Nüüd on möödas nädal USA presidendi Joe Bideni ja Venemaa presidendi Vladimir Putini kohtumisest Šveitsis. Selle kohta on palju kirjutatud, ka kohalikus pressis, ent võib-olla tasub veelkord ära tuua kokkuvõte – kainelt mõtlevatel inimestel olid selle kohtumise suhtes väga madalad ootused ja need ootused õigustasid ennast. Tippkohtumisel ei saavutatud peaaegu midagi.
Jah, Biden sai punkti kirja – käidud. Jah, Putin sai punkti kirja – USA räägib jälle meiega (st ei aidanud sanktsioonid midagi…)
Külm sõda on tagasi.
Ka seda on korduvalt öeldud ja ka selles suhtes ei muutunud miski. Kohtumise korraldamise üheks eesmärgiks olla pingete mahavõtmine… aga Bideni enda sõnadega: „Seda [st kas see korda läks] saame teada järgmise poole aasta kuni aasta jooksul.”
Putini sõnum oli, et ehk me teeme maailma peal vähem pahandust, kui te meie siseasjadest eemale hoiate. Oluline on siin tähele panna sõna „ehk”.
Siin ei ole võib-olla õige koht selgitada sedalaadi tsiviliseeritud poliitilise diskussiooni (kirjutamata) reegleid ja kogu seda n-ö võimaluste kaalumise retoorikat, mis mõnedes metslastes segadust tekitab („aga valge mees ju lubas…”; ei lubanud, rääkis võimalustest), ja mida teised jälle enda huvides ära kasutavad.
Ei saa ka olla päris nõus, et Biden tegi Putinile mingeid olulisi järeleandmisi (kuigi teatud mõttes on juba kohtumine kui selline järeleandmine…) Siin on oluline mõista näiteks Vladimir Frolovi (endine Venemaa diplomaat Washingtonis) öeldut, et Kreml tahab, et teda viisakalt koheldaks – nagu Poliitbürood 1970-80-ndatel – et ei peeta loenguid demokraatiast, ei ole isiklikke sanktsioone, ei kasutata halvustavat kõnepruuki etc. (Vihje sellele, et Biden on nimetanud Putinit mõrvariks.)
Ainult et kui järele mõelda – tollal peeti Nõukogude Liitu lootusetuks. Seda ei loetud tsiviliseeritud maailma osaks, see oli „kurjuse impeerium”. Jah, tunnistati, et see on peamine, pariteetne vaenlane – seda aega igatsetakse Venemaal taga! Mõistmata, et see on läinud – nüüd tahab USA Venemaalt „ennustatavat” käitumist selleks, et rohkem keskenduda Hiinale.
Nii et selles mõttes on meile siin mingisugunegi „stabiilsus” USA ja Venemaa suhetes positiivne, sest see annab mingigi garantii, et Venemaa ei korralda siin regioonis mingit sõnulseletamatut ilgust. Nagu mitmed kommentaatorid on seda sõnastanud – kuivõrd need kaks ei tormanud loosungeid skandeerides nõupidamisteruumist välja, on lootust, et mõnda aega Venemaa kedagi keemiarelvaga ei mõrva ega ürita liiga avalikult teiste riikide valimistesse sekkuda. Ja taas räägitakse relvastuskontrollist.
Ainult et sellel „stabiilsusel” on hind. Hind, mida ei Venemaa ega lääs näi tajuvat, aga mida meil siin on eluline mõista. Raske on öelda, palju mõjutavad Bideni sõna otseses mõttes miljardeid inimesi puudutavaid otsuseid sisuliselt Venemaal pantvangiks olevad kaks USA sõjaväelast, ent kui Venemaale enam „ei peeta loenguid” demokraatiast ja inimõigustest, tähendab see praktiliselt Vene opositsiooni hülgamist (meenutame, et Venemaa on viimastel kuudel tegelenud igasuguse kriitika ja teisitimõtlemise jõhkra mahasurumisega).
Ka terve eelmise külma sõja aja ei saanud Nõukogude Liidu opositsioon lääneriikidelt mingit märkimisväärset toetust. Ja külm sõda võideti, kurjuse impeerium suruti põlvili mitte relvastuskontrolli, vaid uue, väga kuluka relvastusvõidujooksu vooruga, mida see misantroopne luupainaja lihtsalt polnud suuteline kaasa tegema.
Ainult et meie istusime siin rahvaste vanglas. Kaks põlvkonda. Jäime ikkagi suhteliselt napilt üldse alles. (Selles mõttes, et me siiski olime suutelised taaslooma tõsiseltvõetava ja igas mõttes täisväärtusliku oma riigi.) USA külmutas 100 miljoni dollarilise sõjalise abi Ukrainale. Ilmselt lubaduse eest, et Venemaa oma piiri äärde kogutud ca 100 000 sõdurit kaugemale koristab. Aga Krimm ja Ida-Ukraina on endiselt okupeeritud.
Järgmine külm sõda, mis teatud mõttes nüüd vormistati, tähendab täpselt samuti näiliselt lõputut vindumist. Kuni – loodetavasti – Venemaa järjekordselt kõhuli käib.
Selles võtmes tuleb õigesti aru saada meie Moskva ja Washingtoni residentide ridade vahelt kumavast sõnumist, et Eestil oleks kõige targem istuda kõrvad lidus ja tunda rõõmu, et seekord oleme õigel poolel – et meil ei jää muud üle, kui ära kannatada Vene ülbe sigatsemine, trollide nöök ja propagandasolk, aga vähemalt ei ole me enam kaelani sõnniku sees. Meil on võimalus.
Selle teema kokkuvõtteks tahaksin mainida teatud masendust, mis tuli peale pärast umbes 20-nda selleteemalise uudisartikli, ülevaate, analüüsi ja kokkuvõtte lugemist rahvusvahelises pressis. Lõputud spekulatsioonid selle üle, et kui Biden ütles: „Ma tegin, mida tegema tulin,” siis mida ta sinna ikkagi tegema läks? Ja naeruväärsed katsed sobitada Venemaa käitumist kuidagi loogika ja terve mõistusega.
Jah, ühes saab vene enda ametliku retoorikaga nõus olla – Venemaa on neile ainuomane kultuur. Aga näiteks Põhja-Sentineli saare elanikud on ka. (Kes ei tea: sellel Indiale kuuluval Andamani saarestiku saarel pole keegi võõras kunagi käinud, sest saareelanikud reageerivad kõigile lähenemiskatsetele üliagressiivselt.) Võimalik, et keegi väljapoolt tõepoolest ei mõista seda müstilist „vene hinge”. Aga võib-olla polegi seda rohkem vaja mõista, kui puhtpraktilisest aspektist – vaheldumisi purjus ja pohmas suurushullustust põdev varas, looder ja massimõrvar?
Ja teiste seisukohti on nad nõus arvestama ainult siis, kui liiga valus hakkab. Seega – si vis pacem, para bellum. Nii lihtne see ongi. Venemaa on meie vaenlane. Ei ole mõtet seda ametlikes kanalites torkida. Piirileppe teema tuleks külmutada (võib saabuda päev, kui neil on näpud nii põhjas, et nad on nõus need alad väikse raha eest „loovutama”). Vähendame saatkondade koosseise; miks ka mitte ajutise asjurini – vaja meil siia nende diplomaatilise kaitsega luurajaid! Topime kinni nende propagandatorud. Ja peamine, igale vaenuaktile vastame kiiresti ja mõjusalt.
Mis loomulikult tähendab kaitsevõime tõstmist. Ja sõjaväeluure ja sõjaväestatud piirivalve taastamist. Ehk vastupidist tegevust sellele, millega praegu sisevaenlane tegeleb.