Ennesõjaaegne kullakarva – Reniardi lugu

Kevad 2060

Ekraanid virvendasid tuhmilt.

Reniard istus nõupidamistelaua jupikese taga ja püüdis hoida näol huvitatud ilmet.

Juba terve minu eluaja on suure suuga räägitud, et nüüd kohe läheb kogu side 3D-sse ja inimesed ei tee enam vahet, kas kaaslane on su kõrval või teises maailma otsas. Tühjagi.

Abiekraanil viras tõlge. Tal ei olnud seda vaja, sest ta mõistis inglise keelt sama hästi kui oma emakeelt, prantsuse keelt. Kummatigi andis tõlge talle aega läbi lugeda see tekst, mida tema ette lugema pidi.

„Ma usun, et te ei saa kahju ka sel juhul, kui ROI periood pikeneb. Aktsiate kursid on viimastel nädalatel näidanud stabiilset pluss null koma neljast, null koma neljakümne viiest tõusu, G22-e GPN prognoos on jätkuvalt tolerantsi piires ja laenuintressi vaba jääk on positiivne. Kui meie tehingute taandatud saldo on kvartaalselt kakskümmend kaks koma kaheksakümmend neli miljardit IMF-i arvestuslikus modulaardollaris, annab see teile ikkagi tõenäoliselt viis kuni kuus protsenti balansseeritud kasumit aasta keskmisena. Me oleme korduvalt tähelepanu juhtinud, et oleme pigem huvitatud barterilaadsest kliiringust teie harufirmade toodangu alusel ja seega langeb teil vähemasti suuremas osas ära kasumimarginali maksustamise risk...”

Ta sai vaid üldjoontes aru, mida räägib. Ta oli muidugi majandust ülikoolis kõrvalainena õppinud, ta tundis panganduse, makroökonoomika ja globaalse turu reegleid, kuid see tekst vehkles mõistetega, mille täpsed definitsioonid ta oli ammu unustanud. Ja muidugi oli ta tüdinenud. Tüdinenud sellepärast, et MalaDataSphere’i presidenti mängides oli ta ajapikku vähemasti niipalju aru saanud, et suurem osa taolisest tekstist oligi mõttetu. Kuid majandusinimeste tsunft oli nagu iga teine, seal kehtisid omad kirjutamata reeglid, mida tuli järgida, et sind üldse tõsiselt võetaks, ja üks neist ütles, et sa pead rääkima seda keelt, mida tsunftis räägitakse – ja nii ei saanudki ta lihtsalt öelda, et kuulge, me veeretame siin ligi sada miljardit nutsu aastas ja see peaks päris hästi olema, mida kuradit te siin koinite ja üritate senti pooleks saagida?

Ja seal pidi just tema olema vaatamata sellele, et keegi kusagil ta kujutist töötles – võttis maha emotsioonid ja pani ta pilgu õigesse suunda vaatama. Teine andestamatu viga oleks partneritele sellistel kohtumistel arvutikujutis ette anda; teisel pool muide istus arvuti, mis omakorda seda kontrollis. Suhelda taheti ikka reaalse inimesega ja aeg-ajalt pidi ta käima nende tegelastega lõunat söömas. Lõunasöökidega sai ta hästi hakkama. Kui nad sellest kunagi alguses Dexteriga rääkisid, oli mees naernud ja küsinud, et kas ta on lugenud Isaac Asimovi „Asumit”? Et seal olla olnud programm, mis inimese kõnest infot otsis, ja üks poliitik tunnistati tasemel olevaks peale seda, kui selgus, et kolmepäevase külaskäigu jooksul polnud ta öelnud mitte midagi. Reniard oli lugenud. Nii ta siis käis paar korda aastas neil lõunasöökidel maakera erinevates metropolides, rääkis kogu aeg ja ei öelnud mitte midagi...

Ja ikkagi on ekraanid ilusti lamedad, nagu muistsel ajal, ja virvendavad – salastatus.

Muidugi oli kõigepealt kino – niipalju, kui seda järel oli – ja siis televisioon läinud 3D-sse, muidugi oli resolutsioon kasvanud sinnamaani, et terve seina suurusel ekraanil nägid kõike justkui läbi akna, aga midagi ei olnud muutunud selles, mida seal näidati. Odavalt arvutis genereeritud filmid, mis mõnitasid ajutegevust, sport, hoolikalt keskpärased ja labase maitse raamides hoitavad reality show-d (mis küll seal reaalsusega pistmist oli...?) ja muidugi lõputu reklaam. Põlvkond tagasi, nii 20-ndatel oli korraks see ilus aeg, mil reklaamides tibidel tissid paljad olid, kuid siis pani naisõiguslus oma kottis udarad maksma – ka reklaamis peab vähemalt ¾ inetuid inimesi olema...

Reniard oli – nagu korduvalt varem – juba vaikse meeleheiteni jõudnud ja kaalus, kas vaatamata kõigele ei ole see katsumus liiast, enne kui kõlas viimane sayonara ja virtuaalne nõupidamistelaua pool koos kolmekümne koogutava jaapanlasega kadus.

Pilk, mille ta oma kaaslaste poole heitis, oli tinane. Nende laua otsas istus inimest kümme ja kuus neist, „statistid”, virutasid side kinni, vaevumata isegi hüvasti jätma. Sellega, et neid oli kõigest kümme teise poole kolmekümne vastu, lasti neil teistel muidugi suurema ja vägevamana paista, lisaks aga jäi vaid loota, et nood nende austusväärsed partnerid liigselt ei süvene laua tagumisse otsa – kõik, keda oleks olnud soliidne sinna istuma panna, lihtsalt keeldusid peale esimest korda tulemast...

„Kuule, Dexter, kas nad näitasid hambaid?” Reniard lasi end istmele lõdvaks ja vajutas paari klahvi, mis tema poolelt kogu kujutise arvutitöötluse maha võttis. Kuna nad olid omavahel, nõudnuks viisakus ka teistelt, et nad sedasama teeksid. Mehed, Dexter ja Frank võtsidki mõne sekundi jooksul töötluse maha, naine, kelle nimi partnerite jaoks oli Aracelli Segarra, jättis aga peale. Nii oli alati. Kui ta oleks päriselt Aracelli Segarra, siis ma saan temast aru – ta peaks 90 olema, muigas Reniard sisimas. Naise kutsung Kuu Ordus oli Black Lace.

„Nad näitavad alati hambaid, aga see ei ole eriti hirmus, sest need on proteesid.” Dexter paljastas irves hambad. Reniard oleks väga teada tahtnud, kas need on ehtsad. Dexter oli üle 60 ning sellise soengu ja habemega, et jõulude ajal vajaks ta ainult punast mantlit, kui on vaja lastele kingitoojat kolli teha. Sellesse pilti sobitus suurepäraselt ka spetsiifilist, liigsele alkoholitarbimisele viitavat lillakas-punast värvi nina ja mingi kohutav kruusane aktsent ta kärisevas bassihääles.

„Ära õienda,” mühatas Frank. „Jah, nad kõik on üle 60. Sina oled ka. Ja mind nad ei võta tõsiselt. Reniardi võtavad tõsiselt ainult tänu sellele, et me teda püüdlikult presidendiks kutsume.”

Reniard oli 30, Frank oli temast mõned aastad vanem, kuid sellise ülikoolides loenguid pidades ja lõpututel läbirääkimistel vaeveldes omandatud autoriteetse eatu olekuga, mis võis järgmised 30 aastat suhteliselt muutumatuna püsida, kui ta vaid vaevub end ka edaspidi sama heas vormis hoidma. Reniardile meenutas ta natuke kunagi nähtud filme Indiana Jonesist.

„Ja mind ignoreerivad sirgelt,” pistis Aracelli vahele. „Nagu kõiki oma Norra õhupalle.”

Aracelli oli teatud „määratlemata” vanuses, ehk just nooruseast välja jõudnud... või kui lõpuks kõik eufemismid kõrvale jätta, siis vast pisut üle neljakümnene päris kena hispaanlanna.

Nonde teise poole 30 hulgas oli ka 5 naist – kvoodid olid igale poole jõudnud –, kuid Reniard teadis kindlalt, et mitte ükski neist ei ole mitte kunagi mitte ühtki sõna öelnud ja ei ütle ka. ’Norra õhupallideks’ kutsus terve maailm selliseid sellepärast, et Norra oli esimene riik, mis kehtestas sookvoodid, mis ulatusid lisaks muudele totrustele ka äriühingute juhatustesse.

Aracelli ei olnud kindlasti mitte Norra õhupall, kuigi ka tema oli enamasti vait. Samas... Reniard oleks väga teada tahtnud, mida naine endast päriselt kujutab. Lõpuks teadis ta vaatamata juba viiele koos töötatud aastale vaid seda, et naine kuulub Kuu Ordu juhatusse. Selle päris Kuu Ordu, tuletas ta endale mõttes meelde.

„Reniardil on muidugi õigus,” ühmas Dexter. „Frank, kas poleks lihtsam neile rohkem maksta? Läbirääkimised võtavad aega, kõik venib.”

„Me ei tohi seda teha,” raputas Frank pead. „Praegu on see äri. Seda ei tohi tasakaalust välja lasta.”

Kümme sekundit valitses vaikus, siis Reniard ohkas. „Mais arrêt, mina julgen välja öelda, et ei saa päris täpselt aru. Me toodame mikroskeeme. Me saame need foutrement head tänu sellele, et esiteks on meil ümber terve Rõngassaia mingi tsüklofasotroni moodi asi, millega saab pooljuhid vachement puhtaks – oli vist lisandeid vähem kui kümme astmes miinus kaksteist? –, ja teiseks kuseme me kõrges kaares kõigi patentide ja kopipedendusega seotud seaduste peale. Nemad teavad seda. Nad teavad seda, et me müüme ainult neile. Ja üritavad pigistada. Kas neid ei saa ähvardada teiste partnerite otsimisega?”

Frank raputas pead. „Vaata suuremat pilti. Me ei pääse otse ühelegi turule. Meiega teeb äri sadu firmasid, neist umbes 30 võib lugeda rahvusvahelisteks suurkorporatsioonideks. Kõik nad arvavad, et saavad meid pigistada ja kõik nad saavad meiega äri tegemisest kasu. Igaüks neist näeb vaid tükki pildist – nemad näiteks ei tea, et me ei osta raskemetalle, vaid müüme. Nemad ei tea eriti midagi meie geeniärist või robotite ärist, niisamuti kui nad varjavad hoolikalt kogu ülejäänud maailma eest, kust nad saavad teatud mikroskeeme. Nende mätta otsast vaadatuna saavad nad head kasumit ja me ei konkureeri nendega. Saad aru, nad on meile andnud koormate kaupa konkurentidelt varastatud tehnoloogiaid, mida nad ise ei saa kasutada.”

„Kuid need summad, millest me rääkisime, on ju üsna suured? Me saaksime palju kiiremini edasi minna, kui...”

„Ei saa!” Frank raputas uuesti pead. „Kõik nad peavad arvama, et me vireleme näljasurma piiril. Või kuidas ma seda ütlen... Praegu nad arvavad, et me küll elame hästi, kuid nemad elavad paremini. Et me oleme kari segaseid noori ja muidu veidrikke, kes...” Ta raputas veelkord pead. „Jah, nad teavad, et meid ühendab ka Kuu Ordu idee, kuid me oleme püüdnud mängida seda kaarti teistpidi – et me oleme siin natuke haledad; et me sõltume neist täielikult. Saad aru, neil ei tohi hirm hakata.”

„Hirm? Olgu, nad müüvad meile – läbi saja vahendaja – asju, mida suurriigid ei luba kuhugi karukolkasse müüa, aga kõik ju teavad, et niikuinii saab need kätte iga kohalik kunn, kes tahab. Hind aga läheb paratamatult üles, kui me ostame neilt mingite Kagu-Aasia urgaste kaudu.”

„Jah, aga saa aru, siin on küsimus hoopis milleski muus – mis sa arvad, mis on põhiline asi, mis eristab meie majandust kõigist, kes põhimõtteliselt suudaksid neid keelatud tehnoloogiaid osta?”

Reniard kehitas õlgu. Teised kaks vaikisid; Reniardil oli ähmane tunne, et ka neile ei tee paha seda üle korrata...

„Mis on Kuu Ordu ellujäämiseks vajalik? Primaarne tööstuskompleks! Mis on primaarse tööstuskompleksi tunnus? Kõige lihtsamalt öeldes?”

„See on see koht, kus toodetakse neid tehaseid, mis toodavad teisi tehaseid.”

Frank mõtles hetke. „Vulgaarne, aga väga õige. Lisada tuleks ehk ainult, et see koht, kus neid lisaks kõigele muule ka arendatakse. Meie megaeelis on kosmosetehnika. Õige mitmed väga mõjukad... eee, inimesed ja inimühendused panid omal ajal salaja raha sinna alla, lootes Plaatinamäele küüned taha saada. Neile kõigile on see ära tasunud. Ainult et põhilise osa kasumi eest ei ole me end rasva söönud, me oleme arendanud sedasama primaarset tööstuskompleksi.”

„Kuid...” alustas Reniard, ent Dexter katkestas teda pehmelt: „Stopp. Frank võib lõpmatuseni rääkida ja teda on huvitav kuulata, kuid meil on veel mõned küsimused. Kõigepealt – me peaksime laienema. On veel mõned kompaniid...”

Reniard tegi kõhuvalu häält. „Dexter, salaud, ei tõmba minult niimoodi vaipa alt ära. Eile kiusasid sa mind privaatselt, nüüd hakkate kõik kolmekesi minu peale karjuma...” Ta vaatas teiste kahe poole. Kui tal oligi mingi lootus kaastundele, siis kustus see, nähes teisi noogutamas. „Band de cons,”¹ pomises ta löödult.

„Frank, sul on viimane aeg sealt ära tulla,” jätkas Dexter. „Me ei jõua sulle enam katet teha.”

„Sellega jäid sa hiljaks,” noogutas see ükskõikselt. „Mind juba lasti siit töölt lahti. Holger aitas mu Teherani ja paari päeva pärast olen Madal. Aracelli, oled sa kindel, et EuroBureau sinuni ei jõua?”

Naine raputas mornilt pead. „Ma olen siin kõlkunud juba kaksteist aastat. Black Lace’i kuritegude register on aukartustäratav. Endalgi hakkab hirm, kui lugeda. Ära muretse.”

Dexter tõmbas joone alla. „Sinuga, tüdruk, arutame asja hiljem edasi. Reniard, sina saad materjalid, mille kõige president sinust saab. Frank, kas sa vajad veel abi, et siia jõuda?”

„Ei, Holger hoolitseb kõige eest.”

„Siis ülehomseni.”

Suvi 2060

Taevas oli kõrge ja nukker. Hall ebaühtlane pilvelaam venis laisalt kuhugi kirde suunas ja päratu pisut heledam plätakas tähistas kohta, kus päike peidus oli. Reniard väristas õlgu ja tiris jaki hõlmad koomale. Oli kuivema ja jahedama aastaaja keskpaik ja temperatuur võis olla nii 16 kraadi. Kõledad punased paljandikud lebasid kuiva, elutu ja tardununa, ainult siin-seal rabises hootises tuules mõni kah pigem hall kui roheline põõsas, neelates köhides alla peene tolmu viiru. Tolmu polnudki eriti palju – isegi tuul näis olevat käega löönud...

„Miks sa siin üldse elad?”

Temast vast aastat kümme vanem mees tõmbas huuled kriipsuks. Ta oli umbes Reniardi pikkune, keskmisest kõhnapoolsem ja kuidagi kohmakas. Tal olid tihedad kuldsed juuksed, mis kerges laines võimsa lõvilaka moodustasid, kuid vormitu nina, natuke põletikuliste silmade ja laigulisevõitu näonaha kõrval vaevutajutavalt kohatuna mõjusid. Või teisiti öeldes oli ta hoolitsemata ja mitte eriti headest eluviisidest kõneleva näo taustal selgelt näha, et lõvilakk on tehislik.

„See on minu kodu.” Ta hääl oli pire ja tüdinud. „Mu esivanemad tulid siia 1841. See asundus on kaheksa põlve meie käes olnud. Me elasime üle iseseisvumise, elasime üle kaose.”

„Ja kuhu sul ikka minna on, connard,” pomises Reniard oma nina alla.

„Mida?”

„Ei midagi, vabandust.” Mis mõtet on talle öelda, et vanglaid ja lõkse on mitmesuguseid?

„Siin olid kunagi kohviistandused?” Reniard mõõtis pilguga kõndu.

„Jah. On praegugi. Aga saak on iga aastaga väiksem. Kohalikud harisid kõik maa üles ja see voolas vihmadega mööda jõgesid alla. Nad võtsid ka istanduse kaitsemetsad maha ja lõpetasid alles siis, kui kõik oli hävitatud. Mina laostunud ja nemad surnud ja... Nagu sa ei teaks.”

„See pidi pigem su isa ja vanaisa ajal olema?”

Mees kehitas õlgu. „Algas see juba ligi sajand tagasi. Sa tead küll, ega Oddchandidel paremini ei läinud. Kellelgi ei läinud.” Ta kehitas uuesti õlgu. „Me saame hakkama, aga nad viisid jälle mu traktori ära. Juba teist korda sel aastal.”

Reniard vaatas jõhkralt lahtilõhutud kuuri ja püüdis pilku vähegi huvi panna. „Eks mõni teine farmer ostab selle tagasi. Te vist vahetate neid. Ja miks sa seda siin hoiad? Kilt majast eemal? Signa ikka on? Putain, sa lausa kutsud neid.”

„Majast on hea seda paika tule all hoida.”

Mõlemad vaatasid eemal madalal kingul trooniva elamukompleksi poole, mille ülemised korrused paistsid kõrge plangu tagant.

„No ja mis siis seekord valesti läks?”

„Nad tulistasid vastu.”

„Ehk siis rangelt võttes mitte vargus, vaid relvastatud rööv. Alors!”

„Nagu nimetusest midagi muutuks.”

„Oled sa mõne maha ka lasknud?”

Teine mees jäi vait ja ainult põrnitses kaaslast pahuralt. „Mõni ikka on pihta ka saanud,” porises ta lõpuks.

„Ja politsei?”

Jälle pikk torssis põrnitsemine.

„Reniard, mida sa lolli mängid?” pahvatas mees lõpuks. „Mul on pere. Inimesed sõltuvad minust. Siin pole juba kolmkümmend aastat mingit politseid. Ma maksan kohalikule mustale jõugupealikule. Ta käib mul külas. Me saame päris hästi läbi. Kõik saavad. Need, kes siin püsida tahavad.”

„Ja mida sa minu käest tahad?” Pere? Sul on üks õnnetu tütar, halva iseloomu ja kinnismõttega, et tal on lauluhäält. Ja kes sind vihkab – põhiliselt selle eest, et ta ema ta sulle jättis, kui kümmekond aastat tagasi kuhugi Euroopasse kadus. Ja siis on sul üks rääbakas lits ja su kuradi ema, mõlemad sihukesed, et pool prantsuse kogukonda plaksutaks salaja, kui nad tuleriidal ära põletataks... Paraku on su vanaema mu vanatädi...

„Sina ja see nõndanimetatud Ordu jõuk – teie olete pilli lõhki ajanud. Me olime kohalikega sõbrad...”

Reniard lõi käega ja pöördus kannal.

„Kuhu sa siis nüüd lähed?” kostis talle järele solvunud hääl.

Reniard jäi kõhklema, peatus siis ja seisis paar sekundit langetatud päi; ilmselt luges mõttes kümneni.

„Victor, kas see ei olnud mitte sina, kes seisis Ameli ja Olivieri klubikaartide küsimuse taga? Kas mitte sina ei olnud üks neist, kes tekitas diskussiooni Denis Gauli algatuse ümber, andes Prantsusmaa haridusministeeriumile hea ettekäände meie haridustoetuste pakett alamametnike tasemel perse saata? Nad ei taha oma endistest kolonistidest midagi teada ja EU komisjonid veel vähem, ükskõik kuidas sa ei võimleks.”

„Meie nii ei arva. Jah, ma olen poliitik ja paraku teisel poolel. Kas te arvate?...”

„Meie, connard!” hakkas Reniard vihastama. „Ka õige mitmed mu esivanemad on siin üleeelmisest sajandist. Mina otsustasin töötada koos Kuu Orduga...”

„Sa olid tööta.”

„Victor, tu me fait chier! Mida sa õieti tahad?”

„Oma traktorit tagasi.”

„Sõlmi CondorSeciga leping.”

„Et siis ainus võimalus on teile katust maksta?”

„Nagu meie su traktori oleksime ära hiivanud, crétin de chez crétin.”

„Ei. Muidugi mitte teie. Ordu ainult natuke ehitab siin, ainult mõned laborid ja tehased, natuke okastraadiga piiratud elamurajoone – kui kuradi silmakirjalik! Itasy kalurid on nii rasva läinud, et ujuvad paadita järvele... kui neil üldse sinna asja on. Teil on nii palju raha, et nad on seda ka meilt tahtma hakanud. Te kolgite neid ja kõik vana vaen on taas ellu ärganud.”

„Victor, kuidas me kaosest läbi tulime? Kas kah ainult „hea” olles? Sa peaksid ju mäletama, su isa oli ka omakaitses. Mis, sinagi oled! Kui vaja, valvame me kõik relvad käes üksteise kodusid.”

„Kui paljud on surma saanud...”

„Ja kui paljud Prantsusmaale tagasi läinud... Läinud on tegelikult kõik, kes said. Või kellel midagi ei olnud.” Reniard jäi vait.

Nad vaikisid natuke aega mõlemad, sest mälestused olid neil ühised ja meeldivad need ei olnud.

„Kas su traktoril vähemalt jälitaja on peal?” ohkas Reniard.

„Muidugi on. Ma ekraanilt vaatan, kuidas see sõidab,” porises Victor. „Ainult et mitte keegi ei lähe siit sellele järele. See oleks enesetapp. Varsti jõuab garaaži, siis nad võtavad jälitaja maha. Nad isegi ei hooli. Kõik teavad, kus need garaažid on, aga sinna minna...”

Reniard surus huuled kokku. „Anna mulle määrangud, ma vaatan, mida ma teha saan.”

*

„Nii, ja miks ma pean jõllitama seda täppi ekraanil?”

Dexteri küsimus kõlas väga järsult, kuid Reniard nägi, et mees muigab. Selgelt oli näha, et kuigi ta end igas mõttes liigutada ei viitsi, on ta suhteliselt heas tujus ja tal pole ka midagi erilist kiiret käsil.

„See on ühe mu sugulase traktor. See varastati öösel ära.”

„Ja vargad ei ole siiani jälitussignaali maha võtnud?”

„Nad ei hooli. Ja ega see ju niisama lihtne kah ei ole. See on Morateno jõugu territoorium. Sinna ei julge isegi mitte Tana politsei minna. Ja nii vargad ignoreerivad signaali. Võimalik, et isegi irvitavad omavahel.”

Dexter mõõtis kaaslast pilguga, tõi teisele suuremale ekraanile kaardid ja uuris neid mõnda aega. Reniard vaatas sel ajal ringi. Ruum oli kõrge nagu katedraal ja hämar, täis rohkem kui meetrise läbimõõduga kivisambaid. Üks terve külg oli tumendatud klaasist aken, mida osaliselt varjasid ronitaimed. Ruum oli tegelikult mäekülje sees, nende pea kohal oli vähemalt kakskümmend meetrit kaljut ja seda oli väga raske õhust – või tegelikult ükskõik mis suunast – pommitada. Niimoodi ehitada on juba stiil – kõigepealt lõigata plasmaga mäenõlva hiiglaslik auk ja siis valada sinna sisse raudbetoonist monstrum; ja kõige lõpus lasta see rohtu kasvada, jättes mulje loodusesse sobitumisest...

Vähemalt kolmesajaruutmeetrises ruumis oli vähe inimesi, peale tema ja Dexteri vaid kaks unise olemisega tegelast eemal suure ekraanideringi keskel. Küllap valveoperaatorid; Reniard kahtles nende kasuteguris, kuivõrd nad paistsid peamiselt pidavat ette kaotatud lahingut unega.

„Ja ta kutsus sind?” küsis vanem mees lõpuks.

„Jah.”

„Ta on poliitik?”

„Jah.”

„Konservatiiv, kes Kuu Ordut ei salli?”

„Jah.”

„See on suur samm edasi?”

„Jah.”

„Sõnasta prioriteedid.”

„Jah?” Reniard üritas aru saada, mida Dexter nüüd lõpuks tahab. Ta avastas end iseendaltki küsimas, et mida ta ise lõpuks tahab...

„Kõige esimene tase on, et kas traktor tuleb tagasi saada või teha nii, et edaspidi ei tuldaks varastama?” venitas Dexter habet sügades. „Järgmine tase on, et küsimus pole ju ühes ratastega raudkastis – on see ühekordne operatsioon või tähendab see Ordu ja prantsuse rühma suhete soojenemist? Mida kohalikud ette võtavad? Just pikemas perspektiivis? Sa näitad mulle punkti kaardil ja loodad, et ma teeksin mingid otsused. Ma ei taha.”

Reniard ohkas. „Ma oleksin võinud mõne noorema kutiga kokku leppida ja vaikselt kopteri võtta, aga ma tulin sinu juurde just sellepärast, et mitte mingitele pikaajalistele plaanidele sisse sõita. Igaüks ju näeb, et Ordu mõju saarel on aasta-aastalt kasvanud ja eriti viimasel paaril aastal on meie poliitika järsult karmistunud. Kuigi suuremale osale elanikkonnast tähendab see suuremat sissetulekut ja turvalisemat elu, on see kutsunud esile kohalike jõugupealike terava vaenu. Kui see poliitika, millele ma püsti tõustes aplodeerin, jätkub, ei ole mul ju mingit vajadust tegutseda salaja, täpsemalt kindlas teadmises, et keegi teab, kuid pigistab silma kinni. Korraldame karistusoperatsiooni. Sul on õigus – traktor ise ei ole tähtis. Sa ei taha seda välja öelda, kuid ma tean sama hästi kui sina, et ükskõik, mida me teeme, on osad mu rahvuskaaslased solvunud ja leiavad, et me käitume vastutustundetult. Teiste hulgast aga võime leida sõpru, kui saadame signaali – nii prantslastele kui malagassidele –, et protsess on pöördumatu ja sellega tuleb leppida.”

Dexter oli kuulanud teda kerge muigega. „Jätka. Tegelikult tead sa ju ka seda, miks me ei saa täna korraldada täiemõõdulist sõjalist vastulööki kuritegevusele – me ajaksime Mada ühiskonna lõhki ja teeksime oma toetajate elu väga raskeks, eriti väljapool linnu.”

Reniard noogutas. „Tean, aga kahjuks kipub sajandite praktika jätma õiguse kõige tigedamatele rassistidele. Jah, Tanas ja teistes keskustes on inimesi, kes saavad aru, et Kuu Ordu toob saarele kasu, ja toetavad meid siiralt. Piisab ju ühest pilgust Aafrikale siin kõrval, aga muidugi annab paska puhuda, et see on saavutatud mitte tänu Ordule, vaid vaatamata Ordule. Rõhuva enamikuga tuleb rääkida teisiti – hakka heaks või saad kere peale.”

Dexter silmitses teist sekundit viisteist arvustatavalt ja mühatas siis: „Mis meie vastas seisab?”

Vähemalt selleks oli Reniard valmis. „Kogu piirkond püsib oru suhteliselt hästi töötaval põllumajandusel. Kohalik hõimupealik – nimed, hierarhia ja ajalugu on kõik siin failis – tõusis piirkonna juhiks põhiliselt just sellepärast ja sel ajal, kui humanitaarabi lakkas ja pandeemiad suuremat laastamistööd tegema hakkasid. Primitiivne vahetuskaubandus. Tal on oma kaitsemeeskond, aga relvastatud inimestele tuleb teatavasti tööd anda, muidu nad hakkavad tarakane tulistama – le cafard, kui sa tead, mis see on. Töökojad asuvad avalikult keset külasid ja praegu on võimatu otsustada, kuhu traktor täpselt läheb. Kui me lendame kiiresti kohale ja pommitame ühe töökoja sodiks, seisab meie vastas paarkümmend automaatide ja basuukadega kohalikku kõrilõikajat, kelle kogu väljaõpe koosneb oma rahvuskaaslaste kolkimisest. Kui me tahaksime varastatud tehnikat tagasi tuua, seisab meie vastas paarist tuhandest mustast värdjast armee, mis põhimõtteliselt suudab korraldada väikese, kuid igas mõttes täismõõdulise sõja. Seda viimast ei saaks ma soovitada, sest... vabandust, kui sinu alale ronin, aga kui me ühe kohaliku kunni kusagilt välja lõikame, läheb kogu saare võimuvõrgustik paigast ära ja selle kõige tagajärjed nõuaksid pikemat analüüsi.”

Dexter noogutas aeglaselt. „Võimalik, et see on nii. Jätka.”

„Ma tegelikult juba rääkisin Izmiriga ja mõne inimesega CondorSecist. Ma arutasin asja ka mõnede oma sõpradega julgeolekujõududest. Traktori tagasitoomist ei tasu kaaludagi. Karistusoperatsioon pluss info kogumine. Jõudemonstratsioon. Kiire retk kopteritega, dessant, taandumine. Kindlasti peab aga sellele järgnema uus rünnak esimeste vaenumärkide puhul. Need muidugi ei jää raudselt tulemata – kihutamine mööda kiirteid, meie autode tulistamine, meie ehitiste tulistamine, mõned pommid kusagil hallis alas – tavaline asi.” Reniard ohkas. „Sul on muidugi õigus – sinu juurde tulek tähendab lõpliku vastutuse minu haprailt õlult sinu tammisele küürule nügimist.”

„Ja millal see traktor sinna garaaži jõuab? See kõik võtab ju aega – planeerimine, luure, inimeste kokku ajamine...”

„See kõik on tehtud.”

Dexter muigas. Muie venis irvituseks. Siis sundis ta näo taas tõsiseks ja tegi kõuehäält: „Ja mida kuradit sa siis siin klouni mängid? Marss kopteritesse! Kas ma ka kaasa mahun?”

„Mahud.”

„Mõni daam silmarõõmuks?”

Reniard pilgutas silmi. „Eee... Tähendab see Aracellit?”

Dexter noogutas naerdes. „Keda siis veel? Amelit sa ju ei luba... Anna andeks, rumal nali. Aracelli igavleb, jah, praegu siin majas.”

*

Nad kohtusid uuesti kopterite juures. Kuna Reniard oli teinud kõik plaanid, oli ta selle operatsiooni juht vaatamata sellele, et Dexter kaasas oli. Mees käituski vastavalt, ta vestles ühe naisega kopteri ukse juures ja ei näinud selle järele välja, et ta ühtki käsku kavatseks anda. Reniard luges mõttes inimesed üle ja fikseeris alles siis pilgu tollel naisel, kes tema arvestuste järgi nagu „üle” oli. Tal kulus õige mitu sekundit taipamiseks, et see peab Aracelli olema. Ta astus lähemale ja uuris naist üksisilmi. Jah, kui mõtlema hakata, on näos üht-teist sarnast küll... Ta sai lõpuks aru, miks naine alati oma kujutisel töötluse peal oli hoidnud – mitte vanuse pärast või millegi iseenesestmõistetava varjamiseks, vaid et ta kujutist oli põhimõtteliselt moonutatud sellisel viisil, mis muutis ta äratundmise raskeks. Juba ammu oli uuritud, milliste detailide järgi inimene tavaliselt teise inimese näo meelde jätab, ja sisuliselt kasutasid näotuvastusprogrammid neidsamu elemente. Aracelli kujutisel oli mingil kavalal viisil muudetud just neid olemuslikke detaile, nii et Reniardil oli teda raske korduvalt nähtud kujutisega kokku viia. Nägu oli sarnane ja ei olnud ka. Ta oli paistnud oma õiges eas ja ta oli päriselt ka üsna kena. Isegi ta näo proportsioonid olid enam-vähem õiged, kuid... Reniard vangutas pead, kui ta lähemale astudes ikka veel naist üksisilmi uuris.

Too muigas vastu. „Jah, Aracelli olen.” Ja siis juhtus midagi hämmastavat – sekundiks oli Aracelli seda nägu, mida Reniard tundis. Siis muutus ta tagasi.

„Meeldiv sind lõpuks näha,” noogutas Reniard ja pilgutas silmi, püüdes mõista, mida ta just nägi. „Lendame?”

*

See oli kaks tundi hiljem, kui Reniard seisis keset lõbusasti põlevat töökoda ja sülitas mõttes. Ainult mõttes kindlasti ka sellepärast, et tal oli näo ees kiivriklaas. Viis tundi tagasi, kui Victor ta välja oli ajanud, et oma lõhutud garaaži juures haliseda... Stopp – ta ju ei halisenud, ma ei tohiks nii mõelda. Vana kamraad on hädas ja mina...

Nad olid lennanud piki orge ja igaks juhuks olid nende ees liikuvad kerged piloodita lennukid surunud maha ka kogu side, nii et kui kaugjälgimismonitoridele tekkis kujutis rahulikult tuttava moega traktorit üle vaatavast seltskonnast, tabati need omakorda täiesti ootamatult. Tseremoonitsema ei hakatud, gatlingi tuli tõmmati peale niipea, kui nad laskeulatuses olid. Paar raketti lähedal olevate ehitiste pihta ja siis – kõigepealt ühest ja siis teisest kopterist, sellal kui vastavalt teine vahepeal üleval ringe tehes kattis – dessant maha. Neid ei olnud palju, kõigest kaheksa, ja kummassegi kopterisse jäi veel kaks inimest; Reniardi pilootideks olid Dexter ja Aracelli.

Nad olid tulistanud mõned valangud eemale küla poole lihtsalt selleks, et nood vagusi püsiksid; nad üritasid mitte majade pihta lasta, sest õhukesed seinad ei kaitsnud kuulide eest. Külast jooksid inimesed – peamiselt naised ja lapsed – eemale metsa ja nende poole nad loomulikult ei tulistanud. Neil oli olnud natuke automaatidega ragistamist umbes tosina mehega, kes ei tahtnud aru saada ja ise ära minna, ja tegelikult lahendas asja taas gatlingituli kopteritelt.

Tige oli Reniard aga selle tõttu, mida nad kuurides avastanud olid, kui ükskord sisse jõudsid.

„Kas sa siis tõesti ei teadnud?” küsis Dexter naerdes. Mees nägi ju kopteris nende kiivrikaamerate kujutisi ja kuulis ka kommentaare. „Loe statistikat – miks farmerid iga kahe aasta tagant uue tehnika muretsevad, kuigi see peaks vähemalt kümme-kakskümmend vastu pidama? Miks Ordus ei ole vanade autode probleemi? Mis sa arvad, kuhu see satub?”

„Jah, ma muidugi tean, aga... mais putain de merde! Vargusel põhinev majandus... Ma olen seda lugenud, aga ise näha...” Ta tundis end väga lollina, vaadates tehnika ridu, mis nüüd tules kõlbmatuks pidid muutuma. Katuse teibad ja roog põlesid lõbusalt ja küllap ta oleks pidanud ammu kaugemale taanduma, kui kaitseriietus ka kuuma eest kaitsnud ei oleks. Seda otsust muide polnud neil vaja teha – ehitised olid süttinud pommitamisest ja tulistamisest.

„Olgu, võtke meid peale, siin ei ole enam midagi teha.”

Katus langes raginal sisse, kui nad startisid.

*

Nad maandusid taas oma mäe sisse rajatud baasi ja esimene, mida Reniard kopterist väljudes nägi, oli neid ootav Izmir. Head see ei tähendanud ja Reniardil oli väga hea meel, et Dexter oli kaasas olnud. Nii hea oli tema selja taha pugeda.

„Kõik OK, Rune?” tegi ta asja teise kopteri piloodiga. „Tänan ja järgmise korrani!”

Teised kopteritest välja ronivad inimesed vaatasid kah Izmiri poole, kuid viimane noogutas vaid tervituseks ja osutas näpuga Reniardile ja Dexterile. Ka tema pilgutas Aracellit nähes silmi, kuid Reniardile tundus, et ta on naist varemgi näinud, sest ta noogutas temalegi.

„Muide, siiski,” hüüdis ta kõigi poole pöördudes. „Kel võimalik – veerand tunni pärast algab järgmine operatsioon ja selle meeskonda oleks täiendust vaja. Saadan andmed.”

„Meil on probleem,” pigem kviteeris ta siis Reniardile, kui kõik teised peale Dexteri ja Aracelli kuuldekaugusest kadunud olid.

„Tõsine?” küsis Reniard.

Izmir mühatas. „Oled sa teistsuguseid kohanud? Üks Aatomifüüsika teadlastest on surnud. Tapetud.”

Reniard kibrutas kulme. „Merde. Ja kuidas meie aidata saame?”

„Me teame, kus on arvatava mõrvari baas. Me võtame mõned tapetu endistest töökaaslastest peale ja tungime sinna sisse. Senine juurdlus on näidanud, et seal võib olla varastatud andmeid ja teadlased on selleks kaasas, et need vajadusel kiiresti üle vaadata. Nagu öeldud, veerand tunni pärast lendame välja.”

„Ega te meie järele ei oodanud? Me ei teadnud...”

„Reniard,” Izmiri toon oli pisut vabandav, „Dexter teadis – ta oleks teie operatsioon silmapilk katkestanud, kui selleks oleks vajadus tekkinud. Juurdluse kutid kaevasid andmetes, nad ei teadnud täpselt, kaua neil läheb või millal võiks õige moment olla, ja ma pigem mängisin neid kaarte niipidi, et sa oled koos meeskonnaga käepärast. Noh, praegu on vaikne aeg ja me saame ilma teieta hakkama; nagu ma ütlesin, ei hakka ma kedagi kodunt välja ajama, kindlasti saame sinu omadest veel kellegi igaks juhuks lisaks. Aga sind ennast on tarvis sellepärast, et tollest arvatava mõrvari kontorist on korduvalt võetud kõnesid kellelegi Ogdeno Mbagale. Ütleb see nimi sulle midagi?”

„Ei.”

„Mul ei olnud aega vaadata, miks ja kuidas, aga arvuti seob teda MCF Semiconductorsiga.”

„Sellepärast sa korraldasidki MalaDataSphere’i nõukogu rivistuse?” mühatas Reniard. „Mõrv?” kibrutas ta siis kulme, kui oli hetke mõelnud. „Meie ja meie peamise partneri suhetes ei ole midagi sellist, mis nõuaks äritavade nii radikaalset muutmist. Lisaks ei ole meil mingit pistmist aatomifüüsikaga. Siin taga on midagi muud.”

Ta tundis end natuke solvatuna. Jõuluvana, džinn ja... kuri võõrasema? Kusjuures see algne jõuluvana, kes pahad lapsed kotti topib ja omale supikoguks minema viib... Antud juhul oli kõik ju tegelikult väga elementaarne, kuid sobis ikka suurepäraselt illustreerima nende tegelaste mõtteviisi. Nad olid suurema osa oma elust ajanud asju igasuguste luuretega ja omandanud kutsehaiguse mõõtmed võtva harjumuse igal sammul valetada, vassida ja infot kinni hoida...

„Siin taga on järjekordne katse meid oma kontrolli alla saada,” urises Izmir. „Aga midagi läks viltu. Me ei tea, mis. Aga oleks huvitav teada. Nii et lendame.”

Sügis 2060

Reniard astus autost välja ja vaatas ringi.

„Jõudsid!” Umbes tema kasvu ja temavanune, 30-aastane liivakarva juuste ja kõhna näoga mees oli trepile astunud.

„Olivier!” viipas Reniard talle.

„Oleksid võinud lähemale parkida. Ruumi ju on.”

Asfaltplats võis mahutada oma sadakond autot ja oli suhteliselt tühi, autosid oli vast tosinkond. Reniard oli oma auto jätnud üsna tee äärde, nii et tema ja väljasõidu vahele ei saanud enam keegi parkida. Täpsemalt, ei saanud parkida kõigile jalgu jäämata ja see koht ei näinud selline välja, et siia sellise suhtumisega tüüpe satuks. Kolmes parkla küljes kõrgusid vaombe aaloe hekid ja neljandas oli midagi, mis tahtis välja näha kui tumedast puidust Versailles.

„Noh, ma seisin korra treppi kah, aga kusagilt ei paistnud lakeid, kes võtmete järele oleks jooksnud.”

Olivier vaatas talle korra segaduses otsa ja turtsatas siis: „Selliseid kohti... Tead, ma ei tea, kas selliseid kohti maailmas enam üldse olemas on. Sina olid viimati Euroopas – kas oli?”

„Ei hakanud silma. Meditsiiniüliõpilased igatahes sellistes kohtades ei käinud.”

„No vähemalt on siin valve. Mõlemast nurgast võtavad platsi tule alla, kui vaja.” Olivier viipas maja poole. „Muide, ma olin kindel, et sa lähed kuhugi haiglasse tööle... Olgu, sa vist ei taha sellest rääkida.”

Nad läksid kõrvuti majja sisse. Hoone üritas ka seestpoolt lossi kujutada. Tulemus oli teatud mõttes naeruväärne, kuid kõrgetel tumedast puidust seinte ja lagedega ruumidel ei puudunud oma võlu ja väärikus. Reniard kehitas õlgu. „Vaesust ei maksa häbeneda. Kuigi jah, just seda ma ju teen. Üks õppeaasta oli kõik, mida Oddchandid lubada said. Me ei taha tunnistada, et oleme siin keskmisest kõvasti jõukamatena Euroopa mõistes puruvaesed. Ja Prantsusmaa... sa tead.”

„Teeb näo, et meid ei ole olemaski. Omapärane viis koloniaalpärandist lahti öelda. Ma tean. Nad võtavad kohalikke neegreid ka paremini vastu kui meid.”

„Branleurs,” noogutas Reniard takka. „Aga jätame selle. Ma õpin kõike meditsiiniga seostuvat edasi. Aga arstiks kaugõppe teel ei saa ja mul pole aega, et kusagil haiglas praktikal käia.” Ta kehitas õlgu. „Aga sa tead sedagi. Kuid see ei ole meie altkäemaksulõuna teema.”

„No pead sa...” venitas Olivier laialt irvitades. „Jäta vähemalt mulje, et kõik on viisakas ja väärikas ja me arutame vaid äriasju. Ent muidugi olen ma väga tänulik. Siiapoole.”

Nad istusid mugavatesse tugitoolidesse teine teisele poole valge linaga kaetud lauda suure tumendatud klaasseina ääres. Maja oli üsna kõrgel mäenõlval, nii et nad nägid sealt suuremat osa Antananarivo kesklinnast.

„Siit polegi see nii halb,” poetas Reniard panoraami uurides. „Põllud, järvesilmad... isegi Anosy paistab ära... selline madal ja armas linn, eks ole?”

„Varemeid ei ole näha, jõugupiire kah mitte,” heitis Olivier sinnapoole ühe huvitu pilgu. „Kas sa tõesti pole siin käinud? Kuidas see sul õnnestunud on?”

Taas kehitas Reniard õlgu. „Ma muidugi tean, et see olemas on. Kunagi vist isegi olen... aga see oli ammu. Meiesuguste pelgupaik?” Ta lasi pilgul ruumis ringi rännata. Lisaks neile oli inimesi veel kuues lauas ja kõige iseloomustavam oleks öelda, et ühist polnud neil midagi. Neli valget vanemat meest (Reniardile tundus, et ta on mõnda neist näinud); üks vanaproua endast 30 aastat noorema ja hulga tumedama mehega (äärmiselt raske uskuda, et tegu võiks olla ema ja pojaga); kahekümnendates noormees ja neiu (võimalik, et turistid; turism ei olnud mitte täiesti välja surnud); kuuene grupp idamaalasi, arvatavasti hiinlasi, nende hulgas üks naine; jõukas malagass ilmselt oma naise ja kahe teismelise lapsega; kolm erinevas eas ja silma järgi erinevast rahvusest meest, justnagu kõige eelneva kvintsessents – mis kurat neid ühendada võiks? Näedsa, ja muidugi on seitsmendaks veel ühes nurgas ka jämeda kuldketiga 150-kilone mees, kelle surnud kala pilk ärkab ellu ja läheb õliseks ainult ettekandjaid skaneerides, ja kaheksandaks teises nurgas täpselt samade omadustega naine. Kurat, nad sobiksid ju nii hästi...

Tuli kaks ettekandjat, mõlemad silma järgi allakahekümnesed üsna kenad kohalikku verd tüdrukud. Nad kandsid valget vähem kui vaksalaiust seelikut ja lühikest, rindade alla sõlme seotud hõlmadega särki. Reniard pani tähele, et tüdruk teeb talle menüü ulatamise ja standardse „midagi juua?” poetamise juures silma. Selliselt viisakalt, aga väga selgelt.

„On nad siin...?” küsis ta niipea, kui tüdrukud lahkusid.

„Muidugi,” mühatas Olivier muiates. „Neid kontrollitakse pidevalt ja „muud teenused” lisatakse väga delikaatselt arvele. Sinul seda probleemi ei ole, aga siin on osatud asja nii ajada, et see on... igas mõttes aktsepteeritud kokkusaamiskoht. Viisakas koht ärilõuna jaoks.”

Reniard naeris endamisi menüüd uurides.

„Mis sa naerad?”

„Meie eelmise vestluse jätkuks – Pariisis olin ma puruvaene üliõpilane, seal on kõigil naistel kummifetiš ja tasulised on nii kuradi kallid ja... kuidas ma seda sulle ütlen? Riiklik regulatsioon ja suhtumine ja... noh, ma ei tea, kuidas nad on osanud selle nii korraldada, et asjast kellelgi rõõmu ei oleks. Siin on see kuidagi nii loomulik. Ja siin oleme me kahtlemata ülemklass. See „väike lisand arvele” on ilmselt ühe nulli jagu suurem kui kusagilt nii-öelda tavaliste kanalite kaudu, aga ilmselt endiselt „veinihinnas”, eks ole?”

„Nüüd ei oleks me ju ka Pariisis mingid vaesed? On ju nii?”

„On küll. Aga me ei saavutaks kunagi – mitte kunagi! – Euroopas sellist positsiooni, et maanduda võimalik, et riigi parimas restoranis, kus ettekandjad on ka selleks, kui sul tuleb tahtmine kedagi keppida. Selliseid restorane seal ei olegi... või on mingid suletud klubid... ei, ma arvan, et ei olegi. Politsei. Ja seadused seal ikkagi kehtivad. Ja kuigi väga rikaste inimeste jaoks on kõik võimalik, käib see läbi nii mitme filtri, et tõenäoliselt on neilgi odavam lennata kuhugi „saartele” kui... Ma ei tea. Tegelikult pole see oluline.”

„Ja sul on suhtumine halb.” Olivier vaatas üles tellimust võtma tulnud näitsiku poole ja luges oma tellimuse ette. Ta ootas, kuni Reniard enda omaga valmis saab, ja tellis siis veini. „Siin käib muide ordulasi ka. Neist ei ole ma muide kunagi aru saanud. Mõnikord mulle tundub, et nad on palju rassistlikumad kui meie.” Ta peatus hetkeks ja turtsatas. „Isegi need, kes nahavärvilt siinsetest ei erine. Sina tunned neid – mida nad näiteks mõtlevad sellistest paikadest? Mida nad üldse söövad, et siin ei käi?”

Reniard peitis muiet. Ent ta pidi enne vastamist tõesti hetke mõtlema. „Ordu... Tead, ma töötan nendega aastaid koos, aga teinekord ei mõista ma neid üldse. Sellest, miks nad siin ei käi, saan ma küll aru – esiteks, normaalsel inimesel ju seksipuudust ei ole. Ikka leiad endale kellegi. Teiseks on neil omad kanalid, kui tuleb tahtmine leida siinse rahva hulgast ajutine või ka püsivam kaaslane. Ja toit... olgu, sööme, siis ma ütlen.”

Üks ettekandjatest avas veinipudeli, sellal kui teine lihtsalt seal läheduses tolknes ja klaase sättis. Olivier tegeles nende käperdamisega, kui nad ta käeulatusse sattusid. Tüdrukud ei lasknud end sellest väga segada, naeratasid ainult. Mõlemad mehed maitsesid veini ja tunnistasid selle kõlblikuks.

„Võtame need ka?” küsis Olivier peaga ettekandjate poole viibates.

„Ei, tänan,” muigas Reniard.

„Sa ikka veel armastad Amelid nii väga?”

„Jah,” vastas Reniard lihtsalt.

Sõber viipas ettekandjatele, et nad lahkuksid, ja hüppas eelmisele teemale tagasi, nagu oleks ta nad samal hetkel unustanud: „Aga sina oled ju mitme nende firma juht? Anna andeks, tankist ilmselt, aga nad maksavad sulle selle eest ju hästi? Ja sul, nagu näha minu äridest, on võimalik vist ikka päris suurel määral otsuseid ka teha?”

Reniard muigas taas ja jõi piskuhaaval veini, seda aeg-ajalt klaasis keerutades. „Olivier, seda ei nimetata moodsas maailmas korruptsiooniks, seda nimetatakse usalduseks. Anna andeks, et ma küsin, aga sa hakkasid siin käima ju alles viimastel aastatel? Siis, kui su firma jalad alla sai?”

„Nojah...” Olivier krimpsutas nägu. „Ütleme, isa rahakoti peal siin ei käi... Ähh, ma ei taha sellest rääkida.”

„Ei taha, vana sõber, aga peab. Millal sa kavatsed abielluda ja pere luua?”

„Ähh...”

„Just – „ähh”... Vaata, Olivier, see on ka põhjus, miks ma – nagu sa ütled – hakkan kogukonnast võõrduma. See paik siin... See on kehastunud koloniaalaeg. See aeg, mida me kõik taga igatseme. Aga see ei tule tagasi. Meist jäid sada aastat tagasi siia ainult need, kellel oli siin midagi. Võimalik, et meie vaarvanemad poleks pidanud seda tegema. Me elame ju vaevu ära. Mul ei olnud raha, et Euroopas, vanal kodumaal õppida. Ja niipea, kui meie materiaalne olukord paraneb, elame me edasi mingis koloniaalaja unistuses.

Olivier, Ordule on nii paljud asjad ükskõik. Neid lihtsalt ei huvita. Neil oli vaja varjatud, suurriikide haardeulatusest väljas olevat platsdarmi, et oma raketid kokku panna. Nad ei taha kohalikesse asjadesse üldse sekkuda. Muide, ka meie asjadesse. Nad tahavad, et neid rahule jäetaks. Neutraalne, normaalne suhtumine. Ela ja lase teistel elada. Nad suunavad meelega oma raha selliste lepingute kaudu niimoodi, et tekiks sotsiaalne võrgustik – kõik saavad kasu. Siin sa nüüd oled – jalad alla saanud ja õnnelik vaatamata sellele, mida sa paar aastat tagasi Ordust arvasid. Sorri, sõber, ma ei taha üldse su seljas trampida, aga luba vähemalt nimetada asju õigete nimedega.”

„Ma arvan siiamaale, et...” Mees jäi vait ja mõtles natuke. „Olgu,” ohkas ta lõpuks, „kutsusin su siia ju ka selleks, et rääkida – mis edasi? Kaua meie hea elu kestab? Kaua Madagaskari Biosfääri Kaitse vastu peab? Mida nad saavutada tahavad? Ma ju näen, mis toimub – kas või see, kuidas eile Rafohy ja ta liitlased Rabe all pulbriks tehti. Kust tulid kõik need lahingulennukid ja -kopterid, sajad ja sajad mehed? Kust nad üldse nii palju raha saavad? Sõber, ma ei ole rumal, ma oskan arvutada. Siin on tohutud summad taga.”

Reniard, kes oli viimased sekundid parkimisplatsi põrnitsenud, tõusis järsult ja uuris kiiruga klaasseina, et kas see ka lahti käib või kust sellest läbi saab.

„Mis on?” silmitses kaaslane teda segaduses.

„Vaata.”

Kusagilt oli platsile ilmunud pooletosinane maskides jõuk, kes hakkas kaameraid tulistama. Ka autod said oma osa ja millegipärast jäi neile kuidagi eriliselt ette Reniardi oma. Akendele lähemal istujad tõusid laudadest ja liikusid igaks juhuks kaugemale ruumi sügavusse.

„Ja sa kinnitasid, et siin on valve, connard,” urises Reniard ja kleepis aknaklaasile ühe umbes viiesentimeetrise ja sentimeetripaksuse ketta. Seejärel tiris ta kaenlaalusest kabuurist välja oma püstoli ja tormas klaasseina ühes servas asuva ukse poole, kust pääses parkimisplatsi kohale avanevale rõdule.

„Palun!” Tema teele tekkis valgetes kinnastes käsi kõrgel hoidev mustas ülikonnas tõmmu mehike, ilmselt restorani omanik. „Palun! Me maksame kõik kinni! Palun ärge minge! Palun!”

Reniard peatus. „Miks?”

„Meil kellelgi ei ole pahandusi vaja. Palun, me ajame kõik korda...”

„Kui see ei ole pahandus, et mu auto tükkideks lõhutakse, siis...”

„Palun... Palun ärge tulistage! Me kanname kõik kulud, me kompenseerime...”

Üks klaasruut langes kildudeks – seda oli tabanud kuul. See ei olnud see klaasiruut, kuhu Reniard oma seadme oli kleepinud, nagu ta kiiresti üle õla vaadates veendus. Neid muide ei olnud alt parkimisplatsilt otse näha, rõdu varjas neid.

„Üks hetk, kohe peaksid kohale jõudma siinsed inimesed ja... Väga halb, väga halb...” Mehike vaatas vaheldumisi tema ja Olivieri otsa, meeleheitlik ilme näol.

„Oota, kas ma saan õigesti aru – sul on mingisugustega siin mingi leping ja su valve ei sekku, sest sa ootad, et üks jõuk ise teisega tegeleks? Ja isegi kui ei tegele, arvad sa, et sul on odavam auto välja maksta kui riskida mingi uue jõugu vaenuga?”

Mehike higistas. „Kui kliendi auto lõhutakse, on see halb. Veel halvem on, kui klient surma saab.”

„Idiot.” Reniard tõstis mehikese õhku ja viskas ta nagu takukoonla eemale. Talle meeldis, kui ta silmanurgast märkas, kuidas nii Olivier kui ettekandjad – kõik, kes seal ümber abitult ja segaduses töllerdasid – seda ammuli sui vaatama jäid.

„Kuidas ma su turvadega ühendust saan? Oodaku nad natuke, ent kui peale hakkab, võiksid nad kaasa lüüa. Kopter on vähem kui minuti pärast siin.”

„Kopter... CondorSec? Ei...” halas peremees. Ta ajas end püsti, kuid Reniardile läheneda enam ei söandanud.

„Viiskümmend sekki!” hüüdis Reniard talle, ise rõdule sööstes. Ta viskus põrandale ja uuris balustraadi sambaid. Ta vandus – massiivne puit oli tegelikult õhuke plastik, millest kuulid eriti hoogu kaotamata läbi pidid tulema. Ainuke kaitse oli seega rõdupõrand, kuid ka selles ei saanud kindel olla – rõdu alla heidetud granaat võis ta nagu sügisese puulehe minema viia. Vähemalt võttis ta parkimisplatsi sihikule, et kopteri pardal oleks üks täiendav kaameranurk võtta.

Korraga hakkasid tärisema kuulipildujad kusagil keldris. Mitmelt poolt kostis hõikeid ja tulistamist ning nood kuus lidusid parkimisplatsilt minema. Lihtsalt keerasid ringi ja punusid minema, vaid hädapäraselt autode taha varjudes. Tundus, et kogu tulistamine käis mitte eesmärgiga kellelegi pihta saada, vaid näitamaks, et tulistajatel on tõsi taga.

Ja siis jõudis kohale kopter.

„Nad kaklevad omavahel. Tõmbame rüüstajad maha või?” pirises hääl Reniardi kõrvas. „Ehk kas sekkume nende omavahelisse jamasse?”

„Parem mitte,” otsustas Reniard kiiresti. „Inimesed pole seni kannatada saanud ja...”

Kõik oleks veel võinudki operetlikult lõppeda, kui üks neist kuuest poleks tulnud otsatult rumalale mõttele toruots kopteri poole pöörata. Palja silmaga polnud muide kopterit nähagi, lihtsalt taevas pea kohal oli ähvardavalt mürisema hakanud. Tollel tüübil pidi olema vähemalt öösihik, et ta üldse nägi, mida tulistada kavatseb. Nüüd raksas taevast tulejutt, väga järsu nurga all ülevalt lastud poolesekundine gatlingivalang uuristas asfalti kohati lausa käelabasügavused vaod ja sihtijast jäid järele ainult õhus keerlevad räbalad. Tulistamine lakkas kohe. Esimesel paaril sekundil oli veel kuulda mahavisatavate relvade kolksatusi ja eemalduvat jooksumüdinat, edasi oli ainus heli see närvesööv müdin kusagil pea kohal pimeduses.

*

Kulus oma tund aega, enne kui segadus vaibus. Lõpuks selgus, et kui välja arvata Reniardi auto, mis tuli minema vedada, piirdusid restorani kahjud ühe suure klaasiga. Kaamerate parandamine oli sellega võrreldes tühiasi, samuti kui asfaldi paikamine. Enamik inimesi võttis filosoofilise rahuga, et auto mõned uued täkked ja mõlgid sai ning millalgi tuleb uued klaasid muretseda – elu sealkandis oligi selline.

Teise korruse suur saal tuli ikkagi sulgeda ja vähesed kohalejäänud kliendid juhatati korrus kõrgemale kabinettidesse. Peremees rääkis tükk aega Olivieriga, Reniard ootas lauas. See oli kaetud, neile oli toodud ka uus vein ja nende eelroad ootasid.

„Mis tal veel oli? Ja miks ta seda sulle rääkis?” tahtis Reniard teada, kui sõber lõpuks lauda pääses.

„Sest sulle ta ei julge. Et loomulikult ta täna meilt raha ei võta, aga sa pead mõistma, et tänulik ta ei ole.” Olivier jõi joonelt oma veiniklaasi tühjaks. „Reniard, sa ju tead seda kõike – me kõik oleme harjunud ulatama oma rahakoti, kui nuga või püstolit näeme. Me kõik naeratame neile lurjustele. Sa ei saa ühekorraga mängureegleid muuta!”

Ettekandjad olid samad ja samamoodi riides, ent nüüd oli nende naeratus viril ja Reniardi piilusid nad hirmust ümmarguste silmadega. Üks neist täitis Olivieri klaasi.

Mees jätkas: „Sa tood ka mulle probleeme – ma olin siin püsikunde. Tood tegelikult meile kõigile, sellele restoranile... Ähh. Kohaliku kunni esimene küsimus oli olnud, et kas direl on nüüd leping CondorSeciga. Tal võttis palju seletamist, et see oli vaid sinu auto, mille pärast nad tulid. See kunn nägi kleepsu su autol, ehk see ta vist kõige rohkem maha rahustaski...”

„Olivier, mu autol ei ole CondorSeci kleepsu.” Reniard oli natuke torssis ja kannatamatu ning ta hääl tõusis pisut: „See „kohalik kunn” nägi seda kleepsu sellepärast, et tahtis seda väga näha. Ajad muutuvad, Olivier. Aeg on valida. Elu siin saarel peab uuesti mõistuspäraseks inimeksistentsiks muutuma ja muide see kohalik kunn tunnetab seda ka.”

Olivieri käed värisesid. „See ei ole nii lihtne... Räägi seda peremehele, kui siia hakkavad igal ööl süütepudelid lendama. Kui enam ei ole siinsed teenijad siin ümbruskonnas puutumatud. Võimalik, et sul on õigus, võimalik, et varsti nimetatakse jõukude sõdurid politseiks ümber ja alustuseks tehakse vähemalt linnades kõigile selgeks, et reeglid on järgimiseks. Saad aru, see täristamine siin... See polnud oluline. Aga nüüd on jälle must laip valge mehe õuel... Seda ei anta andeks. Ja kui see restoran pankrotti läheb, mõtlevad meie omad, et jälle see kuradi Ordu keeras nende elu perse... Sihuke jama...”

„Olivier, kuidas sa ei mõista, et ilma Orduta oleks prantsuse kogukond juba olemast lakanud?” kaotas Reniard kannatuse. „Me oleme taas kosunud ainult tänu Ordule... või Madagaskari Biosfääri Kaitse sihtasutusele, aga sa tead suurepäraselt, et see on vaid Ordu kattevari. Ja see on Ordu raha, mis lubab meie nõmedal pimedal arrogantsil edasi kesta. See saar elab Aafrikast ja suurest osast Mustast Vööst paremini ainult tänu Ordu rahale. Sina elad inimväärset elu tänu Ordu rahale. Ärka üles!” Ta hingas kaks korda sügavalt. „Olgu, sööme-joome natuke vaikides. Rahuneme maha.”

Nad tegid seda. Siis hakkas vahepeal tasakaalu tagasi saanud Reniard rääkima: „Olivier, ma ei oska neile siin midagi selgitada. Saada vaid peremehe kaudu „kohalikule kunnile” sõna, et kui ta ei hoolitse selle eest, et restorani ka tulevikus hästi suhtutakse, on peremees sunnitud lihtsalt CondorSecilt abi paluma ja ta ei taha, et me tema ja tema inimestega teeksime seda, mida täna selle sitakotiga. Ma saadan Ordu kaudu ka nende valitsusse vastava noodi.

Sinule räägin ma teist juttu. Sina oled kahe maailma vahel, mina olen kahe maailma vahel. Enamik siinseid ordulasi on kah kahe maailma vahel – tulevik on seal üleval. Ühel päeval... vana sõber, ma ei tee nalja – ühel päeval lähen ma sinna üles ära ja minust saab arst. Seni aga teenin ma nii-öelda oma piletit välja.”

„Orbiidile? Sinna tühjusse kõlkuma? Mõtled sa seda tõsiselt?”

Reniard naeris kurvalt. „Ma ei tea, mis seal on. Aga ma tahan järele vaadata. Aga seda, et ühel päeval saab minust arst ja ma hakkan inimesi ravima nende tükkidekslaskmise asemel – jah, seda mõtlen ma tõsiselt.”

„Sa oled muutunud,” pomises Olivier.

„Mitte nii palju, kui ma tahaksin.”

Olivieri pilgus oli taas mõistmatus. „Olgu, vähemalt oleme sõbrad?” küsis ta siis pisut abitult.

„Jah, sõbrad oleme ikkagi.”

Nad lõid kokku ja jõid. Toodi praed.

Talv 2060

„Sa lihtsalt ei kujuta ette, kui pahas tujus ma olen!”

Dexter jõi otse pudelist midagi, mis muutis ta hingeõhu selliseks, et kabiinis poleks keegi julgenud tikku tõmmata. Kuigi miks peaks keegi siin tikku tõmbama? mõtles Reniard. Keegi ju ei suitseta enam ammu... Izmir vist siiski suitsetab... teinekord... aga ma arvan, et see on osa ta imidžist.

„Ja selleks jood end enne operatsiooni täis?” ei suutnud Reniard siiski suud päris kinni hoida.

Dexter vandus vaikselt omaette. „Meil on selle kiirusega veel hea mitu tundi lennata. Ma jõuan selle ajaga parasjagu õitsva pohmaka saada. Just õige meeleolu araabia vangla ründamiseks. Või mis kuradi paik see üldse oli...”

„Eritrea,” ohkas Reniard.

„Vahet pole. Mingid idioodid, kes pole sajandite jooksul suutnud muud teha, kui naabritel odadega külas käia. Häda on ainult selles, et nüüd on neil tulirelvad. Tulemust näed meid ümbritseval panoraamil.”

Reniard vaatas korra tahtmatult ta viipe suunas aknast välja, kuigi teadis suurepäraselt, mis vaatepilt sealt avaneb. Kopter lendas umbes sajakonna meetri kõrgusel kuiva ja tolmuse tasandiku kohal.

„Kes ütles, et Aafrika on roheline? Roheline on tegelikult igav värv, tume selline. Aafriklased on kohe nagu loodusega kokku kasvanud, mõistavad seda lennult ja nende avar hing on kõige elavaga üks. Miks peab maa olema roheline? Ja maad pole siis rangelt võttes näha kah. Nüüd on. Millised imelised toonid on ikka loodus loonud!”

„Sa oled purjus,” tähendas Reniard jälle täiesti ilmaasjata.

„Olen jah. Ma lendan imelise, kuuma, salapärase Aafrika kohal ja ma näen aknast ainult kontinendisuurust looduskatastroofi. Ja minu inimesed istuvad mingi... mis selle koha nimi oligi... mingis haisvas peldikus kinni ja kõige tõenäolisemalt neid piinatakse parasjagu.” Ta võttis veel ühe lonksu.

„Mis see õieti on?” sirutas Reniard käe.

„Jack Daniels. Võltsing muidugi. Või pole vahet. Kui sa selle aknast välja viskad, siis ma lasen su maha.”

Reniard maitses ettevaatlikult ja andis pudeli tagasi, mis sest, et ta oli kavatsenud teha just seda, mille eest Dexter teda hoiatas.

„Miks sa võltsingut jood?”

„Sest ehtsat ei ole tegelikult enam olemas,” Dexter mängis pudeliga, võttis veel ühe kõva lonksu ja pani viimase kolmandiku otsustavalt ühte seinal rippuvasse kotti ära. „Jack Danielsi nimeline tegelane olevat hakanud seda tegema ligi kaks sajandit tagasi. Retsept on selle ajaga muidugi kõvasti muutunud. Kõige lõpuks müüdi see kaubamärk ära ja mingil põhjusel – ma lugesin võrgust ja sa võid seda ise teha, kui huvitab; mina peast seda küll ei mäleta – lõppes selle tegemine seal algses kohas. Nii et kui seda õiget Jack Danielsi oleks veel kusagil järel, maksaks mõni hull selle eest täiesti müstilise summa. Jack Danielsi teeb vist umbes kuus erinevat korporatsiooni, kes selle õiguse eest minu arust kogu mu elu kohut on käinud. Lisaks kinnitavad kurjad keeled, et olla vaid üks tootmisliin, mis enam-vähem korraliku tulemuse annab, ja tegelikult tuleb kogu Jack Daniels ikkagi ühest keemiatehasest, vaatamata sellele, millise firma märk sildil seisab.”

Ta jõi järgmiseks umbes pool liitrit vett ja hakkas siis võileiba paberist välja harutama. Tagapool hakati liigutama ja karune hääl urises: „Anna leivakott siiapoole ka!”

Dexter tegi nägu, et ei kuule, ja nii ei jäänud Reniardil muud üle, kui ise nende moonakott tahapoole ulatada. Kopterit juhtis Hideaki, kuigi esimese piloodi koha peal oli Rune. Nemad Dexteriga istusid otse nende taga, täpsemalt olid oma toolid niipidi keeranud, et nägid ettepoole, üle pilootide peade välja. Tegelikult olid nende istmed juba osa lastiruumist, kus veel vähemalt kuus inimest olid endale mugava äraelamise teinud; kolm istusid toolidel, ülejäänud olid magamiskotid laiali laotanud ja üritasid magada. Täpsemalt oli magajaid kah kolm – üks tegi seda toolil, üks lamajatest aga vehkles kätega õhus – ilmselt mängis mingit mängu, mis otse ta suletud kiivriklaasile projitseerus.

„Miks nad neid õieti?...” Reniard jäi vait, oskamata küsimust korralikult formuleerida.

Ent Dexter mõistis teda niigi. „Suurkorporatsioonid. Või ameeriklased või hindud või isegi eurooplased. Tegelikult on mõeldavad ka Iisrael või Egiptus või Jordaania, initsiaatorite või vahendajatena. Antud juhul siiski hiinlased. Nad tahtsid teada, mis toimub, ja otsustasid, et mõni Orduga seotud tegelane tuleb kuivaks väänata. Idioodid. Selleks meie kohalikud kaastöötajad maha lüüa... Aga see on osa poliitikast, osa plaanist.”

„Löövad nad nad siis maha?”

„Kindla peale,” noogutas Dexter mornilt.

„Miks õieti? Tegelikult viis ju operatsiooni läbi kohalik politsei ja neile on need ju omad inimesed?”

Dexter vaatas teda peaaegu minuti vaikides.

„Ma kujutan ette, kuidas see raamatus või filmis välja näeks,” sõnas ta lõpuks. „Kivine, räpane, kõle äärelinnamiljöö – nagu need seal ikka on. Nelja- kuni kümnekorruselised paneelmajad, hele kale valgus, suletud aknad. Mitte kusagil mitte midagi ei liigu; ehk mõni laps taob palli vastu seina, ehk mõni äraeksinud moega koer. Kusagil sureb välja automootor. Vaikus. Siis hiilivad piki majaseina tumedas kaitseriietuses, näomaskidega eriüksuslased. Esimene mõte on muide, et küll neil võib palav olla... Ongi.

Maja välisuks on lahti või polegi seda. Räpane kivitrepikoda; sellistes paikades on kõik räpane ja haiseb kuse järele. Aknast välja ei näe, akende ees pole klaas, vaid tuhm plastik. Tüübid teavad, kuhu minna, kogunevad ülemise korruse ukse taha troppi. Keegi sosistab midagi raadiosse, siis vaatavad esimesed tüübid üksteisele otsa, teevad käemärgi, et kõik korras, ja üks loeb hääletult huuli liigutades kolmest alla nullini, aidates sõrmedega kaasa. Juba ’ühe’ ajal võtab mees raske rammiga hoogu ja nulli juures raksatab see vastu ust.

Siin tabab neid esimene üllatus. Uks ei purunegi. Käib ainult kõva kõmakas. Mees rammiga võtab veelkord hoogu ja jõuab ka lüüa – sama tulemusega, täpsemalt tulemuseta –, kui kusagilt ukse kohalt langeb alla hunnik granaate. Segadus on tohutu, mehed viskuvad maha, keegi karjub, et trepilseisjad taanduksid, keegi üritab joosta... Granaadid ei plahvata; täpsemalt, ei plahvata purustava jõuga – need on ainult pisargaasi- ja suitsugranaadid. Tükk aega venib koridorist välja eriüksuslasi, kes kas ei jõudnud piisavalt kiiresti gaasimaski pähe tõmmata või kel see mingil põhjusel korralikult ei toimi. See on hämmastav, millises seisukorras on neil seal teinekord isegi eriüksuse varustus.

Igatahes ei tulnud üllatusrünnakust midagi välja. Natuke aega karjutakse vastamisi ja siis teevad seesolijad tolle õnnetu ukse lahti, lastes end kinni võtta. Nendega käitutakse üsna jõhkralt. Keegi ei loe neile mingeid õigusi, nende pabereid keegi isegi mitte ei vaata. Keegi ei kavatse kuulatagi, et teate ju ise küll, kui kriminogeenne see piirkond on, ja et eelmised sada korda on ust kolkinud kas joodikud või röövlid. Kogu kontor tehakse absoluutselt puhtaks, kaasa võetakse kõik, alates räkitäitest arvutustehnikast, lõpetades kohvitassidega. Tehnika on alles soe, ehkki selle aja peale korralikult välja lülitatud...

Kui välja arvata mõned kaamerad, mille kaudu me kõike toimuvat jälgisime...” Dexter vandus. „Varustust – jah, kuni kohvitassideni! – ei näe muidugi keegi enam kunagi; ei näeks ühelgi juhul, ükskõik kuidas lugu ka lõppeks. Tüübid kuulatakse üle ja siis kuulatakse üle erivarustust kasutades. On täiesti võimatu, et nad ei räägiks kõike, mida teavad. Sellega on muidugi arvestatud. Juba enne, kui eriüksus sisse sai, on kõik koodid muudetud, kõik ühendused katkestatud ja käib jälgede peitmine või hävitamine. Kõige suurem häda on selles, et nad kirjeldavad ka inimesi; nad ei saa teisiti. Ja näiteks ka minust lisandub kellegi kollektsiooni üks pilt.” Dexter vandus jälle.

„Vaata, neil ei ole ametlikult meie kaastöötajate vastu midagi. Mitte midagi. Ma isegi ei tea, millise lolli süüdistusega sinna sisse murti. Vist mingi kaebus sobimatu sisu edastamise kohta või veel midagi tobedamat. Alati kõlbab narkokaubandus...” Ta vajutas paari klahvi ja vilistas. „Ohoo, isegi lausa vägistamissüüdistus ja kahtlus inimkaubanduses osalemise kohta... Täielik jama muidugi. Aga vaata, kui nad on inimese niimoodi tühjaks pigistanud, ei saa nad mängu pooleli jätta. Ei tohi välja tulla, et nad tegutsevad kellegi teise huvides. Ja paar laipa ees või taga ei loe sealmail midagi. Isegi sugulased ei piiksata – sa läksid võimudega vastuollu, ergo vaene sina. Nii nad kusagil linna taga maha lastaksegi. Kui me õigel ajal ei jõua.”

„Ja kuidas me nad leiame? „Linna taga” on tegelikult lai mõiste. Ja miks me seni oleme valmistunud kokku kuue objekti ründamiseks, aga nende hulgas ei ole „linnatagust”?”

„Reniard, sa oled tüütu. Meil on igal pool kaasatundjaid. Loomulikult ka kohalikus politseis. Loomulikult on nende filosoofia leigust rahaga turgutatud. Kui mõelda, et keegi lendas kaks aastat kolmekümnekandises konteineris, et saada kätte asteroidide kulda, millega makstakse haisvale mundrissetopitud sitakotile, et ta kodus naise peksmise vahel telefonitoru tõstaks ja meile ütleks, kus meie inimesi piinatakse...

Ent ma kaldun kõrvale. Ta muidugi ütleb. Mulle mõnikord tundub, et need inimesed ei ole kuulnudki mõisteid nagu au ja häbi. Sama imelise kergusega, kui ühed võtavad vastu hiinlaste raha, et rünnata meie sidekeskust ja hõimlased pärast tühjakspiinamist tappa, annavad teised meile nende esimeste kohta infot. Kohaliku politsei käsutuses on kuus hoonet, kus võidakse korraldada ülekuulamist spetsiaalvarustusega. Näiteks nende peavalitsuse ja siseministeeriumi hoone jätsime me kõrvale, akadeemia ka. Kõigis nendes võib teoreetiliselt liikuda välismaalasi ja akadeemias ei ole tudengid usaldatavad, eks ole, seetõttu on akadeemia lage ja tühi.”

„Akadeemia on see kobar vundamendita kuure, okastraat ümber?” küsis Reniard kaarti uurides.

„Jah. Seal ei ole ühtki helikindlat ruumi. Teatud mõttes on see nõndanimetatud akadeemia lihtsalt üks eriotstarbeline kinnipidamiskoht. Kui nad kedagi tudengitest peksavad või maha lasevad, peab seda näha ja kuulda olema.” Dexter kägardas võileivapaberi kokku ja toppis prügikasti; see viimane oli muidugi kah lihtsalt üks natuke teistsugune seinale kinnitatud kott. „Sa oled ju nende linnades käinud? See ei ole sul ju kaugeltki esimene operatsioon?”

„Umbes kolmekümnes... ei ole lugenud,” kehitas Reniard õlgu.

„Siis... oh, milleks ma seda kõike sulle räägin?” Dexter raputas pead ja hõõrus meelekohti. Ta hakkas uniseks jääma.

„Sest ma küsisin,” muigas Reniard; muie oli tegelikult väga kõle. „Ma saan aru, miks me vajame sidepunkte – need on ruuterid, mille kaudu me tegelikult muu maailmaga suhtleme, ja neid peab väga mitmel põhjusel olema vähemalt kümneid. Ma saan aru, kuidas neid üles pannakse ja kuidas ülal peetakse – leitakse mingi kohalik IT-mees ja makstakse kinni. Olgu, ma saan sellest ka aru, et seadmed on nii odavad, et lihtsam on talle kohe kolm komplekti saata, et ta saaks kaks rahulikult ära varastada. Millest ma aru ei saa – kui nad on nii tellement cons, et juba mõne kuu pärast teab kogu linn, et seal on miskit toimuma hakanud, kui kõik see värk muutub kohe poolavalikuks ja meie kaastöötajad kohalikeks uusrikasteks, siis mille kuradi pärast me riskime oma eludega neid sellest pasast välja tirides?

Ära katkesta mind, ma ei ole lõpetanud!

Eriti arvestades, et minu teada vähemalt kaks kolmandikku ruuteritest töötab väga pikka aega tähelepanu äratamata, samas kui meie retk äratab seevastu väga laialdast tähelepanu. Terves maailmas ja negatiivset. Niisiis riskime me eludega operatsioonil, mis oma olemuselt on ebasoodsa tulemusega petteoperatsioon teise ette kaotatud petteoperatsiooni näiliseks päästmiseks. Veel üks lause: eriti arvestades, et mitte keegi meid ei mõista, tavalistele inimestele oleme me lihtsalt veel üks tappev nuhtlus ja ainus mõõdetav tulemus võib olla kellegi vihkamise fokuseerumine piirini, kus ta tegutsema hakkab – mis tähendab meile järjekordset enesetaputerroristi.”

Dexter nägi nii välja, et hakkab kohe magama jääma. „Reniard, meil on vedanud, et meie poolel on mehed nagu sina või... ükskõik kes teist – te mõtlete. Miks meid keegi tee peal ei tulista, kuigi paljudel kohalikel kunnidel, kelle valdustest me üle lendame, on mingid stingerid olemas?”

„Sest kui me juba lendame, on meil järelikult raha ja kütust ja loomulikult ka relvi. Tõenäoliselt ei ole me üksi. Seega, kuni me ei tee muud, kui lendame üle, ei anna meie tulistamine muud, kui et keegi tuleb ja pommitab nende külasid. Ja siis?”

„Me ei pea neid idioote elusalt kätte saama. Me riskime oma inimestega nii vähe kui võimalik. Me tekitame tsiviilohvreid nii vähe kui võimalik. Ent me peame jätma mulje, et süsteem töötab. Seda on vaja kõigile järgmistele idiootidest IT-meestele, keda me palgata võime, seda on vaja kinnimakstud politseinikele, seda on vaja tuhandele muule operatsioonile ja tegelasele terves maailmas – omasid ei jäeta. Kõigil peab olema selge – Ordu ründamisele järgneb alati vastulöök.”

„Seda on ameeriklased kogu aeg üritanud teha. Kuhu nad välja jõudsid?”

„Aga ideed on ju ilusad ja õiged?”

„Aga ei tööta.”

„Miks ei tööta? Ma võin sulle tuua kümneid näiteid ajaloost, mil töötavad. Milles on erinevus?”

„Moraalsed väärtused,” pomises Reniard.

Dexter pahvatas naerma; see ei olnud rõõmus naer. „Võid ka nii öelda. See on töötav taktika niikaua, kuni sa ei ürita midagi teisele seedimatut kaasa toppida. Demokraatiat, inimõigusi... Mida iganes – religiooni, edu, väärtusi... Sa ei saa muuta tsivilisatsiooni. Ei misjonärlus ega progressorlus, ei demokraatia ega inimõiguste pealesurumine ei tööta. Miks läks hästi ameeriklastel peale II ilmasõda Euroopas ja minupärast või venelastel Kuubal? Sarnased väärtused – eurooplastele sobis liberaalne demokraatia ja Kuubal olid võimule tulnud mölakad. Mida on meil ühist nendega siin?” Viibe aknatagusele kõrbele. „Me tahame neilt ainult üht – jätku meie omad rahule. Neid me kaitseme. Edasised järeldused sõnasta ise.”

Ta sulges silmad. Ei ole kindel, et ta just kohe magama jäi, kuid see oli ilmselge märk, et tema poolt on vestlus lõppenud. Reniard lubas endale kaks minutit vaikset prantsuskeelset ropendamist ja kuna sel mingit silmnähtavat tulemust ei olnud – kui Hideaki naeruturtsatused välja arvata – loobus ta lõpuks ja vajus oma mitte just rõõmsatesse mõtetesse.

*

„Teine kopter on hädas,” kommenteeris Rune.

Reniard jõllitas silmi hõõruvat Dexterit ja talle jõudis kohale, et ka tal endal oli õnnestunud sügavalt magama jääda.

„Mis juhtus?” Seda küsis Hideaki.

„Jõeorgu on mingid automaatsed relvad pandud. Ilmselt midagi lihtsat. Igatahes said nad kolm-neli tabamust. Ja niipea, kui kallastest kõrgemale tõusid, said kaugemalt, katustelt. Nad on veel õhus, aga mootor ei pea üle paari minuti vastu. Dessant läheb maha, nad kindlustavad piirkonna ja meie peame nad pärast peale korjama. Piloodid korjab luurekopter kokku. Pommitamist ei tule, sest need on elamukvartalid.”

„... mille katustelt meie pihta tulistatakse.” Dexter kadus tahapoole tualetti.

„Nii et siis ainult meie,” ohkas Reniard. „Kas me lõpuks teame, mida ründama peame?”

„Keegi kohalikest arvab, et kontorit number kolm.” Rune lülitas Reniardi kaardil markerid heledaks. „Vana armeekartser. Liivakiviseinad, üsna paksud. Vähemalt saab julgesti pommitada. Meil on tegelikult vähem kui 200 sekundit. Siis peaksid raketid kohale jõudma ja me saame dessandi otse õuele maandada.”

„Teine luurekopter?”

„Tuleb. Näed?” Ta saatis koordinaadid. „Nad hakkasid kusagil varumeeskonda kah kokku ajama, aga ega nad seda enne veerandit tundi õhku ei saa. Pluss veel lennuaeg.”

Reniard pööras end toolil. „Merde, kui keegi veel magab, siis on viimane aeg ärgata. Number kolm, nagu kuulsite. On kellelgi täiendusi?”

„Rakett!” röögatas Hideaki.

Kopter kaldus järsult. Miski vingatas, hele metallikõlksatus ja siis vuhin... Plahvatus eemal.

„Kõik elus?” röögatas Rune.

Reniard sulges suu, sest ta oli tahtnud sama küsida.

„Ei lasta rahus kusta.” Raske oli öelda, kui palju Dexteril seda pohmakat oli, kuid püksid olid tal paari koha pealt märjad – ju ta oli potist mööda lasknud, kui kopter järsult kaldus – ja ta tuju see igatahes paremaks ei teinud. Marvin kadus tualetti.

„Rakett!” röögatas Hideaki.

Seekord oli Reniard toolil paremini kinni ja ta jõudis näha, kuidas kopter Hideaki juhisele alludes järsult kaldus, kuidas korpuselt eraldus kaks tõrjeraketti, mis neile järele kaardunud raketile vastu sööstsid. Jõudis näha sedagi, kuidas neile sihitud rakett esimest tõrjeraketti vältides aasa teha üritas, kuidas tõrjerakett plahvatas hetkel, mil ta oleks pidanud teist tabama, kuidas plahvatus selle tasakaalust välja viis ja teine rakett seda tabas.

Tagapool kostis järgmise end täis kusnud tüübi vandumist...

Ja siis tuli kolmas rakett. Korpuselt põrkas kõlinal tagasi ka järjekordne püssikuul.

„Meid oodatakse. Mida me teeme?” küsis Reniard.

Dexter heitis talle viltuse pilgu. „Hideaki, kas ringi minna ei saa?”

„Ei! Majade vahel on traadid. Ja raketid on neljakümne sekundi pärast kohal. Soovitan rünnata. Me teame, kust meid lastakse.”

„Need on ju elumajad?”

Kaks sekundit valitses vaikus. Hideaki vältis järgmist raketti.

Dexter vandus. „Olgu, lase kümnesed lahti. Gatlingid toetavad.”

Kopteri tiibade alt startisid väiksemad raketid. Külgluugid langesid nö alumisse kaitseasendisse ehk siis rippu, ja nende kohal sobitusid laske­asendisse pöörlevate torudega kuulipildujad. Nende all laius tüüpiline Aafrika äärelinn – üleni valged, valgete katuste ja aknaluukidega majad, mida ümbritses pisut tolmuhalli rohelust. Siin-seal, sellesse kõike õieti sobitumata kõrgemate hoonete kobarad; just paari sellise katustelt neid lastigi. Mõned tänavad näisid üsna korralikud, mõned polnud rohkemat kui paljaks tallatud pinnas. Liikus autosid ja valgetes lühikestes pükstes lapsed näitasid kopteri poole näpuga, kui majadest väljatormanud naised neid sisse tirida üritasid.

Kopter laskus järsult. Nii raketid kui kuulipilduja tegid põrgulärmi; Reniard teadis, et ta kiiver ja kõrvaklapid võtavad välishelist maha umbes 30 dB ehk nõrgendavad seda umbes 1000 korda. Välisheli oli muidugi võimalik ka nõrgendamata kuulata – nii et automaatika vaid kurdistava lärmi nö ära lõikab – ja isegi võimendada, kuid ta ei tundnud selle järele mingit vajadust.

Tavaliselt muide juhtisid gatlingeid otse pilootide taga istuvad mehed, aga seekord olid nad Dexteriga mõlemad selle au tagumistele jätnud. Ka rakettidel olid kaamerad peal ja neli tagumist meest tegeles nende õigesse kohta juhtimisega. Reniard süvenes kaartidesse ja satelliidiinfosse ja üritas mitte mõelda, mida tähendavad elumaju tabavad kümnekilosele trotüülilaengule vastava võimsusega raketid... sellega oli võimatu harjuda ja kordamine, et teised alustasid, ei aidanud kah eriti.

Politseile kuuluvate hoonete kobarat ümbritses midagi pargilaadset. Täpsemalt oli see muidugi lihtsalt silutud ala, kus vihmade ajal ilmselt tõesti rohi kasvas. Ajad olid sealkandis alati rahutud olnud, kõigi nende elamised, kel üldse tähtsust oli, asusid kaitstud alal, ja sajandeid tulevahetust oli tavalistele inimestele õpetanud, et kui sind juba traataia sisse ei taheta, tasub sellest üldse kaugemale kolida.

Mehed põgenesid vahitornidest. Nojah, poolteist sajandit õhusõda oli sellegi selgeks teinud, et erilise kaitseta kõrgem koht on kõigile lendavatele asjadele kerge märklaud.

Madalast, maapinda sulanduvast põndakust ühest traataiaga piiratud ala nurgast sähvis valgus ja neid oleks nagu rahe tabanud. Kopter sukeldus allapoole.

„Kahepoolene džoti pihta,” kommenteeris Reniard seda asjandust, 250 kg trotüülile vastava plahvatusjõuga raketti lahti lastes. Ta juhtis seda kaamerakujutist otse oma kiivri virtuaali lastes ja... neetud, rakett ei jõudnud märgile, plahvatas enne. Ju siis tabas seda mingi tõrjerakett või oli tollel relval seal punkris ootamatult võimekas automaatika, mis suutis parajalt suurekaliibrilise kiirlaskekahuri nende raketile sihtida.

Reniard oli hetkegi mõtlemata samal hetkel teise samasuguse raketi teele saatnud; tegelikult neil nii suuri vaid kaks oligi. Seekord tegi ta kiireid spiraale ja kukutas raketi ülalt põndakulaele, lootes, et see on piisavalt võimas, et neile seal all lagi kaela lasta. Ta piilus kiiresti ringi – ega keegi ei jälgi. Tal käis sekundikümnendikuga peast läbi Krebberi – tegelikult vist teeseldud – vihahoog, kui nad CondorSeci kursustel rakettide juhtimist õppisid. Mees oli USA armee erukolonel ja kuigi Krebber polnud ilmselt ta õige nimi, oli ta nähtavasti mitmetes konfliktides osalenud ja teadis, mida räägib: „Mehed, inimene on nii üles ehitatud, et me kütime terve kehaga. Silmad, lihased, aju – kõik koos. Me ei istu sajanditki virtuaalis – ja te tahate, et me harjuksime muud keha silmadest ja kätest lahus hoidma? Tulemus loeb! Niikaua, kui mees toolilt maha ei pudene, las vehib, kuidas tahab, ja ma ei ole küll ässitaja, aga kui keegi annab kellelegi mööda lõugu selle eest, et too irvitas mõne juhtides tehtud liigse liigutuse üle, siis ma arvan, et rünnakut tuleks lugeda õigustatuks.” Aga Reniard piilus ikkagi ringi, et kas keegi oli jälginud, kuidas ta raketile „kaasa elas” – üks käsi oli valus ja ta tundis, kuidas rihmad soonivad...

Ta sai alles ringi vaadates aru, et probleem pole temas ja isegi hästi, et ta suutis raketi juhtimisele keskenduda. See seal punkris oli olnud päris tõsine relv. Lisaks sellele, et see suutis ühe nende raketi lennul maha võtta, oli vähemalt üks gatling rivist väljas, neil oli korpuses hulk auke ja tiivik oli kaotanud kaks laba (kui üks laba viga sai, lasi automaatika selle ja vastaspoolse lahti ja edasi lendasid nad neljaga; õhus võis see riist püsida ka kahe labaga, aga ainult niikaua, et hädamaandumist sooritada.) Nad olid liiga maa ligidal ja liiga lähedal aiale...

... ja ta ei saanudki teada, kas kuplilaele kukkunud rakett ikka purustas tolle, sest just sel hetkel jõudis kohale orbiidilt nende toetuseks lastud rakettide laine. Park, piirdeaed ja väravaputka kerkisid korraks õhku, et siis kaduda. Kopter oleks peaaegu kukerpalli teinud. Hideaki oli tolle kiirlaskekahuri tulesektorist välja saamiseks põiganud paremale, sellesama politseile kuuluva hoonetekompleksi nurga taha. Aga nad olid liiga lähedal. Reniard arvas ühes eemale linna suunas lendavas plekitükis ära tundvat väravapoole ja pilv laudu oli ilmselt kõik, mis vahiputkast järele jäi. Müüri ja okastraattõkete asemel oli põlev segadik.

Dexter vandus. „Kas taandume? Sul on kaks meest rivist väljas ja kopter vajaks hädasti remonti.”

Reniard ei vastanud kohe. Dexter oli operatsiooni üldjuht, aga dessandi eest vastutas tema. Nad mõlemad nägid monitoridelt, mis meestega juhtunud oli, ja ka Rune hinnangut nende lennuvõimele. Meestel ei olnud midagi tõsist – Marvinil oli ilmselt jalaluu puruks ja Loudonil õlg välja väänatud; esimene polnud end peldikust tulles korralikult kinnitada jõudnud ja ilmselt lendas mõne uperpalli ajal mööda kabiini ringi, teist oli tabanud kusagilt rikošeteerunud kuul. Tegemist polnud otsetabamustega ja kevlar oli killud kinni püüdnud; tegelikult võis pärast salvestustelt täpsemalt uurida, mis nendega juhtunud oli, aga see neid hetkel niikuinii ei aidanud... Kopter veel lendas, aga Rune oli pannud põlema oranži tule, mis lühidalt ja kujundlikult tähendas seda, et tema arvates olid nad selleks korraks oma hea õnne varu juba põhjani ära kulutanud.

Ta tundis, kuidas kusagil sisemuses hakkab üks must madu end lahti kerima – merde, miks alati ainult mina ja minu mehed... „Kuue-seitsmega veel oleks mõtet...” venitas ta.

Dexteri silmad välgatasid, ta sai silmapilk aru, milles asi.

Ent enne, kui ta jõudis midagi öelda, napsas Hideaki: „Rune, võta üle! Marvini tõstame kiiresti minu asemele – saab juhtimisega hakkama küll. Mehed on ta jala juba lahasesse pannud. Loudon jääb rakettide peale. Ma tulen teiega.”

Reniard ja Dexter vaatasid endiselt kaaludes teineteisele otsa ja siis küsivalt Rune poole. Dexter väärutas huuli ja ootas. Rune noogutas. Reniard taipas samal hetkel, et muidugi oli neil veel kolmaski otsustusõiguslik isik – Rune, ja nimelt selles mõttes, et tema vastutas kopteri eest ja tal oli õigus toimida oma äranägemise järgi olukordades, kus missioon võis sõltuda sellest, kas ja kuidas too aparaat õhus püsis. Jah, ja antud juhul pikantne detail – meeskonna eest vastutas tema ka selles mõttes, et millal ja miks keegi lahkuda tohib.

„Läksime,” otsustas Dexter. Muidugi oli tegu sõjalise operatsiooniga ja lõpuks käiks ta sõna kõigist üle, kui ta otsese käsu annaks. Ta ei olnud seda teinud ja Reniard üritas välja mõelda, kas juhtimisteooria seisukohalt nad nüüd võitsid või kaotasid sellega, et oma kümme sekundit seal kohapeal paigal rippusid...

„Mehed, kuulsite! Loudon – kopteri relvad, Marvin – siia ette. Teised – välja!”

Juhtis Rune; Dipi ja Evald toppisid Marvini Hideaki koha peale ja Dipi porises Reniardist möödudes: „Ma hakkan juba harjuma mees olemisega.” Ta muidugi hoolitses, et ka Dexter ikka kuuleks. Viimane pööritas vaid hetkeks silmi, endale viimast varustust ümber seadistades.

Ja siis libisesid nad juba meetri kõrguselt üle õue ja veeresid üksteise järel kopterist maha. Reniard põrkas peaga vastu mingit kivi ja vandus, kui üks kiivriprotsessoritest millegipärast restardi tegi. Neid ei tulistatud, kopter tegi kaare ja kadus tuldud teed. Nad olid ka selle kokku leppinud, et masin läheb esimesena alla kukkunud paarilise juurde ja neile tuleb järele too täiendus, mis ehk juba varsti liikuma hakkab. Ja teoreetiliselt võiks nad peale võtta ka too väiksem luurekopter, millest võitluses küll erilist abi ei ole.

Nii. Ehitis nende ees. Räsitud selline. Nojah, neile kallati just hoovi paarkümmend tonni pomme maha...

„Doom, jah?” Dexter irvitas.

„Live action!” noogutas Reniard takka, andes oma rahvale viipega märku, et nad liikuma hakkaksid.

*

Kui Reniard püüdis tagantjärele kujutleda, mis võiks välja tulla, kui ta peaks selle kõik kirja panema, jäi tal ainult pead vangutada. Filmina ehk veel. Muidugi oli temagi lapsepõlves ära vaadanud lõpmatu hulga filme, milles tegelased hiilisid mööda veidraid paiku ja kaklesid vastujuhtuvate olevustega. Eriti naiivne oli selle koha pealt muistne Hollywoodi toodang, kus sarnaselt keskaegsetele rüütliromaanidele ainult pisut varieerudes muudkui kordus üks ja sama ajutu süžee – grupp inimesi alustas kusagilt teekonda, enamiku filmi ajast said nad üksteise järel surma ja lõpuks sai üks mees koos ühe kena tibiga pahast või pahadest – olid need siis inimesed või ükskõik mis – jagu. Ta oli korduvalt mõelnud, et huvitav, kas too film, mida teiste hulgast esile tõsteti kui vähe paremat, võlgnes seda just lõpule, kus pärast paha mahalöömist jäid ellu naine ja kass...

Ta oli ka lugenud sellistest hiilimistest ja võitlustest. Midagi nürimat oli raske ette kujutada... vähemalt tema meelest. Muidugi, „Hirvekütt” või „Aarete saar” ei olnud üldse pahad... kuid ehk olid need vanad kirjeldused paremad sellepärast, et siis olid mehed nö hingega asja juures, sest alternatiivi ei olnud...? Rumalad mõtted.

Aga kui mööda selliseid koridore hiilimine on töö? Kui see hakkab muutuma rutiiniks? Sa tõused hommikul üles, ringutad, käid duši all, jood kohvi, teed kõiki neid asju, mida teevad miljardid inimesed üle maailma, aga kontoriroti roobade asemel ajad sa selga eririietuse, sind visatakse kopterilt kuhugi vastikusse paika ja su päevatöö seisneb selles, et sa hiilid mööda koridore ja tapad relvastatud inimesi, kes sind tappa üritavad.

Sajandeid olid seal Aafrikas esmalt eurooplased ja hiljem ameeriklased proovinud mingitki korda ja mõistuspärasust tagada. Edutult. Reniardile meeldis seltskonnas ironiseerida, et inimkond võis ju olla sealtkandist alguse saanud, aga see ei ole mitte üldse austusväärne, kui nad algusaegade pärandist ikka veel kinni hoiavad...

Ja ohtlik oli see ka. Loomulikult oli. Needsamad ameeriklased, kes viimati seal Ida-Aafrikas hädas olid, jõudsid suhteni 1:50, kuid mitte kuidagi ei õnnestunud seda numbrit üle saja kruttida, mis teisiti sõnastatuna tähendas, et kuigi ühelt poolt – nagu vana kauboianekdoot väitis – oleks tal olnud lihtsam kohe oma püssi kaba maha saagida kui sinna sälke teha, tähendas see ka teiselt poolt, et varem või hiljem saab ta mõnel sellisel operatsioonil surma. Saab surma lihtsalt statistilise tõenäosuse seaduste põhjal – kord ta eksib või vastasel veab...

Muidugi polnud nad võrdses seisus. Ei varustuse, väljaõppe ega ühegi muu parameetri alusel. Esiteks oli Reniard – ja muidugi ka kõik teised Ordu eriüksuslased – väga hästi kaitstud. Tal oli oma 20 kilogrammi varustust seljas. Tavalised mürsukillud ja püstolikuulid tegid talle ainult haiget, kehasse või pähe tabades isegi mitte seda. Ta nägi infravalgust, tal olid radar ja sonor, mis tähendas, et enamasti nägi ta vastaseid tükk aega enne kui need teda. Ja muidugi gaasitasid ja suitsutasid nad koridorid enda ees – millega on ühtlasi öeldud, et loomulikult hingas ta läbi filtrite. Või sellega ei ole kõik öeldud – filtrite-pumpade süsteem aitas tal ka hingata, mis tähendas, et siis, kui vaja, oli ta organismil rohkem hapnikku võtta, järelikult oli ta vastupidavus suurem. Otse kiivriklaasile projitseeritavad andmed alates kaardist ja satiinfost, lõpetades kaaslaste kiivri- või relvakaamerate piltide ja arvutuslike taktikamudeliteni... Tegelikult olid nad koos kaaslastega üks paljusilmne ja läbi seinte nägev olevus, mis suutis avada kõik uksed, vajadusel minna ka läbi seinte – neil olid lõhkepaketid – ja ületada kümnemeetriseid tõuse – neil olid spetsiaalsed konksud ja vintsid.

Teatud lähenduses oli see arvutustehnika õige kasutamise probleem. Juba hoonesse tungimine – esimeseks viskas ta uksest sisse kaamerakera. See oli umbes viiesentimeetrine ja loomulikult suutis arvuti selle objektiivide nähtud kujutise reaalajas niimoodi ümber arvutada, et vaatepunkt stabiilselt üle põranda libises, mis sest, et kera ise veeres. Veel enam – kohe lõid kaasa nende kõigi kiivrites olevad lahinguarvutid ja jõudumööda aitasid ka kusagil orbiidil paiknevad suurarvutid, sest eks nad olid ka pidevas sides sattidega. Kõik see tähendas kokkuvõtvalt, et arvutikujutisel nende silme ees muutus hoone sein läbipaistvaks ja sees olid selgelt markeeritult näha vastased. Mis tähendas, et uksest lendas järgmiseks sisse granaat, ja enne, kui killud olid maha langenud, olid kohe peale plahvatust sisse tormanud Dipi ja Evald tapnud kõik, kes seal viibisid.

Reniard haaras kaamera, veeretas selle tollest esimesest ruumist edasi viivasse koridori ja kõik kordus.

Nad jõudsid keldrisse, kus asusid kinnipeetavate kongid. See oli suur ruum, tegelikult terve keldrikorrus ühes majatiivas, ja mitte väga palju erinev tuhandetest või lausa miljonitest sellistest, mida tavaliselt garaaži või laona kasutatakse. Ainult et siin oli ruum hulga raskemate trellidega osadeks jaotatud ning täis suitsu ja verd.

„Vitt, kas meie tegime seda?” oigas esimesena ringi vaadanud Dipi.

Reniard vaatas kiiresti tema kaamerakujutist ja siis oli tal juba ka enda oma, kui ta ühe betoonposti taha vupsas ja omakorda ringi vaatas. Ta märguande peale tungisid ka teised nüüd ruumi ja liikusid kiiresti edasi, et kindel olla, et neid seal keegi tulistama ei hakka. „Me ei kasutanud ju siin lähedal lõhkelaenguid? Suitsu ka mitte?”

„Vaata plahvatuste suundi,” kostis Dexteri kare hääl. Mees oli ühes neist puuridest põlvili ja uuris purustatud inimkehi. „Nad on enne põgenemist kongidesse granaadid visanud.”

„Dipi, Evald, Terell, vaadake väljapääsud üle – kustkaudu oleks parem siit minema minna. Lamon, sissepääs. Hideaki, Dexter – vaatame selle seltskonna üle.”

Ja see on jälle midagi, mida ükski kirjeldus adekvaatselt edasi ei anna, mõtles Reniard seal purustatud inimkehade segadikus ringi vaadates. Halb on, kui sa oled sunnitud tegelema lõhki rebitud inimjäänustega. Veel halvem on, kui need ei ole veel päris surnud. Selliselt puuridesse visatud granaadid ei tapnud kaugeltki kõiki. Vähemalt mitte kohe. Võib-olla suri vahetult plahvatuste järel vaid umbes kolmandik inimesi. Ülejäänud said suuremal-vähemal määral viga. Õnnelikum osa neist ei tulnud enam kunagi teadvusele. Teised tulid. Plahvatustest uimastatud, põrutatud inimesed, kellel puudus käsi või jalg või oli sisikond mööda põrandat laiali...

„Ka seda tehti meelega,” pomises Dexter. „Et me siit midagi ei leiaks. Et meil siin tegemist oleks. Et meile sõnum saata.”

Reniard, nagu kõik teised, kuulis ka, kuidas ta leppis keskusega kokku pommitamise tuhande sekundi pärast ja otse sinna, kus nad parasjagu olid, ning kohtumispaiga luurekopteriga. Keegi ei vaielnud. Inimesi oli seal keldris vähemalt sada, ehk isegi kaks-kolmsada – oma paarkümmend puuri, mõnes silma järgi kõvasti üle tosina inimese... kui näiteks üritada jalgu kokku lugeda...

Neil ei kulu puuriuste avamiseks üle viieteistkümne sekundi.

Neil ei ole võimalik seda paika kaitsta.

Neil ei ole võimalik neid inimesi haiglasse toimetada; neil ei ole võimalik neid eriti aidatagi, sest lõpuks on neil igaühel midagi sisuliselt vaid ühe raskelt vigastatu tarvis. Kui kohalik politsei tagasi tuleb, viivad nad oma töö lõpule ja süüdistavad selles Kuu Ordut. Seega kõik, kes suudavad liikuda, saavad võimaluse neile järgnedes. Mõned žgutid, mõned valuvaigistid on kõik, mida nad saavad ohverdada. Kiire surm veerandtunni pärast on ainus, mida neil on suuremale osale neist inimestest anda...

Neid, kes neile järgnesid, oli ikkagi vast oma kolm-nelikümmend. Taimer näitas, et neil on vähem kui kolmsada sekundit, kui Reniard ja Dipi viimastena välja said.

Dipi peatus korraks, kui nad läbisid viimast koridorijuppi enne külgust, mille kaudu nad taanduma pidid. Kõigepealt vaatas Reniard kiiresti ringi, sest Dipi oli vaid sides lühidalt napsanud: „Reniard, üks hetk.”

Dipi toetus korraks seinale, avas oma kiivriklaasi ja oksendas. Reniard ootas teda sõnalausumata. Korraga teadvustas ta endale, et kuigi Dipi on igas mõttes tubli sõdur, on ta mõnes teises olukorras 22-aastane kena idamaiste näojoontega naine, kelle pärisnimi on Dhipyamongko.

„Suudad edasi minna?” küsis Reniard vaikselt, lülitades side privaatseks. Ta pani tähele, et naise silmad vilasid enne vastamist sideindikaatorile ja see oli hea märk – kui ta hoolib, on kõik korras. Ta oli väga kahvatu ja ta silmad läikisid, kuid ta kogus end kiiresti.

Automaadivalang.

„T’es génial, ma petite AKM,” mõtles Reniard peaaegu heldimusega. Valang tuli kusagilt hoone sisemusest ja paistis neid mitte puudutavat. Siis kuulis ta teist automaadivalangut ja sellele järgnes kellegi nende omade FN-i kiirem täksumine. Ta vaatas side kaudu ringi – laskja oli Hideaki ja ta sihtis akendesse, kust keegi oli põgenejate pihta tule avanud. Just põgenejate, sest ordulastest polnud enam kedagi nähtavusulatuses ja Hideaki oli jooksnud paarkümmend meetrit tagasi, et maja teine korrus tule alla võtta.

Neist möödus ikka veel üksikuid põgenejaid ja siis algas allkorrusel kisa ja laskmine. Dipi vaatas üles. Nende pilgud oleksid võinud kohtuda, kui Reniardi kiivriklaas läbi oleks paistnud. „Nad...”

„Kiiver pähe!” ühmas Reniard.

Ka ühed nende lähedal peatunud põgenikud sealt keldrist vaatasid talle otsa. Umbes 15-aastane poiss, kelle peast hädapärase, vist tema enda särgist tehtud sideme alt verd voolas. Temale toetus ühelt poolt veritseva käeköndiga naine ja teiselt poolt kõhtu kinni hoidev mees, kellel voolas verd veel tosinast haavast. Nad kõik paistsid olema kohalikud, sellist pigem tumedat araabia verd, mitte tavaliselt aafriklastega assotsieeruvat.

„They shoot us. They shoot all who where there...” Poiss vaatas neile otsa – nende kiivriklaase täpsemalt. Tema inglise keel oli kohutav ja polnud just selge, mida ta õieti öelda tahtis.

„Follow us if you can,” oli ainus, mis Reniardil talle öelda oli. Nad tormasid koos Dipiga uksest välja, andes Hideaki kaamerapilti abiks võttes tõrjetuld akende pihta, kuhu hakkas tekkima kurje automaatidega tegelasi.

Kolmik olid viimased, kes hoonest väljusid. Reniard ja Dipi olid ammu üle õue ja eemal kiviaia taga maas, kui nad ikka veel tulid. Neid tulistati mitmelt poolt ja ainus, mida ordulased teha said, oli pisut tõrjetuld anda. Ning loota, lisas Reniard mõttes. Eelmised, kaks umbes kolmekümnest meest, kellest üks teist praktiliselt tassis, kuna selle jalg oli peaaegu otsast rebitud, olid peatunud sealsamas, sisuliselt esimeste lageda õue järel mingitki varju pakkuvate varemete taga. Kätega kõhtu kinni hoidev mees kukkus. Poiss peatus, ent mees viipas, et ta edasi läheks.

Dipi nuuksatas, ehkki üritas seda peita; seda võis ka lihtsalt köhatuseks pidada, kuid Reniard arvas paremini teadvat.

„Me ei saa...”

„Ei,” kähvas Reniard võimalikult kalgilt ja järsult. Ta ei tahtnud, et Dipi mingi lollusega hakkama saaks.

Poiss kõhkles hetke, siis vedas tuikuvat naist edasi. Too ei paistnud mõistvat, mis ta ümber toimub. Nad jõudsid müürinurga juurde. Poiss mõõtis neid sekundi pilguga, siis jätkas teed – sinna müüride taha, suhtelisse ohutusse. Mees hoovil ajas end veel kord üles, kuid kusagilt tulnud automaadivalang niitis ta maha.

„Kaome, enne kui tegelased orbiidil rahutuks muutuvad,” mühatas Reniard. „Kakskümmend sekki.”

Nad olid liikunud vaevalt poolsada meetrit, kui maailm valgeks lahvatas. Nad muidugi teadsid seda oodata ja olid pigem vaadanud valmis paiga, kuhu lööklaine nad paiskab.

„Edasi! Oled korras?” vedas Reniard Dipi püsti niipea, kui maailm jälle tavalisemaks muutus; selleski mõttes, et taevast ei sadanud igasuguseid asju.

„Vaata...” Esimesel hetkel ei saanud Reniard aru, mida Dipi talle näidata tahab, kuid siis eristas ta tolmus, umbes poolel teel müürini nende taga kaht inimkeha. Need pidid olema need kaks nendest viimase müüri taha maha jäänud noormeest. Kaitseriietuse ja ettevalmistuseta võis selline plahvatus nad tõesti tappa... Reniard surus huuled kokku. Meeldetuletus, et see oli sõda, ei aidanud. Ent mis oleks muutunud, kui nad oleksid võtnud rohkem aega, näiteks kaks tuhat sekundit? Iga minutiga kasvas vasturünnaku tõenäosus ja neist ei olnud oma käsirelvadega vastast ühelegi suuremale soomusväeosale või lihtsalt suuremale üksusele, kui vastastel juba rohkem kui paarikümnekordne arvuline ülekaal oli. Nende peamisteks trumpideks olid kiirus ja õigeaegne õhutoetus.

Nad kasutasid seda suhtelist vaikusehetke üsna avalikuks sörgiks läbi varemete.

*

Tagasilend. Nende jaoks lõppes asi ju veel suhteliselt hästi, nad ei kaotanud ainsatki meest. Reniard tundis, kui väsinud ta on, kuid ta teadis, et ei suuda magama jääda enne, kui ükskord koju saab. Ja ka siis on uni pigem luupainaja, täis jooksvaid ja kukkuvaid inimesi, suitsu, verd ja varemeid.

Nad ei kaotanud ka tehnikat. Nad olid jõudnud kokkulepitud kohta, kust luurekopter nad peale võttis. Nad olid lennanud selle teise dessantkopteri allakukkumiskohta, kus selgus, et toda annab remontida ja sellega saab minema lennata. Nad olidki lennanud, suurem osa inimesi topitud luurekopteritesse, ja neis kahes kahtlases vaid üks piloot kummaski.

Siis oli neile veel kaks vahepeal teele saadetud lahingukopterit appi jõudnud ja lühikese, vähem kui minuti kestnud maandumise ajal olid nad inimesed paremini jaganud. Rahulikul lennul suutsid nad kõik õhus püsida ja viperusteta laskuda Socotrast natuke lõuna pool ulpiva „kalalaeva” dekile. Sealt tõi lennuk nad kahe tunniga Madagaskarile ära.

*

Kodus. Täpsemalt nende Soavi baasis, kus Reniardilgi tuba oli. Eluruumid olid mäe selles küljes, mis avanes lõunapoolsetele tasandikele, ja angaarid asusid palju varjatumalt mägedevahelistes orgudes; kõik sõjalennukid olid vertikaalstardiga. Toad olid umbes viiekümneruutmeetrised ja piklikud, lühema, künkanõlvast välja ulatuva klaasseina ees rõdu. Neid oli rajatud koonusjalt ümber mitme kingu ja suurem osa neist olid tühjad. Alt angaaride juurest pääses nende juurde läbi kaljusse uuristatud käikude ja liftide rägu.

Reniard lükkas tumendatud klaasuksed eest ära ja astus rõdule. Troopikaõhtu oli niiske, vähemalt 7–8 kraadi soojem kui konditsioneeritud õhk siseruumides ja lõhnas hästi. Reniard vajus löntsi. Ei, koju ma enam sõitma ei hakka. Ta pöördus ja vaatas ringi. Tuba nagu tuba ikka – korralik lai voodi, riidekapp, tugitoolid-diivan, diivanilaud ja kirjutuslaud... Ent sinna oli nende aastatega kogunenud igasugust koli, kõiki neid pisiasju, mis mälestustega vürtsitatuna kodust kodu teevad. Reniard oli sunnitud tunnistama, et see ruum on talle kodu rohkem, kui mingi muu paik. Täpsemalt, oli enne Amelid. Ta vajutas klahve.

Ekraanile tekkis hunnik rabelevat riiet, siis see pöördus ja asendus tumekuldsete salkude pahmakaga, mida omanik oli püüdnud kontrolli all hoida tööstusrevolutsiooni algusaegadest pärit juukseklambrite risuhunnikuga.

„Oota.”

„Mis muud mul üle jääb,” mühatas Reniard lõbustatult. „Aiatööd?”

„Jah. Kus sa oled? Läks kõik hästi?” Lõpuks tõstis Ameli pea ja üritas käeseljaga üht lahtitulnud salku silme eest ära pühkida. Sellest sai ta põsele pika porise vöödi. Reniard naeris. Ameli oli tumesiniste, peaaegu mustade silmadega ja väga heleda nahaga. Ta nägu oli kitsas, põskedel lohukesed ja Reniard ei saanud lahti muljest, et tal on nina viltu. Mis aga ei saanud hästi võimalik olla, sest selliseid detaile korrigeeriti tõesti juba igas maailma nurgas.

„Jõudsime kõik tervelt tagasi, aga ma olen väga väsinud. Mul on homme hommikul siin veel natuke õiendamist, nii et mõistlik on sind mitte segama tulla. Mis sa homme teed?”

Naine vaatas teda hetke arvustavalt ja naeratas siis. „Sedasama. Kodus olen. Ootan sind.”

„Siis näeme homme.”

Nad vahetasid veel paar lauset ja õhusuudluse.

Veerand tundi hiljem Reniard peaaegu kahetses oma otsust, sest pärast põhjalikku dušitamist tundis ta end hulga värskemana ja mõte Amelist kaisus tundus palju kutsuvam kui toast leitud konjakipõhi...

Telefonil vilkus Dexteri teade: „Joome all Kaevus.”

Reniard kehitas õlgu, pani puhtad riided selga ja laskus trepist alla.

„Kaev” polnud oma nime saanud ainult selle järgi, et seltskond seal joomas käis. See asus ühe lõhandiku põhjas, seda ümbritsesid kosed ja sentimeetriste vahedega laudpõranda all loksus tiigivesi. Reniard teadis, et tiik on kaevatud ja kose vesi pumbatakse üles mäele, ehkki mingi lomp olevat seal siiski olnud algusest peale...

Tundus, et Dipi ja Evald olid vaid oodanud mingit ettekäänet, sest nad kadusid niipea, kui Reniard lauda maandus, jättes nad Dexteri ja Marviniga kolmekesi. Marvini küünarnuki juures oli liitrine õllekann ja ta kühveldas endale praadi sisse. Ja istus ta muide mootoriseeritud ratastoolis ja ta vasaku jala reis tundus esimesel hetkel olevat asendatud roostevabast terasest toruga.

„Head sõbrad?” küsis Dexter, lahkujatele peaga järele viibates.

Tundus, et Dexter küsis pigem viisakusest või hetke ajel, kui et ta tõesti teada oleks tahtnud, kuid Reniard ei lasknud end petta. Võib tõesti juhtuda, et see nii oli, aga võib juhtuda ka seda, et solgipangest kerkib fööniks. Dexter ei teinud midagi „niisama”.

„Musta teed, kanget, too kohe suur klaas, nii pooleliitrine. Ja too Renault XO-d, too palun topelt... või too parem juba kohe neljakordne.”

Baarirobot tema kõrval noogutas ja lahkus, olles enne pannud lauale püsti lipu kirjaga „Siin juuakse tõsiselt”.

Mehed ignoreerisid lippu.

Dexterile kehitas Reniard õlgu. „Nad tunnevad teineteist vist juba aastaid.”

Baarirobot ilmus tagasi konjakiklaasi ja terve pudeliga. Ta täitis klaasi – oma robotliku täpsusega valas ta 40 sentiliitrit, eksimata rohkem kui mõne milliliitriga – ja jättis pudeli lauale.

Reniard vaatas ringi. Tume nahkmööbel ja hajutatud valgus. Tegelikult andsid suurema osa valgusest tiigipõhja ja kose taha asetatud tuled. Polnud õieti aru saada, kas nad istuvad sees või väljas – tuult ei olnud ja õhukonditsioneeride-kiirgurite süsteem ei lasknud kastel tekkida, mis sest, et oli üsna niiske. Öö oli kottpime, kuid tähekirjaline taevalapp näitas selgelt kätte lõhe ülemised kontuurid. Marvin oli selleks, et näha, mida ta sööb, vedanud kusagilt oma kõrgtehnoloogilise ratastooli peatoe tagant oma taldriku kohale laualambi.

„Kas sa näed neid retki unes?” küsis Dexter järsku.

Reniard pani alles nüüd tähele, et mehe lauapoolel lillepoti ja igasuguste maitseainete kavalkaadi seltsis troonib pudel Jack Danielsi, millest tubli kolmandik juba kadunud on.

„Kas sa ei näe?”

„Näen. Kui ma magama lähen, siis alguses näen tänast päeva, aga siis sulanduvad sellesse paljud eelmised päevad. Halvad päevad. Ja tulemuseks on segadus... millest ma teinekord karjudes ärkan.”

Seda oli rohkem, kui Dexter kunagi endast näha oli lasknud. Reniard ei teadnud, on see hea või halb märk, kuid... jah, kuid tal polnud kindlasti midagi selle vastu, et tollest salapärasest tegelasest rohkem teada saada. „Sul on neid ka hulga rohkem. Täna oli veel hea päev. Me ei kaotanud kedagi. Ma näen neid... kes tagasi pole tulnud. Kui paljusid sa kaotanud oled?”

„Liiga paljusid.” Ta pani suu kinni. Võib-olla ka sellepärast, et saabus Reniardi tee.

Ent ta hakkas uuesti rääkima. „See oli oma viisteist aastat tagasi Kairos. See oli tavaline kohtumine. Ma ei teadnud siis ja ei tea siiamaale, miks me jäime Hamasi ja CIA arveteõiendamise vahele. Vist jäime lihtsalt silma sellega, et käitusime nii, nagu oleks meil midagi varjata. Noh, oligi ju. Urho tuli mingite joonistega Madridist ja mina pidin need edasi toimetama. Ma mäletan, kuidas ta mind ära tundes naeratas ja siis tekkis ta meelekohale punane täpp. Mind päästis see, et olin talle silma vaadanud hetkel, kui ta tabamuse sai, ja automaatselt sööstnud teda toetama, kui ta pilk klaasiseks läks. Vaata, ma arvasin, et ta kukub lihtsalt kokku. Kuuliauku ma nägin alles hiljem, alles siis, kui olin püsti hüpanud ja minu taga vingatas miski. Korraga tulistati igal pool. Ma viskusin kõhuli ja vajutasin igaks juhuks andmeülekande nuppu. Ta arvuti oligi ülekanderežiimis ja niikuinii oli targem pikali olla ja nii ma siis lamasin seal ja vaatasin sõbra nägu, kelle peast voolas verd odava kohviku põrandaplaatidele. Ma teadsin, et ei näe teda enam kunagi, et rohkem kui kolmkümmend aastat sõprust on korraga läbi saanud ja... ja kõik, milleks näis aega olevat, kõik, mis näis veel ees olevat... seda kõike ei ole enam, on ainult laip mingis räpases urkas, mille nimegi ma muidu mõne päeva pärast ei mäletaks...” Ta jäi vait ja Reniard sai aru, et ta ei suuda jätkata.

„Ja ometi tulid sa operatsioonile? Vaatamata sellele, et sinust oleks siin staabis ehk hulga rohkem kasu?” Reniard ei osanud õieti öelda, kas ta peaks kahetsema, et oli sisuliselt sundinud teda ka päris dessanti kaasa tegema.

„Aga kuidas teisiti? Noh, minust ei olnud väga palju kasu ja need idioodid toodi välja hoopis teiselt poolt...”

„Kas need, keda me päästma läksime?... Nad ei olnudki seal keldris?” Reniard nõksatas sirgu – putain, no mida veel!!!

„Ei olnud. Ma ei teadnud seda, kui sa seda mõtled. Tähendab, nad olid samas hoones, aga viimase tõuke paarile ohvitserile andis meie kinnitus, et kohe algab pommitamine. Siis nad tulistasid hoopis omasid ja viisid meie mehed tagantkaudu välja vähem kui viis minutit enne pommilainet perimeetrile. Ma ei teadnud seda enne, kui tagasiteel nendega uuesti ühendust saadi. Nii et sa ei saa kindlalt öelda, kas meie vaevanägemine oli asjatu või mitte.” Ta muigas vabandavalt. „Ainult et välja tuli veel üks pikantne detail – kas sa mäletad seda umbes aastatagust Tarasi juhtumit? Kus tal oli Tuumafüüsika instituudi peegelserver kusagil karuperses? No kui rünnak algas ja tüübid seda nuppu vajutasid, mis kogu nende serveri sisu üle pumpas, tulid välja ka vanad logid, kust on ilusti näha, et nad olid üks vahepunkt. Nii et võimalik, et neid rünnati hoopis selleks, et jälgi kaotada... Igal juhul olid nad kuhjaga ära teeninud selle, mis oleks neile osaks langenud, kui me poleks sekkunud.”

„Putain, nii et...” Reniard raputas pead. „Merde, nii et me tegelikult... ja samas, kui me poleks... kuid teiselt poolt... bordel...”

„Minu meelest kukub su IQ praegu umbes nagu sekundeid tagasi lugev taimer?” tõstis Marvin korraks arvustava pilgu konjakipudelile.

„Sa võtsid asja väga hästi kokku,” patsutas Dexter Reniardi üle laua õlale. „Sa ehk peaksid muide midagi sööma. Soomlastel, tead, ilmus juba rohkem kui sada aastat tagasi üks selleteemaline väga asjalik raamat – „Joodiku tervishoid”.”²

Reniard kõhkles hetke, kuid esitas siis küsimuse, mida ta juba ammu küsida oli tahtnud: „Muide, kas sa oled soomlane?”

„Kas ma näen välja nagu purjus põhjapõder, kellest kilpkonnad viuh ja viuh mööda jooksevad?” Ta mõtles hetke. „Perkele...”

„See ei ole häbiasi – kõik peavad kusagilt pärit olema...” arvas Marvin.

Reniard üritas menüüd lugeda, kuid loobus siis. Ta viipas kelnerit. „Chateaubriand. Selline, millele on ainult kaugelt panni näidatud.” Ta jõllitas paar sekundit robotit, mille disainer oli ilmselt lapsepõlves liiga palju eelmise sajandi Terminatori-filme vaadanud. „Miks sa ikka veel siin seisad?”

„Ma ei suuda kodeerida „ainult kaugelt panni näidatud”. Au bleu?”

„Blood rare, you tin idiot!” käratas Marvin. „Saavad kokku robot ja prantslane... inimene peab tõlgiks olema.” Ta vaatas Dexteri poole. „Sa pole tüüpiline?”

„Mu isa armastas öelda, et Soomes on kõik asjad ideaalsed peale selle, et seal on pime, igav, külm ja kallis elada. Kujutad sa ette, et sul on viis kuud halba ilma ja seitse kuud tuumatalve? Ja sa istud kõik kaksteist kuud aastast keset loodusõnnetust ja vahid liikumatul pilgul, kuidas lumi langeb? Ma parem võitlen maailma rahu eest.”

„Maailma rahu eest...” Reniard mälus seda lauset nagu surnud hiirt. Lõpuks ta ohkas ja täitis klaasi. „Võitleme siis maailma rahu eest. C’est de la vraie connerie,” tõstis ta siis selle, et Dexteriga kokku lüüa.

Kevad 2061

Reniard köhis. Naine tema kõrval heitis talle kiire pilgu ja tõmbas akna kinni.

„English?” küsis ta veidra laulva aktsendiga.

„Jah,” vastas Reniard. „Mis sel õhul viga on?”

„Hape,” vastas naine ja naeratas. „Euroopast?”

„Mitte päris. Madagaskarilt.”

Midagi naise näos muutus ja Reniard arvas tajuvat, kuidas tema huvi mehe vastu vabalangemisse läks. Ise vaatas ta alles nüüd vestluskaaslast põhjalikumalt. Tüüpiline tailanna. Noor, mõned aastad üle kahekümne. Selliselt keskmiselt, pandavalt kena, kui idamaalannad meeldima juhtuvad. Valge särk, millest ainult kätised ja krae paistavad tumehalli kostüümi alt. Seelik üle põlve, selle all mustad sukad ja madalad kingad. Hall hiireke – ainus värvilaik nägu. Sekretär arvatavasti.

Reniard püüdis meenutada, kas naine oli mõnel loengul või kohtumisel osalenud, kuid ei suutnud. Tegelikult ei vaevunud ta viimasel ajal enam oma äripartnereid meelde jätma. Veel täpsemalt, selleks oli tal arvuti, mis aga hetkel seal laeval polnud sisse lülitatud. Ta noogutas naisele ja pööras pilgu Bangkokile tagasi.

Teine päev Bangkokis. MCF Semiconductors arvas, et partneritele mõjub hästi, kui neid korporatsiooni siseelusse pühendatakse. Suures konverentsikeskuses aga ei toimunud ainult nende üritused ja nii võis väga vabalt olla, et „meelelahutus” oli neil ühine mõne hoopis teise firmaga, millest ta ei peagi midagi teadma ja millest ta tõenäoliselt ei kuulegi kunagi rohkem kui nime...

Tegelikult oli Bangkokki hoopis parem vaadata läbi akna. Madalate majade segadik, millest turritasid välja pilvelõhkujate tupsud. Laev oli suur ja ei kõikunud eriti. Merel oli olnud meeldivalt jahe, kuid jah, siis oli üle hallikate, plastikujäänustest punguvate lainete tulnud pahvak midagi sellist, mis suu ja nina kihelema pani. Kuigi osa aknaid oli lahti, uhkas lae alt filtreeritud ja konditsioneeritud õhku sellesse suurde, üle kogu teise korruse ulatuvasse saali, kus asusid ka baar ja suupistelauad ja mille eri nurkades giidid sinna kogunenud seltskondadele eri keeltes selgitusi jagasid; Reniard oli otsinud võimalikult inimtühja koha nende vahel. Nüüd suleti igal pool tuulepoolseid aknaid.

Kui ta mõned minutid hiljem pilgu linnalt uuesti laeva sisemuse poole tagasi keeras, avastas ta, et naine seisab ikka veel seal. Naine naeratas, kui nende pilgud kohtusid.

Ja miks ka mitte, mõtles Reniard ja naeratas vastu. „Ma kavatsesin endale baarist ühe kokteili muretseda. Toon sulle ka midagi?”

„Ainult vett, kui sa nii lahke oled,” raputas naine pead.

Naine oli ka siis ikka veel seal, kui Reniard kahe klaasiga tagasi jõudis.

„Ma küsisin vett,” ütles ta teist neist naisele ulatades. „Aga see kutt seal baaris nõidus nii kaua selle ümber, et ma ei tea, kas see asi enam vee pähe läbi läheb.”

„Sellest pole midagi. Tänan.”

Nad silmitsesid teineteist kümme sekundit.

„Mina olen Reniard. Kas ma tohin su nime küsida?”

„Mirian. Ja sinu nime ma nägin muide juba sildilt.” Ta viipas diskreetselt pildiga plastikkaardile, mis tõepoolest Reniardi pintsaku taskut ehtis.

„Nojah,” noogutas mees. „Kuidas sul õnnestub ilma läbi saada?”

„Eks-em-datako ei ole selles suhtes nii range kui... MCFS?”

Reniard ei teadnud, mis asi on see „Eks-em-datako” – umbes nii naine ütles ja ta ei püüdnudki ära arvata, kuidas seda kirjutama peaks. Ja tal ei olnud vähimatki tahtmist seletada, mis seisab tema täherodu taga. „Pooljuhid,” kohmas ta lühidalt. „Elektroonika. Millega ise tegeled?”

„Intelligentne kosmeetika.”

„Geneetika? Nanorobotid? Kas ainult kosmeetika või antigeriaatrilised protseduurid?”

„Kliendid ei vaata hea pilguga vihjetele, et nad vajaksid vananemisvastaseid protseduure.”

„Hm, kui palju on inimesi, kes usuvad, et nad ei vanane?” Reniard kehitas õlgu. „Vabandust, see pole muidugi minu asi. Ja küllap oled sa seotud oma kompanii poliitikaga? Vahetame teemat?”

Moodsas ärikeeles tähendasid viimased laused küsimust, kas naise ülemused kuulavad teda kogu aeg pealt?

Mirian kehitas samuti õlgu. „Need, kes arvavad, et nad eales ei vanane, on väga head kliendid. Me aitame neil oma veendumusi säilitada ja isegi parandada.”

Reniardil käis peast läbi küsimus, kas viimane lause on grammatiline või sisuline nonsenss, kuid muidugi ta ei esitanud seda. Ta oli ammu läbi põdenud staadiumi, mil ta lootis, et mõne sellise ärikohtumisega käib kaasas raju ja lahe seksiseiklus, ning pärast Ameli leidmist ei olnud ta päris kindel selleski, kas ta tegelikult ka vedu võtaks, kui võimalus avaneks. Rohkem abstraktsest uudishimust oli ta eelmisel õhtul baari kiiganud, kuid selle oli „rahvusvahelistele äristandarditele orienteeritud” hotell steriilseks, igavaks ja väljasurnuks muutnud. Ta oli kiiganud ka üle tee baari, kuid see vaatepilt oli tal südame pööritama pannud – kardetavasti polnud mitte ükski neist suurte rindade ja peenikeste jalgadega iludustest vituga sündinud.

Naised koosolekutel ja loengutel hoidusid kas mõne mehe sappa või kurva paradoksina need, kes ise midagi olid, ei olnud naisena enam midagi. Ja nüüd see Mirian – liiga hea, et tõsi olla...

Või on ta ikkagi prostituut, kes on niimoodi riides ja legendiga lihtsalt sellepärast, et nii ju on kõige mõistlikum selles paigas ja selle seltskonnaga töötada? Või mõne riigi luure... Või kõigest üliõpilane, kes otsib vähegi talutavat meest, kes ta Taist minema viiks? Reniard mõtles kibedalt, et paraku tuleb kõige ebatõenäolisemaks pidada, et too noor naine on kõigest ja ainult see, mis ta on – mingi kosmeetikakompanii alamastme funktsionär, kes väikese seikluse mõttega end valge mehe kõrvale sättis. Sest kui ta oleks funktsionär, oleks talle nii täpselt ette kirjutatud, kuidas ta võib ja peab käituma, ta oleks nii tihkelt raamidesse surutud, et ta ei riskiks isegi mitte vaadata suunas, mida võidakse kahtlasena tõlgendada. Ainult kui ta positsioon oleks raudkindel – mõne väga mõjuka mehe tütar... Aga ka siis peaks ta oma renomee eest hoolitsema ja seiklus valge mehega sinna ei sobi. Mõni noor lesk, inkognito reisiv printsess... Merde, selliseid asju elus lihtsalt ei juhtu!

„Ära nüüd ütle, et sa seda enda peal rakendad. Mulle meeldib uskuda, et sa oledki kahekümneaastane kena neiu.” Kui Reniard nüüd tähelepanelikumalt uuris, oli naise nägugi pigem tagasihoidlikumaks ja värvitumaks meigitud. Selliselt sõnastatuna oli tema kompliment tegelikult väga mitmeti mõistetav, sest tõepoolest ei olnud võimatu, et kosmeetikakompanii piisavalt kõrge juhtfiguur ka viiekümneselt selline välja näeb...

Mirian puhkes naerma. „Sa eksid viie aastaga, aga tänan sind. Ma siiski muidugi kasutan kosmeetikat – enda firma oma – ja loodan veel väga kaua selliseid komplimente ära teenida. Aga sina? Tänapäeval kasutavad kõik mehedki kosmeetikat. Sa võiksid ka kahekümnesena välja näha.”

„Mulle meeldib välja näha kolmekümnene. See on väärikas. Pigem on mul vastupidine probleem – on sul midagi, mis teeb mu väljanägemise 60-seks? Siis ma räägiksin oma äripartneritega nagu võrdne võrdsega.”

Naine naeris jälle. „On sul siis see probleem? Vabanda, ega ma ei tea, kes sa oled. Esindad sa oma kompaniid üksi? Mis sa siin üldse teed?”

„Läbirääkimised. Paraku olen oma firma president ja pean täie eest väljas olema. Ja kuna lepingud on suured, istub teisel pool lauda kari soliidseid härrasmehi.”

„Kui suured need lepingud sul siis on?”

„Mõned miljardid modulaardollaris.”

Naine oli kas väga hea teeskleja või ta tõesti ei teadnud, kes Reniard on. Igatahes ta kahvatas ja ta silmad läksid suureks. „Siis sa oled tõesti hädas,” suutis ta küll piiksatada, kuid ta hääl kõlas väga tehtult.

„Nojah, kui see kõik oleks minu raha,” kehitas Reniard õlgu.

„Kuu Ordu?” taipas Mirian.

„Jah.”

„Oled sa ise ka Kuul käinud?”

Reniard turtsatas. „Seda presidendiamet õnneks ei nõua.”

Naine vaatas justkui toibudes ringi. „Aga ikkagi. Kas sul ihukaitset ei olegi?”

„Miks peaks olema? Hotellis, lennujaamas, siin – igal pool on ju mingi julgeolek.” Reniard osutas valvuritele, keda seal igal pool tolgendas. Rääkimata vähemalt tosinast kaamerast, mis kah kõike toimuvat salvestavad; aga ega neist häda korral ju tõesti mingit abi pole.

„Kuid igaüks võib nii nagu mina sinu juurde kõndida ja sa oled üks maailma tähtsamaid ja mõjukamaid mehi.”

Reniard sulges hetkeks silmad ja puhkes siis naerma. „Mina?” Ta tõsines. „Meist arvatakse palju rohkem, kui me oleme. Mina muide olen lihtsalt Madagaskari kodanik. Tõsi, ma juhin jõudumööda üht kompaniid, millel on päris suured lepingud... Aga ma ei oska sellest midagi erilist arvata – töö nagu töö ikka. Ja kui mul oleks paar kappi ümber tolgendanud, poleks ju sina tulnud mul akent kinni panema, nii et seni olen ma võidus.” Ta pilgutas silma.

Mõttes ta vandus. Ta oli tööl. Seda ei tohtinud unustada. Ta oli MalaDataSphere’i president. Ametlikult kõige mõjukam mees, kuid partnerite jaoks avaliku saladusena topis. Tõde oli sügaval valede kihi all – kui MalaDataSphere oleks ainult keelatud tehnoloogiate otsas pirav tehas Madagaskaril, millele on lihtsalt vaja kohalikku presidenti; kui Kuu Ordu oleks vaid virtuaalne riik internetis, mille ideede pooldamisest tulenevat entusiasmi teatud seltskond küüniliselt lüpsab; kui Madagaskaril pooljuhte tootvad firmad tõesti ei teaks ega tahakski midagi teada kosmosepiraatidest; kui Reniard ise ei oleks tegelikult laiaulatuslike sõjaliste operatsioonide juht; kui terve see õnnetu pooljuhtide äri poleks vaid jäämäe veepealne ots, sest lisaks on raskemetallid, geenitehnoloogia, nanorobotid, relvad, narkootikumid ja kurat teab mis veel... Reniard oli kohanud palju erinevaid suhtumisi ja tegelikult oleks ta hea meelega mõne targema tegelasega arutanud, kas nüüd on siis Kagu-Aasias läinud laiali mingid sellised kõlakad, mis kujutavad Kuu Ordut veel palju võimsamana, kui see tegelikult on. Mis oli tegelikult ju väga ohtlik, kui ta üldse midagi taipas... Ja ehkki ta peabki kergelt süüdimatu mulje jätma ja see tuleb tal ilma mingi pingutuseta kahtlaselt hästi välja, ei tohi ta ometigi unustada, et „mõni miljard modulaardollaris” on tõesti sitaks palju raha...

Laev randus otse hotelli ees oleva kai ääres ja nad lahkusid laevalt koos.

„Mis sa õhtul teed?” leidis Reniard end küsimas, kui nad fuajees avastasid teineteist hindavalt silmitsemas. „Vabandust, oled sa kohalik? Kui vaba su graafik üldse on?”

Naine torutas huuli ja näis otsusele jõudvat. „Ma olen kohalik ja anonüümsust siin linnas ei ole. Aga kui sa tahaksid kusagil vabamas miljöös õhtust süüa?” Ta vaatas mehele küsivalt otsa. Reniard muidugi noogutas.

„Siit kaks kilomeetrit piki kallast paremale on Kiri Taj. Selline naljakas nimi on jah. Kell üheksa. Ära ainult hakka jala tulema, võta takso.” Ta pöördus kannal ja kõndis minema.

Reniard vaatas mõttes kella ja tõstis siis automaatselt ka telefoni korraks silmade ette – pole vaja näidata, kui vabalt ta kehasiseste arvutitega ringi käib. Niikuinii oli nendega üks häda. Usa, Jaapan ja veel mõned riigid olid need keelustanud, nii et sa ei saanud nendega sinna riiki sissegi. Paljud meediakompaniid ei lasknud kehasiseste arvutitega inimesi oma esietendustele ja muudele tähtsatele üritustele, viidates salvestusseadmete keelule; iseenesest oli neil selles suhtes õigus. Seega oli tekkinud terve uus tööstusharu, mis tegeles nendele lisanditele süütu välimuse andmisega – kuuldeaparaat, prillid, insuliinidosaator, südamestimulaator... Samas kui teiselt poolt olid isegi ära kadunud videovalve sildid, sest selle oleks võinud rahulikult üle maakera kirjutada. Lisaks üritasid mitmed riigid keelustada sularahaga arveldamist, mis tähendaks ju, et kogu su elu on nagu kristlaste märjas unistuses jumala jaoks valla, ainult et jumala asemel on institutsioonid.

„Seis,” ütles talle hääl peas.

Reniard peatus ja vaatas ringi. Ta võttis isegi uuesti telefoni taskust, nagu oleks talle midagi meenunud. Ta hõõrus laupa, püüdes näiliselt telefoni jõllitades ringi piiluda. Ühendust võttis keegi omadest, seda teadis ta kindlalt, kuid kes ja miks?

„Mine välja tänavale.”

Reniard kõndis fuajeest läbi. Tänaval polnud esimesel pilgul midagi huvitavat. Siis märkas ta Miriani vestlemas kellegagi suures mustas tumendatud klaasidega autos. Samal sekundil, kui ta naist silmas, sirutus autost käsi ja naine tõmmati mõttekiirusel autosse.

Rohkem ei juhtunud midagi. Siis, kuidagi täiesti märkamatult oli ta inimestest ümbritsetud. Too suur must auto võttis paigalt ja kihutas ka lähemale. Hotelli turvamehed ja veel mingid tegelased vaatasid tihedas ringis tema ümber üksteisega tõtt.

Too must auto peatus, Mirian ja keegi mees lausa tormasid sealt välja ja Reniardist välja tegemata hotelli sisse. Reniard avastas end korraga taas üksi.

„Võid sisse tagasi minna,” ütles hääl peas.

Registratuurileti juures võttis teda vastu koogutavate ametnike kavalkaad.

„Vabandust, teie toas juhtus väike avarii, me olime sunnitud teid ümber paigutama. Me väga vabandame ebameeldivuste pärast ja uus tuba on kindlasti parem kui eelmine. Kõik teie asjad on juba ümber paigutatud. Meil on väga piinlik ja loodetavasti jääb teil meist ikka positiivne mulje...” Tegelane nägi nii välja, et ta võib seda mula lõpmatuseni ajada.

Reniard kehitas õlgu ja lasi oma uksekaardi ära vahetada. Liftide juures ootas teda Mirian koos tolle teise mehega. Mees hoidus kaugemale ja naine pomises temast möödudes ainult: „Kell üheksa.”

*

Mirian tõepoolest ootas teda seal restoranis ühes üsna varjatult seisvas lauas. Ta ei olnud üksi, tema vastas istus toosama mees sealt mustast autost, kellega koos ta hotelli oli tormanud. Mees tõusis ja kõndis baari, kui Reniard uksele ilmus.

„Lootust õhtu jätkumisele intiimsemas miljöös vist ei ole?” küsis Reniard muigega, kui nad tervituse olid vahetanud ja ta istus. „Sinul vähemalt on ihukaitse kaasas.”

„Tahad öelda, et sinul ei ole? Väga tõhus on see igatahes.”

Reniard jäi vastuse võlgu. „Kes sa oled?” küsis ta selle asemel.

Naine ohkas ja võttis taskust ametitõendi. „Bangkoki kriminaalpolitsei. Ei ole ilus hotellituba uudistama tulnud inimesi lihtsalt maha lüüa, paraku on sul parim alibi, mis olla saab – sa olid mõrva toimumise hetkel koos kriminaalpolitsei ametnikuga.”

Reniard oli pead murdnud, et mida paganat see hotellitoa vahetamine tähendas. Rohkem temaga ühendust ei võetud ja tal endal polnud ka põhjust initsiatiivi näidata, sest ilmselge oli, et teda väga tähelepanelikult jälgitakse.

„Ma võiksin sedasama öelda – ilmselt sina seda ei teinud. Tänan minu tagasihoidliku isiku vastu huvi tundmast.”

Mirian ohkas. „Meil ei ole ametlikult põhjust sind küsitledagi. Hotell mängib seda mängu, et midagi ei ole juhtunud. Ametlikult pole sa juhtunust teadlikki, seega puudub vähimgi põhjendus sulle mingeid küsimusi esitada.”

„Kummatigi sa teed seda nüüd?”

„Sa tegid mulle ettepaneku õhtust süüa. Ma võtsin selle vastu.”

„Kui sa kavatsed mind ainult küsitleda, on ehk parem, kui me kohe lahkume?”

„Palun, ma... Jah, ma muidugi kasutan ära sinu mehelikku huvi minu vastu. Sa ei pea vastama. Kuid sellest, mida ja kuidas ma küsin, on ehk sullegi kasu. Mis siis, kui ma üritan viisakalt käituda ja politseivalitsuse kulul head õhtusööki nautida? Kas sa ei suudaks seda samamoodi võtta?”

Reniard muigas. „Suudan. Aga mind huvitab, kui kaugele sa oleksid valmis minema? Kui ma ütleksin nüüd, et ma eeldan, et meie vestlus jätkub minu hotellitoas ja me võime vahetada tervisetestide andmeid, kuid preservatiive ma ei tunnista?”

Naise silmad välgatasid enne vastamist baari suunas. „Kui ma ise ka oleksin nõus nii kaugele minema, siis ma kardan, et mu töökaaslastel on selles suhtes teised seisukohad. Samas, kas sa naudid seksi naisega, kes sinuga vaid tööd teeb? Ja ei suuda nautida intellektuaalset duelli, mis mõlemale poolele pinget pakub?”

„See oli ilusti öeldud.” Reniard muigas uuesti. „Mis siis ikka, ma teen kõik endast oleneva, et kohalikku politseid pankrotti viia.”

„Ma kardan, et nad jõudsid kallimad veinid menüüst välja kraapida,” naeris naine talle vastu. „Kui sa lubad, siis mina tellin. Ma olen siin enne ka olnud. Päriselt. Sõpradega. Ma tean, mis neil on.”

Edasisest taikeelsest jutust Miriani ja ettekandja vahel ei saanud ta muidugi aru. Igatahes oli ta sunnitud tunnistama, et toodud vein on päris hea ja lauda tekkivad liuad riisi, nuudlite ning erineval viisil valmistatud kala ja lihaga mööndusteta suurepärased.

„On sul pere? Lapsi?” küsis Reniard.

Naine sattus hetkeks segadusse. „Noh, ma arvan, et sa suudaksid selle niikuinii välja uurida, kui vaevuksid,” ohkas ta siis. „Pigem ma eeldan, et sa ei ole seda veel teinud. Ei, ei ole. Ma elan üksi. Täpsemalt vanemate juures. Mu isa on ka politseis tööl.” Ta ohkas uuesti. „Me teame, et sa oled Reniard Oddchand. Teame vanust ja avalikke eluloolisi andmeid. Teame, et sa oled MalaDataSphere’i ja veel poole tosina kompanii president või juhatuse liige. Teame ka nende avalikke andmeid. Me aga ei tea isegi sinu lepingute olemust MCFS-iga. Ega mahtu.”

„MCF Semiconductors. Mu tehas toodab protsessoreid ja üldse kogu kiibistikku. Põhiliselt muide 3D-graafika arvutamisega seotud 32-kanalilisi ennustavaid maatrikseid. Teatud deltalaine arvutusskeemid, mis lubavad rastrite näivsageduse tõsta lähemale piirile, kus isegi kiibi suurust arvestades hakkab valguse kiirus vastu tulema, on rangelt võttes vaidlustatavad mõningate Inteli patentide mõningate punktide valguses – mida nad loomulikult üritavad enda kasuks tõlgendada.”

„Mis ei takista sul neid tootmast ja MCF-il kasutamast?”

„Paraku on need vaidlused erinevate astmete kohtutes takerdunud.”

„Millistes?” Mirian naeris. „Olgu, pole oluline. Usa kohtud otsustasid küll Inteli kasuks, aga Madagaskari omad jälle sinu kasuks...”

Reniard irvitas talle vastu, vaevumata isegi noogutama.

„Miks sind üritati röövida?”

„Üldiselt või konkreetselt?” Reniard viskas peaga. „Üldiselt sa tead, aga konkreetselt... ausalt, ma ei tea. Polnud aega huvi tunda.”

„Neil oli Malaisia kodakondsus.”

„Siis tead sa rohkem kui mina.”

„Oled sa juhtunud neid varem nägema?”

„Chère mademoiselle, ma ei juhtunud neid üldse nägema. Ega sul muide fotosid kaasas ei ole? Ma olen viimased tunnid väga madalat profiili hoidnud – et tea, mida muidu välja loetakse. Ja mu sõbrad on häbelikud.”

„Üks hetk.” Naine tõusis ja kõndis baari suunas. Ta tuli praktiliselt kohe tagasi ja viskas lauale kaks fotot. Kaks surnud meest, taustaks hotellitoa põrandavaip.

„Ahah.” Reniard mühatas. „Nemad. Ma nägin neid eile endale järgnemas, kui korraks väljas käisin. Kuid ma ei olnud kindel.”

„Sulle järgnesid ka üks hotelli turvamees ja üks MCFS-i turvamees.”

„Ja politsei, nagu ma aru saan.”

„Jah. Tõsi, me ei teadnud, oled sa ohver või tegija. Ei tea tegelikult siiani.”

„Ma tulin lepinguid sõlmima. Muidugi ei ole sul mingit põhjust mind uskuda.”

„Kas MCFS võiks midagi saada sinu tühjakspumpamisest?”

„Ei. Neile olen ma elusana palju kasulikum. Või ausam oleks öelda, et nad teavad, et minuga halvasti ringikäimine tähendab nende isikute kurjaksminekut, kes teevad MalaDataSphere’is näiteks neid otsuseid, kellega tasub koostööd teha.”

„Kuid kui MCFS pääseks ligi mitte ainult sinuga seotud, vaid näiteks mingite teiste uurimissuundade andmebaasidele Kuu Orduga seotud firmades?”

Reniard vajus hetkeks mõttesse, kuid raputas siis pead. „See kõik on liiga keeruline ja liiga kunstlik.” Ta vaatas Mirianit arvustavalt. Kui lükkaks teda õiges suunas? „Vaata suuremat pilti. Minu ja minusugustega halvasti ringikäimisest äri ainult kaotab. Kuid on tegelasi, kes ei tee äri. Kes räägivad kõlavaid sõnu rahvuslikest ja vahel ka rahvusülestest, üldinimlikest huvidest. Mõnikord ka erinevate nimedega ideoloogiatest. Neid iseloomustab veel see, et neil on kuradi palju raha ja kuradi vähe vastutustunnet.”

Naine torutas jälle huuli. „Me jõuame punktini, kus sa ehk mõistad, miks ka minu poolelt vaadatuna ei ole meie vestlust kunagi toimunud ja muide, mu ülemus peab tänase arve mingilt teiselt realt mingi teise nime all maksma. Kriminaalpolitsei käed jäävad siin lühikeseks. Kuigi me teeme kõik, et oma inimesi kaitsta.”

Nad sõid mõnda aega vaikides.

„On sul mulle midagi?” küsis Mirian lõpuks. „Mis ma ikka niisama küsin. On üks seltskond, kes ilmub alati välja, kui siia tekib keegi Kuu Ordu omadest. Ma arvan, et me enam-vähem teame, kes on sinu julgestus ja kes on need teised. Meile tundus, et sinu omad maksavad kohalikele abilistele üle ja on üldse väheefektiivsed, samas aga löödi need kaks maha nii puhtalt, et me isegi ei tea, kes seda tegi. Ja Enzeo Mei kõndis hotelli fuajeest ainult läbi. Te ei vaadanud kordagi teineteise poole; neid linte on nüüd kümme inimest kümme korda vaadanud. Kuidas ta sind kinni hoidis, et sa liiga vara üles ei läheks?”

„Radarsagedusside,” ütles Reniard korraks oma meelekohta puudutades. Tegi ta seda kindlas teadmises, et ega kriminaalpolitsei loll ei ole, küllap nad niikuinii oletasid seda.

„Me ei tabanud seda.”

Reniard ohkas. „Siis räägivad meie insenerid õigust, et see on teile tabamatu. Muide, kas pean mina sulle rääkima, kuidas see käib – ma ei saanud tolle Enzeo Mei poole vaadata sellepärast, et ma ei ole teda kunagi näinud. Ma ei tea ta nime. Ma ei tea väga paljusid detaile, sest mul ei ole vaja neid teada.”

„Ei ole vaja teda kaitsta, meil ei ole teda milleski süüdistada.”

Reniard ohkas kes teab mitmendat korda. „Sinuga on tore. Ausalt. Aga ma ei saa sind tõesti eriti millegagi aidata. Ma ei tea, mida need tüübid tahtsid. Ma ei tea, kes nad saatis. Sa arvatavasti ei usu mind, kuid ma ei tea sedagi, kes ja miks nad konkreetselt maha lõi. Olgu, seda viimast ma sulle muidugi ei ütleks ka siis, kui teaks.”

„Ega ma ei eeldanudki.” Naine võttis jaki taskust veel posu pilte. „Kas mõni neist on sulle tuttav?”

Reniard vaatas neid kohusetundlikult. Pööras ka ringi, sest mõnele oli nimi ja mõnele muidki andmeid taha kirjutatud. Ta lappas paki kaks korda läbi, andes endale aega mõelda.

„On nad kõik surnud?” küsis ta lõpuks.

„Miks sa nii arvad?”

„Sest üks neist sai nii kolmveerand aastat tagasi Madagaskaril surma.”

„Me ei tea. Need on tegelased, keda me oskame seostada nende kahe sinusse kiindunud tegelasega. Kelle sa ära tundsid?”

Reniard otsis õige välja. „Nägu ma ei oleks ära tundnud. Nimi oli tuttav ja niipalju kui ma mäletan, võib tegemist olla selle mehega.”

„Tohin ma küsida, kuidas ta surma sai?”

„Teda seostati ühe mõrvaga. Meie poisid olid sunnitud ta kinnivõtmisel maha laskma. Tal oli relv ja ta oskas seda kasutada.”

„Oota.” Naine kõndis jälle oma kaaslase juurde baari. Seekord läks tal kauem.

„Kas nimi Taras või midagi sellist ütleb sulle midagi?” küsis ta pärast tagasitulekut.

„Taras Gandõhh oli see mees, kelle mõrvas teda süüdistati.”

„Ega sa mulle täpseid kuupäevi ei oska nimetada?”

„Ei. Aga ma võin sulle selle juhtumi toimiku saata. See ei ole üldse salajane info.”

„Palun saada.” Naine ulatas oma visiitkaardi. „Siis ma saan sulle ka ehk saata mõned viited uudistele, mis ehk mõtteid äratavad. Ma lihtsalt ei tea ilma täpsete kuupäevadeta, kas mul on õigus ja teatud juhtumite vahel on seos. Muide, millega see Taras tegeles?”

„Ta töötas aatomifüüsika instituudis. On sel tähtsust?”

„Ainult kuulujutud...” Naine otsis sõnu. „Keegi nagu mainis, et üht tegelast, kes ehk tundis teda ja kes olevat erinevatel aegadel suhelnud ka MCFS-i inimestega, olevat nähtud rääkimas ühe Hiina saatkonna töötajaga. Aga need on muidugi kuulujutud ja ma ei mäleta, kust ma seda kuulnud olen. Rumal minust tegelikult. Ma ajan jama. Vabandust. Sööme.”

Nad vaikisid söömaaja lõpuni.

Reniard üritas peas korda luua ja lootis, et midagi ei juhtu lähima ööpäeva jooksul, sest tagasi koju pidi ta lendama alles järgmisel õhtul. Alles Madal saab ta selle kõik Dexterile ette lasta ja siis kuulata, mis ta kõik valesti tegi ja millest aru ei saanud. Nagu ma ei teaks, et ma ei jaga seda luure värki. Mida naine talle oma vihjetega öelda tahtis? Eeldusel, et see, mida ta rääkis, oli tõsi. Ja mida ta saavutada tahtis, kui see ei olnud tõsi? Hoiatada, et armsad Jaapani partnerid teevad koostööd Hiina luurega? Kah nüüd uudis... Või et nende hulgas on keegi, kes mingil põhjusel hiinlaste tahet peab täitma ja ta peaks silmad lahti hoidma? Umbes nii, et kohalik politsei ei saa sekkuda, aga tema huvides oleks reetur paljastada... Kuid mida Miriani inimesed sellest võidavad?

Ei, ikkagi on Dexterit vaja, otsustas ta lõpuks ja proovis nautida õhtusööki. Ta oli naise teiselpool lauda peaaegu unustanud. Naine oli terane ja tark. Reniard avastas korraga, et tegelikult on naine väga kena, ainult see õudne hall kostüüm muudab ta nii kohutavalt ebaseksikaks, et meelde tulevadki ainult vaimsed väärtused...

„Ma soovin, et me oleksime kohtunud mõnedel teistel asjaoludel,” ütles ta lõpuks.

Mirian ei öelnud midagi. Noogutas ainult vaevumärgatavalt silmadega.

Muidugi, kõike ju salvestatakse, käis Reniardil peast läbi. Sellisena oli naise peaaegu märkamatu noogutus ainus väljalangemine oma rollist, ainus märk, et ta tõesti oleks soovinud, et nad oleksid kohtunud mingis hulga inimlikumas olukorras.

Või on seegi teesklus? Reniard tõusis. „Ma tänan sind selle suurepärase õhtusöögi eest. Ma loodan, et me kohtume veel kunagi.”

„Ma pigem loodan, et ei kohtu. Teinekord ei pruugi politsei nii abitu olla.”

See oli siis ametlik vastus, lindistuse jaoks.

Reniard muigas, kummardas ja kõndis väljas ootava takso suunas.

Suvi 2061

Kuiv ja kuum tuul keerutas paakunud voorete vahel, mis algasid otse pärast viimaseid maju. Reniard lükkas lahti kriiksuva värava, kõndis mööda kiviteed läbi mõnemeetrise aia, mis samuti lootusetult kuivanud ja pruun oli, ja tõmbas kellanöörist luitunudrohelisel uksel.

„Sisse!” prääksatas valjuhääldi ta pea kohal ja oli kuulda, kuidas elektromagnetlukk plõksatab.

„Kas sa ikka vaatad ka, kes tuleb, ema?” hüüdis Reniard sisse astudes. Ta peatus vast oma viis meetrit pikas, kuid suhteliselt kitsas esikus.

„Ma nägin sind juba tükk aega tagasi. Ma ju teadsin sind oodata.”

Naine tuli elutoast esiku uksele ja nad silmitsesid teineteist pisut aega üle nende meetrite. „Eks sa tule siis edasi,” ohkas naine lõpuks. Ta ei olnud väga vana, arvata kuuekümnene. Ent ta pilk oli tuhm ja huvitu. „Ainult ära hakka mulle moraali lugema.”

„Kui sa samaga vastad. Kuidas tervis on?”

„No sa ikka ei suuda!”

„Ema! See oli viisakusest. Ja ma olen arst. Ma võin sind täiesti professionaalsest vaatenurgast aidata. Kui sa lased.”

„Lõppeb see ikka moraaliloenguga, et ära joo nii palju. Ja mis arst sa ikka oled. Pead jätkub ainult relva kandmiseks.”

„Aeg on selline. Seda ma räägin sulle küll, et tule siit ära. Siin ei ole enam ohutu. Ammu enam ei ole.”

„Su isa viskas mu siia, kui tal minust kõrini sai. Nüüd ma elan siin.”

„Kuule, unusta ära. Ariel on sind kogu aeg enda juurde kutsunud. Mida sa jonnid?”

„Ainult tingimusel, et ma ei joo. Ma ei ole nõus tingimustega. Ja mulle meeldib siin.”

„Aed on kah ära kuivanud.”

„See läheb roheliseks, kui jälle vihmad algavad. Kõik mu sõbrannad on siin ja mul on siin lõbus.”

„Minuarust oled sa viimane korralik inimene siin rajoonis. Need joodikud kah mingid sõbrannad.”

„Siin elasid meie esivanemad juba üle-eelmisest sajandist...”

Reniard pani silmad kinni.

„Sa isegi ei kuula! Sa ei taha mind näha. Isa elab sul koos mingi neegrilibuga, õde elab koos võõraga, sinul pole üldse peret ja ilmselt ei pea keegi edasi perekonna farmi...”

Reniard ei suutnud vastu panna ja puhkes naerma. „Perekonna farm! Võõras! Neegrilibu!... Ema, mis ajas sa elad? Kuidas sa aru ei saa, et seda maailma ei ole enam olemas? Seda maailma ei ole kunagi olemas olnudki... vähemalt minu jaoks. Miks sa seda endale teed?”

„Mida teen? Ma olen Gastienne. Meie kogukond püsib seni, kuni on neid, kes meie traditsioone au sees peavad. Ilma ei ole me tõesti midagi. De Gastienne’e on Prantsuse valitsuses, on...”

„Oli. Ja need on nii kauged sugulased, et nad pole kunagi kuulnudki meie olemasolust. Ema, lõpeta, palun. Las ma vaatan su läbi, joome teed ja... ärme vaidleme.”

Vana naine avas suu, kuid pani selle paari sekundi pärast midagi ütlemata kinni. Ta heitis kuulekalt diivanile.

*

„Oled sa ikka kindel?” Ameli vaatas teda pea viltu. „Kas sa tõesti näitad mind lõpuks oma perekonnale?”

Reniard oigas mõttes. „Tüdruk, sa oled mu õde ja õemeest kordi ja kordi näinud. Sa tunned kõiki mu sõpru. See, et Ariel kutsus ema ja isa, ei tähenda, et kumbki neist tuleb. Ja seda häda ja viletsust, kui mõlemad tulevad...” Reniard ei pidanud vastu ja oigas päriselt. „Sa ei ole sellega midagi kaotanud, et neid ei tunne.”

„Nad on su vanemad. Sa oled nende järeltulija. Sa oled kindlasti nende sarnasem, kui sa tunnistada tahad.”

„Ja sa vaatad neid, annad mulle hinnangu ja jätad mu maha. Tänan väga. Keerame parem otsa ringi.” Ta tõstis siiski ainult korraks jala kiirusepedaalilt.

„On siis asi nii hull?” küsis Ameli vaikselt.

„Ma olen ju sulle rääkinud. Ema on eluaeg joonud. Tähendab, ta oli zen... mida iganes – ühe neist post-hipi-liikumistest liige. Kanep ja muud mitte nii süütud ained. Isa tiris ta sellest välja ja mingid aastad läks kõik hästi. Sel ajal, kui meie õega sündisime. Meie õnneks. Ent ühel hetkel isa vist lihtsalt tüdines, sest niipalju, kui ma naabrite juttudest aru olen saanud, oli ema kogu aeg tujukas ja üsna kasutu. Kasvatas meid tegelikult Charini – au pair. See, et isa teda korrapäraselt keppima hakkas...”

„Kuidas sa saad oma emast niimoodi mõelda? Isast ka...”

„Nad on mu vanemad,” kehitas Reniard õlgu. „Ma olen üle 30 ja mis mõtet mul on tõe ees silmi sulgeda? Isa võtab elu lihtsalt – naised, see on dekoratiivne sugu. Ta arvas, et on romantiline armuda eksootilisse, põnevasse, keerulisse ja rikutud tüdrukusse. Noh, mõned aastad ta nautis seda, aga siis avastas, et keegi peab lapsi kasvatama ja elus võiks olla teatud stabiilsus. Ma ei mõtle siin ainult voodit.”

„Ja nad läksid lahku?”

„See on selle asja elutu sünopsis. Nad kaklesid aastaid. See ei olnud meeldiv. Tõeliselt hulluks läks asi tegelikult pärast seda, kui vanaema suri...” Reniard jäi pooleks minutiks vait. Ta ohkas enne jätkamist. „Siin on nii palju suhteid ja suhtumisi taga. Isapoolsed tädi ja onu oma peredega aitasid. Aastaid-aastaid käis ema õde asju korraldamas ja silumas. Lõpuks olid meil korralikud tingimused, meid hariti ja meie ümber oli palju normaalseid ja toredaid inimesi. Aga igatahes ei saa ma mõne koha pealt Arielist üldse aru – mina küll ei julgeks oma armsaid vanemaid lasta teineteisele lähemale kui paar kilomeetrit. Võib verevalamise ja mõrvaga lõppeda.”

*

„Noh, miski ütleb, et sina küll täna ei puhanud?” Dexter kõndis aianurgas kuud imetleva Reniardi juurde ja puudutas veiniklaasiga korraks teise oma serva. „Vanemad? See oli...” Ta otsis sõnu. „See oli kuidagi nii ilmne, kui te nende vahel hopakki tantsisite. Anna andeks.”

Reniard vaatas ringi. „Ja sina ka, salaud – oli Aracellil vaja rääkida, kuidas ta Tunisis Karlose armuke oli?”

„Oli,” vangutas Dexter pead. „Kui Aracelli on koos minuga ja Tunisis juhtunu on rutiinne operatsioon, milles osales tosin inimest, ei teki Arielil rumalaid mõtteid. Ja kas sa ei pane tähele, kuidas ta täna välja näeb?”

Reniard mühatas. „Nii rumal ma ei ole, et seda lihtsalt ebaõnnestunud meigiks oleksin pidanud. Nii armas nõiaella. Olgu, aitäh sellegi eest.”

„Su vanemad ei saa vist eriti tihti kokku?”

Reniard lõi käega. „Dexter, unusta agent olla. Kui see sind tõesti huvitab, siis ma räägin sulle mõni päev, kuidas nendega on. Aga mitte täna. Vähemalt jõid nad end väga kähku täis ja see, kui nad end kännuks joovad, on nende puhul äärmiselt viisakas käitumine.”

Dexter vaikis paar minutit kaaslase kõrval kuud vaadates. „Reniard, sinna ei ole midagi teha, et ma kogu aeg kogun ja töötlen informatsiooni,” hakkas ta siis vaikselt rääkima. „Sa teed seda ka. Sinna ei ole midagi teha, et ma tõmban rohkem seoseid, integreerin seda infot palju komplitseeritumal moel kui sina oma talupojamõistusega. Nagu paljud muud asjad siin ilmas, on see anne pluss treening. Ma ei saa sinna midagi teha, et mõnikord see ärritab inimesi – nagu nägemisvõime võib kohati ärritada pimedaid, kui nägija seda piisavalt diskreetselt kasutada ei oska.” Ta viskas kaaslase suunas vabandava muigega pilgu ja pööras silmad üles tagasi. „Anna andeks, ma ju tean su perest. Või oled sa unustanud, kui põhjalikult me su tausta kontrollisime? Praegu küsisin ma rohkem sellepärast, et palju nad sulle stressi põhjustavad? Et kas asi on kontrolli all? Ma sain selle vastuse kätte – sa saad hakkama. Ja veel kord – anna andeks, ma ei taha sul seljas trampida. Oma töö osas sa ju küsid minu nõu. Miks ei võiks sa seda praegu samamoodi võtta?”

Reniard vaikis omakorda paar minutit ja ohkas siis. „Ju ma häbenen neid natuke. Ja ärritab mind kõige rohkem see, et ma ei saa sind usaldada. Kaua me juba koos töötame? Mulle ei meeldi, kui minuga manipuleeritakse. Kui selgub, et sa oled taas ja taas andnud ainult osa infot, et tegelikult on kõige taga veel ja siis veel midagi. Kusjuures sa teed seda isegi siis, kui selleks mingit erilist põhjust ei ole. Professionaalsest kretinismist. Et ma pean sinult saadud info alati läbi mõtlema, konteksti asetama ja augud täitma.”

Jälle paar minutit vaikust.

„Võimalik, et sul on õigus,” porises siis Dexter. „Ma ei saa sulle lubada, et ma muutun. Ma saan sulle vaid lubada, et otsesele küsimusele annan ma otsese vastuse.”

„Hm...” Reniard vaatas teda uurivalt. „Kui palju on Karlose eestkoste aidanud kaasa sellele, et Ordu on mind siiski nii palju omaks võtnud?”

„Kas sinu küsimuse asetus näitab, et sul on oma arvamus Karlose positsioonist Kuu Ordus?” Dexter tundus pisut ehmunud.

„Üks-null. Jah.”

„Tead... ma ei tahaks seda vestlus siin jätkata. Kõrvaliste kõrvade oht. Samas oleks oluline teada, millega me eksinud oleme?”

„Otseselt mitte millegagi. Lihtsalt mul on see talupojamõistus.”

„Vastus su küsimusele on, et mitte eriti. Tõsi, Karlos soovitas sind ja mingil määral on see su tõusu kiirendanud, kuid oma positsiooni oled sa ikka ainult ise välja võidelnud.”

„Miks oli Taras Gandõh oluline? Miks kummitab meid üks aasta tagasi surnud mees, kes jõudis vaid kolm kuud Madal olla?”

„Sest ta tõestas, et Kuu Ordu ei ole mäng. Kuu Ordul on miljoneid kodanikke üle maailma ja paljud väga mõjukad isikud ning organisatsioonid on meid omal ajal toetanud. Meie toetamisele on isegi riiklike ja luureteenistuste tasemel läbi sõrmede vaadatud, sest Kuu Ordu ideed meeldivad paljudele. Taras Gandõh töötas Kuu Ordu vastu vähemalt kolme suurriigi luureteenistuse heaks. Me tõesti ei tea, miks – tähendab, kas ta oli selleks sunnitud või millegipärast vihkas meid kirglikult. Igatahes paistab, et ta saatis meie tegevuse kohta ootamatult põhjalikke ja läbinägelikke aruandeid.”

„Miks ta siis tapeti?”

„Me ei tea. Mul on teooria, et ta lõi tegelikult maha keegi teine Aatomifüüsika instituuti tunginud agentidest, kes ei tahtnud, et Taras ta hea elu perse keerab ja oma innukusega ta usaldusväärsuse kahtluse alla seab.”

Reniard vaatas Dexterit terve minuti uurivalt. „Oled sa veendunud? Vaata, mulle oleks sinu usaldamiseks aidanud ka sellest, kui sa ütled, et ei taha rääkida enne, kui minuga on tehtud mingid skaneerimised, mida te vist Kuul teete.”

„Miks sa kahtled?” Mees tundus isegi pisut solvunud.

„Talupojamõistus. Ma tean, et Ordu üldiselt lihtsalt hävitab avastatud agendid.”

„Ah see...” Dexter lõi käega. „Kuule, mitmel hävitus- või karistusoperatsioonil sa osalenud oled? Ma ei oleks hetkegi kõhelnud seda sulle ütlemast, kui meie ta maha oleksime löönud.”

Reniard kõhkles hetke. „Millal sõda algab?”

„Seda ei otsusta mina...” Dexter takerdus ja hakkas naerma. „Kaks-null.” Ta tõsines. „Kolme kuu pärast.”

Reniard kergitas kulme. „Ja kuidas me tõrjume suurriikide rünnaku?”

Dexter patsutas talle õlale ja pöördus minekule. „Aga vat selle pead sina välja mõtlema. Homsest alates oled strateegilise planeerimise grupis.”

Sügis 2061

„Kas me ikka rikume mingeid reegleid?” Ameli tuli duši alt ja viskus selili voodisse, vaevumata end kuivatama.

Reniard vaatas teda mõnuga, enne kui ise vabanenud vannituppa läks. „Ei, niipalju kui mina tean, ei ole Ordus ühtki reeglit, mis ütleb, et enne lahingut ei tohi sõdur keppida.”

„Kahju natuke,” arvas Ameli, kui mees tagasi tuli. „Palju põnevam oleks, kui me teeks midagi keelatut. Aga näiteks Légion étrangère – sa vist olid seal?”

Reniard turtsatas. „Seal ei ole see võimalik ühel väga lihtsal põhjusel – mingi haruldase minevikusaarena meie hullus maailmas koosneb Prantsuse Võõrleegion ainult meestest. Ja muide, peded lüüakse ka vaikselt maha, kuigi sellest pole väljapoole midagi kuulda. Ja üldse – kust kurat sa kuulsid, et ma seal olen olnud?”

„On see siis saladus?” Naine uuris teda altkulmu. Ta oli ikka veel selili voodis, käed pea all. Ta oli hapra kehaehituse ja valge nahaga. Ta rinnad olid väikesed ja neist polnud selili lamades suurt rohkemat kui pöidlaotsasuurused tumedad nibud. Ta puusakondid tõusid esile ja ainsa väga naiseliku detaili moodustasid üsna lihaselised jalad. Reniard leidis endas taas kinnitust sellele veidrale tundele, mis ütles, et elus jätkub tõesti ainult ühest naisest...

„Ei. See ei ole tõsi. Noh, rangelt võttes.” Ta siiski nühkis end rätikuga üle, mis sest, et toas oli üsna palav. Konditsioneer ei töötanud ja suured rõduklaasid olid kõrvale lükatud, ainult tuules lehviv õhuke kardin – mis oli seal moskiitode pärast – eraldas neid troopikaööst. „Noh, astusin sinna. Noh, läbisin koolituse. Ja siis lasin jalga. Enne vande andmist muide. Ja neist ei ole enam seda asja kah, et nad mind jälitama hakkaksid. Ammu enam mitte.”

„Koolitus ja nõuded pidid neil üsna rängad olema?”

Reniard muigas. „Kahju, tüdruk, kui ma su illusioonid purustan. Ei ole enam. Või ma ei tea. See oli kohati üsna vastik. Lihtsalt vastik. Saad aru, tüübid proovisid vastikud olla, kuid see kõik oli... mäng. Tühi. Füüsiliselt raske kah, aga nad ju vaatavad, et sa päris ei murduks. Iga mehe saab viia piirini, kus ta kurnatusest kokku vajub. Noh, sa pead lihtsalt piisavalt vastu pidama. Vaata, mis maailmas meestest saanud on – ega neil midagi valida ei ole. Niikuinii on Légion étrangère juba pooleldi sidruniks läinud.”

„Khm,” tegi Ameli. „Julgeksid sa seda ka Dipile öelda?”

Reniard naeris kergelt. „Muidugi. Ordusse astudes tuleb täita formular, kus on tollises fondis ainult üks lause: „Ei solvu!” Sul ei ole vaja teda kaitsta. Mul võttis see ka aega. Ma mõtlen, et tabusõnu ei ole. Seda rumalat ebausku, et kui sa ei ütle poliitilisi ebakorrektsusi, siis neid ei ole olemaski.”

„Siis ma enam ei imesta, et ma olen su fancy bitch,” andis Ameli vastu. „Kuidas Kuu Ordu ilma igasuguste reegliteta hakkama saab? Nagu mina siin olen – kas sa tõesti võtsid mu ametlikult CondorSeci tööle? Nagu Dipi on kõrvaltoas koos Evaldiga?”

Reniard kehitas õlgu. „Traditsioonid, eelarvamused... Tead, loe ise, ma ei viitsi sulle seletada. Selles on oma loogika – isiklikud suhted ei tohi muuta su otsuseid. Sõjaväes on liiga palju olukordi, kus sa otsustad inimese elu üle, ja riigi vaatepunktist on see ülimalt halb, kui keegi võib mingil hetkel otsustada, et tema armsam on tähtsam kui pataljon teisi. Piltlikult öeldes. See ei ole loomulikult kunagi nii mustvalge ja põhjendusi – alates enam-vähem kobedatest ja lõpetades puhtaks jamaks kvalifitseeruvatega – on teisigi. Pealegi – mis muudab elukutselised sõdurid võitlusväljal nii hirmsaks? Surmapõlgus. Ainult et...” Ta jäi vait. „Ma tõesti ei viitsi loengut pidada.”

„Aga võiksid. Lühidalt.”

„Ameli, miks see sind huvitama hakkas?” Reniard viskus naise kõrvale voodisse.

„Sa töötad aastaid nende juures, ent ometi olid sa kord tavaline poiss siit prantsuse kohviistandusest. Ma tajun, kuidas sa muutud. Dipi on kord nagu tavaline armas Aasia tüdruk, kord nagu... Ma ei tea. Ma tahaksin sind mõista.”

„Alusta Kuu Ordu kodulehest.”

„Ära prääksu. Kui sa...” Ta jäi poolelt sõnalt vait.

Reniard ootas kannatlikult, tõstis isegi pilgu kehalt näole. „Kui ma juhtun surma saama, tähendas see vist. Sa oled alati teadnud, et see oht on. Täpsemalt, on suurem kui... Ma ei saa isegi öelda, et siin tavalist elu elades. Kusagil Euroopas ehk. Me ei ela ideaalses maailmas. Ent ma luban olla ettevaatlik.”

„Ma kardan.” Ameli vaikis minuti. „Ootad? Ma ei oska sulle seda seletada. Kuidas kõik näib mingi murdepunkti suunas tormavat. Kuidas sa täna isegi ilmselt lubaksid minuga abielluda. Kuidas ma isegi tajun, et millelgi ei ole enam tähtsust, et kohe avaneb taevas ja miski ei saa enam endine olema... Ma ajan jama.”

„Aga see kõlab ilusti. Mul ei ole küll kunagi tulnud pähe abielluda, ent mingi ühine tulevik võiks meil olla küll.”

„Nii et ka sina tajud seda?”

„Tean,” kehitas Reniard õlgu.

„Miks me siis siin oleme?” Ameli turtsatas. „Miks me oleme siin karukolkas, mille nimi mulle kuidagi meelde ei jää, miks me saabusime niimoodi maskeeritult siia hotelli, mille paremad päevad on eelmisse sajandisse jäänud, ja miks sul on kaks rasket kotitäit relvi kaasas? See on põnev küll ja ilmselt ka üsna ohutu, kui sa minu kaasa võtsid, aga ikkagi.”

„Ma ju rääkisin sulle. Kas sa tead, mis on IGQ?”

„Ei.”

„Mitteametlik termin – International Garbage Quotient – rahvusvahelise prahi koefitsient. See on üles hüpanud ja Kuu Ordu luure pani punase lambi põlema. See on ammu kollasest oranži roninud... tead, neil ei jätku värve. Ameli, sa rääkisid enne ilusate sõnadega sellestsamast asjast, mis enam ei ole mingi saladus – oodatakse sõda. Kõik ordulased, kellega ma viimastel nädalatel kokku puutun, ootavad sõda. Planeerivad seda. Ja see peaks nüüd kohe algama. Täna öösel. Kui nüüd mingile proklamatsionile järgneb deklaratsioon... või oli see vastupidi... Igatahes sain ma Dexterist niimoodi aru, et üks oluline paber on alla kirjutatud ja on üle 90% tõenäoline, et kohe kuulutatakse välja ka teine, ja see tähendab, et juba täna öösel on oodata eriüksuste rünnakuid oluliste punktide vastu.”

„Nii et meie maailm puruneb? Nii et see ongi viimane õhtu?” Ameli silmad täitusid veega, muidu lamas ta endiselt liikumatult selili.

„Mingis mõttes on see senise elu viimane õhtu küll,” sõnas Reniard karedalt.

„Mis siis juhtub, kui need... rünnakud algavad. Kuidas need algavad? Enne sõda?”

„Need algavad enne sõda. „Rahvusvaheline üldsus” on õigesti ette valmistatud ja huvitav, kellele kaotajad pärast kaebavad, et neid ei võidetud „õigesti”? Ainult et me ootame neid.”

„Siin? Siin ei ole ju midagi. Kas sa ei peaks hoopis kusagil kosmodromi või lennuvälja juures olema, selle asemel et minuga siin? Või antakse need kuidagi ära? See tundub nii absurdne... Muidugi mulle meeldib palju rohkem, et sa minuga siin oled.”

„Meie objekte on lihtne kaitsta, kui sinna ei ole juba kunagi väga ammu peidetud kaugsütikuga miine. Valvet on tasapisi mitmekordistatud. Loodetavasti on seda suudetud teha nii, et väljast kõik tavaline paistab. Kui tõesti pihta hakkab, on minul ja mu sõduritel eriülesanne.”

„Milline?”

„Vat seda ma sulle veel öelda ei tohi. Sina pea meeles seda, mida me rääkisime – kui me peame tegutsema hakkama, maandub siia kopter. See viib su Toasse Arieli ja Karlose juurde. Ole seal, kuni ma sulle järele tulen.”

„Ja sina? On see ohtlik?”

Reniard vaatas teda ja tõsines. „Ohtlikum kui tavaliselt. Ameli, kui päriselt peale hakkab, on see sõda. Ehk ei tohiks ma seda rääkida, aga see on väga ohtlik. Algavad pommitamised ja rüüstamised. Me ei näe teineteist võib-olla tükk aega.”

„Kuid sa... sa ikka tõid mu siia?”

„Ameli, minu tingimus oli, et kopter viib su Arieli juurde. See on arvatavasti kõige ohutum koht saarel. Kui asi on tõsine, oled sa ainus inimene maailmas, kelle ma saadan oma pere juurde. Mõistad, mida ma öelda tahan?”

„Tule lama mu peal. Lihtsalt kallista mind,” sosistas Ameli. Ta oli endiselt liikumatu, kuid ta põskedel voolasid pisarad.

*

„Fancy bitch, ärka!” raputas Reniard Amelit õlast.

„Oiii...” Naine vaatas unesegasel pilgul ringi ja oli siis krapsti istuli. „Mis on?”

Reinard muigas. „Nii järsult nüüd ka vaja ei ole. Äratus. Häire. Hakkas peale.”

„Oh...” Ameli hõõrus nägu. „ Võta seda komplimendina, et magasin nii raskelt, et isegi ei mäletanud, kus olen. Ju siis oli julge olla... Pesta on end aega?”

„Tundub, et on.” Reniard uuris arvutiekraani. „Rünnati kosmodromi, lennuvälja, jõujaama ja Itasy arvutuskeskust. Kõik peamised kõrgepingeliinid on maas, praktiliselt kõik objektid töötavad avariivoolul. Jõujaama avariiseisatakse – niikuinii pole energiat kuhugi panna. Edu pole vaenlased kusagil saavutanud. Nii et meil on aega. Kaheksa minutit minu omade kogunemiseni all. Kopter arvab 12–15 minutit.”

Selle aja peale oli Ameli juba vannituppa kadunud.

„Kas sa nüüd ütled mulle, mida sa tegema lähed?” küsis ta tagasi tulles.

„Jah,” vastas Reniard ise sinnapoole suundudes. „Sa ju tead, et hindudel on sõjaväebaas Fotsy lahe ääres. Sel kohal oli ka mingi kohalik idiootlik viie-kuuesilbiline nimi. Hüütakse seda üldiselt „-I” – „Miinus Ii”. Me läheme teeme selle maatasa.”

„Niisama lihtsalt – lähete ja teete maatasa?” Naine vangutas pead, parasjagu kahtlaselt sõjaväemundriga sarnanevaid riideid selga ajades. Ta proovis rääkida loomulikult, isegi lõbusalt, kuid ta hääl kõikus ja ta kippus sõnalõppe ära hammustama.

„Mitte niisama lihtsalt, aga jah.” Reniard puristas kiirustades vee all, kuivatas end hädapäraselt ja asus endale kaitseriietust ülle toppima. „Operatsiooni on loomulikult aastaid ette valmistatud. Plaanide täpsustamine autos, aga üldiselt läheme sinnapoole teele.”

„Kuule, sinna on...”

„Sinna on linnulennult 173 kilti ja teid mööda natuke üle 200. Kahe ja poole tunni pärast algab pommitamine, selleks hetkeks peame olema valmis sisse tungima.”

„Ja kas nad tähele ei pane, et siia maanduvad kopterid ja keegi mööda teed nende poole kihutab?”

„Tead, mul ei ole enam aega sulle seletada. Kübersõda ka juba käib ja kõik maskeerumisvahendid on rakendatud. Läheme alla, ma vaatan, et sa kopteriga ilusti minema saad. Ja...” Reniard kõhkles, siis võttis naisel õlgadest ja tõmbas ta enda rinnale. „Rahune. Ei ole midagi hullu.”

„Ma olengi rahulik.”

„Ainult et su hambad plagisevad.” Reniard kallistas ja suudles teda. „Sa oled tunni aja pärast Arieli juures ja ma helistan sulle hommikul. Elus on raskeid aegu. Praegu on üks selline. Aga see saab mööda.”

Ta hoidis naist veel pool minutit embuses ja lükkas siis ettevaatlikult eemale. „Oled korras? Meil on aeg.”

*

Nad laskusid trepist alla ja läbisid inimtühja vestibüüli. Reniard vaatas kulmu kortsutades ringi. Eeldada oleks võinud, et vähemalt keegi tunneb tema vastu huvi, vähemalt mingisugunegi ööportjee kusagil magab, kuid kõik jättis väga hüljatud mulje.

„Dexter, kes sul siin selle eest vastutab?” sosistas ta raadiosse. „Hotell ja ümbruskond on kuidagi liiga vaikne.”

„Stanford vist tegeles sellega,” krõbises hetke pärast vastus. „Ma kohe küsin.”

Nad väljusid. Neid võttis vastu peaaegu täielik pimedus. Ainult kusagilt eemalt immitses mingit väga nõrka elektrivalgust. Rohtunud tänav oli sillutamata ja majad selle ääres osaliselt varemetes. Tähendab, Reniard teadis, et need on varemetes, ta oli neid enne päeval näinud. Ta pidi mõttes tunnistama, et pimedus tegi sellele paigale ainult head.

„Mis häda on,” ärkas pisike kuular ta kõrvas jälle ellu. Ta ei tundnud häält ära ja heitis pilgu tabloole randmel, lülitades korraks sisse taustavalguse. Muidugi – Stanford.

„Ma lihtsalt tahtsin teada, et kas sa ikka tead, mida teed. Kui paik näib liiga välja surnud, võivad selles peituda omad ohud.”

„Kuule, mida sa ootad ühelt viimaselt malagassi kolkalt kell kolm öösel? Fiestat või? Ja muide, ma näen sind praegu, kui sa oled see kahtlustava pilguga ambaal, üks käsi püstolipäral, teine tibil püksis.”

„Kui näed sina, võivad ka teised näha. Kui on liiga vaikne, võime tähelepanu äratada,” ei jäänud Reniard rahule.

„Muidugi. Aga sinna ei ole midagi teha. Ära näe nii kahtlustäratav välja ja muide, öösel on teedel väga veidrat liiklust, kui sa ei teadnud.”

Reniard ainult mühatas: „Side lõpp,” ja katkestas kõne.

Ta jõudis suure angaarini, mille peamiselt roost seinte vahelt kumas valgust.

„Kas ma olen viimane?” küsis ta sisse astudes, ignoreerides uksel korraks ta nina alla tekkinud relvatorusid.

„Vist jah. Ülemus peab ikka kellade ja viledega tulema. Tere, Ameli. Tuled meiega?” Loudon viskas relva õlale – tema oli olnud üks sihtijatest – ja naeratas naisele.

„Mis te veel ei taha!” kuulutas see vapralt nina püsti hoides. „Kas ma kuulen kopteri mürinat?”

Ruumis askeldas oma tosin inimest ja hetkeks saabus suhteline vaikushetk, kui enamik kuulatas.

„Tuleb jah,” noogutas Loudon. „Lamon, sa näed teda?” küsis ta ühe auto poole pöördudes.

Tollele niigi suurele kaitsevärvi veoautole oli ehitatud ümber veel suurem kaitsevõrkudest ja üsna värskelt raiutud põõsastest kuhil, nii et nad ei näinud Lamonit, kuulsid ainult kusagilt tolle segadiku alt kostvat häält. „Mul ei ole aktiivradarit. Kosmoseluure ei näe seda praegu, aga viimase korrigeerimise järgi peaks masin 70–80 sekundi pärast kohal olema.”

„Nii et sa lahkud meie juurest? Kahju.” Loudon naeratas Amelile veelkord lahkelt, viipas Reniardile ja kõndis kaugemate masinate juurde minema.

Kusagilt ilmus Dipi. „Ameli, jõua ilusti koju. Ja nii tore oli sinuga. Võiksid päriselt meie hulka tulla. Kui Reniard lubab, muidugi.” Ta kallistas korraks Amelit, suudles teda põsele ja kadus.

„Kuidas on?” küsis Lamoni hääl kuhja alt.

Ameli vaatas ringi Reniardi järele, kes ümber sõidukite käis ja neid siit-sealt sakutas „Olgu, saja kilomeetri pealt petab ära,” mühatas ta.

„Ära irise, boss. Kopter maandub kohe.”

Kopterit ei olnud peaaegu kuuldagi. Näha veel vähem, sest sellel ei põlenud ühtki tuld. Lihtsalt korraga hakkas kõik vuhisema ja kohisema, õhus keerles tolmu ja lehti, nagu oleks ootamatult alanud orkaan, ja siis hakkas see kõik vaibuma, jäi ainult suureneva intervalliga „bahh-bahh-bahh”, kui tiiviku pöörlemine aeglustus.

Reniard lükkas uksed lahti. Juba kõndis talle vastu tosin sõdurit, kes teda lühidalt tervitasid. Ta võttis Amelil käest ja vedas ta kopteri juurde.

„Aa, siin on see kena chick, kes mulle tagasiteel seltsiks lubati. Tere, Reniard.”

Mees juhiistmel ei pöördunud, nii et Reniard ei näinud ta nägu. Ega seda polekski öiseks lennuks väga tuhmiks lülitatud juhtpaneelide valgel näha olnud, kummatigi ta teadis, kes roolis on. „Ära ürita, Hid, või ma räägin Millale ära. Tuled tagasi?”

„Jah. Suurema soomustatud käruga muidugi.”

„Ootan sind.”

Ta pöördus Ameli poole. Naine ei tahtnud temast lahti lasta ja värises üleni.

Möödus vähemalt minut, siis hakkasid tiiviku tuurid jälle tõusma ja kostis Hideaki tasane hääl: „Las Ameli tuleb siia. Ma olen üksi, meil mõlemal seltsim.”

Ameli noogutas lühidalt ja pöördus kopteri poole. Ta kõhkles hetke ja Reniard taipas. „Tule.” Ta aitas naise sisse ja teise pilooditooli, kinnitas ta rihmad, suudles veel korra huultele, patsutas neid jälgivat Hideakit kiiresti õlale ja oli kahe sekundi pärast väljas.

Viie sekundi pärast lahustus kopter tumedas taevas ja Reniard lubas endale kümme sekundit, et lasta naisel ka vaimus lahkuda ja sealt edasi ainult sõdur olla.

*

„Olgu, Lamon, tegelikult tubli töö. Oled sa üldse magada saanud?”

„Ei ole. Aga saaksin, kui sa segamise lõpetaksid.”

Reniard istus esimeses autos juhi kõrval, täpsemalt oli ta sel hetkel põlvili istmel ja rääkis tagapool istmetel ja nende kohal naridel vedeleva seltskonnaga. Lähima nari serva tagant nägi ta küll ainult Lamoni liivakarva juuksetutti.

„Vaikust, titt magab!” turtsatas Reniard ja keeras end istmele õigetpidi.

Suured masinad, mida kaugelt vaadates võis esimesel hetkel isegi koormaga veoautodeks pidada, olid tegelikult maskeeritud soomusautod. Kõigepealt oli otse soomusele ehitatud too maskeerimisvõrgust ja taimedest kate, kui nad aga sõitma hakkasid, oli veel kõigest üle tõmmatud täispuhutav veoautomulaaž.

„Terell, kas varjestus ikka töötab?” küsis Reniard juhilt.

Too osutas teelt pilku pööramata käega Reniardi selja taha, kus Loudon istus ekraanide keskel. „Vaata ise. Minu arust on korralik, aga mul pole siin reaalajas satipilti.”

„Loudon?”

„Loodame,” ühmas see. „Me ise muidugi näeksime, kui spetsiaalselt otsiksime.”

„Olgu siis...” Reniard lõi klaviatuuril sisse koodi ja kobas sidenuppe randmel. „Tähelepanu kõigile, saatsin lahinguplaanid. Sisuliselt olete te kõik neid muidugi näinud, sarnanevad need kõige rohkem simu variandiga C. Vaadake need kriitiliselt üle. Kuni sõidame, on meil selleks aega.”

Ta süvenes neisse ka ise ja vajutas nii arvata viie minuti pärast uuesti alla sidenupu: „Teie saatjates on hämaprogramm, ärge seda katkestage, enne kui vajadust pole. Te loomulikult saate aru, et kogu meie sidet jälgivad nii omad kui võõrad. Tuletan meelde, et me ei lähe seekord kohalike jõukude vastu, kelle tehniline võimekus on seal eelmise sajandi tasemel. Me läheme korralikult toimiva sõjaväebaasi vastu. Meie edu sõltub kahest asjaolust – kas pommitamine õnnestub ja kas meil õnnestub märkamatult läheneda. Arvestades rahvusvahelist olukorda ja India kavatsusi valitseb baasis tõenäoliselt häireolukord. Me loodame, et nad ei oota rünnakut täna öösel. Meie kaaslased orbiidil on juba alustanud nende sattide hävitamist, nii et loodetavasti ei näe nad ka meie pommitajaid õigel ajal.”

Loudon koputas talle õlale. „Jälgitakse meid tõesti? Ja ma sain aru, et ainult kopteritelt lastakse rakette? Kust meil pommitajad tekkisid? Mis jama sa ajad?”

Reniard vaikis paar sekundit ja mühatas siis. „Kas sa tead, palju inimesi on viimastel päevadel saarele tulnud? Kas sa tead, kui paljud neist jõustruktuuridesse võeti? Kas sa tead, milline on tõenäosus, et mitte ükski neist ei ole mõne luureteenistuse agent?”

Mees mõõtis teda paar sekundit. Ta oli Reniardist arvata aastat 5 vanem, tõenäoliselt osaliselt prantsuse verd – mis avaldus peamiselt selles, et ta õppis prantsuse keelt ja tahtis Reniardiga hästi läbi saada – ja Kanadast pärit. Reniard oleks mõnikord eelistanud, et mees pigem end indiaanlaseks loeks; indiaani verd oli temas kahtlemata ka ja välja paistis see rohkem kui tema „prantsuse veri”, ehkki viimast oli muidugi rohkem. Tegelikult pole tal viga midagi, tuletas Reniard endale meelde, aga ma eelistan oma sõpru ise valida. Mees oli natuke üksildane ja üsna muhe; oma rassilist kuuluvust kirjeldas ta ise muide kui „raskestimääratletavat”...

„Viimase küsimusega on lihtne – see on null. Ma tean, et me oleme kõvasti paisunud. Ma lihtsalt mõtlesin, et Ordu ei nuhi ja ei häma omade vahel. Kuigi sul võib õigus olla...”

Reniard teadvustas, et tegelikult kuulab teda kõrvad kikkis kogu autotäis. „Loudon, me oleme keset sõjalist operatsiooni, mis on suurusjärgu raskem, kui senised huligaanide loputamised kusagil Aafrikas. Esiteks komm. See ei tohi kuidagi välja paista. Tähendab, meie liikumine on avastatav ja väga kahtlane oleks, kui valitseks vaikus. Sa peaksid väga hästi teadma, kuidas see programm töötab. See imiteerib kohalike suhtlust. Keegi ropendab, aeg-ajalt vilksatavad kohalikud nimed, keegi vahib võrgust vaba pornot, keegi kaevab mingis suvalises suhtluskeskkonnas. Lisaks kontrollivad meie omad orbiidil, et see tõesti selline välja näeks. Kui nüüd meie hulgas on keegi, kes informeerib meie liikumisest ja kavatsustest Usat või Indiat, siis mis sa arvad, kas me tabaksime selle?”

„Ei.”

„Sellepärast on plaanides pommitamine ette nähtud ainult kopteritelt. Tõepoolest, kust me pommitajaid võtma peaksime? Mida sina teeksid?”

„Palvetaksin,” mühatas mees. „Hindusid on vähemalt kümme korda rohkem kui meid. Kas pommitamise kava on olemas?”

„On.” Reniard vajutas paarile klahvile ja viipas ühele ekraanile.

Loudon uuris seda ja vangutas pead. „Seda on armetult vähe. Kui üks neist pommidest mööda läheb... Ma...” Ta otsis sõnu. „Ma ei tea, kas ma lootsin või kartsin, et pommid on kasarmutele suunatud. Noh, teisalt, kui seal käib tormamine, pole vahet... Risk on kõrge. Ebameeldivalt kõrge.”

Reniard kõhkles hetke, samuti sõnu otsides. „Kui ma sedasama küsisin, öeldi mulle orbiidilt, et on oodata üllatust. Ma ei tea, mis see on, aga ma võin aimata. Teiseks – mida me viimased paar aastat teinud oleme?”

„See oli nüüd retooriline küsimus?” Loudon väärutas huuli.

„Me oleme...” Reniard mõtles silmapilgu. „„Iga päev” oleks liialdus öelda, aga iga nädal oleme küll käinud kusagil kedagi tulistamas. Me oleme tõenäoliselt üks maailmas kõige paremini ette valmistatud eriüksus. Ja ka väga hästi varustatud. Me ei tohi õhku täis minna, aga me peame end reaalselt hindama. Ent nüüd õgisime me end paksuks. Meid on kaks korda rohkem, kuid pooli inimesi ma isiklikult ei tunne.”

„Ehk siis lõuad pidada ja edasi teenida,” ohkas Loudon. Ta vaatas üle õla, ohkas veelkord ja süvenes uuesti oma ekraanidesse.

*

Öö oli kottpime. Muidugi, kui keegi juhtus ööprillide tagant välja vaatama. Vihmaperiood oli tegelikult juba alanud ja taevas oli pilves. Oli soe. Täisvarustuses sõdurite jaoks kindlasti ebameeldivalt soe, seda enam, et Reniard oli käskinud kõik üleliigse elektroonika välja lülitada. Üleliigse alla käis paraku ka riietuse termoregulatsioon ja nii nad astusid tasakesi kirudes ja higistades üle hõredasse võssa kasvanud songermaa.

Soomusautod, millelt välimised täispuhutavad maskeeringud olid maha võetud, roomasid neile järele. Kui nad parasjagu üht madalat küngast ületasid, vaatas Reniard üle õla tagasi. Nad liikusid hõredas ahelikus, üksteisest sadakond meetrit vasakul-paremal, ja vahtisid suure osa ajast skanneriekraane, püüdes leida maastikult jälgimistehnikat. Reniard vangutas pead. Soomusautodeni oli vähemalt pool kilomeetrit, kuid ta kuulis neid võsas ragistamas ilma mingi võimendusetagi. Kui hindudel oli siinkandis mõni jälgimisjaam, siis nad juba teadsid, et keegi läheneb.

„Mingid valguskaablid,” teatas Terell. „Lõikasin läbi.”

Nagu tellimise peale, kirus Reniard mõttes ja vajutas siis nuppe raadiol. „Stanford, sa ikka tead, et me leiame kogu aeg mingeid juhtmeid?”

„Tean. Praeguseks 6,” kähises vastus. „Siiani pole teie suuna vastu keegi huvi tundnud. Seal metsas liigub igasuguseid loomi ja kaablid võivad niisama ka puruneda.”

„Kuule, kui ühes suunas muudkui purunevad kaablid, iga järgmine lähemal...”

„Jah. Loodetavasti ei olnud kõik hindude omad. Aga midagi ei ole teha. Jätkake. Ja ära lobise nii palju, see äratab ka tähelepanu.”

Reniard kirus ja jätkas kõndimist üle kivise segadiku. Muidugi, mobiilivõrk, mis mingil hetkel põlvkond-kaks tagasi kattis praktiliselt kogu maakera, ei olnud sellel saarel korralikult valmis saanudki, enne algasid segased ajad ja infrastruktuur purunes. Peenike valguskaabel aga oli isegi kohalike mõistes odav ja nii asendati selleks ajaks peaaegu unustuse hõlma vajunud tavatelefonivõrk sellise stiihilise valguskaablite võrguga, mis ühendas külasid ja üksikuid majugi nii nagu parasjagu juhtus. Ja kuna üksteise kaableid lõigati puruks ka lihtsalt pahatahtlikkusest, oli neid siia maastikule juba parasjagu kogunenud. Lõiguti olid jämedama niidi mõõdus valguskaablid hädapäraselt maa alla maetud ja sealt ei leidnud neid keegi üles, kuid enamasti ei vaevutud kogu kaablit matma ja nii need lihtsalt maapinnal vedelesidki...

Reniardi side hakkas uuesti pirisema. Ta kergitas kulme – Dexter. „Noh, mis lahti?”

„Viimane aeg sullegi plaanid ära rääkida.”

„Tõeliselt rõõmustav.”

„Sa jääd hiljaks.”

„Ja kuidas ma kiiremini saaksin?”

„Fotsy pommitamise aega muuta ei saa. Saad aru, ei saa. 4:58 pluss mõned sekundid kohaliku aja järgi. Punkt.”

„Me ei jõua. Meil on oma kolm kilomeetrit rasket maastikku. Miks ei saa muuta? Vabandust, et ma küsin, kuid kui kõvasti see kinni on tsementeeritud?”

„Alustuseks kukub baasile mürsk, mis hakkas kusagilt kosmosest liikuma oma kuus tundi tagasi.”

Reniard mõtles hetke. „Nii et nad tulistasid selle välja siis, kui ultimaatum esitati? Ja kui eriüksuste rünnakud poleks alanud?”

„Siis ma oleksin pidanud otsustama, kas lasen selle merre või me ikkagi hävitame Fotsy. Kuula! Meil on siis kogunenud igasuguseid viivitusi. Kõik nii paariminutised, aga tulemuseks on, et sa kipud hiljaks jääma. Ma kuulasin su vestlusi Stanfordiga – sa ei ärata tähelepanu sellepärast, et viimased kolm päeva on meie agent provocateur’id tekitanud hulga kohalike jõukude vahelist lollakat aktiivsust, nii et kaableid on viimastel päevadel agarasti lõhutud. Nad muide ei ole tahtnud Fotsy baasi lähedale minna, sest hindud on käitunud samamoodi kui meie – tülikad tegelased lihtsalt maha lasknud – ja baasi ümbrus on natuke nagu tabu, kuid meie omad on seal ikkagi segadust tekitanud. Otse baasi läheduses on veel oma kolmkümmend meie inimest. Sõna „meie” on jutumärkides – need ei ole eriti usaldatavad tegelased. Nad on viimased päevad mänginud mängu, et me kõik jälgime, et keegi meie hulgast ei saadaks teadet välja.”

„Mis ma nendega peale hakkan?”

„Pane nad mingis suunas tormi jooksma. Vaata ise. Neid juhib Buthros. Kopterid lendasid välja. Kopterilüli juhib Rune. Operatsiooni üldjuhtimine jääb sinu peale. Kutsu soomusautod järele ja kihutage viimane jupp avalikult.”

Reniard seedis seda natuke aega. „Ehk siis seekord ei pidanud lahinguplaan isegi mitte lahingu alguseni vastu? Te olete ikka kole tublid seal peastaabis.”

„Ei, me oleme tavalised – nagu sina. Teine jõuk ootab Antisis. Seda juhib Nick Bonnin. Võta ka see. Nickile ma juba ütlesin.”

„Oota.” Reniard lülitas kanalit ja andis oma inimestele korraldused, et soomusautod kiirust lisaksid ja teised peale võtaksid. „Miks ma kõigest sellest alles nüüd kuulen?” küsis ta Dexterilt pahuralt, kui sellega lõpetanud oli.

„Kõik oli kuni viimase hetkeni lahtine.” Dexter ropendas. „Ka paljud meie omadest ei uskunud viimase hetkeni, et sõda tõesti algab. Salastatus muidugi ka...” Ta vandus veel. „Nii palju on lihtsalt tegemata ja läbi mõtlemata. Mina tean rohkem, aga ka mina... Ma jäin ajahätta. Ma lihtsalt ei jõudnud kõike organiseerida.”

*

Reniard vandus vaikselt. Soomusauto kõikus maastikul vastikult ja see segas. Talle tundus, et ta ei suuda mõelda. Neetud salastatus, kirus ta mõttes.

Mõistusega võttes sai ta muidugi aru, et tõsi on kõik, mida rääkis Dexter ja mida ta isegi Loudonile selgitanud oli – Kuu Ordu on spioone tihedalt täis ja ülemaailmsete sidevõrkude ajastul on vaid sekundite küsimus, mil info igast detekteeritavast tõsisemast sammust mistahes huvilisteni jõuab. Kontrollida sai vaid kahte asja – et plaanide tegemise juures oleks ainult need, kes seda kohe mingitele teistele ülemustele ette ei kanna, ja et siis, kui asi juba peale hakkab, ei oleks vaenlasel ka kõige soodsamatel tingimustel enam aega reageerida.

Reniard teadis hästi, et nad leidsid murdosa kaablitest, mis isegi selles näiliselt lootusetus kolkas igas suunas jooksevad; et mööda neid kaableid jookseb kümneid videostriime ja kurat teab mida veel; et imelihtne on esmapilgul lihtsasse kujutisse peita mistahes teist infot; et kusagil kõigi Ordu oluliste komplekside läheduses kükitavad kaamerad, mis saadavad infot kuhugi, kus seda töödeldakse, omakorda teise süütuna näiva info sekka peidetakse ja siis „õigesse kohta” edasi saadetakse. Et pidevalt jookseb Madagaskari ja muu maailma vahel igas sekundis gigabitte infot, millest suuremat osa on võimatu kontrollida. Et kõigis linnades istuvad kõigi olulisemate riikide luureteenistused, kelle arvutid töötlevad kogu Ordu kohta laekuvat infot ja kus eriharidusega spetsialistid seda ka mõtestavad ja jõudumööda täiendavad.

Ta oli ise olnud grupis, mis muuhulgas koostas ka Fotsy ründamise plaanid, ja hiljem oli ta seda oma meeskonnaga läbi mänginud. Samas, paljalt teadmisega, et Kuu Ordu on läbi mõelnud, kuidas Fotsy baasi rünnata, ei olnud sealsetel inimestel midagi peale hakata. Ainult teadmiseks võtta, et muidugi käitub Ordu normaalselt. Loomulikult arutati ja arvutati läbi, kuidas potentsiaalse vaenlasega hakkama saada. Kõik tegid seda. Oluline oleks olnud teada, milline erinevatest rünnakuplaanidest lõpuks realiseeritakse ja veel olulisem – millal seda tegema hakatakse. Ja muidugi tuhat pisiasja, mida ette näha ei saagi.

Eriti kui Dexter viskab, öeldes: „Improviseeri,” kogu vastutuse inimesele, kes küll selleks ette on valmistatud, kuid kes viimase hetkeni ei tea, et ta tõesti selle ainuisikuliselt läbi peab viima...

Ja nüüd ta siis istus ja proovis mõelda.

India sõjaväelased ootasid rünnakut, see oli selge. Kui sõda juba kord algama pidi, oli ilmselge, et baas on löögi all. Ordu tegi panuse sellele, et nad ei oota preventiivset rünnakut. Ehk laiemalt vaadatuna – nende strateegid ei ole loodetavasti tõsiselt arvesse võtnud võimalust, et Ordu mitte ei reageeri algavale sõjale, vaid üritab seda ajastada ja juhtida. Seda ei olnud tallegi keegi öelnud, kuid lõpuks oli tal endal pea otsas.

Kuidas 21. sajandil sõda peetakse? Kui mitte lugeda sõjaks mingeid räpaseid diversioone, mille õnnestumine põhineb tegelikult sellel, et vastane ei suuda kogu aeg ülimas valmisolekus olla, inimesed väsivad, kaotavad valvsuse ja neile pääseb ligi. Ja ka mitte võitlust mingite sissidega või tsiviilelanikkonna kontrolli all hoidmist. Päris sõda?

Asi algab sel juhul külluslikust pommitamisest. Korralikult sissetöötanud sõjaväebaasi puhul tähendab see algatuseks õhukaitse murdmist ja lõpetuseks tuleb näiteks pommitada rasketehnikale ligipääsurada läbi miiniväljade. Ehk siis hävitajate või nähtamatute pommitajate rünnak kaitse- ja jälgimisrajatistele, põhipommitamine rasketelt pommitajatelt, pluss raketi- ja kahurituli, ja lõpuks raskelt relvastatud soomusüksuste rünnak koos toetava kahuritule- ja õhutoetusega.

Tõsine ettevõtmine.

Aga kuidas teisiti?

Ja muidugi, seda kõike ei saa teha saladuskatte all. Ja ka mitte kiiresti. Isegi kui Indiale tuleks üllatusena rünnak – hm, loodetavasti – ööpäeva varem, kui eeldatud, oleks neil ikkagi aega reageerida.

Mida tegi Ordu teisiti? Kogu panus oli ilmselgelt tehtud sellele, et India ei ole arvesse võtnud rünnaku võimalust kosmosest. Aatomimootoriga laevalt alla visatud kuuetahuline teravaotsaline püramiid, mille keraamilise kesta sees on mõnisada tonni vedelat vesinikku. Koonus kukub otse ja suhteliselt väikese kiirusega, seega ei teki ka põlemisjälge. Koonuse kuju on valitud selline, et radarid ei näe seda enne kui atmosfääris. Koonus puruneb maapinnal ja pritsib sisu laiali. Tekkiv paukgaas süüdatakse laseriga. Tulemuseks on vaakumpomm, mis vastab vähemalt kilotonnisele plahvatusele ja peaks üsna efektiivselt hävitama kõik maapealsed rajatised Fotsy baasis.

Ning alles seejärel tuleb hävitajate ja kopterite rünnak. Kuna oli niikuinii teada, et India ja Usa olid ka paljude kohalike jõukudega kokku leppinud, et need siis, kui tuleb vastav käsk, ründaksid Ordu rajatisi, mängiti seda kaarti teistpidi – Ordu instseneeris kopteri allatulistamise Marokomotra juures ja rünnaku sündmuskohale nii, et poleks selge, kas seda tegi Ambilabe või Vohemari jõuk. Kohalike ülbuse määr oli viimastel päevadel tajutavalt kasvanud, nii et polnud üldse võimatu, et mõni neist varem peale hakkaks... Nii suundusidki kopterid ja hävitajad näiliselt sinnapoole, alles pärast pommi langemist kosmosest saaks selgeks, et nad „sündmuskohast” peatumatult üle tuhisevad.

Sama kehtis pisut teisiti ka nende kõigi kohta seal metsas. Olid nad ju kasutanud kõikvõimalikke varjamismeetmeid ja lisaks oli juba mitu päeva sealkandis segadust tekitatud.

Ja nii ta seal siis istus, kirus ja proovis mõelda. Ta käed olid higised ja süda puperdas. Seda oled sa ju kogu aeg tahtnud. Juhtida. Ainult et nüüd on asi tõsine ja kõik vaatavad sulle kuldmune oodates suhu. Ja pea on nii tühi, nii tühi...

*

Korraks lahvatas kogu maailm valgeks ja siis oleks nende ees madalate kinkude taga avanenud kui põrgu punane silm. Kõigepealt vappus maa ja siis tuli hirmsa raksatusega lööklaine. Tulesammas hakkas päris korralikuks seeneks muutuma.

„Kas ma juba näen midagi? Merde! Mon cul! On meil mõni pilt? Loudon!”

„Sattide oma ainult, aga need on suht kasutud. Esimese luurelennuki oma ei ole. Vist tõi plahvatus selle alla.”

Reniard jätkas samas tempos. „Putain! Kas need cons siis ei teadnud, kui kõva pauk käib? Miks keegi ei hoiatanud?”

Keegi ei vastanud. Ja huvitav küll, kes ikkagi peaks selliste asjade peale tulema...

„Luurelennuki striim on 12. kanalil. Selle kaugema oma. Sattidelt hakkavad ka mingid arvutused juba tulema.” Loudoni hääl kõlas lohutavalt.

„Too luurelennuk epitsentrisse. Dipi, saada järgmine välja perimeetri oma asendama. Rune, kaugel sa oled?”

„Kakssada sekundit!”

„C’est des conneries! Tead sa, mida pommitada?”

„Ei. Sõltun sinult tulevatest andmetest.”

Vähemalt kõlab prantsusekeelne vandumine peaaegu nagu poeesia. „Kuulake kõik! Esimesed, kes jõuavad otsenähtavusse, püüavad seal püsida, kuni järgmised jõuavad. Vähemalt kolm masinat võiks olla kogu aeg otsenähtavusalas. Ärge päris seisma jääge, aga seda ma ei peaks isegi ütlema. Teil kõigil on Fotsy kaardid, millel on hävitamist vajavad objektid. Katsuge ka visuaalselt hinnata, mis terveks jäi. Kopterid vajavad seda infot hädasti. Tuli on nüüdsest vaba, võite ka ise kõrvetada.”

Dipi puudutas teda õlast. „Ren, vaata, siin on madalam ala. Metsane. Tee on kindlasti mineeritud, mööda lagedaid alasid on arvatavasti pandud üles automaatrelvad. Siin aga on mets.”

Reniard mõtles hetke. „Sealt ei saa me tulistada.”

„Mitte enne, kui metsast välja saame. Aga Nicki inimesed on idas ja Buthrose jõugud läänes – niikuinii peab vähemalt kaks masinat nende toetuseks eraldama. Nad ei ründa ju Hummeritel. Või bussiga.“

Reniard mõtles mõnikümmend sekundit ja avastas siis, et kui ta tahab veel mingeid korraldusi anda, peab ta seda tegema lähematel sekunditel, sest muidu on hilja.

„Autod üks ja kaks – vasakule! Seitse ja kaheksa – paremale!” Ta saatis laiali kaardi, kuhu oli paari joonega skitseerinud uued rünnakusuunad. „Ehk siis teie neli vastutate pildi eest, kuni tuleb aeg meie omasid toetada.”

Sõrmed sattusid kogu aeg valedele klahvidele, kuid ikkagi ütles selline täissoditud kaart palju rohkem kui kuitahes pikk seletus. Masin kõikus koledasti ja aeg-ajalt tahtis järsk rapsakas ta istmelt rebida. Ta vaatas rahulolematult üles ja sai aru, et löögid tulevad sellest, kui raske masin mõnd teistest tugevamat puud rammib. Kurat teab kui palju tonne kaaluv jurakas – Reniard avastas, et ta tõesti ei tea, kui raske see masin just on (vähemalt 50 tonni...) – murdis metsast läbi üldiselt raskusteta, suuremad tõuked tulid sellest, kui ootamatult sattus teele mõni silma järgi poolest meetrist jämedam tüvi.

Siis jõudsid nad metsast välja. Reniard muidugi jätkas ropendamist. Fotsy baas laotus tema ees. Esimesel hetkel ei suutnud ta vaatepilti kokku panna ei kaardi ega luurelennukite ja -sattide ülekannetega. Kaart nimelt näitas baasi veel tervena ja kõigilt kujutistelt võttis arvuti suurema osa suitsust ja muust õhus keerlevast rämpsust maha. Nüüd, ilma abivahenditeta, võis silme ees laiuvat pigem mingiks džunglitulekahjuks pidada.

Nad olid juba poolel teel üle kivise ja üsna järsu nõlva, kui ta aru sai, kust läheb tee, mille ta oma üksusele kaardil joonistanud oli. Ja lisaks teadis ta täpselt, kuhu ta paneks mõned lõksud, kui ta baasi kaitsma peaks...

Mingi valge majake nende teest pisut vasakul ja sadakond meetrit eespool lendas tulepilves laiali – seda oli tulistanud vasakpoolne masin ja plahvatuses vilgatas punakaid sädemeid, kui tules lõhkes majakeses peidus olnud – arvatavasti täisautomaatse – kiirlaskekahuri laskemoon. Neist paremalt möödus jalgrattaratastega lapsevankrit meenutav asjandus – too soomusauto oli ettepoole saatnud robot-miinitraali. Reniard avastas, et ka nende oma on juba teel. Hea, kui sul on kompetentsed alluvad. Ta teadvustas korraga, et soomusmasina kahur mürtsatab iga paari sekundi järel ja umbes viiesekundiliste vahedega lähevad lendu ka korpusele kinnitatud raketid. Põgus pilk näitas, et nii nagu tema, tegid ka teised rihmades edasi-tagasi kõikudes ja hambaid risti surudes oma tööd.

Eespool sähvatas plahvatus. Reniard peaaegu nägi, kuidas jalgrattarattad läbi õhu lendavad, kuid kutsus end kohe korrale – see ei olnud võimalik. Igatahes oli see viimane nõlvak enne baasi mineeritud. Olgu, hea, et me tülitamisteta siianigi jõudsime. Ainult et nad olid madalal, mis tähendas, et soomusmasinate kahuritel polnud enam midagi lasta ja võimalik, et neil kulub õige mitu minutit, enne kui nad edasi saavad. Mis oli ülimalt halb, sest kui keegi seal baasis veel millegi vastu huvi tundis, teadis ta juba, et nad seal koperdavad. Lohutas vaid see, et selle aja peale kohale jõudnud kopterid võisid neid vajadusel katta.

„Andke piki seda riba tuld” – riba kaardi saatis ta arvuti kaudu laiali – „ja saatke kõik järelejäänud robotid kontrollima!”

Nad kaotasid kõik robotid. Nad pommitasid eriti hoolega viimaseid järelejäänud meetreid ja tõusid valli harjale ilma muude kaotusteta.

Kosmosest langenud pomm oli baasi kesksed ehitised praktiliselt minema pühkinud. Nende asemel laius ringikujuline madal kraater, keskel hall räbukoonus. See koosnes suures osas nende endi pommi põlenud ja osaliselt sulanud keraamilisest kestast, mille pärast plahvatust tekkiv vaakum uuesti keskele kokku riibus. Samas – sajakonna meetri sügavusel maa all paiknev varukomandopunkt võis väga hästi terve olla ja küsimus oli pigem selles, et kas neil ka midagi käsutada on. Mingeid olulisi raskeid relvi hindudel väljaspool baasi ei olnud – need oleks olnud liiga kergesti leitavad ja hävitatavad – küll aga oli neil otse loomulikult mingit side- ja jälgimistehnikat, nii et elementaarne oli, et neid jälgisid sel hetkel juba lisaks India sõjaväelastele kindlasti kõigi maailma vahegi tähtsust omavate armeede luurete silmad.

„Milline vastutus, une connerie,” porises Reniard omaette ja vajutas siis alla side nupu: „Määrake märgid, tuli endiselt vaba. Peatuge veerandil laskemoonal. Ja vaadake, et te ise märgiks ei satu!“

Ta süvenes kaartidesse ja avastas siis, et vastu neid ei tulistata.

„Kuule, seal on mingid tegelased valge lipuga,” osutas Loudon ühele ekraanile.

„Tuli seis!”

Vaikus, mida häiris vaid tule praksumine ja lahingkopterite tume müdin. Kellegi suundmikrofonid püüdsid haavatute kisa ja oigeid.

„Kõik masinad edasi! Olge valmis tulistama, kui see on lõks, kuid mõelge enne. Mina jään kohale. Saatke vangid ja haavatud siiapoole, see nõlv meie taga miiniväljast kaugemal on tõenäoliselt kõige ohutum koht ja ma saan seda siit kirbul hoida.”

Ta joonistas veel paar skeemi, saatis need ära ja lasi end siis toolil tagasi. „Loudon, korja kokku meie seis – laskemoon, kaotused, kõik. Rune, hoidu kaugemale, vähemalt kaks-kolm kilomeetrit, vaata ise. Dexter, mis edasi?”

*

Kopter laskus järsult madalamale.

„Putain, meid tulistatakse,” urises Rune. „Hid, mille kuradiga sa tegeled? Loudun, nüüd on sinu poolel!”

„Ma ei näe midagi!” Mees sajatas gatlingi taga. „Neid on liiga palju. Tulistavad otse rahvamassist. Tõmban nad kõik maha või...”

„Täna on veel käsk suuremaid ohvreid vältida,” tuletas Reniard meelde. „Bordel, lase meid katusele. Saad sa seda teha?”

„On sul side? Ma peaksin katuse tühjaks lööma, aga enne pean kindel olema, et omasid läheduses ei ole.”

Kopter kerkis järsult majade vahel, gatlingid mõlemal pool õieli. Aeg-ajalt kräunatas kumbki neist lühidalt. Reniard lausa tagus sideaparatuuri, sest raadio ainult kähises.

„Ma sain Franki kätte,” kuulutas Marvin. „Moblaga, muide. Nad on barrikadeerinud 3 ülemist korrust ja ta ütles, et saab nad poole minutiga alumisele nendest. Läheme!”

Nüüd oli lennumasin kõrgemal tollest umbes paarikümnekorruselisest hoonest, mille külje ligi hoidudes nad tõusnud oli.

„Fugass läks. Taipavad nad ehk klaasidest eemale hoida,” porises Rune, kui tema kõrval istuv Dipi raketi lahti lasi. See oli spetsiaalne „puhastamiseks” mõeldud rakett, mille plahvatusel vabanes minimaalselt kilde, tekkis aga võimas lööklaine koos kõrge temperatuuriga.

„Ma teatasin, et tuleb vaid üks plahvatus, nii et teist ei tohi lasta,” hoiatas Marvin. „Nad tulevad kohe üles.”

Kopter laskus katusele. Selle tiivikud ei jäänud seisma, Rune muutis vaid labade kaldenurka, et nad kindlalt paigal püsiksid.

„Läksime!”

Reniard ei jõudnud esimesena välja, Hideaki ja Loudon olid juba poolel teel pööninguukseni, kui ta ükskord oma tehnika tagant minema sai. Tegelikult ta muidugi ei oodanudki muud, sest eks ta oli näinud, et mõlemad oma gatlingite juhtimise pilootidele annavad. Tegid nad sedagi juba arvatavasti nii-öelda hüppelt...

„Omad!” kostis terav hüüe, kui ukseavas vilksatas relvastatud tegelane. Relvad pöördusid sinnapoole ju automaatselt. Hetke pärast vilgatas tegelase pea uuesti. „Mina, Frank!”

„Korras. Tulge!” karjus Reniard. Ta vaatas kiiresti ringi. Ta rühm oli katusele laiali hargnenud, lisaks Hideakile ja Loudonile oli ka Marvin väljas ja rohkem neid ei olnudki, kui kopterit juhtivad Rune ja Dipi välja arvata. Ta ise tormas pööningutrepile. Kohe möödus ta kahest esimesest välja tahtvast tegelasest, mehest ja naisest, keda ta ei tundnud.

„Siin sees side toimib?” küsis ta. Frank oli kadunud, küllap jooksis ta kuhugi tagasi allapoole viimaseid aitama.

„Siin sees toimib, aga mitte kindlalt,” kuulis ta siiski ta vastust. „Terve eeter on müra täis. Nad genereerivad kilovatte ja kilovatte lihtviisilist paska. Türa küll! Ära tule alla. Me oleme viimased.”

Inimesi oli kokku 16, nagu Reniard nüüd nad üle suutis lugeda. Mitte et see midagi muudaks, sest peale tuli nad niikuinii võtta. Neli olid lapsed, kaks neist väiksemad. Relvad olid Frankil ja veel kolmel, kes viimasena tulid. Kusagil allpool kõlasid plahvatused.

„On korrused mineeritud?” küsis ta Frankilt, kes parajasti temani jõudis.

„Ei. Nii trepi- kui liftišaht on rämpsu täis ja üsna purud. Eks me viskasime sinna granaate, aga praegu loobivad nemad, et meie hädapärast barrikaadi eest ära saada. Meil ei pruugi olla eriti üle paari minuti.”

„Kas mineerime? Meil ju on...”

Frank raputas pead. „Pole mõtet aega raisata. See ei hoia neid kinni. Ei takista ka kopterit tulistamast. Ja siin pole midagi sellist, mida nad saada ei võiks.”

Nad olid selle aja peale uuesti katusele jõudnud. Nad olid viimased, kes kopterisse astusid.

„Minema!” käratas Reniard.

Hideaki ja Loudon olid jälle gatlingite taga, nii et tema ja Dipi hooleks jäi inimeste eest hoolitsemine. Sellega oli tegelikult suur häda, sest startinud olid nad enne, kui viimati tulnud tegelased korralikult kinnitatud said. Neil tegelikult ei jätkunudki neile kõigile õigeid kinnitusrihmadega istmeid, nii et õige mitmel põrandal kükitajal olid silmad hirmust ümmargused, kui lennumasin järsult kaldus ja taevas ning ehitised lahtistest küljeluukidest vilkuma hakkasid. Muidugi olid nad kohe tõmmanud kaitsevõrgud vahele, nii et loodetavasti poleks keegi välja lennanud ka kõige halvemal juhul, samas aga pidi Reniard endale meelde tuletama, et harjumata inimesele võis seal vastikult lahtine olla küll.

Ehitised lõppesid, all oli ainult mets.

„Uksed kinni!” hüüdis Rune. „Ma arendan maksimaalset kiirust!”

Saabus suhteline vaikus.

„Hea, et te jõudsite,” ajas end Frank end üles ja kinnitas enda asemele istmele lapse, kes seni ta süles varurihmaga kinni oli olnud. „Miks te varem ei jõudnud? Nii palju hädalisi?”

„Teie saite hakkama,” porises Reniard.

„Seda ma kartsingi,” noogutas Frank. „Kuhu?”

„Esialgu Sakasse. Sõjaväebaasi. Meil on veel palju tööd.”

Frank noogutas veelkord. „Üldine evakuatsioon?”

„Nüüd juba jah. Nad jäid sellega hiljaks. Kõik käärib. Teedel liikuda enam ei maksa. Ja nagu selgub, on neil korralikud segajad.”

„See ei ole kohalik tehnika. Nad ei ole seda varem kasutanud ja neil endil ei ole sellega midagi teha. Ameerika eriteenistused?”

„Kes siis veel? Kõigil tähtsamatel objektidel oli eile öösel veidraid intsidente. Valve oli kõikjal vähemalt neljakordistatud ja seega ei läinud kusagil väga halvasti. Aga me kaotasime üle 20 inimese. Pluss haavatud.”

„Kas see ei oleks pidanud selge signaal olema, et viimane aeg on evakuatsioon välja kuulutada? Mida Senat küll ootas?”

„Nii nagu side ei tööta, on kogu arvutivõrk eilsest maas. Arusaamatu, miks mobiilivõrk tööle on jäänud. Hommikul selgus, et evakueerimiseks saab kasutada ainult koptereid. Seda me olemegi pool päeva teinud.”

„Ja esimene pool päeva?”

„Mina oma inimestega olin põhjas. Tegime –I maatasa.”

Frank noogutas aeglaselt. „Kas 18 või 43?” küsis ta.

„43. Objekte, millele me taandume, on 43.”

„Nii et nad arvestavad tuumalöökidega.” Seda ütles ta rohkem nagu iseendale. „Ja kaitse jääb hõredaks.”

Reniard heitis talle kiire pilgu. „Ma ei oska seda kommenteerida.”

Frank ohkas ja krimpsutas nägu. „Kas on midagi, mida ma kiiresti teadma peaksin? Kas muide kopteril on side?”

„Kopteril on satilingid. Aga nad palusid ilma erilise vajaduseta neid mitte kasutada. Kontrollivad.”

„Nii et ka seal oli keegi sees?”

Reniard kehitas õlgu. „Je m’en fous! Ma ei tea. Paar arvutitehnikut on ka kadunud. Praegu üritatakse välja lõigata kõike, millele nad võisid ligi pääseda. Laevastikud lähenevad ja Mosambiigis käib juba kuuendat tundi aktiivne tulevahetus. Nad võtsid enda kontrolli alla Zomba lennuvälja ja rajavad seal kiiresti baasi. Meie omad Nacalas ei suuda neid takistada, aga nad on nii sügavale kaevunud, et ka neid ei õnnestu välja suitsetada. Kui sa ei teadnud. Muud huvitavat ei ole. Kuidas teil üldse läks? Sina muide oled selles nimekirjas, kelle pärast tõsisemalt kardeti.”

Frank heitis talle veidra pilgu ja muigas siis. „Noh, raketodroom ja energiajaam olid õnneks eespool. Eks ma oskasin oodata kah. Kui lairibaside hommikul ära kadus, blokeerisin lifti meie ja alumise korruse vahele ja ei võtnud enam kedagi vastu, toogu ta pitsat või väga tähtsat kirja. Kes veel lähedaste järel käis, käis trepist. Huvitaval kombel jõudsid kõik tagasi. Vaata, ega kohalikud ei saa senini õieti aru, mis toimub. See ei ole nende sõda. Mingit massilist rünnakut ei olnud. Neid teisi aga on vähe. Lihtsalt mingid tüübid hakkasid ust kangutama ja ma viskasin neile granaadi kaela. Siis proovisid need, kes järele jäid, liftišahti, ja neile ma lasin lifti kaela. Ehk siis vähemalt 3–4 suutsin ma likvideerida. Ja siis ei olnudki muud teha, kui teid oodata. Korra tunnis vahetasime küll granaate ja tegime niisama tulistamislärmi, aga see ei ületanud vist uudise läve. Kes ja kuidas muide üldse järjekorra määras?”

„Ei tea. Dexter... Izmir... kes nad kõik seal staabis on. Sattidelt visuaalne jälgimine, niipalju kui sellest abi on. Et kus toimus tulevahetus, sinna läksime esimesena. Sinu juures oli vaikne. Või ma ei tea. Igatahes saan mina kah nüüd magama... loodetavasti. Öösel läheb uuesti lahti ju.”

Frank noogutas. „Öösel läheb päriselt lahti. Paljud veel kadunud on?”

Uuesti kehitas Reniard õlgu. „Ma ei tea. Sajad. Valitseb paras segadus. Ma tean, et öösel läheb päriselt lahti. Ja selleks meil natuke magada lastaksegi.”

*

Reniard ärkas plahvatuse peale. Ruum värises. Teine plahvatus. Ta vaatas ringi. Elekter oli alles ja arvutivõrk töötas. Kell näitas 01:18. Pommitajad olid järelikult õhku tõusnud juba enne ultimaatumi tähtaega...

Monitoril vilkus baasi kujutisel kaks punast ringi. Reniard üritas rohkem infot saada, kuid rohkem ei olnudki. Ta üritas uurida kiiresti vahelduvaid ekraanitäisi märgendeid, kui automaatika kõiki sensoreid küsitles, ja lülitas kiiresti ruumikaamerate pilte. Siis tekkis ekraani serva suur kollasel taustal kiri, mis palus mitte segada, kui tal just pole väga vaja vaadata. Ta mühatas – selge ju... Ta jõudis vannitoas kiiruga nägu ja suud loputada ning kui ta tuppa tagasi piilus, oli esmane töötlus lõppenud. Paistis, et kahjud on minimaalsed. Mingid koridorid olid tolmu täis, kusagil vist põles midagi, kuid tundus, et midagi väga hullu juhtunud ei ole.

Tasapisi laekuv info mujalt saarelt näitas samuti pommitamisi. Lennuvälja katusest olid pommid läbi löönud ja seal olid purustused tõsised. Reniard isegi muigas, kui avastas, et mitte ükski nende oluline objekt ei olnud vahele jäänud. Pommitatud oli ka elurajoone, mõned majad põlesid, ja paistis, et nendega ei tegelenud keegi.

„Reniard... aa, hea, et sa üleval oled.” Seinale tekkis Mena, Saka baasi koordinaator. „Aja oma inimesed välja, teil tuleb autodes edasi tukkuda. Rünnatakse ka meie õhupallilaskjaid ja teil tuleb julgestuseks kaasa minna.”

„Autodega? Teedele loksuma?”

„Radaripalle lastakse autodelt. Ja kuni õhk meie sõprade ründelennukeid täis on, saab Rune magada. Kopteriga minek oleks enesetapp. Lohuta end sellega, et sa tõesti saad seal tukkuda, kuni teid ei tulistata. Lähete välja nii kiiresti kui võimalik.”

Reniard ohkas. „Kuidas meil üldse läheb?”

Mena kehitas õlgu. „Sajad nähtamatud pommitajad. Ja viies kolonn. Seni pole midagi, mis arvestustest väga erineks. Lennujaam on rivist väljas. Muud kahjud pole olulised. Anna andeks – uuri ise. Mul on kuradi kiire.”

„Tulen kohe,” kordas Reniard ja katkestas side.

*

Reniard katsus tukkuda, aga sellest ei tulnud midagi. Esimesed kaks tundi, kui nad ranniku suunas tuhisesid, oli olnud päris hea, sest suurt maanteed paistsid kõik pelgavat. Ent siis olid nad keeranud kohalikele teedele.

Kaks sekundit sisinat, kui järjekordne õhupall heeliumi täis pumbati, siis sekund vaikust, kui see taeva poole teele läks, ja uus sisin.

„Umbkaudu tuhat palli tunnis,” oli kommenteerinud aparatuuri operaator, kelle nimi oli Trisartre ja keda Reniard kunagi varem näinud ei olnud. Kaks neid seal auto peal oligi, juht ja operaator. Mõlemad olid kahekümnendate esimeses pooles ja kuigi kirjade järgi oli neile ka mingit sõjalist väljaõpet antud, olid nad Reniardi silme läbi vaadatuna mundrissetopitud klounid. Trisartre oli umbes meeter kaheksakümnene, igas mõttes keskmine, kahvatu ja tedretähniline. Autojuhi nimi oli Qukong ja tema oli lühikest kasvu pisut lodeva olemisega idamaalane. Failid, millele Reniard ligi pääses, ütlesid ka seda, et mehed on juba kolm aastat tegelenud raadiovõitlusega ja tundsid teineteist varemgi, Nanyangi ülikoolist Singapuris.

„Algselt oli mõeldud, et meil on kohalik juht ja üks mees CondorSecist kaasas,” seletas Trisartre. „Neljakesi siis. Aga kohalikud juhid kadusid ja CondorSecil on vist muud tegemist. Siis anti teid, mille üle minul on muidugi väga hea meel. Ma oleksin algusest peale öelnud, et kohalikega ei maksa jahmerdada. Jäime ainult meie kaks.”

„CondorSeci omad läksid kõik kaasa nende paari autoga, mis teie algseid plaane järgisid,” teatas Loudon. „Neid kõiki rünnati.” Ta saatis neile kõigile lingid. „Nii et sul oli kohalike koha pealt õigus.”

Reniard vaatas ringi. Öö oli pime, aga mitte nii pime, kui üks tavaline troopikaöö olema peaks. Kusagil kaugemal põles miski ja õhk oli täis sellist tabamatut vaevukuuldavat üminat. Hideaki, kolmas tema omadest, vist tõesti magas...

„Nii et te saaksite mõlemad aparatuuriga hakkama? Kas poleks parem, kui mina juhin?”

Trisartre kehitas õlgu. „Ma sain aru, et te olete paar viimast päeva lennus olnud? Kuni kõik toimib, pole siin meid kahte tarvis, masin saab endaga ise hakkama. Võtab palli, pumpab täis, seob otsa sõlme ja paki alla ja läheb. Kui midagi juhtub... Sa ei tea sedagi, kuhu sõita.”

„Putain, ma ei saa siin niikuinii magada,” porises Reniard.

„Sinna ei saa mina midagi teha. Iseenesest saaks siin üksigi hakkama, aga teate ise... Nagu ma ütlesin, on mul väga hea meel, et te kaasas olete... Qukong?”

„Mingid tüübid infras,” teatas juht.

„Auto risti teel, vähemalt kuus inimest eemal võsas,” teatas Loudon, kui oli pilgu ekraanidele visanud. „Tüüpiline varitsus. Võin oma kuldhammaste peale kihla vedada, et umbes siin on miin.” Ta saatis viite ümbruskonna kaardile, kuhu oli neist varitsuseni viivale teele punase risti teinud. „Ringi minna ei saa. Taanduda?”

Reniard raputas pead. „Qukong, jää seisma. Hid, katsu asjalik välja näha, sa jääd siia. Me Loudoniga teeme ühe sörkjooksu läbi võsa. Gaasimaskid pähe, ma ei taha riskida.” Ta keeras lahti ühe ballooni kraani.

Siis hüppasid nad Loudoniga pimedusse ja traavisid teine teisel pool teed läbi hõreda džungli.

„Kas ma peaksin seda laiali ka ajama?” kuulsid nad raadiost Trisartre’i küsimust.

Reniard uratas. „Putain! Salaud! Vabandust, ma unustan teinekord selgitada... Liikuge aegamööda edasi, rohkem seda laiali ajada ei ole vaja. See on jah lihtsalt süsinikdioksiid mingite närvigaasidega, mis sisuliselt vabanevad soojenemisel. Mon cul! Väga ohtlik värk, nii et... aga seda te loodetavasti teate. Aga maskeerib lisaks ka teie soojusjälje ja muudab võimatuks ligi hiilida. Meie Loudoniga võtame tüübid risttule alla ja Hid laseb neile mõned raketid. Putain! Me ei taha miinidega riskida, pöörame tagasi, aga neid tuleb õpetada, muidu on nad meil kohe mõne järgmise tee peal jalus. Nemad saavad palju kiiremini liikuda kui meie.”

See polnud seal mingi õige džungel, pigem poolkuivanud võsa. Aga see oli vihmadega roheliseks ja lopsakaks läinud, nii et kohati oli nähtavus alla paari meetri. Reniard ja Loudon orienteerusid rohkem satelliidikaardi järgi ja kasutasid oma inframuundureid peamiselt selleks, et mitte peadpidi vastu mõnd siin-seal kasvavat puud joosta. Neil võttis selle paarisaja meetri läbimine aega vähem kui minuti. Ka tulistamist alustasid nad varasemate arvutuste järgi, ilma et nad ise midagi näinud oleksid. Segajaid seal ei olnud ja luuresatelliidi pilt oli reaalajas. Hideaki nägi neid ka, nii et raketi teel vedeleva auto pihta lasi ta täpselt samal sekundil, kui nad oma käsirelvade granaadiheitjatest tule avasid.

Nad sööstsid edasi. Reniard ei näinud õieti midagi. Ta viskas pilgu kõrvale ja veendus, et vähemasti oma-võõras süsteemid töötavad, sest ainsa selgelt tuvastatava inimkuju ümber tekkis roheline kontuur ja nimi „Loudon”. Neil kummalgi ei olnud vaja meelde tuletada selliste rünnakute esimest ja kõige tähtsamat reeglit – ära jää paigale. Teine reegel oli tegelikult esimese täiendus – tegutse ootamatult. Muidugi ironiseeriti selle üle – et praktiliselt tuleb umbropsu tulistades esimeses ettejuhtuvas suunas tormata...

Nüüd ta juba nägi üht-teist. Autovrakk põles lõbusasti, ainult et selle taha olid mõned kivid veeretatud. Mitte midagi tõsist, parasjagu sellised, mida paari mehega veeretab, aga millest veoauto enam üle ei saa. Võsas olid lagedamad laigud ja see oli puhas instinkt – või soovi korral pikaajaline harjumus –, mis käskis Reniardil täpsemalt uurida mingeid valle nii paarkümmend meetrit teest.

„Loudon, mina paneksin sinna nõlvale suunas 2 automaatsed kuulipildujad,” teatas ta õiget kohta laseriga märgistades.

„Aega ei ole. Tule siitpoolt.” Loudon oli teest palju kaugemal, Reniard nägi teda hädavaevu oma viiskümmend meetrit eemal. Ta hakkas ka ise sinnapoole jooksma. Nüüd teda juba tulistati enam-vähem sealt, kus varitsejad enne olnud olid. Ta vastas lühikeste valangutega ja hoidus maadligi.

„Hid,” kuulis ta Loudoni häält. „Sihik...”

Ta ei näinud, kuhu kaaslase lasermärgend näitab, kuid talle näis, et ta tundis möödatormava raketi mootori gaasivoolu.

„Veel üks! Reniard, granaat 8, 25 meetrit!”

Reniard riskis hüppel ringi vaadata. Jah, seal eespool, suunas 8 võis olla küll mingi nõgu. Üks puutüvi vedeles seal nii sobivalt, et selle taga võis olla hea varitseda. Ta tulistas oma granaadiheitjast ühe laengu, veeretas end kõrvale ja lisas teisegi. Siis nägi ta, et kusagilt ringiga tagasi jõudnud Loudon pommitab sama kohta.

„Rakett!” röögatas Hidi hääl. „Gaas põhja, idikas!”

Tagapool möiratas mootor, siis järgnes plahvatus.

Reniard vandus ja piilus ettepoole. Ta ei saanud midagi teha, kuni tulistajad olid otse tema ees. Kuule ei lennanud. Ta saatis igaks juhuks veel ühe granaadi ja tormas siis edasi. Üks inimkogu... teine... lühikesed valangud ja uuesti pikali.

„Hid, raport?”

„Qukong vigastatud, aga tundub, et ainult klaasikildudest... Laskjat nägite?”

„Ei. Kusagil nõlval suunas 17. Loudon?”

„Nad jooksid laiali ja meil ei ole aega neid püüda. Jooksen auto suunas.”

„Vaatan korraks sinna, kust rakett tulema hakkas, ja tulen ka,” tegi Reniard aasa rohkem südametunnistuse rahustamiseks. Tõenäoline tundus, et kõige suurem panus oli tehtud miinile, sellest aga olid nad osanud kaugemale hoida. Kohalikud teadsid, et Kuu Ordu sõduritega silm-silma vastu sattuda ei maksa, kummatigi aga ei hakata neid jälitama, kui nad lihtsalt minema jooksevad. Nad olid head jooksjad ja arvestasid, et saavad suure edumaa, kuna neile ei riskita otse järgneda, sest ettevalmistatud põgenemisteel võib olla lõkse.

Nende veoauto mootor käivitus, kui Reniard kohale jõudis. Loudon oli kohal ja nad Trisartrega askeldasid kastis Qukongi ümber. Hideaki keeras auto kiiresti ringi ja nad sõitsid tuldud teed tagasi.

„Närvigaas...” Trisartre sajatas mitmes keeles.

„Kuidas temaga on?” küsis Reniard.

„Šokk. Rakett tuli aknasse. Võre võttis kinni ja... aga tal on paarkümmend väiksemat haava. Silmad said ka kannatada. Valasin ta kiiresti neutralisaatoriga üle ja nüüd oleme pilvest väljas... Aga mida rutem me ta haiglasse saame...”

„Saan ma aidata? Paned sa pallilaskja uuesti tööle?”

Trisartre vaatas teda hetke nagu segast, kuid noogutas siis ja pöördus oma aparaadi poole.

Mootor hakkas vilistama.

„Jahutus!” oigas Hideaki. „Ja vaadake...”

Nende kõigi kiivrimonitoridel oli süttinud satelliidijälgimise hoiatus, et üks pommitaja on midagi nende suunas lahti lasknud.

„Autost eemale!”

Reniard ja Loudon sasisid Qukongil üks õlgadest ja teine jalgadest ja tuikusid teda kahe vahel hoides eemale. Neil ei olnud enam aega toimuvat jälgida, kuid nad kuulsid, kuidas Hideaki lugema hakkas: „Kolm, kaks, üks...”

Kahe juures olid nad mõlemad korraga üht madalat lohku vaadanud ja ühe juures heitsid nad koos oma kandamiga sinna maha. Nulli ei tulnud, selle asemel käis kärakas ja korraga oli terve ümbrus valge.

„Kõik elus?” tahtis Reniard teada, kui maailm jälle paigale jäi.

„Elus,” teatas Hidi hääl.

„Elus,” teatas Trisartre köhides.

„Elus,” porises Loudon. „Qukongil on ka pulss täiesti olemas.”

Reniard jättis ta teisega tegelema – seda enam, et ka Trisartre kaaslase kohale kummardus – ja vaatas ringi. Automaati järele lohistades tuli Hideaki.

„Noh, mission complete?” küsis ta. Ta kiskus kiivri peast, sülitas, vandus ja asus taskust otsitud valge rätikuga nägu puhastama.

„Me oleme 40 kilti omadest ja Qukong tuleks kiiresti haiglasse viia,” teatas Loudon. „Kas keegi riskiks lennata?”

Reniard mühatas. „Rune riskiks kindlasti, aga teda ei lasta. See ei ole mõistlik risk. Mis siin kõige lähem koht on, kust me teoreetiliselt võiksime abi saada?”

„Meie tsiviilpost Zahamenas, 40 kilti, nagu ma ütlesin,” ohkas Loudon.

„Muide, teatasid meist meie sõbrad või läks meie soojusjälg muljetavaldavaks?” küsis Trisartre.

„Türa seda teab,” kehitas Hideaki õlgu.

„See on oluline – kui nad on hakanud pallipuhujaid laskma, tuleks teisi hoiatada.”

„Küllap märkavad ise...” Hideaki vangutas pead,

„Siis võib hilja olla,” porises Trisartre pahaselt. „Kuigi palle on vaja ja ma ei kujuta ette, kuidas meid kaitsta annaks. Meil vedas. Kuidas Qukongil on?”

„Toibub,” Loudon vaatas üles.

„Tulevad nad meile järele?” küsis Trisartre. Küsis täiesti ilmaasjata. Neil kõigil olid kiivrites vilkuma hakanud läheneva sõiduki märgendid ja mis muud sihti sel olla sai...

Läänekaarest hakkasid üle taeva venima sirged tulenõelad.

„Orbitaalhävitajad,” noogutas Reniard ja vajutas nuppe varrukal. „Kuulge, baas, kas riskite meile kopteri järele saata? Kosmose omad vist löövad korraks taeva lagedaks.”

Viisteist sekundit vaikust. „Kaithlene hakkas tulema,” teatas siis keegi operaatoritest. „Me muide suunasime ühe orbitaalraketi teie tüütuvõitu sõpradele meeldetuletuseks, et Kuu Ordu on veel täiesti olemas.”

Veerand tundi hiljem olid nad juba õhus.

*

Qukong viidi kanderaamil ühele poole, Trisartre kadus vaikselt kuhugi teisele poole – öömaja otsima. Ta muide ei paistnud üldse õnnetu, et vähemalt tema jaoks see ohtlik maanteedel loksumine mõneks ajaks läbi on. Reniard vaatas talle mõtlikult järele ja vahetas Loudoniga pilgu. Nad ei oleks üldse imestanud, kui mees vaikselt kaob. Lõpuks oli kadunud peaaegu kuuendik inimesi ja paistis, et suuremat osa neist ei olnud mingi õnnetus tabanud. Mis mõneti polnud ju kõige halvem...

Hideaki juba magas. Ta oli end sinnasamasse fuajee diivanile külili keeranud ja kümne sekundiga noore inimese rikkumata unne vajunud.

Reniard mõtles just kah minna otsima kedagi, kellelt võiks mugavamaid tingimusi ja ehk isegi mingit nosimist välja raputada, kui ta tasku ellu ärkas.

„Otsekanal?” küsis Loudon kulme kergitades.

„Si, suce avec empressement,”³ noogutas Reniard, otsis tolle kobaka välja ja vaatas ringi, kas läheduses on mingit ekraani, millele kujutist lasta. Rahvuspargi fuajee seinad olid aga ausast puidust...

Lõpuks lõi ta käega ja piirdus aparaadi peopesasuuruse diskiiga. Sinna ilmus Rune. „Kas Mena sai teid kätte?”

„Ei, õnneks mitte,” turtsatas Reniard.

„Mind saadeti teile järele. Maandun ainult paariks sekundiks, et teid peale võtta – praegu on taevas lage ja varsti hakkab koitma ka, aga risk on kõrge. Tuhat kolmsada sekki. Saadan plaanid.”

„Räägi.”

„Ja ma just imestasin, et mis ajast sa küünediskiisid kasutad. Varsti on roosa aluspesu ka... Korraks maandumine Itasys, et kari topiseid peale võtta ja siis põhja... Mis kuradi nimi see nüüd oligi... Seal pidi olema palju selliseid kummalisi olevusi, kes räägivad seda veidrat keelt, mis sinagi. Et nendega suhtlemiseks sind vaja ongi.”

„Dexteri otsus? Tore, ootame sind.”

„Veel üks asi, kui sa ei märganud – kuna võib juhtuda, et sa pead sinna jääma, on Loudon juht.”

Loudoni näole valgus naeratus nägu päikesetõus. Reniard ainult mühatas teda vaadates.

„Valveeel!” Loudon tegi, nagu karjuks ta seda, kuid tegelikult oli ta heitnud vilksamisi pilgu Hideaki suunas ja pigem sosistas.

Reniard tõstis aeglaselt ta nina alla mõlema käe keskmised sõrmed. „Otsime parem süüa.”

*

Nad olid just Satas õhku tõusnud, kui kopteri ekraanile ilmus Dexter. „Reniard, jama. Karlose elamist rünnatakse. Kohalikud läksid appi, aga parem, kui te kiirustate.”

Rune vaatas korraks üle õla ja surus siis mootorite regulaatorid põhja. Masin hakkas ülekoormusest kergelt värisema.

„Satipilt?” napsas Reniard kuivalt.

„Vaata ise. Tulevahetus. Kasutatud on ka granaate. Kohalike omakaitse tuleb loodest.”

„Kes majas olid? Ohvrid? Kaotused?” Ta proovis ise ka võrgust päringuid teha, kuid millegipärast ei jõudnud kuhugi.

„Majas olid meie teada Karlos ja Ariel oma kahe lapsega – neli, Ameli ja sinu ema – kuus, veel kaks meie inimest, Xuan ja Merkel, viimasel kaasas naine ja laps – kümme.”

„Kes neist relvaga ümber käia oskab?”

„Õieti mitte keegi. Xuan vast kõige rohkem, Karlos kah mingil määral.”

„Ründajad? Ma ei loe praegu välja. Kas meie võrk on maas?”

„Võrk on kogu aeg hullemaks läinud. Meie väliskanalid on praktiliselt blokeeritud ja isegi Kuult leiti pahavara. Kosmoses paiknevad süsteemid on praeguseks kontrollitud ja korras, aga side käib ikka läbi ussi munni.” Dexter vaikis paar sekundit. „Karlos saatis hädasignaali 220 sekundit tagasi. Üks patrullkopter tegi just ülelennu. Mesmer. Aga tal ei ole kedagi maha panna, nad on kahekesi. Tulevahetus on igatahes läbi. Millal te jõuate?”

„Sa ei näe isegi seda? Mingi viissada sekundit. Kaheksa minutit.”

Dexter noogutas ja katkestas side.

„Reniard, khm,” tuletas Loudon end meelde. „Ma pidin muide juht olema. Ehk on mõistlik teha niipidi, et sa lähed Hidiga kohe majja ja mina ülejäänutega perimeetrile? Rune saab üksi hakkama küll.”

Reniard tundis hetke piinlikkust. Ta oli täiesti unustanud, et Loudon oli juhiks määratud, ja automaatselt initsiatiivi haaranud. Ta mõtles sekundi ja noogutas. „Nii teemegi. Aitäh.”

Ta surus käed rusikasse. Ükski põhjendus või vabandus ei lugenud – tema oli Ameli õe ja õemehe juurde saatnud. Tema oli meelitanud ka ema sinna. Suurepäraselt teades, et Karlos on selle kaliibri tegelane, kes võib sõjas viienda kolonni sihtmärgiks saada. Ta oli lootnud, et ehk tähendab see ka paremat kaitset, kuid selgus, et seal oli ainult sidemeeskond... Ta oli lootnud prantslaste omakaitsele, sest maja asus nende territooriumil, kuid...

Rune pidurdas väga järsult, nii järsult, et juhtpaneelidel vilkusid punased hoiatustuled. Kaitsmed oli ta blokeerinud juba õhus, et üldse sellise kiirusega maapinna suunas tormata. Tõsi, lahingukopteril käisid need maha ühe käeliigutusega.

Nad jäid seisma umbes kümne meetri kõrgusele teise korruse rõdu kohale, napilt nii kõrgele, et tiivikud katuseharja ei riivaks. Reniard ja Hideaki lükkasid vintsid välja ja laskusid teine teiselt poolt alla. Re­niard laskus kiiremini. Tegelikult liiga kiiresti, nii et kukkus päris valusalt rõdu kiviplaatidele ja oleks kindlasti põlved lõhki löönud, kui lahinguülikonnal poleks seal toekad kaitsed olnud.

Kopter kaldus niipea, kui Hideaki oma karabiini lahti lasi. Üle raadio oli kuulda Loudoni korraldusi: „Nüüd väljume meie niipea, kui alla kahepoole meetri läheb. Kellaosuti liikumise suunas laiali ja võtate sisse positsioonid umbes kahekümnemeetrisel perimeetril. Vaadake ise, kuidas varjuda saate. Ja ärge tulistage hoiatamata, sest kusagil siinsamas peaks olema prantslaste omakaitse. Neil kuttidel ei ole meie süsteemi identifikaatoreid, aga nad on sõbralikud.”

Maja, kus Karlos ja Ariel elasid, ei olnud Ordule tüüpiline kuhugi mäekülge või pooleldi maa alla rajatud elamine, mis reeglina seest palju suurem kui väljast. See oli aus millalgi eelmise sajandi algupoole püstitatud ja sellest ajast vaid remonditud ja ümber ehitatud kahekorruseline, kiviseinte ja suurte akendega ruumikas härrastemaja. Reniard teadis ilma arvutitagi, et põhiplaanilt oli see üsna lihtne, koridor keskel ja mõlemal küljel toad. Maja oli piklik ja selle kõigis neljas küljes olid teisel korrusel avarad rõdud või verandad, otstes suuremad. Teisel korrusel olid ainult magamistoad, neid oli kaheksa ja suurem osa neist olid tavaliselt tühjad.

Reniard tundis kummalist kahestumist, kui kõhkles hetke klaasukse juures, kas seda lõhkuda või mitte. Peast käis läbi kohatu mõte, et mida küll Ariel ütleb... Maja oli granaadiheitjast tulistatud vähemalt 5–6 korda, nii et oli ime, et mõned klaasid üldse terved olid.

Ta virutas ukseklaasi puruks ja sisenes. Kontrollis üle õla, et Hideaki järgneb talle, ja sooritas mööda koridori klassikalise nurga tagant nurga taha hüppamise. Esimeses toas ei olnud kedagi.

Teises leidis ta Ameli ja ema. Ta kontrollis kiiresti mõlema pulssi. Seda ei olnud. Aknast sisse tulistatud granaat oli nad vastu seina paisanud ja ilmselt silmapilkselt tapnud.

*

Renardile sinna magamistuppa järgnenud Hideaki ei osanud korraga midagi teha. Võitlused ei olnud tema jaoks rasked. Tema jaoks oli isegi pisut tüütu ja solvav Izmiri pidev mure tema pärast. Ja mitte ainult selles osas, et ta võib surma saada – tegelikult tegid nad ju kõik selleks, et mitte surma saada –, vaid et see pidavat talle halvasti mõjuma. Üldiselt sai ta muidugi aru, mida vana türklane mõtles loengutega adrenaliinisõltuvusest ja... oli mingi kuuesilbiline sõna, mis inimkeeles tähendas kalestumist.

Isegi kui algas päris sõda ja algasid pommitamised, oli ta tundnud vaid põnevust. Et taevas on reaalsed lennukid, kõik mürsud ja raketid on reaalsed ja aeg-ajalt väriseb maa. Nüüd aga oli ta selles armsas, vanade maalide-fotodega pastellkollaste seinte, kaltsuvaipade, käsitsi palistatud linaste kardinate ja ehtsa filigraanselt õhuliseks nikerdatud tammemööbliga toas, mille granaat segamini oli paisanud, ja tema ees põrandal istus Reniard. See asjalik, vaikne, paljulugenud ja mitmeid keeli rääkiv, igas olukorras nii külm ja kompetentne mees lihtsalt istus seal maas ja tema silmades oli...

Hideaki ei teadnud, mis neis oli. Ta oli näinud Reniardi hetkedel, kui nad kaaslasi kaotasid, kuid see ei olnud midagi võrreldavat. Reniard oli alati juhiks jäänud, alati kõigest hoolimata oma tasasel ja asjalikul moel oma tööd edasi teinud, ainsaks pinge indikaatoriks vastavalt intensiivistuv prantsusekeelne pomin, mis tõenäoliselt suuremas osas roppustest koosnes.

Nüüd oli prantslane lihtsalt kokku vajunud.

Hideaki ei osanud muud teha, kui võttis sisse positsiooni ukse kõrval ja ootas. Umbes minuti pärast valis ta privaatkanali.

„Dexter, meil on probleem.”

Ta võttis ühendust Dexteriga, sest esiteks oli nad siia saatnud Dexter, mitte Izmir, kelle vastutusalasse Itasy piirkond küll kuulus, teiseks olid Dexter ja Reniard sõbrad või said vähemalt väga hästi läbi – niipalju kui ta otsustada suutis – ja kolmandaks oli Dexter kõrgem ülemus.

Ta nägi, kuidas mees ta kaamera kujutise võttis. „Oh, türa...” krõbises ta kõrvus vaikne hääl.

Viisteist sekundit vaikust. „Hid, jää sinna. Las ta olla. Ma ei saa ise tulla... Mis ma räägin, ma olen sadu kilomeetreid eemal... Ja me ei tea veel, kuidas teistega on. Ole seal.”

Kuna Hideakil eriti midagi teha ei olnud, vaatas ta ringi. See tähendab, et vaatas ta kaaslaste ja üldse kõiki kättesaadavaid kaamerakujutisi. Kopter oli inimesed õue laiali puistanud ja tegi ringe. Juba enne sinna jõudnud Mesmer ringitas kaugemal. Mingi suurem relvastatud jõuk oli ka kohal. Arvuti arvas, et tegu on prantslaste omakaitsega. Loudon vaatas parajasti koos kolme asisema tegelasega hoone esimest korrust läbi. Tema paariliseks oli Terie. Hidil käis peast läbi, et kas seegi valik on Loudoni järjekordne abitu katse ta naabrinaisele külge lüüa... Tegelikult võis Terie neist kaheksast kõige kogenum ja asjalikum olla küll.

„Karlos on surnud,” teatas Loudon.

„Merkel on surnud,” teatas ta hetk hiljem.

Hideaki nägi nende kaamerakujutistelt selgelt, et alumisel korrusel on toimunud tõsine lahing.

Siis vahetasid arvutid kviteeringuid ja kõik neli kogunesid ühe kuhugi alla viiva trepi juurde.

„Xuan on haavatud, aga elus, kõik teised on keldris elus ja terved,” teatas Terie hääl.

Väljas hõiguti vastamisi.

„Kurat, miks me ei anna prantslastele oma identifikaatoreid? Palju ei puudunud, et ma oleks...” õiendas Mesmer ülevalt. „Kurat, mul on side, nad jälitavad seda Karlost rünnanud jõuku Fana suunas.”

Reniard nagu ärkas. Ta tõusis ühe järsu liigutusega. „Rune, Mesmer, siia maha! Kõik teised, valmistuda kopteritesse tõusma! Kas kellelgi on ühendus siia tulnud prantslastega? Kas nende juht on siin väljas? Kas nad saavad siin natuke aega ise hakkama?”

„Tule maja ette välja,” ütles Rune. „Loudon, kas Xuan vajab abi?”

„Ma elan natuke aega üle,” teatas mees ise. Ju siis oli keegi jõudnud ta nende sidesse lülitada.

Nad jõudsid maja peatrepi ette just siis, kui mõlemad kopterid maandusid. Mingeid erilisi korraldusi ei antud, nende võitlejad jagunesid masinate vahel.

Reniard kallistas lühidalt kusagilt välja ilmunud Arieli, kuid pöördus siis järsult pead raputades eemale. „Hiljem.”

Ta vaatas ringi. „Olivier, sina oled ilmselt juht?” pöördus ta oma sõbra poole. „Kuulsin, et su inimesed jälitavad siin tegutsenud jõuku Fana suunas. Kuidas ma nendega ühendust saan?”

„Meie raadio... Lähete kopteritega? Kõige targem oleks sul mõned meie omad peale võtta.”

„Palju teid on?”

„Kakskümmend... umbes.”

„Viis kummassegi. Ülejäänud jäävad siia.” Ta pöördus.

„Kuule, kuidas siin on?” Küsis Olivier kiiresti. „Ma kuulsin, et Karlos on surnud ja üks sinu inimene ka? Arieli ma nägin. Proua de Gastienne? Teised?”

„Ema on surnud. Ameli ka.” Reniardi hääl kõlas kiviselt.

Meestejõugust eraldus üks pika heleda patsiga mees, astus Reniardi juurde ja embas teda. Hideaki ei osanud kuidagi reageeridagi, see tundus nii ootamatu ja võõras, ehkki ta teadis, et sellel rahval on see vaid sõprusžest. Reniard paistis esimene hetk instinktiivselt, isegi teatud vastikusega eemale tõmbuvat, kuid vastas siis.

„Victor. Sina ka siin?”

„On sõda,” ütles mees lihtsalt. Nad paistsid teineteist päris hästi tundvat ja ühe põgus hetke murdis Hideaki selle kallal pead. Klassivennad nad olla ei saa... Kuid see ei olnud absoluutselt tähtis.

„Tuled kaasa?”

„Su ema oli lahe mutt ja Amelit vaatasin kunagi isegi, mis sest, et ma tema jaoks liiga vana olen. Võta mind kaasa.”

„Kopteritesse!” noogutas Reniard ainult. Tema ümber hõljus mingi aura, mis pani inimesed ta teelt tõmbuma ja mitte vastu vaidlema.

„Hid,” kuulis ta kõrvus Dexteri häält, kui nad juba õhus olid. „Ma arvan, et on hea, et sa teaksid, et ma jätsin siiski Loudoni formaalseks juhiks. Temaga ma juba rääkisin. Ma loodan, et Reniard lollusi ei tee, kuid vajadusel tuleb ta peatada. Said sa minust aru?”

„Jah,” pomises Hideaki, tundes, kuidas mööda selga jooksevad külmavärinad. Juba tükk aega ei olnud toimuv üldse lõbus...

Raadiosidest prantsuse omakaitsega said nad teada, et ründajad põgenevad kolmel maastikuautol. Prantslastel endil oli hädapäraselt soomustatud kerge veoauto. Neile oli teele sokutatud paar miini. Neist oskasid nad hoiduda, kuid üldiselt oli karta, et nad jälitatavad kohe kaotavad, sest niipea kui tee natukegi paranes, suutsid nood palju kiiremini sõita.

Raadiosidest selgus ka, et ründajad ei olnud kaotanud mitte ühtki omadest ja olid põgenenud niipea, kui said aru, et nad ei suuda keldrisse tungida enne, kui Ordu kopterid kohale jõuavad. Võimalik, et nad olid põgenenud kohe, kui tuvastasid Karlose ja Merkeli surma. Prantslased teatasid lisaks, et Fanaga on neil alati probleeme olnud ja viimasel ajal liikus seal ringi hulgaliselt tundmatuid nägusid.

Hideaki pööritas selle jutu peale ainult silmi.

„Rune, Mesmer, võtame pisut aeglasemaks,” ütles Reniard. „Läheme laiali ka, hoiame kolmesajameetrist vahet. Rune vasakule.”

„Dexter, ta laseb nad külla,” ütles Hideaki privaatkanalil.

„Ja siis?”

„Seal on inimesed. Seal võib nende toetajaid olla, aga kõik kindlasti ei ole. Ja kui nad sinna niimoodi läksid, tähendab see, et me satume tule alla. See prantslaste jutt, et seal olla paha kant – selle peale võib kusta, kuradi ebakompetendid.“

Hetk vaikus. Siis: „Ma jälgin.”

Fana oli tüüpiline Madagaskari asula – seda läbiva korralikuma tee äärde pikaks veninud väga erineva stiili ja kvaliteediga hoonete korrapäratu soolikas. Ja nüüd neid sellest asulast tulistati. Käsirelvade kuulid ei teinud kopteritele suurt häda, kuid Mesmeri oma kaotas siiski kaks laba. Ka kümmekond nende suunas lastud raketti ei olnud suurem probleem.

„Määran märgid,” teatas Reniard. „Tuld! Gatlingid, võtke märgitud alalt maha kõik, mis veel liigutab! Tuli vaba!”

Hideaki vahetas Runega pilgu. Reniard kavatses küla keskuse, niipalju kui seda oli, maatasa teha. Nii nende veerandised kui ka kõik muud peale maapinna tulistamiseks kasutute õhutõrjerakettide olid – ilmselt lahinguarvutit appi võttes – sinna keskele klassikaliseks hea täituvusega pommivaibaks suunatud.

Loudon vaikis. Dexter vaikis. Mitte keegi ei öelnud midagi ja nii sai see sekund läbi. Järgmise viiega kulutasid nad oma raketivaru ära ja see tosinkond maja, mille keskel džiibid peatunud olid, lendas mulla ja leegipilves igas suunas laiali.

„Kas üldse tasub vaatama minna? Pole seal eriti midagi järel,” võttis Loudon asja kokku.

*

Nad siiski maandusid, sellal kui Mesmer neid ülalt kattis. Dessant potsatas välja ja vudis laiali. Nad tõusid kohe uuesti õhku ja vahetasid Mesmeriga rollid.

Hideakile meenus millegipärast jälle Izmir (ta oli küllalt tark mõistmaks, et eks ta ülemus ole talle natuke ka isa eest). Nad olid üsna tõsiselt vaielnud, kui ta tunnistas, et eelistab maapinnal tegutsemist kopteri juhtimisele, ja talle üldse ei meeldinud, kui Izmir selle niipidi keeras, et nojah, kopterijuhil on ju palju suurem vastutus... Igatahes oli ta seal kopteris kindlasti kõige parem piloot Rune järel ja see otsustas asja.

Ja nii ta siis jälgis ülevalt, kuidas dessant kohmakalt ringi rühmab, siin-seal ikka väga saamatult varjudes. Olgu, ülevalt oli hea õpetada, sealt lihtsalt nägi paremini ja seda teadis ta muidugi suurepäraselt. Lisaks olid paljud neist seal all esimest korda reaalses sõjas. Küll nad õpivad. Talle meenus üks muistne Aafrika-jutt, kus hädaga pandi sõdurid kandjateks ja tõdeti, et sõdurid olid paremad kandjad kui kandjad, sest see muide oli ka üks põhjus, miks nad ei olnud enam kandjad, vaid sõdurid. Ehk siis see, et ma olen parem sõdur kui enamik neist seal all, on ka teistpidi üheks põhjuseks, miks ma enam ei ole sõdur, vaid piloot?

Rappa läheb see rada, nagu Mowgli oleks öelnud...

*

Surnukehad olid ära viidud selleks ajaks, kui nad tagasi jõudsid. Re­niard küsis lühidalt, kuhu, ja kõndis sõnalausumata minema. Hideaki vaid oletas, et küllap ta tunneb seda kanti piisavalt hästi. Ta kõhkles hetke, kas küsida Dexterilt nõu, kuid loobus siis ja tegi kõige mõistlikumat asja, kõndis Reniardile järele.

Prantsuse asula nägi välja hoopis teistsugune kui malagassi külad ja teistpidi ei sarnanenud see Ordu asunduste ega veel vähem linnadega. Majad asusid suhteliselt hajali ja igaüks neist nägi välja nagu väike kindlus. Eriti nüüd, kui neid ümbritsesid hädapärased barrikaadid ja suurem osa avausi oli liivakotte täis laotud.

Ilmselgelt jälgiti neid kogu aeg ja ta ise nägi ka kõigi majade juures relvastatud mehi.

Nad jõudsid ühe suurema hoonestuni. Raske oli aru saada, kas see oli kunagine administratiivkeskus või lihtsalt asula süda, igatahes oli vähemalt paar hektarit traatide, vallide ja kohati ka lihtsalt masinatega suletud. Silma hakkas hädapärane liivakottidest kuulipildujareduut ja katustele paigaldatud õhutõrjeseadmed. Hideaki vangutas pead. See kõik nägi lootusetult amatöörlik välja. Olgu, kohalike jõukude vastu ehk aitaks, pidi ta siiski möönma. Selles sõjas aga...

Automaatne värav hakkas nende lähenemisel küll avanema, kuid avast põrnitses paar relvastatud meest neid ilmse kõhklusega. Hideaki pani alles nüüd tähele, et on valgeks läinud, ja otsustas, et sellel suhteliselt kaitstud alal võib endale lubada korraks kiivriklaas kuklasse lükata.

Ühtki tuld ei põlenud. Mingil määral ikkagi toimiv arvutiside koos kiivriprotsessoritega oli tal kogu aeg lasknud ehitistest justkui läbi vaadata, ilma aga nägi ta vaid hüljatud tühjust.

Paistis, et Reniard siiski tajus ümbrust, sest ka tema lükkas kiivriklaasi kuklasse. Mehed väravas tõmbusid kohe kõrvale. Üks neist ilmselt taipas, kuhu ta minna tahab, ja viipas vaid käega. Reniard ainult noogutas sõnatult neist möödudes.

Hoone, mille poole ta kõhklemata suundus, oli ilmselgelt haigla. Ta ei kõhelnud hetkegi, ta leidis hoones ise tee ja mühatas ainult: „Kus?” siis, kui nad juba morgis olid.

Keegi valges kitlis tegelane tõmbas sõnatult välja kaks suure külmiku sahtlit. Ta ütles midagi prantsuse keeles; Hideaki ei osanud seda keelt. Kõik teised olid seni rääkinud vähemalt suuremas osas arusaadavalt. Reniard vastas midagi hajameelselt. Ta oli vaid korraks ema põske silitanud ja seisis nüüd Ameli surnukeha ees.

Valges kitlis tegelane lahkus ja stseen tardus paigale.

*

Loudon kõndis ruumi. Alustuseks seisis ta paar minutit Reniardi kõrval, siis ohkas.

„Kuidas sinuga on?”

Reniard kehitas õlgu. „Mis vaja on?” Sõnad kõlasid karedalt, nii et ta pidi kurgu puhtaks köhatama. Ta libistas pihud üle näo. „Eks muidugi... Mul on hiljem aega leinata küll. Kuulan? Midagi uut või tegelen siinse kaitsega? Mis mujal vahepeal üldse juhtunud on?”

„Mujal on halvasti.” Loudon rääkis aeglaselt, sõnu otsides. „Halvasti. Armstrad hävitati. Orbitaalkaitse on sisuliselt halvatud.”

Reniard hakkas vaikselt vanduma ja Hideaki tundis korraga suurt kergendust. Veider, kuid mehe külm eemalviibiv vaikimine oli olnud kõige talumatum. Too vandumine näitas, et ta suudab end kokku võtta. „Kas lõpuks on ööst mingid kokkuvõtted tehtud? Me oleme kaotanud vist pooled oma hävitajatest? Palju me nende omadest alla saime?”

„Ei ole teada. Tagasihoidlikud hinnangud räägivad 60–70, optimistlikud üle 100, aga ma usuksin pigem tagasihoidlikke. Ja seda tegid orbitaalhävitajad. Nüüd kaotas orbitaalkaitse oma peamise baasi ja ma ei tea, kas neist enam abi on.”

„Ja?” Nii, ilmselt oli midagi veel.

„Sest alati saab veel sitemaks minna.” Loudon vaatas ringi, asetas ühele lauale satellidisidevõimendi ja mässas sellega natuke aega. Ilmselt lõi turvalist videokanalit.

„Aa, seal sa oledki,” tekkis ühele seinale Dexter. „Reniard, mul ei ole midagi öelda. Kõik sõnad on rumalad ja mõttetud. Mul on aga sulle üks küsimus. Meil on sind vaja, suudad sa edasi võidelda?”

Reniard mühatas rõõmutult. „Räägi. Tegutseda on lihtsam kui...” Ta ei lõpetanud lauset, jäi lihtsalt vait ja näis kuidagi väiksemaks jäävat.

Dexter piidles teda üksisilmi. Hideaki oletas, et tal oli ruumist veel parem pilt kui neil temast.

„Võta kõik oma inimesed ja Mesmer ja lenda Indenaire’i. Seal on asjad väga halvasti. Eriüksused tungisid tehasesse. Meie inimesi oli seal oma sadakond. Nad taandusid, aga umbes pooled on puudu. Osa sai surma ja osa võeti pantvangi. Reetmine, eks ole, aga ega meil sellest kergem ei hakka.”

„Pantvangi?”

Dexteri käsi tõmbus rusikasse ja ta hääl oli surutud. „Jah. Nad nõuavad, et me alluksime rahvusvahelisele õigusele. Mõned turvakaamerad töötavad. Ei ole teada, kas nad ei tea seda või jätsid meelega tööle, aga see ei ole meeldiv vaatepilt. Naised, lapsed... haavatud, surijad... väga ebameeldiv. Ühesõnaga, lenda kohale ja vaata, mis teha annab. Ma katsun sulle leida nii palju inimesi, kui võimalik.”

„Kes seda praegu juhib?”

„Mitte keegi. Seal oli kuuene kaitsemeeskond ja sadakond tsiviili. Kaitsemeeskonna hulgas oli vaenlase agent. Tuleb eeldada, et lojaalsetest on kõik kas surma või haavata saanud. Kui ka on keegi järel, siis on neil haavatute ja naiste-laste kaitsmisega piisavalt tegemist. Salvestustelt nägime inimesi võideldes taandumas. Tulistasid kõik, kes vähegi relva käes suutsid hoida. Ohvreid oli väga palju. Meil ei ole nendega sidet ja nii palju, kui satikaamerad näitavad, on nad sisse võtnud ajutised kaitsepositsioonid öösel purukspommitatud tehase varemetes. Me saime neile natuke õhutoetust, et neid rahule jäetaks. See läks meile kaks hävitajat maksma, muide. Sina oled kõige lähemal ja kõige parem. Tegutse!”