Ärge tulge rääkima, et Vene ajal oli ühistransport hullem. Muidugi oli ja on Venemaal siiani. Peruus ja Boliivias on ka palju hullem, olen käinud, tean. Jaapanis on puhas ja tõhus, aga sama ebainimlikult ülekoormatud. Kanada ja USAga, rääkimata Euroopast, aga ei anna võrreldagi; ja ma isegi ei räägi Soomest ja Rootsist.
Kindlasti on palju inimesi, kes nii ei arva. Ühissõidukid ju siiski liiguvad, peavad isegi sõiduplaanist kinni Vene ajaga võrreldes võrreldamatult paremini ja uued bussid on kah ju üsna viisakad. Ühissõidukitega on siiski võimalik Tallinnas liikuda – miks siis nii sapine plõksimine?
Sõidavad need, kel muud üle ei jää
Kõigepealt, no mis saavutus see on, et ühistransport on palju parem võrreldes Vene ajaga? Tuleb tahtmine lootusetusest ulguda, kui vaadata, milline niiske ja alandlik koerapilk selliste väljaütlemistega enamasti kaasas käib. Nõukaajal võrreldi ju, muide, kõike aastaga 1913. Sõjas purustatud Lääne-Saksamaa saavutas 15 aastaga taseme, et vaja läks Berliini müüri, et Ida-Saksamaa kommunismi kollektiivselt jalgadega maha ei hääletaks. Meil on varsti läinud kaks korda kauem aega nõukogude pärandist pääsemisest, kuid tundub, et Tallinnas otsuseid tegevatele kahejalgsetele pole veel kohale jõudnud, et kuulume läände ega pea enam võrdluseks võtma arenenud sotsialismi standardeid.
Ennast näiteks tuues – kui jalgrattaga liikuda ei kannata ja autot millegi raskema vedamiseks vaja ei ole, kasutan kesklinna jõudmiseks liini 42, ehk endist trolli nr 6. Teate, intiimsus on tore asi, aga mitte juhuslike inimestega lärmakas, loksuvas-jõnksuvas ja mitte just meeldivalt lõhnavas ratastega raudkastis. (Jah, tõepoolest pole see enamasti enam nii täis kui mu lapsepõlves, kus võis vabalt uskuma jääda linnalegende süütuse kaotamisest vihmavarjukonksu läbi...) Vene ajal arvestati ühissõiduki täituvuseks kaheksa inimest ruutmeetrile; selline standard kehtib ka näiteks Jaapanis ja paljudes pisikeste inimestega mahajäänud maades. Euroopas on normiks neli inimest ruutmeetrile, Ida-Euroopas kuus, mõnel pool juba viis. Ja see pole veel kõik! Paljudes arenenud riikides (näiteks Inglismaal) loetakse teatud juhtudel sõidukit ületäitunuks, kui kasutatud on rohkem kui kümme protsenti seisukohtadest.
Lühidalt, ma kasutaksin heameelega ühissõidukit, kui teaksin, et astun sinna kui inimene, mitte kui nõukogude kodanik või arengumaa äpard. Et ma enamasti saan istuma. Et see käib mõistliku intervalli tagant; linnaisade lubadused, et trolle asendavad väiksemad bussid hakkavad tihedamini käima, osutus loomulikult jamaks. Ja väga tahaks sõita nii, et tahapingile ei ole end päevaks elama seadnud kodutu, kellel on piisavalt ruumi, sest ta levitab talumatut lehka; ja pärast teda iste lirtsub pruunilt. Olgu, nii räigeid juhtumeid on harva, aga igal kolmandal korral on bussis mõni paranähtus, mille seos 21. sajandi arenenud ühiskonnaga on ilmselt rohkem sümboolne. Aga mida sa tahad, see on ju tasuta...
Kui ilm vähegi kannatab, on Tallinnas mõtet liikuda jalgrattaga. Seda ei saa teha talvel, sest puuduvad korralikud jalgrattateed ja lumistele tänavatele autode vahele ronimist saab käsitleda vaid enesetapu ühe närvesöövama vormina. Tallinna ühistransport on masendavalt aeglane – korduvalt mõõdetud, jalgrattaga saab umbes viis kuni seitse kilomeetrit kesklinna ümbruses kiiremini kui bussi või trolliga. Trammist pole mõtet rääkidagi, päris kesklinnas saab jala ka kiiremini kui oma arengus saja aasta tagusesse hobuaega kinni jäänud trammiga. Lisaks sellele, et linnaosade ühendus kesklinnaga on hõre ja ülerahvastatud, praktiliselt puuduvad linnaosadevahelised ühendused. Mis te arvate, millega ma lähen, kui Google’i kaart teatab, et autoga kulub kaheksa minutit, jalgrattaga 15 ja ühistranspordiga 40?
Aga mida sa tahad, see on ju tasuta... Ehk siis tasuta ühistranspordi kõige negatiivsem aspekt on üldisemas vaates, et see tsementeerib meid postsovetlikku viletsusse. Sellega liikumine on endiselt hädavajadus, mida kasutavad põhiliselt need, kel muud üle ei jää. Ühistranspordil ei ole endiselt positiivset kuvandit ja niimoodi jätkates seda kunagi ka ei teki. Jah, aeg-ajalt esineb mõni hipster, et näe kui keskkonnasõbralik ja puha, aga enamasti jääb ta väga vaikseks, kui on asja ära proovinud.
Tasuta ühistransport kui lõks
Ah et raha ei ole, et kohe piisavalt busse osta?
Ja raha ei ole sellepärast, et...? Et me tahame mängida kommunismi tasuta ühistranspordiga.
Me peaksime läbi mõtlema, kas tasuta ühistransport, Hruštšovi 1961. aastal NLKP 22. kongressil antud lubaduse täitmine, on ikka millekski hea peale oma olemuses igaveseks nõukaaega jäänute häälte ostmise? Seda ei saa vaadelda ka sotsiaalprojektina, sest niikuinii sõidavad kogu arenenud maailmas kõik puuetega inimesed ja teatud vanusest vanemad tasuta.
Tasuta kasutamise ja mõistliku tasu eest kasutamise vahel on oluline vahe – tasuta asja kasutatakse hoolimatult ka siis, kui seda eriti vaja ei ole. Tegelikult ei ole ju tasuta asju olemas, keegi maksab selle kinni, ja kuigi väga raske on hinnata, kui palju näiteks läheb rahva tervis halvemaks, et enam ei käida üht-kaht peatust jala või kui palju tasuta viletsus pärsib igasuguste pisut kallimate, kuid tõhusamate lahenduste otsimist, ütleb terve mõistus, et selline mõju on kindlasti olemas.
Ühesõnaga, kuigi on raske ette kujutada, millisel poliitilisel jõul jätkuks julgust öelda, et mängisime lolli, aitab, tuleb siiski tõstatada küsimus, kas tasuta ühistransport pole mitte lõks, mis tegelikult muudab meil linnaelu rohelisema, inimsõbralikuma ja tulevikkuvaatavama arengu saavutamise hoopis raskemaks?