See on mu 10. lugu Ukraina sõjast ja seekord tahaksin vahelduseks ennustada midagi positiivsemat. Kindlas teadmises, et see kõik ei saa reaalsuseks. Tähendab – eks ajaloos ole momente, mil põhimõtteliselt kõik võib paremaks minna. Viimane selline, mida vanemad inimesed hästi mäletavad, oli Nõukogude Liidu lagunemine. Paraku kehtib ka ajaloole Murphy seadus ja siin me täna oleme…

Nagu ikka enne paranemist, võivad asjad minna väga hulluks. Näiteks ennustasin mõned artiklid tagasi, et me ei peaks võtma väga tõsiselt ohtu, et Venemaa viib läbi üldmobilisatsiooni (ja ilma selleta pole orkidel jõudu Ukrainas midagi suuremat ära teha). Ka mina kipun – vaatamata kõigele – hindama neid teinekord inimeste skaalas ja nad üllatavad endaks jäädes – teevad midagi kujuteldamatult ebainimlikku.

Ei tohi unustada, et Venemaal on alati kasvanud terroriaktide arv enne presidendi-„valimisi”. Tšetšeenia sõja päevil lasid ju venelased ise õhku elumaju sadade inimestega, et agressiooni õigustada (kes ei mäleta – kord aeti Vene parlamendis kuupäevad-aadressid segi ja „ennustati” järgmist terroriakti, teinekord jäid keldrisse lõhkeainet tassivad FSB agendid vahele [ja pärast kuulutati, et olid õppused ja kottides suhkur]).

Nüüd on hakanud toimuma veidrad intsidendid Ukraina-lähedastes regioonides; osad tekitavad reaalset kahju Venemaale, osad on nii mõttetud, et ilmselt on tegu FSB soperdamisega.

Ja muidugi haledalt läbi kukkunud lavastus, justkui oleks Ukraina kavatsenud mõrvata Vladimir Solovjovi. Esiteks, ainult Putin ise võib arvata, et sel Venemaa teleeetris talle ja sõjale poolehoidu röökival tegelasel on mingit tähtsust. Teiseks oli FSB leitud asitõenditele jäänud kiri „ebaselge allkiri”. Stalin alustas repressioone Kirovi tapmisega; too oli Stalinile mingil määral konkurent; tundub, et Putin ei raatsinud oma lemmiklooma isegi päriselt maha lüüa.

Samas – võimalik, et seekord veel annab niimoodi zombid üles keerata…

Vähemalt Venemaa „suurrünnak” Donbassis läheb „plaanide kohaselt”. Kõik eksperdid kinnitasid, et Venemaal ei ole rünnakuks jõudu, ja seni pole nad midagi saavutanud ja tõenäoliselt ei saavuta ka. Vägesid on vähe, varustus nigel ja juhtimine lonkab endiselt kõiki kuute jalga (kahte jalga lonkavad inimesed, nelja imetajad; ma vabandan putukate ees – et orke teiega võrdlen).

Vaadake „vene maailm”, „vene ainulaadne tsivilisatsioon” ja nii edasi elab nende inimeste peades. Kui üks inimene hälbib reaalsusest ja muutub teistele ohtlikuks, on lahenduseks pehmete seintega tuba. Kui seda teeb terve rahvas… nojah, eks Balti riigid, Ida-Euroopa ja Soomegi olid olemuselt samasugune puhver märatseva skisofreeniku ja tsivilisatsiooni vahel.

Ja sellega seoses peame olema Ukrainale väga, väga-väga tänulikud – nemad võtsid tule enda peale. Nemad maksavad praegu oma verega seda hinda, et maailm tolle ohtliku hulluga lõpuks midagi ette võtaks. Maailm on täis nimetuid haudu, kus puhkavad kõik need, kes arvasid, et nad on saatusest valitud. Aga mõned ei lähe sinna leplikult – nagu näha praegusel juhul –, nad tuleb sinna aidata.

Oli arvata, et Venemaa hakkab vehkima tuumamalakaga, kui asjad hapuks lähevad. Lavrovi viimaseid etteasteid kuulates on selge, et tegelikult on Venemaale kohale jõudnud, et nad on selle sõja kaotanud. Ja sellega seoses jääb loota, et asjad on nii hästi kui tunduvad olevat – Lääs ei võta seda enam tõsiselt. Ja parasjagu õelat rõõmu teeb venelaste hale segadus selle peale.

Sest paarkümmend aastat on tuumašantaaž toiminud. Ikka on Lääs tagasi tõmbunud, kui venelased on kilanud, et mida kõike me teha võime, kui te järele ei anna. Aga palju võib järele anda? Tahate Ukrainat, olgu; tahate Baltikumi – mis teha, võtke; nüüd tahate Soomet ja Rootsit – palun…

Praegu ikkagi on selgelt näha, et see aeg tundub läbi olema. Mitte et ainult USA ja Suurbritannia ei lase end venelaste ähvardustest segada, tasapisi on hakanud liigutama ka Saksamaa.

Mitte et tuumasõjas oleks midagi toredat. Ja mitte et venelased taktikalise tuumarelva kasutamist tõsiselt ei kaaluks.

Sellega seoses väike kõrvalepõige – ma ei kartnud tuumasõda kuni Vene sõjaväkke minekuni 20-sena; tundus ikka võimatu, et ükski täie mõistusega inimene teeks otsuse tuumarelva kasutada. Aga kui ma nägin armees Vene ohvitsere, hakkasin kartma – need debiilsed alkohoolikutest lojused (vabandan alkohoolikute ja lojuste ees) on tõepoolest kõigeks võimelised.

Ent lõpmatuseni ei saa karta. Lõpmatuseni ei saa väljapressimisele alluda. Tundub, et USA on teinud otsuse vastata taktikalisele tuumalöögile omapoolsega (või näiteks Vene tuumaallveelaevade hävitamisega – mis annab sõnumi vast pareminigi edasi – kust mina tean…)

Mis omakorda annab lootust, et kusagil on tehtud otsus, et tulevikus ei tohi Venemaal enam olla võimekust saata korda midagi sellist nagu praegu Ukrainas. Et kusagil on tehtud otsus, et Venemaa tuleb denatsifitseerida. Või – ärgem solvakem natse – derašifitseerida.

Siinkohal mu optimism paraku lõppeb. Sõda Ukrainas kestab edasi; just praegu, sellal, kui te seda loete, tõenäoliselt tapavad vene sõdurid mõne lapse ja vägistavad mõne naise.

Jah, Ukraina seis paraneb iga päevaga. Ukraina on saanud läbi viia mobilisatsiooni ja kogu aeg ikkagi tuleb sinna kogu maailmast tõsistes kogustes relvi ja laskemoona. Ukraina võitleb oma vabaduse eest ja endiselt olla armeesse soovijaid nii palju, et kõiki ei võeta. Samas kui Venemaa armee võitlusmoraal on olematu, relvatehased hakkavad seiskuma, tark laskemoon otsakorral ja reservid ammendumas (või väga viletsas seisukorras, tihti kasutuskõlbmatud).

Nii et tegelikult on Putin Venemaa nurka mänginud. Ja tegelikult – nii küüniline, kui see ka poleks – meil – kõigil eespoolmainitud puhverriikidel – veab, et Venemaa ei tunnista lüüasaamist. Sest kõige halvemal juhul, kui Venemaa täna järsult kurssi muudaks (näiliselt muidugi), võib maailm segadusse sattuda ja kõik positiivne peatuda – vaherahu ju, kas Ukrainal enam on relvi vaja?; ehk orkid kaugemale ei tungi, kui seekord veel vastu tulla?; Soome ja Rootsi jäävad mõtlema, et kas ikka NATO-sse astuda; ja varsti leidub EU-s mingi järgmine kõntsakott, kes arvab, et sanktsioonid tuleb maha võtta…

Seega – sõda vast vaibub suveks. Venemaa lihtsalt ammendab ründevõimekuse. Aga sõda kestab edasi aastaid – no ei suudeta kiiremini mingi diplomaatilise lahenduseni jõuda. Paremal juhul vajub Venemaa lihtsalt visinal kokku. Halvemal juhul vahetatakse tuumalööke ja kõige halvemal tuleb täiemõõduline tuumasõda.

Selle viimase kohta – selle tõenäosus on tegelikult väga väike; isegi kui tõepoolest on Putin suremas ja lõplikult ära pööranud, tahavad teised elada. Ja muide, otsustaval hetkel võib selguda, et Vene tuumajõududega on nagu ristlejaga Moskva – et suur osa sellest reaalselt ei tööta. Aga loomulikult on parem seda mitte karmil viisil katsetada…

Aga kui Venemaa selle sõja eest korralikult karistada ei saa… Jah, siis ma soovitan Eestis kinnisvara maha müüa ja ära kolida, sest 5, hiljemalt 10 aasta pärast proovib Venemaa uuesti Baltikumis.