Žürii hiilgus ja viletsus

Mul oli au ja rõõm kuuluda Eesti Romaaniühingu poolt korraldatava romaanivõistluse žüriisse. Mõlemad omadussõnad on siirad, kuigi ma pole vist kogu varasema elu jooksul lugenud nii palju halba kirjandust...

See pole muidugi tõsi. On üks õhkõrn joon tõsimeelse väite ja sapise hüperbooli vahel, kohati see aga puudub. Omalajal sai ju erinevates koolides kohustuslikus korras loetud igasugust kõntsa. Küsimus on siin pigem loetu kvaliteedis ja minupoolses süvenemises. Võimalik, et selline põhjamine pole hea algus, kuid arvan siiski, et on kasulik taustsüsteem paika panna. Omaaegne punane pahn oli jah enamasti uskumatult lame ja igav, ent hoopis midagi muud on nähtus, mida nimetatakse kirjutamisteraapiaks. Jah, see kuulub meditsiini valda ja enamasti tunneb kirjutatu vastu huvi vaid raviarst. Ma ei tea, kas keegi on varem julgenud seda sellisel viisil välja öelda, aga nii mõnesidki sedalaadi tekste peavad vähemalt kaks žüriiliiget lugema. (Ehk siis – iga käsikirja loeb vähemalt kaks inimest, ja kui nad mõlemad annavad miinuse, on käsikiri edasisest konkurentsist väljas; esikümmet loevad muidugi kõik.) Ja kuna mul siiski kogu varasemas elus on olnud võimalus loetamatu asi lihtsalt kinni panna, tahtsin oma tööd žüriis ometigi korralikult teha ja lugesin – küll kohati diagonaalis – kõik mulle sattunud käsikirjad läbi. Ilma irooniata – ma õppisin sellest palju. Lugesin kokku 22 käsikirja ja tegelikult vast 10 neist olid täiesti väärtusetud. Ei hakka siinkohal aega raiskama, kuid kui kellegi on huvi, lisan probleemi valgustamiseks selle artikli lõppu paar arvustust käsikirjadele, mis esimeses ringis välja lendasid.

Ulme juurde tagasi

Kuna ma ise kirjutan ja loen valdavas osas ulmet, võtsin nõuks kõik võistlusele saadetud ulme läbi lugeda. Kokkuvõttes olen ma vaimustunud ja pettunud üheaegselt. Vaimustuses sellest, et ulme on üks esikolmikust (Marion Andra „Algolagnia”) ja üldse on seitsmest erineval moel esiletõstetust ulmekaid kolm (ergutusauhind Robert Kurvitza käsikirjale „Püha ja õudne lõhn” ja äramärkimine Robert Randmaa käsikirjale „Sigaret”). Masenduses sellest, et kuigi ulmekate hulgas ei olnud päris kliinilisi juhtumeid, oli tegu ikkagi mitte just kirkaima kraamiga ja ka parim osa sellest – „Algolagnia” vast välja arvatud – pole suurema toimetamiseta avaldamiskõlbulik.

Alustaks vast kõige eredamast näitest, mis oli omal perversel moel isegi võluv – võistluse kõige mahukam käsikiri, 555 lehekülge (keskmine oli alla 200 ja kõige lühem 30; see viimane muidugi ei andnud ühestki otsast mõõtu välja), pealkiri „Roosa jänku”. Kujutlege, et on võetud „Tähevärav”, „Sõrmuste isand”, „Tähesõjad”, „Harry Potter”, „Highlander”, „Narnia”, „Teismeline nõid”, „Vampiiritapja Buffy” ja lisaks veel tosin ulmelist või muidu jaburat filmi-seriaali-narratiivi, tembitud „Seks ja linn” ja mis-need-kõik-on-tüüpi kenitlemise ja sädeleva tühja-tähjaga, kõik see kolmeminutisteks juppideks hakitud ja siis salatiks segamini segatud. Just – segatud haakumatuks salatiks ja eemaldatud kõik kohad, kus tegelased mõtlikud on või midagi asjalikku räägivad, jättes vaid võitlusstseenid, segase tormamise ja efektsed poosid. Pean ütlema, iga tegevusliin suutis nii 4–5 järjestikuse teiste vahele topitud suvalise jupi piires isegi põnevust ülal hoida – midagi ju juhtub kogu aeg, tegelased tormavad siia-sinna, võitlevad, nii et põrand laipadega kaetud... Järgmiseks vajub kogu möll maha ja tükk aega tegelased ainult sügavad ennast. Näiteks eksib tegelane ajas ära, põgeneb läbi vaenuliku linna, murrab läbi kõrgtehnoloogilise signalisatsiooni, valvurite ja valvekoerte ühe vajaliku inimese majja, võetakse kinni, kahtlustatakse ühe pereliikme mõrvakavatsuses, topitakse keldrisse... ja järgmisel hommikul lähevad kõik koos rahulikult hommikust sööma ja üsna tükk aega ajavad mingit pidetut jura...

Ma ei hakka tekstist kõiki lollusi välja nokkima, sest neist saaks umbes samapaksu kausta kui romaani ise. Esindatud on nii täiesti mõttetu grammatiline ajarännumäärang („...tulevikku ei saa minna, sest seda pole veel juhtunud, saab minna ainult minevikku...”), kui ka sama relva võimsuse varieerumine umbes 4 suurusjärku... Pühendunud Teadlane tuleb kättpidi ta oma pulma viia – noh, ta küll armastab haldjaprintsessi, aga unustab end katseid tegema... Ja ma olen alati arvanud, et haldjad on üks uskumatult tölp liik – kuidas muidu nende printsess sihukesse armub? Tuima näoga lastakse planeedisüsteeme õhku ja tegelaste motivatsioon ning nii inimeste kui organisatsioonide toimimisloogika on enamasti sellised, et panevad lauaplaati hammustama.

Ühesõnaga, 555 lehekülge – ütleme – mangalikku rabelemist, st. selles puudub igasugune, isegi lasteaia tasemel loogika ja järjepidevus. Jürgen Rooste iseloomustas teost kui antikirjandust, st. sellel on kõik välised kirjanduse tunnused, kuid kirjandus see ei ole. Sellise käsikirja võiks kokku kirjutada arvuti, mis analüüsib teksti ja narratiive ning suudab formaalselt järjestades ja ümber nimetades luua esimesel pilgul seotud teksti, milles aga puudub kõik, mis sellest inimese jaoks kirjandusteose teeb.

Samas, kuigi lugemine oli kohutav kogemus, oleks mul hea meel, kui autor minuga ühendust võtaks. Võimas töötahe ju on ja kui tollest lohutust jurahunnikust liigne välja visata ning kogu kupatus loogikale allutada, võiks ju isegi midagi saada?

Kui „Roosa jänku” oli käsikiri, millesse vaatamata kõigele sai suhtuda teatud andestava soojusega, siis nüüd oleks paras tuua näide vihastavalt halvast ulmest – „Valik”. Hea ja kurja võitlus, ainult et milline... Kusagil Alpides on üks metsasalu, kust keegi tagasi ei tule, sajandeid on sinna inimesi kadunud. Ja nüüd on paar noort meest sellega seotud. Einoh, kuigi on ju selge, et ühe täiesti reaalse vormelisõitja elulooandmed on internetist kokku otsitud, oli esimene 20 lehekülge päris loetav, siis aga läks käsikiri talumatult lapsikuks. Ulmet hindava ja kirjutava inimesena tahaksin ma selliste loramentide treialid sabajuureni lõhki lüüa, et saadaks aru – ulme ei ole teismeliste märgade unenägude surnuaed! Valguse Isand, seeravid, keerubid, Vanapagan ja Kaval Ants kõik ühte hunnikusse kokku aetud ja suurem osa raamatust räägivad nad üksteisele naiivsevõitu vandenõuteooriaid, kuidas neil läbi kogu ajaloo on inimkonna üle võimu kehtestamine viltu läinud... Taustatöö nagu ka oleks, aga lähemal vaatlusel taandub see tollele vormelisõitja näitele, ehk siis on gümnaasiumi tasemel ajaloost nagu midagi kuuldud ja sellele on üht-teist üsna elementaarset juurde otsitud. Selle võiks isegi andeks anda, kui lõpuks poleks kusagilt teisest dimensioonist saabunud kehatud üliolendid ikka kari kloune, kes tormavad mööda tolle sajandeid suletud olnud mäe aluseid koridore ja sinna sisse roninud inimesed pääsevad igal leheküljel üle noatera päris lootusetust situatsioonist. Saate aru – igal leheküljel kolm korda ja nii kümneid lehekülgi järjest.

Aga nagu heas telepoes – see pole veel kõik! Eesti ja Läti vahele tekkinud Maakonna NSV! Kusjuures tekkis see niimoodi, et üks joodik kangutas lahti mingi kaevu, kust sobiv maagia välja nõrgus... No ei ole naljakas. Hale on. Nagu ka ajuta sündinud Tšuktsi, kellele orangutangi aju siirdatakse ja kellest USA senaator saab. Kõige kurvem on, et käsikirjas on kokku pandud hulk esimesel pilgul paljulubavaid süžeesid – selline mainitud loo alguse abstraktne Lääne-Euroopa miljöö, milles toimub osa tegevust, võiks isegi läbi minna, ja ega ükski muu idee ju oma olemuselt halb ei ole. Jamaks läheb siis, kui mingid kollid ja sajandite eest elanud suurvaimud (Dante, da Vinci ja kogu see standardgalerii) üksteisele kümnete lehekülgede kaupa jura hakkavad ajama...

Lõpetaks siinkohal ära maniakaalse depressiooni levitamise ja jätaks mõned vahele.

Ära märgitud sai Robert Randma „Sigaret”, mis žanrimääratluse järgi kvalifitseerub slipstream’iks ehk hämarulmeks. Selle käsikirja esimene kolmandik läks väga raskelt, lugemine meenutas soos müttamist. Protagonist neelab tablette, joob ja peab enne peldikusse minekut endale meelde tuletama, mis soost ta on. Ehk siis segasevõitu jama, mis esimeseks loob mulje kangemate hallutsinogeenide pruukimise tagajärgedest. Kummatigi on tekst tänapäevast ja autor on suutnud ära tabada erinevate inimrühmade šlängi ja suhtluskultuuri. Ehk siis vast kusagil peale esimest kolmandikku hakkab lugejal üldse pärale jõudma, millest see lugu on, ja sestpeale läheb lugemine paremini. Lõpuks koorub sealt välja üsna ratsionaalne hingede rändamise lugu, katalüsaatoriks protagonisti enda maarohtudest kokkukeeratud sigaretid, mis juhuslikult õige koostisega sattusid. Ma loodan, et see lugu saab millalgi avaldatud, seega pole vajalik siin sisust rohkem rääkida. On mõned vajalikud, kuid halvasti õnnestunud tegelased, nagu näiteks keegi Maaema, ja vähemalt selle loo kontekstis asetuvad lõpuks asjad paika. Kokkuvõttes – aktsepteeritav lugu, kuigi käsikirja tuleks tugevasti toimetada.

Üsna omapärase emotsiooni tekitas ergutuspreemia saanud „Püha ja õudne lõhn”. Käsikirjal olnud märge „Lugeda aeglaselt” oli täiesti omal kohal, sest teisiti lugeda ei olnudki võimalik. Kui sellest loost kunagi raamat saab, tuleb see mitte lihtsalt toimetada, vaid keegi peab selle läbi kirjutama, sest see, kuidas lugu on kirja pandud, on selge õudus. Miks käsikiri ikkagi enamikule žüriist meeldis – see jäi meelde! Selles oli niipalju jõudu, tundeid, emotsiooni, laetust...

Lugu ise on vormilt üsna originaalses alternatiivmaailmas toimuv krimidraama – ühel suvepäeval lähevad rannas kaduma neli tüdrukut. Mõned poisid, selle aja peale juba muidugi ammu mehed, ja väga erineva elusaatusega mehed, kes nendega omal ajal väga hästi läbi said, neisse omal lapsikul moel armunud olid, otsivad neid ikka veel ka kakskümmend aastat hiljem. Võib aru saada, et tegevus paigutub Skandinaaviasse, mis moodustab mingil viisil ühise liidu mingi osaga Venemaast. Kusagilt tuleb peale „hall”, maailm hävib. Tolle halli olemust ei selgitata, nii nagu suurem osa maailmast kuidagi fookust välja jääb. Eks tegu ole ju sümboliga, läbi kogu käsikirja läheb midagi päästmatult kaduma, kuigi otsimise nimel meeleheitlikult pingutatakse ja mingi lootus jääbki lõpuni. Äärmiselt positiivne on, et autor ei paku lahendusi – kogu teose kartsin, et kohe suubub lugu mingisse haiglasevõitu katarsisesse, kuid seda ei tulnudki. Ehk siis üle korrates – see on rabavalt viletsasti teostatud võimas lugu.

Ja lõpuks kolmanda koha vääriliseks hinnatud „Algolagnia”.

Vampiirid.

Seda vampiirluse teemat on muidugi oksendamiseni nühitud, nii et positiivselt mõjub ainuüksi fakt, et autor midagi uut on suutnud öelda. Koht esikolmikus näitab ka seda, et selle romaanivõistluse üldisel taustal oli tegu väga tugeva käsikirjaga ka kirjanduslikus mõttes. Võib-olla on naljakaski mainida, et selles loos on paigas tegelased, tegevus, tegevuskoht, areng, teine plaan ja kõik muud romaani tunnused. Paraku, jah, romaanivõistluse üldisel taustal polegi seda nii vähe.

Selles loos satub vampiiride hm... „ohvriks” üks üsna erilise vaimumaailma ja naudinguallikatega noormees, kelle eluprogramm rangelt võttes üsna vähe eristub juurviljast. Teose enda kontekstis on tegelasevalik õige ja tema juhtumisi paari aasta lõikes siis vaadeldaksegi. Üldiselt – kõik, mida negatiivsena välja saab üldse tuua, on teises võtmes paigas. Näiteks ei paista vampiiride olemusest kuidagi välja, et nad sajandeid vanad on, mingit sense of wonder’it ei ole, teisalt aga on vampiirideks saanud enamasti ühiskonna äärealade noored inimesed, kelle puhul ehk ongi parim, mida nad üldse suudavad, ajastuga kohaneda? Ja kolmandast küljest – kui mõni neist ehk ilmutanuks ka ülimat filosoofilist sügavust, poleks valitud peategelane sellest niikuinii aru saanud... Muidugi ma märkan ülejalalaskmised majandussuhetega ja pisut muigama ajasid Venemaa kirjeldused, aga olgu, see on norimine.

Kirjandusest nii ja teisiti

Kõigepealt siis kaks arvustust, mis ei ole ulme kohta, kuid illustreerivad probleemi (arvustused saadetakse nii autorile kui Kirjandusmuuseumi, kus iga huviline nendega tutvuda võib) –

1. Oidipus Tyrannos

Üritades arvustuses tabada käsikirja stiili –

Milline kenitlev keelepõimik, milline kultuuride, mõtete – tuttavate ja tundmatute, kahtlaste ja kinnitust leidnute – kirbe-kilgendav kosk, milline uudis-, unar- ja irdsõnade sõge salat, milline kõrge kogum lobedalt loksuvat labiilset lalinat. Kuipalju stiile, kuipalju loetud tekste... Kõik see kokku paneb end alamõõdulise alaharitud alghingena tundma asjatutes katsetes tabada äralibisevat Ea-d, Genius't, vaimu, kuni tuleb zajobannyi moment of truth – tolle tähemärkide taevatorni vaatlemine kirjanduse kontekstis on endale varba peale laskmine, tuleb asendada paradigma situatsioonile sobivamaga – hospidaliseerida.

2. Kremli maailmavallutajad Eestimaal

Realistlikkust taotlev ja suuresti ilmselt ka isiklikel mälestustel baseeruv lugu ühe mehe tööst maamõõtjana 40-ndate teisel poolel.

Teos nõrgub räigest sõimust venelaste ja „kohalike saastast reeturite” aadressil, minnes kuidagi imelise sujuvusega mööda faktist, et minategelane oli just üks sellistest – hoidis vene mobilisatsiooni ees kõrvale ja otsis ameti, kust sõjaväkke ei võetud. Tavaliste inimeste jaoks oli ta ilmselt tavaline okupatsioonivõimu käepikendus.

Ma olen seda kõike lugenud – ainult teise poole vaatevinklist. Kui üksikusse talusse murravad sisse kolm maskides mees, peksavad kaitsetu perenaise vaeseomaks ja minategelasel õnnestub nad kavalusega keldrisse kinni panna (nad läksid järele samal päeval tapetud seale), siis mis te arvate, kes need kolm olid? Muidugi kohalik täitevkomitee esimees, partorg ja miilist...

Läbi teose on kommunistid on peaaegu loomad, tatti pritsivad inetud elukad, metsavennad aumehed, kes sul kätt suruvad, kui viisakalt rääkida. On ka traagiline armastus. Teate, mitte et ma arvaks, et venelased ei ole seda suhtumist ära teeninud, aga ikkagi ei ole see kirjandus.

–

Eks žürii tegi, mis suutis. Lõpuks jäi ju sõelale ikkagi tervelt seitse täisti head käsikirja. Romaanivõistlusest kaugemale me aga ei ulata ja osa sellest, mille me eriliselt sõnu raiskamata literatuurseks sõnnikuks kuulutasime, on juba raamatuteks muutunud ja lehkab nüüd poelettidel.

Huvitav oli tõdeda, et žüriisse kogunenud väga erinevate inimeste arvamused ei lahknenudki nii väga, ja seegi muide on isiklikult minule hindamatu kogemus – et ma pean kirjanduses väärtuslikuks enam-vähem samu asju, mida inimesed, kellesse ma saan vaid lugupidamisega suhtuda.

Küllap vaagivad teised tolle võistluse tulemust kirjanduse üldisemal taustal, minul lubatagu siinkohal mitte niivõrd pikalt süveneda, kui pigem visata õhku paar mõtet.

Esimene neist puudutab nn „lähiminevikku”, ehk selgemalt öeldes vene aega. Praegused noored seda enam ei mäleta (ja ega nad sellega midagi kaotanud ei ole, sitt aeg oli), nüüd aga on nagu paisu tagant hakanud tulema seda aega käsitlevaid täiesti apoliitilisi vesteid. Enamasti täiesti väärtusetuid... hm, minu meelest. Kas see on mingi asi, mis tingimata tuleb läbi põdeda, või ei olegi siin taga muud, kui et pensionäridel pole kuraditki teha?

Teine on nn „hiiliva ulme” pealetung. (Ma mõtlesin selle termini just praegu välja.) Žanripuhtus on viimane, mida ma taga ajan, kuid kõik ulme alla mahtuv toimus nii või teisiti siin meie lähedal, justkui siinsamas nurga taga, kus loogika ja terve mõistus enam ei kehti. Kui selleläbi muutub kirjandus ulmeks ja ulme normiks, on kõik korras, ent – must stsenaarium – kas pole see eskapismi ülim ja lootuse võit?

Ja kolmas on seotud kogu ühiskonnas toimuvaga – me oleme kultuuri kandmises siin Eestis jõudnud märkamatult tagasi keskaega, mil see oli nende eralõbu, kel ressurssi üle. Kasvõi viimane Kirjanike Liidu üldkogu, kus lugupeetud kultuuriminister taas teatas, et kirjanik ei ole amet, täpsemalt selle ameti pidaja ei ole seaduse silmis eristatav asotsiaalist. Et vaadake ise, kuidas saate. Ehk küsimusena, kus on see punane raamat, kuhu oleks aeg kanda Kirjutav Inimene?