Umbes aasta tagasi püüdsin defineerida riigimehelikkust ja tuletasin meelde, et riiki ei saa pidada ilma teatud eetilise nivoota. Toodud näited – ikka meie endi, Eesti ja eestlaste kohta – häälestavad ju kõige negatiivsemalt.

Meenutagem: valitsus lagunes, sest üht osalist süüdistati kuriteos, ja järgmiseks lõi opositsioon valitsuse selle kuriteos süüdistatavaga (ja meie tölplaste kari ei teinud teist nägugi…);

või äsja ministriks saanu vastu klopsiti kokku hale süüdistus, mis kohtus laiali lagunes, ent sellega venitati 2 aastat ja reaalselt „trahviti” alusetult süüdistatut nii umbes aastapalga ulatuses (ja vabandamine käis ülbelt, mokaotsast ja rõhutatult vastutahtmist); samasse lahtrisse läheb süüdistus teatrijuhi vastu, samuti alusetu; ja meest samuti „trahviti” ja ta kaotas töö, samas kui tema kohta valetanud ja ka ennatliku süüdimõistva otsuse teinud eetikakomisjon töötavad rahulikult oma kohal edasi;

või siis massilised inimõiguste rikkumised, mis kaasnesid selle eneseindutseeritud pandeemialuuluga;

või elektribörsi-imitatsioon, millega üritatakse muidu haledalt konkurentsivõimetut rämpsenergiat konkurentsivõimeliseks võimelda (lisagem siia, et see kõik toimub, kui pumba juures on naisterahvas, kel lapsi energiatootmise ja energiavõrgu juhtivate tegelastega, ja minul isiklikult on hingerebestavalt piinlik ja häbi nii olematu väärikusega riigis elada!);

või kogu see poriloopimine, mis praegu käib ajakirjanduses poliitiliste vastaste vahel…

Vast pole vaja jätkata? Küllap suudab iga meie elu-oluga kursis olija seda rida jätkata. Samas ju on need asjad, mida ükski endast vähegi lugu pidav rahvas ei tohiks endale kuidagi lubada. See on madal, alatu, närune, inimvihkajalik ja nii edasi. Eesti ühiskond käitub nagu vaimse puudega koolikiusaja. Sellisel riigil ja rahval tõepoolest ei ole tulevikku.

Meil ei ole riigimehi. Poliitiku ja riigimehe vahe on selles, et üks mõtleb valimistsüklite, ja teine põlvkondade kontekstis. Nagu ka selle artikli alguses, olen varemgi ja korduvalt öelnud Eesti kohta halvasti. Ent mitte teenimatult halvasti ja meil peab olema julgust peeglisse vaadata ja tõtt tunnistada. Meie rehepaplus ja mitte-eriti-kõrgelt-lendamine sobivad orjahingedele; sellisel äpardite padikonnal ei ole liigagi ilmselt tulevikku.

Kunagi seda vaimu oli, muidu me poleks võitnud Vabadussõda. Kui asi oleks täiesti lootusetu, siis ma seda siin ei kirjutaks.

Riigimehed peavad kusagilt tulema. Kasvama meie seast. Ja ma tegelikult ei tea, milles on häda, et suurem osa meie noori on samasugused lödid orjahinged. Võib-olla oli laulev revolutsioon liiga leebe? Et me kuidagi poetasime end iseseisvusse ja kusagil sügaval sisimas tajume seda kui mitte võitu, vaid õnnestunud… vargust? Mitte et ma igatseks verd ja kaost, mis käis kaasas Vabadussõjaga, aga kui ma vaatan neid truualamlikult igasugusele vaimsele saastale taga koogutavaid toleraste, kes justkui on sündinud vabal maal, mahub pähe ainult üks mõte – kusagil läks miski kohutavalt valesti…

Olgu.

Mida me teisiti peaksime tegema?

Ma olen suurema osa sellest tegelikult sõnastanud, kuid korrakem, seda enam, et valimiste eel peaks keskenduma võimalustele, mitte materdamisele.

Tuumaenergeetika! Võib-olla ma olen liigselt mõjutatud vulgaarmaterialismist, mida okupatsiooniajal ainuõige filosoofiana õpetati, ent ühiskondliku formatsiooni muutus lohiseb ikka tehnilise arengu sabas, mitte vastupidi. Mitte mingit lootust tõepoolest ei ole, kui langeme kindlate käte kägistuses aina rohkem energiakerjusteks.

Ma olen tegelikult sellest palju kirjutanud; ma arvan päriselt, et see on kõige tähtsam – alates sellest, et tuumareaktsioonide haldajad seisavad uhkelt ja vaatavad tähtede poole, mitte ei hõõru poris roomates kaht viimast viiesendist vastamisi, üritades neid paaritada, ja lõpetades sellega, et palju odavat energiat võimaldab elada inimese kombel suures ja soojas majas, mitte vireleda kusagil hallitavas „nullenergia”-hruštšovkas, tihedalt koos nagu silgud pütis, ainsaks lohutuseks läbi traadi nõrguv kultuuri- ja suhtlusesarnane vedel seesamune.

Tore on tõdeda, et tuumaenergeetikat vähemalt kaaluvad – ehk on selle potentsiaalist või vähemalt paratamatusest aru saanud – kõik erakonnad peale kõige jaburamalt inimvihkajalike. (Meil on lootust!)

IT, tehisintellekt, robotid ja – sõjatööstus! Me elame ettenähtavas tulevikus ohtlikus maailmas. Maailmas, kus iga hetk võib alata sõda. Nõme ja mõttetu sõda – võib-olla, aga inimesed surevad seal ikka ja aastate-sajanditega kogutu-loodu hävineb. Lubatagu natuke kontekstiväline mõtteuid, aga võib-olla oleks hea, kui Hiina hakkaks Venemaad droonide ja laskemoonaga abistama – siis kahjuks saab ukrainlasi palju surma ja sõda võib väga kaua kesta, kuid ühelt poolt on Lääs sunnitud end kokku võtma ja teiselt poolt ei tungiks Hiina niipea Taiwani (kuna kulutab oma varud ära).

Me peame häbenemata relvastuma ja õppima end kaitsma. Meil on siin võimalus, mida nii mõnedki maailma relvatootjad näivad olevat Ukraina-Orkistani sõja võimalusena ära tabanud – sinna saadetakse tehnikat osalt ka selleks, et saada teada, kuidas see päriselt sõjas töötab; no ja hind on ka teine, kui saab reklaami lisada, et „combat-proved”.

Ei sooja keha demokraatiale! Ei, ma ei toeta diktatuuri! Pigem peaks meil olema julgust mõelda kastist väljas ja tunnistada, et klounaad, kus hääli ostetakse lollile enamusele massiivse tühjade lubaduste laviini päheoksendamisega, on muutunud natuke… valusaks. Või küsigem nii – kas teile ei tundu praegu toimuv natuke läila ja piinlik?

Minu arvates ei saa edasi tsirkusega, kus hääl on vabastatud vastutusest tehtud otsuse eest.

Või miks me siis ei lähe lõpuni ega anna lastele valimisõigust? Tuleb tõesti keegi mulle tõsimeeli väitma, et viieaastase antud hääl on kuidagi halvem deliiriumis Kolja omast? Või kui seda häält kasutavad sisuliselt vanemad, siis kas see juba ei oleks tugev paranemine, sest rohkem hääli annavad need, kes, vastutades lapse eest, on keskmisest kõvasti vastutusvõimelisemad?

(Loota ju võib ja muidugi ma saan aru, kuidas selline mõttekäik tekitab tahtmise kiunuda kõigil mõttetutel lollpeadel – sest olla mõttetu lollpea on ju püha õigus meie allakäiguajastul…)

Olen kirjutanud ka seda, et igal rahval on aegu, mida mäletatakse häbiga.

Ma siiski veel loodan, et meil on midagi paremat ees.