja see, mis järgneb, on ainult vormistamise küsimus, ja meil siin on ainult teisejärguline roll. Teeme, mis öeldakse. Mida seal jahuda on?”

„Sõda on läbi? Kes võitis?”

Mäkflai hakkas naerma. „Meie muidugi. Kuu Ordu. Sinu punt sealt ülevalt hävitas USA ja India laevastikud ja nad palusid vaherahu, et järelejäänud laevad saaksid ellujäänud merest välja korjata. Orbiidilt teatati, et vaherahu algab sel hetkel, kui... see oli pikk nimekiri, aga põhiliselt Madal, siin ja veel paaris kohas lõppeb igasugune sõjategevus ja meie vastased panevad relvad maha ning alistuvad tingimusteta. See oli mõru pill, aga iga tund päästetööde venimist tähendab neile praegu tuhandeid elusid, samas kui Madal on nende üksusi vast ainult mõnisada, nii et nad nõustusid.” Ta hakkas naerma. „Põhimõtted neil siiski ju on – omasid ei jäeta. Nad tulevad kunagi tagasi. Äh, Vietnamis ja mujal istusid nende omad aastakümneid pärast sõja lõppu. Unistagu ainult.”

Longhorn oli kuuldust üsna uimane. Nii et sel ajal, kui ma magasin, sai sõda läbi? Meie võitsime?

Ta tundis, et ta peab mõnikord võtma aega enda jaoks läbi mõelda, vaimus settida lasta, et ehkki ta juba ammu kuulub Kuu Ordusse rohkem kui kuhugi mujale, kulub ometigi aega, et omaks võtta vaatenurk, et see Ordu on just võitnud sõja maailma juhtivate suurriikide vastu. Et see Ordu, kuhu ta omast arust kuulus, ei ole mitte ainult teadlaste ja üldse mõtlevate inimeste – otse välja öeldes – pisut pateetiline protest ilmse allakäigu vastu, kuhu inimkonda suunavad „korrektsed” poliitikud ja aktsionäride kasumile orienteeritud korporatsioonid (siin ei olnud jutumärke, küllap öeldi see majanduslik tõdemus välja kindlas usus, et enamik inimesi ei saa aru, kui misantroopselt see kõlab). Et see on kosmose energiakülluses kosunud ja käsutab sõjalist potentsiaali, mis suudab peatada võimsaimate armeede täismõõdulise rünnaku.

Nad olid jõudnud tagasi majja, kus Longhorn ööbis, ja Mäkflai juhatas ta allkorruse ruumi, kus lõhnas meeldivalt söögi järele. Tõepoolest olid seal lauad, mille ääres inimest 20 ennast täitsid.

Judge viipas talle lõbusalt. Nad ühinesid temaga.

„Kas sa juba tead, et sõda on läbi? Ma vean kihla, et tulevikus hakatakse seda nimetama viiekümnetunniseks sõjaks – sellest nõndanimetatud ÜRO ultimaatumist, mis edastas esimesi laske vaid nii pooltuhat sekki, kuni vaherahuni läks umbes 50 tundi. Ja mis on veel hea uudis – me oleme kangelased. Noh, eks me tegime nad pimedaks kah... Olgu, mitte ainult meie, aga neil siin ei ole kedagi teist tänada.” Ta pilgutas Longhornile silma.

„Kuidas su tervis on?” küsis viimane.

„Elus.” Judge tõsines hetkeks. „Rind on muljutud ja mingid kõõlused-sidemed pidid nädalaid rahu tahtma. Sõrmekõõlused ka. Ja mõnest kohast tõmbasin sõrmed ikka üsna puruks.” Ta demonstreeris oma sidemetes käsi. „Aga hing sees,” venisid ta suunurgad taas kõrva taha.

„Mida sulle? Kohvi?” küsis Mäkflai.

Longhorn noogutas ja pani tähele, et nende laud oli viimaste sekunditega kuidagi eriliselt toitu täis kuhjatud. Mitte et mujal puudus oleks valitsenud... Kohalikud tõesti naeratasid ja noogutasid, kui ta pilk neist üle libises, ja värske kohvi kann tekkis nende lauda mõttekiirusel. Ta jõi esimese tassi joonelt tühjaks; kohvi oli tema jaoks natuke kõrbenud ja pisut harjumatu hapuka maitsega. Ta jõudis vaevalt tühja tassi lauale asetada, kui see kadus ja uus tekkis.

„Omletti? Nad teevad kohe. Mitu muna? Millega sa seda tahad? Valikud on erinevad singid, sibul, küüslauk, meil on kõik karrivürtsid...”

„Kolm muna. Hästi palju sinki ja küüslauku,” ütles Longhorn. Ta ei teadnud, kas suunata oma jutt Mäkflaile või kolmele kokale, kes sealsamas naeratades ootasid. „Võib panna paprikat ja kaunpipart. Võib olla üsna vürtsine.”

„Üsna lahja,” parandas Mäkflai kokkade poole pöördudes. „Kui meie siin teeme vürtsise, vajub see sisisedes läbi taldriku, usu mind,” seletas ta Longhornile.

Kokkade vahel toimus kümme sekundit kiiret summutatud sõnavahetust ja üks neist tormas köögi suunas. Longhorn vangutas pead ja asus maitsma erinevate kausikeste sisu. Ta tundis end järjest paremini. Ainult et...

„Kuule, Mäkflai... muide, kuidas su nimi kirjutatakse. On see kuidagi seotud ühe tulevikku tulnud noormehega mingist vanast filmist?”

„Mu nimi kirjutatakse MCFL-AI – lihtsalt sellepärast, et võrgus oli viimati umbes 8000 McFly’d. Lapsik natuke on, aga on külge jäänud. Ma olen USA-s õppinud ja teen kohalikele ameeriklast, kui vaja.”

„Ahah. Kuule, kas siin on lootust normaalsemaid riideid saada? Mingeid lühikesi pükse ja T-särki? Sinu hilbud, vabanda väga, on muidugi minu kitlist normaalse riietuse suunas, kuid normaalsusest teiselt poolt sama pikalt väljas. Aga ma nägin seal nõupidamisteruumis inimeste seljas täiesti inimlikke kehakatteid. Ja mis siin õieti jalas kantakse? Mulle andis eile keegi mingid tuhvlid, aga need olid vist autojuhi avariituhvlid.”

Mäkflai mõtles hetke. „Kohe korraldame. Valmisriietega on siin muidugi kehvasti ja sinu numbrit kohe kindlasti ei ole. Aga ütle oma numbrid ja ma mõtlen midagi välja, leian mingi kataloogi ja... ma mõtlen midagi välja.”

**

Kui nad kolmekesi tolle ilmetu valge kontori poole tagasi läksid, pani Longhorn tähele, et neid tõesti vahitakse varjamatult. Inimesi oli orus vist kõvasti üle tuhande. Ja see kirju kari pidi igale ülelendavale luurelennukile näha olema. Suurem osa mehi kandis relvi, ent enamasti oldi tuldud tervete perekondade kaupa, väga palju oli lapsi.

„Kuule, kes need inimesed siin õieti on?” küsis ta Mäkflailt. „Mis koht see on ja mis alustel õieti toimib? Gilmore ütles eile, et see on Kuu Ordu varubaas, aga see on väga erinev sellest, kuidas ma üht salastatud varjupaika ette kujutaksin.”

Mäkflai mühatas. „Noh, formaalselt on siin kõik Kuu Ordu liikmed, kuigi sina ilmselt naerad selle üle. Nende jaoks on Kuu Ordu virtuaalne riik internetis, millel on küll miljoneid kodanikke, kuid peamiselt on tegu ilusate ideedega ja – tunnistagem ausalt – meiega koos on nad töötanud peamiselt sellepärast, et kompaniid, kes on end „registreerinud” Kuu Ordus, on neile viisaka sissetuleku taganud. Sa ehk tead seda – Kuu Ordu heaks töötamine küll eeldab, et meie ideid tunnistatakse, kuid ega me ju nende lojaalsust ei kontrolli. Seda orgu on lihtne kaitsta ja see on küll Sri Lanka Biosfääri Kaitse Sihtfondi objektide nimekirjas sees, kuid siin tõepoolest ei ole midagi peale hoolega peidetud varude, nii et kuigi suurriikide spioonid seda läbi aastate ilmselt korduvalt kontrollisid, ei ole siiani keegi siia tungida üritanud. Kui sõda algas, põgenesid siia nii need, kel midagi karta oli, kui ka kõik need, kes arvasid, et siin võiks kindlam olla. Ja olgem ausad – et niimoodi ülesnäidatud lojaalsuse eest hiljem väärilist tasu saada. Ma ei tea, palju sa Sri Lanka oludest ja ajaloost üldse tead?”

Longhorn kehitas õlgu. „Eriti ei tea. Et saar on siiani suhteliselt üle asustatud ja siin on kaks rahvusrühma, kes teineteisel elu kibedaks teevad. Ja Arthur Clarke elas siin.”

Mäkflai vaatas otsa ühele ja siis teisele. Judge vaikis.

Nad jõudsid kontorisse.

„Räägime pärast edasi,” ohkas Mäkflai, kui nad sisenesid kabinetti, kus Longhorn varem juba käinud oli.

Inimesi oli juurde tulnud, mõned seisid. Kõrvalruumi viivad laiad kahe poolega uksed olid lahti ja paistis, et Vedang räägib seal kellegagi üle kodeeritud satelliitside – kaks suurt ekraani olid täis sellist värvilist sodi, mida näitasid XX sajandi tühjale kanalile häälestatud värviteleviisorid enne, kui insenerid-tarkpead pildi signaali puudumisel ühtlaselt siniseks tegid, ja häälekanalist kostis modemi häält sellestsamast muistsest ajast, kui modemid veel telefoniliinidel kõrvaga kuuldavatel sagedustel töötasid (tähendab, nad loomulikult kuulsid, mida rääkisid seal ruumis viibivad inimesed, hakitud sisin oli teise poole vastus). Gilmore viipas neid lähemale.

Longhorn oli juba kontorisse sisenedes rohkem igaks juhuks aktiveerinud kolpa siirdatud modemi – et kui neil seal aega läheb, siis ehk leiab ta mõne vaba monitori, mille taga ise lähemalt uurida, mida kõike ta maha magas. Kuid lähenedes tajus ta, kuidas modem vahetab sidearvutiga koodivõtmeid, ja avastas, et ekraanid läksid tema jaoks selgeks.

„Tere, Tato, tere, Izmir,” noogutas ta sinnapoole, ka käega lühidalt tervituseks viibates.

„Tato. Tervitused, vanamees,” mörises ka Judge, Izmirile lühidalt noogutades.

Ruumisolijatest oleks nagu elektrilöök läbi käinud.

„Aa, Longhorn ja Judge,” noogutas Tato. „Mul on hea meel teid näha. Ja hea meel, et te ellu jäite. Kunagi ma tahan sellest ise kuulda, kui juhtute Kuule sattuma. Jääge siia, ma lõpetan teistega, siis räägime teie tegemistest.”

Nende jutust sai Longhorn aru, et kuigi vaherahu on välja kuulutatud ja laevastikud oma jäänuseid kokku korjavad, ei ole kogu see konflikt kaugeltki mitte läbi.

„Nüüd Solitaire’i mootor,” ütles Tato.

Longhorn ei suutnud end pidada ja küsis vahele ühe vahepeal tekkinud küsimuse: „Kuulge, te tahate öelda, et maailm ei tea sõjast midagi?”

Tato ja Izmir vaatasid teineteisele hetke otsa (vaatasid ilmselt teineteisele otsa, sest tegelikult vaatasid nad kumbki suvalises suunas), ka Vedang, Gilbert, Judge ja Mäkflai reageerisid, igaüks omamoodi. Longhorn taipas alles sel hetkel kontrollida, et peale nende nimetatute näeb vestluse „ülevalt” tulevat osa veel ainult kolm inimest teisest toast.

Vastas Izmir: „Te olete ju tõesti kogu aeg nagu kotis olnud. Ei tea jah. Nad oskavad ju juba Lahesõjast peale näidata sõjast ainult seda pilti, mida tahavad. Laevatäis reportereid oli ootel, et kui Mada on hm, „kindlustatud”, siis lubatakse neil edukat edasitungi ja terroristide vangistamist uudistesse lasta. Paraku on neil tulnud ainult teatada „terrorirünnakutest” ja „õnnetustest” lahingulaevadel ja maailm tõesti ei tea, et nad üritasid täiemõõdulist sõjalist sissetungi. Ilmselt oli otsustatud, et operatsioonist ei teatata enne esimest edu, edu ei saabunudki ja maailma üldsus ilmselt arvab siiamaale, et toimub mingi väike nahistamine. Et nad hävitasid mingeid ohtlikuks peetavaid satelliite ja pommitasid Madat ja terroristid lasid end pigem tuumapommidega õhku, kui alla andsid... See on nii nõme, et teeb viha jah, ja Armstradi purukslaskmist käiavad uudisteagentuurid iga nurga alt. Meie viiekümne lennuki allalaskmisest on ka üsna palju pilte, nende 250 „õnnetustest” mitte. Ja on kaadreid põlevast Indepence’ist, sest see jäi vee peale, uppunud ristlejatest ja lennukikandjatest pole mitte midagi. Aga pärast uurid.” Ta naeratas vabandavalt ja noogutas teistele. „Mootor.”

Lepiti kokku, et kiirus otsustab ja tuleb kasutada seda, et hetkel valitseb vaherahu. Et nad panevad mootori esimese laeva peale, mille leiavad, ja toovad Madale ära. „Madat me suudame kaitsta, aga siin Sri Lankal ei ole te kaitstud eriüksuste rünnakute eest,” noogutas Vedang nõustudes. „Hakkame tööle.”

„Vabandage palun te kõik – Vedang, Gilmore, Mäkflai; Judge, sina ka,” ütles Tato. „Ma tahan Longhorniga privaatselt rääkida. Izmir, sinuga ma võtan uuesti sidet paari minuti pärast.”

Longhorn tajus, kuidas vahetati uuesti koodivõtmeid ja nüüd nägid ja kuulsid ainult nemad Tatoga teineteist. See tähendab – ta pidi endale meelde tuletama –, et lähedalolijad võisid teda ikkagi näha ja kuulda, kuigi nad viisakalt teise ruumi läksid ja ukse sulgesid.

„Longhorn, ma ei tea, kas sa juba tead – Unterman on surnud.”

„Unterman... Kurat.”

„Ma tean, te olite sõbrad. Tema su Madale kutsuski. Mina tundsin teda üle kahekümne aasta.” Tato mühatas nukralt. „Paljud on surnud. Me kaotasime kümneid tuhandeid inimesi. Ainuüksi Tanas elas nelikümmend tuhat inimest, rääkimata...” Ta surus huuled kokku ja jäi paariks sekundiks vait. „Ma tahan, et sa ta töö üle võtaksid,” ütles ta siis lihtsalt.

Longhorn ei vastanud kohe. Mõtted hakkasid tormama. Unterman oli ilmselt olnud Kuu Ordu sisemise ringi mees. Ehk kuulus isegi tollesse müstilisse Senatisse, kui see üldse olemas oli. Igatahes seisis ta lähedal otsuste tegijatele ja tal oli ilmselt olnud suur mõjuvõim. Ta oli pikka aega koordineerinud kogu Ordu tuumauuringutega Maal seotud tegevust, alates alaga kursis olemisest ja sobivate teadlaste sihikul hoidmisest kuni uurimissuundade prioriteetide määramiseni kõige laiemas mõttes. See oli tohutu töö ja tohutu vastutus.

„Miks sa arvad, et ma hakkama saan?” küsis ta lõpuks. Hoia nägu ilmetu ja küsimused mittemidagiütlevad.

„Sa ei suuda kohe üle võtta kogu tema tööd. Sa ei tea midagi selliste värbamisest, nagu sa ise vaevalt kaks aastat tagasi olid, ja sa ei suuda praegu kaasa rääkida meie tuumauuringute juhtgrupis, mis sest, et sa tunned vähemalt kaheksat selle kahekümnest liikmest. Kuid mitte ühelgi tema tiimi metsikul alal töötajal ei ole esiteks terviklikku pilti kogu tööst ja teiseks laiemat pilti Ordu tuumauuringute seisust üldse, samas kui mitte ühelgi Kuul töötaval aatomiteadlasel pole sinuga võrreldavat kompetentsi ja ettevalmistust Maa probleemidega hakkamasaamiseks. Unterman valmistas sind ette endale abiliseks. Ma tean, ta ei öelnud sulle seda kordagi, kuid tuumauuringute grupis ja üldse juhtival tasandil on sellest juttu olnud. Kõige vähem, mida ma sulle pakun... ei lausa palun – võta üle Mada aatomienergia instituudi juhtimine. Me kaotasime palju inimesi ja selleks oled sa kindlasti praegu kõige parem mees. Kuid sa suudad rohkemat ja praegu on sinu aeg. Valiku aeg. Kui sa oled kindel et ei saa hakkama, ütle. Unterman kartis vaid, et sa ehk vihkad niivõrd inimestega rahmeldamist, et eelistad vaikset ja ohutut teadlasetööd Kuul, kuid sinu tegevus viimaste päevade jooksul on näidanud, et sa suudad edukalt töötada ka väga keerulises ja ohtlikus situatsioonis, mis sest, et sa seda ehk ei naudi.”

Longhorn noogutas aeglaselt, otsides sõnu. „Sellega käib kaasas teatud staatus. Ma olen olnud siin väga lühikest aega. Lisaks eksisteerib üks probleemne daam. Saan ma õigesti aru, et nii ei ole tavaliselt kombeks?”

„Mis on „tavaliselt” kombeks salaorganisatsioonis, mis on vähem kui põlvkonnaga kasvanud impotentsest sektlusest ja hambutust intellektuaalsest protestist millekski enneolematuks – sest kosmos seda ju on nii filosoofiliselt kui dikteeritavatelt hoiakutelt?” mühatas Tato. „Samas, kuna sa lubasid end skaneerida, saan ma sind rohkem usaldada, kui see on olnud inimajaloos varasematel aegadel aktsepteeritavaks riskiks.”

„Skaneeringut saab minu teada hüpnoosi ja mingite asjadega petta,” mühatas Longhorn vastu.

Tato kehitas õlgu. „Oled sa siis mõne luureteenistuse agent?”

„Ei ole.”

„Longhorn, kõik muutub. Me ei võitnud sõda, me võitsime ainult ühe lahingu ja mõnes mõttes on see Pyrrhose võit. Mitte sõjaliselt. Aga see ilus aeg, mil orduliikmed said üsna vabalt Mada vahet käia või kodus poolavalikult meie heaks töötada, on nüüd läbi. Nüüd algab vastasseis. Külm sõda. Ja see läheb varsti jälle kuumaks ka. Paar aastat toibumist, sihtide seadmist, ja suurriigid ründavad jälle. Vaata inimkonna ajalugu ja sa näed, et see on ilmselge. Meil on nii palju teha, meil on sellega kohutavalt kiire ja meil on nii vähe inimesi. Ma ei paku sulle tühja au, ma pakun sulle väga rasket ja ohtlikku tööd. Mõtle, aga ära mõtle kaua.”

„Siin ei ole midagi mõelda,” kehitas Longhorn õlgu. „Muidugi ma teen, mis suudan. Kui sa ütled, et tuleb seda teha, ma teen... kuni hing sees või sa kellegi parema leiad.” Ta muigas ühe suupoolega.

„Siis mine Madale ja võta üle kõik, millega Unterman tegeles. Pane asjad mingisse korda ja tule esimesel võimalusel, nii paari nädala pärast üles. On jutte, mida ma ei taha isegi kodeeritud sides rääkida, ja lõpuks tahab sisemine ring sind lihtsalt näha ja katsuda.” Tato paistis pisut rõõmsam olevat. „Üks hetk.” Ta vajutas klahve. „Izmir, ta on nõus.”

Izmir noogutas. „Väga hea. Mul üks mure vähem. Muide, kui sa ei teadnud,” pöördus ta Longhorn poole, „peale meie ridade drastilist harvenemist viimastel päevadel olen ma praktiliselt Mada juht. Ma ei tea, kui kauaks...” Ta heitis pilgu Tato suunas. „Jah, ma tean, ma olen üleväsinud, rohtude mõju all ja suhtun kerglaselt asjadesse, milles ei ole midagi lõbusat ega... Ähh, ehk annab ajalugu mulle andeks.

Eks ma ütlen Genzile, et ta su õigused kõigis meie süsteemides täie peale keeraks,” pöördus ta siis Longhorni poole tagasi. „Ja üldse, las Judge jahmerdab mootoriga, sind on siin rohkem vaja. Neil seal on ainult üks korralik sidekanal, mille pärast käib pidev purelemine, nii et mingit tegelikku tööd sa side kaudu teha ei saa. Tule esimese lennukiga siia.”

„Eks ma katsu. Hm, ehk ma siiski saan sellest sidekanalist mingi osa? Et vähemalt alustada?”

Izmir turtsatas. „Saa aru, sa ei ole enam kangelaslik kapten. Sa oled nüüd juba hertsog. Pluss kangelaslik kapten. Kui sa sealt kaamera eest ära ei lähe, ei söanda isegi Vedang sind minema ajada. Aga tal on seda kanalit tõesti vaja. Asu tööle. Ja muide, kutsu Vedang ja Judge sisse, läheb kiiremini, kui Tato neile ütleb, et nad peavad mootoriga ja Tseilonil üldse ilma sinuta hakkama saama.”

**

Longhorn ei saanud siiski sel päeval minema. Igasugust jama oli nii palju, et märkamatult saabus õhtu. Lõpuks oli kõige mõistlikum ja tähelepandamatum minna tavalise liinilennukiga, mis käis üks kord päevas ja mis pidi järgmisest päevast uuesti käima hakkama. Ametlikult ei olnud ju midagi juhtunud ja „terrorismivastane võitlus” paistis oma argipäevarutiini loksuvat. Kopter pidi ta järgmisel hommikul kell kaheksa lennujaama viima.

Judge’il oli mõistlik paar päeva oodata, siis pidi tema tuumamootori – millest vahepeal pidi paberite järgi biokomposter saama – laevale laadima ja kah Mada poole teele asuma.

Oli juba pime, kui Longhorn viimast korda mäest üles oma elamise poole kõndis. Mingid asjad – ritsikad? – siristasid ja hais, millele ta hommikul nime ei osanud anda, koosnes nüüd lilledest ja mädanevast prahist. Kusjuures „praht” oli peamiselt igasugune orgaanika, mis tegelikult keset loodust oma igas mõttes loomuliku lõpu leidis. Kontoris ei olnud konditsioneeri. Kiviseinad olid teda küll päeva palavaima osa eest natuke kaitsnud, aga igatahes oli ta läbi higistatud nagu aurusauna unustatud pesukäsn. Orupõhjas käis võidupidu, tantsiti lõkete ümber ja lauldi. Iseenesest tore, et kellelgi on aega ka pidu pidada... Kontoris olid õhtupoole mõnedel küll silmad kilama ja hingeõhk seintelt värvi maha võtma hakanud, kuid segane tormamine käis seal ikka veel täie auruga edasi.

Longhorn avastas oma toas korralikult üles tehtud voodile laotatud lühikesed püksid ja valge särgi. Ta ei suutnud naeru pidada. Nojah, ta oli ikka veel selles veidras linases hõlstis; talle ei meenunud kuidagi, kas sel kõigist idamaalasi puudutanud filmidest nii tuttaval riietusel ka mingi viisakam nimi on.

Ta oskas nüüd rohkem hinnata enda käsutusse antud tuba – ilmselt oli tegemist nii-öelda VIP-ide alaga. Kuul elasid kõik sisuliselt ühtmoodi, Madagaskaril oli mugavus olnud kuidagi loomulik, siin aga oli määratu vahe tema toa ja selle vahel, kuidas elas enamik orgu kogunenud inimesi. Ta pidi endale tunnistama, et mingis mõttes peab ta seda asjakorraldust õigeks.

Ta pesi end puhtaks ja selle asemel, et magama minna, riietus oma uutesse rõivastesse ja otsustas natuke ringi vaadata. Ta ei jõudnud kaugele. All sööklas tundus baar tegutsevat ja ta sai vaid nina ukse vahelt sisse pista, kui ta peaaegu tiriti leti ette ja tema poole sirutati umbes kolm tosinat erinevat pudelit. Pärast lühikest konsulteerimist otsustas ta maoviina kasuks. Jääga (jääd siiski oli). Jook osutus mingi terava kõrvalmaitsega mitte eriti kõrge kvaliteediga puskariks. Sinna oli ilmselt ka mingeid vürtse lisatud, sest tõeline tulekahju läks suus lahti alles nii viisteist sekundit peale joomist. Ta põhjustas kõrvulukustava huilgamise, kui järgmiseks vett nõudis.

Tal õnnestus lõpuks ka mingi pikemalt nauditav jook saada, ent alternatiivide läbiproovimine oli ta pea juba kergelt surisema pannud. Ta evakueerus terrassile, kus oli natuke jahedam. Veider, kuid kohalikele paistis tõesti meeldivat istuda külg külje kõrval kitsas, palavas ja suitsuses ruumis. Kui ta silmad uuesti pimedusega harjusid, avastas ta, et ka terrassil on siiski üsna palju inimesi.

Talle jäi silma üks seitsmene tüdrukutepunt. Ta kõhkles, silme eest käisid läbi isegi gümnaasiumi tantsupidude aegsed hirmud korvi ees... No mida kuradit, ma olen 40, ma olen sõjakangelane ja Kuu Ordu sisemise ringi mees!

„Tere õhtust,” astus ta lähemale. „Oled sa Gothuli? Hommikul sa juhatasid mulle nii kenasti teed, kas sa teeksid seda veel? Ma ei taha sind küll üldse segada, kuid kui ma üritaksin üksi orupõhja jõuda, võin ma samahästi jõuda kurat teab kuhu, ja see ei tule just kasuks Kuu Ordu heale nimele.”

Natuke kõhklust, pilkudevahetamist teiste neidudega, kes ohjeldamatult itsitasid... Kuni ta kõhkles, tegi keegi ettepaneku, et nad võiksid ju kõik minna, ja nii läkski, et ta laskus mäest alla lõkete suunas koos seitsme neiuga. Himani, Dhanadepa, Sadara, Menaka, Chandi, Tanirika... Sellistel hetkedel oli vaikne lindistamine tõeliselt abiks. Menaka oli see, kes esimesena ütles, et läheme kõik...

**

Kuidagi õnnestus tal Gothuli jalutama meelitada. Nad vestlesid ja see tundus päris hästi minevat. Nad jõudsid ringiga tagasi selle maja juurde, kust alustanud olid.

„Haarame baarist midagi kaasa ja läheme üles minu juurde?”

„Üles? Sinu tuppa?”

„Nojah.”

„Sinna, kus sa magad? Me oleksime seal kahekesi?”

„Selline mu mõte oli küll.”

Tüdruk vaatas oma sandaalidele. „Ei, sir Longhorn, ma ei saa. Ära pane pahaks. Ma ei tea, kuidas sa Kuul harjunud oled, kuid ma ju ei tunnegi sind. Ma olen kasvanud usus ja meie põhimõtted peavad neiu puhtust ja head nime au sees. Meil palutakse neiu kätt tema isalt. Minu isa on väärikas ja rikas mees, nii et ta ei pane mind mehele varanduse pärast. Ta laseb mul isegi kaasa võtta minu rõivad ja muud asjad ja vana Steinway klaveri, kuigi see on väga ammu meie pere omanduses olnud. Ent ainult mina oskan seda mängida. Aga ainult juhul, kui ta on kindel, et klaveri eest hästi hoolitsetakse... Ma vist...” Ta vaatas üles, Longhornile silma. „Saad sa aru, millest ma räägin? Kui ma sind asjata...” Ta piilus baariesise rõdu poole, kust nii mõnedki silmad neid jälgisid.

Millegipärast meenus Longhornile üks igivana lorilaul:

„Võta mind, mul on suudlemata huuled,

Võta mind, mul on süütus ja au,

Võta mind mul on singeri-masin,

Ja kui tarvis, ka pingpongilaud...”

Ta ohkas. „Gothuli, me tõesti ei tunne teineteist. Meil Kuul...” – eks ole, räme naer pealtvaatajate leeris, kui selliseid oleks – „ei hinnata neid asju eriti kõrgelt. Suhted on väga vabad.”

„Pista perse oma suudlemata huuled...”

„Ma muidugi austan su põhimõtteid, aga minu jaoks on need, vabanda väga, mõttetud.”

„Pista perse oma süütus ja au...”

„Lisaks, ma ei taha sellega midagi halba öelda, kuid ma ei näe rõivastel ja mööblil küll mainimisväärset väärtust. Ja mis ta nende rõivastega teeks, kui sulle kaasa ei annaks?”

„Pista perse oma singeri-masin...”

„Ja klaverit vist tõesti ei õnnestu Kuule viia.”

„Ja kui mahub, ka pingpongilaud...”

„Nii et ega meil muud teha ei ole, kui magama minna. Anna andeks, ma olen ka tegelikult üsna väsinud. Minust oli väga rumal sellist ettepanekut teha, ma loodan, et sa ei pahandanud? Head ööd.”

Gothuli tahtis veel midagi öelda, kuid Longhorn kummardas viisakalt, pöördus ja kõndis minema. Ta oli natuke vihane. Muidugi ainult iseenda peale, et seda äraütlemist üldse tõsiselt võttis. Et üldse lootma ja üritama hakkas. Ja ka oma viisakusetu lahkumise peale, mis just erilist stiili ei näidanud. Samas oli ta parasjagu purjus ja rampväsinud ning sel hetkel, kui ta aru sai, et tüdrukut voodisse meelitada ei õnnestu, oli ta huvi tema vastu langenud sinna, kus põrgu jäätub. Ta käis veel baarist läbi, täitis oma klaasi ja rühmas trepist üles.

Ta avas oma toa ukse ja...

Ruumis seisis keegi.

Tuhat mõtet tormas läbi pea – et lõpuks ei olegi vaja, et mõni uus vaenlase agent sinna nende baasi jõuaks, piisab, kui anda käsk mõnele nendest, kes juba ammu Ordus tegutseb; et nüüd on ta piisavalt tähtis, et olla märklauaks, kui anti käsk ükskõik mis viisil Ordut kahjustada... Ta hüppas tagasi tegelikult enne, kui seda täielikult teadvustas.

Ta vupsas ühe posti taha, sikutas välja selja taha särgi alla vöö vahele pistetud TT ja pidas parasjagu aru, kas hõigata või minema tormata, kui see, kes toas seisis, uksele ilmus.

Menaka.

Tüdruk pilgutas silmi teda sihtiva relvatoru peale. „Anna andeks, et ma sind ehmatasin. Ma ei tahtnud tuld põlema panna.”

„Noh... ehmatasid jah,” pidi Longhorn tunnistama. „Mu jook loksus maha ja kõik see hea aura, mille ma õhtu jooksul pähe olin kogunud, jookseb nüüd higina kasutult põrandale. Millega ma saan sind aidata?”

„Palun tule sisse. Ma ei taha, et keegi näeb, et ma siin olen. Palun.”

Longhorn läks sisse ja lükkas ukse kinni.

„Ma kuulsin, mida te Gothuliga rääkisite. Ta on jah selline. Mina ei ole. Kui ta ära läks, hiilisin siia üles. Ma ei mõelnud et... muidugi on teie elu ohtlik. Anna andeks.”

„Mrhh...” ei osanud Longhorn midagi artikuleeritut öelda.

„Kas sa paneksid ukse lukku? Kui Gothuli järsku ümber mõtleb...”

Longhorn muigas ja tegi seda, pöördus siis ja silmitses tüdrukut pikemalt – püüdes näol hoida lahket huvitatud naeratust. Menaka oli pisike. Armas ümar ja tõmmu nägu, patsi punutud tihedad ronkmustad juuksed. Ja siis see kuradi ürp... sari vist, mis kattis kõik. Justkui tema mõtteid lugedes võttis tüdruk selle allservast kinni ja tõstis tolle päris suure riidepuntra ühe liigutusega üle pea. Ta oli üsna lapseliku kehaga, pigem kõhn, kuid mitte alatoidetud modellifiguuriga. Ta väikesed rinnad oli kikkis ja suurte tumedate nibudega. Puusad ülejäänud kehaga võrreldes naiselikult laiad ja jalgevahel tume tutt.

„Kas ma... meeldin sulle? Ma olen noorem kui Gothuli. Kõik ütlevad, et ma olen ilus.”

See oli kuidagi nii siiras ja nii lapselik.

Longhorn muigas lõbustatult ja ajas oma särgi maha. „Sa oled ilus. Vana sa õieti oled?”

„Kuusteist.” Tal tundus sedasi paljalt väga ebamugav olevat, mis sest, et ta oli julguse kokku võtnud ja end niimoodi välja pakkunud. „Ma ei saanud end siit” – kerge viibe alakõhule – „paljaks ajada – mida ema ja õed ütlevad!... Ma nägin, sa vaatasid! Ma tean, et sa oled harjunud, et Kuul on kõik täiesti paljad.”

„See ei ole üldse nii oluline,” lohutas Longhorn. „Ole hea, roni nüüd teki alla. Ma tulen kohe.” Ta kustutas tule, kõhkles, kuid lasi end siis ikkagi kiiresti veega üle – juba selle paari tunniga tundis ta enda juures higilõhna.

Ta puges voodisse. Menaka oli seal, teki all. Kui Longhorn ta järele käed sirutas, tundis ta, et tüdruk väriseb.

„Kas sa kardad?” küsis ta vaikselt. „Ära karda. Sa ei pea tegema midagi, mida sa ei taha. Mul on väga hea meel, et sa tulid. Ja sa oled tõepoolest kaunis. Sa nutad?...” Ta tüdruku põske silitanud käsi oli märjaks saanud.

Ootamatult lõi Menaka talle käed kaela ümber ja suudles teda tugevasti huultele, end samal ajal kohmakalt tema vastu surudes. Siis tõmbas ta huuled eemale ja hakkas kiiresti rääkima: „Ma tean, et ma olen vaid üks tüdruk, et sul on olnud neid väga palju ja sinu jaoks on väga paljud tüdrukud loomulik. Ma tean, et sa lähed homme ära ja ma ei näe sind enam kunagi, mitte kunagi. Ma tean, et sa ei võta mind oma kaaslaseks, sa isegi ei mõtle sellele. Ma tulin, sest see oli ainus võimalus, mul oli nii hea meel, kui Gothuli ära ütles. See oli ainus võimalus ja ma ei saanud seda kasutamata jätta. Ma tahan siin olla, sinuga olla ja anna palun andeks, kui ma midagi ei oska ja ei ole selline kui tüdrukud, kellega sa harjunud oled, ma ikkagi tahan sinu oma olla, sinuga olla...”

„Tsss,” pani Longhorn talle sõrme huultele. Ja lisaks on ta ilmselt süütu kah. Ei mingit lõbu, ainult töö ja töö... Ta muidugi andis endale aru, kui ülbe ja rumal on niimoodi mõelda, seda enam, et ta tegelikult isegi ei mõelnud nii, lihtsalt killutses mõttes. Ta oli sellises olukorras esimest korda elus. Tüdrukut ära ajada, teda viisakalt ja lahkelt koju minema veenda polnud mingit mõtet – oli ta ju tõesti ise, vabatahtlikult ja täie teadmisega tulnud. Laps ta ka enam ei olnud. Võtkem siis elult, mis sel on anda. Ja ehk tuleb mu karmale kasuks, et tal jääb sellest hea mälestus.

**

Hommikuks oli tüdruk läinud. Longhorn isegi tajus ta minekut läbi une, kuid takistama teda ei hakanud. Kui ta ärkas, leidis ta enda kõrvalt padjalt peene naturaalsest nahast rihma otsas umbes viiesentimeetrise kaheksa kodaraga vankriratast meenutava luust ehte.

Tal oli aega vaid kiiruga süüa ja siis juba ootava kopteri peale joosta. Menakat polnud kusagil näha.

See lihtne ehe aga oli tal alati alles ja Menaka oli seda nähes pisarateni liigutatud, kui nad ükskord hiljem hoopis teistel asjaoludel kohtusid.