Kirjutasin aasta tagasi, et Eesti rahvusjalanõu on teatavasti ämber.

Ja mitte üks kord olen meelde tuletanud, et kui sa ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga. No ja et algselt tähendas ’idioot’ inimest, kes mingil põhjusel ei tundnud huvi, kes ja kuidas teda valitseb.

Kui jutt juba vanakreeka maailmale läks, siis tuleb äravõitmatu tahtmine ka see üle korrata, et kohe esimesel katsel (meile teadaoleval esimesel muidugi) läks kõik nihu – demokraatia tõi kaasa korruptsiooni, raiskamise, tegevuste venimise ja bürokraatia; viis see paratamatult kiiresti sõjaliste kaotusteni.

Olen olnud poliitikas tegev umbes sellest ajast, kui selle eest enam näppe sahtli vahele ei pandud, ehk 80-ndate teisest poolest. Ma olen ka seda varem öelnud, et 90-ndate alguses, taasiseseisvumisvaimustuses oleksin küllap väga halvasti öelnud inimesele, kes oleks kirjeldanud, kus me oleme 30 aasta pärast, täna – ma poleks iial uskunud, et meil nii halvasti läheb.

Ja sellepärast, et rahvas on puruloll; nii uskumatult vähe on vaja valelikku mesijuttu keskmise valija lohkutõmbamiseks! Okupatsioon hävitas demokraatlikud traditsioonid ja lääneliku, valgustusajastu mõtlemise; mälu ei küüni üle mõne kuu; väärtusi ei ole. Vaadakem peeglisse – kui valija valib vargad ja valetajad, sest „teistsuguseid ei ole”, hindab ta poliitikuid ja tegelikult tervet rahvast ei rohkem ega vähem kui enda järgi.

Ärme räägime materiaalsest heaolust – täiesti nõus, et me pole veel kunagi ajaloos elanud nii hästi. Ainult et tegelikult elasime Vene okupatsiooni all ka palju paremini kui suurema osa ajaloost – sest natuke ju suutis nõukogude võim tööstusrevolutsiooniga kaasa lohiseda… Küsimus on alati selles, millega me end võrdleme – ka palktare, laut ja talvine viljavaru olid määratult paremad püstkodadest ja surra 40-selt oli parem kui hundid su lapsena ära sõid…

Vaadake, nende tuntud satanistide ja misantroopide, Karl Marxi ja Friedrich Engelsi pooleteise sajandi tagustes ideedes oli teatud äraspidist iva seetõttu, et tegelikult nägid teadlased ja filosoofid tollal täiesti õigesti ette, et õige lähedal on aeg, mil saavutatakse materiaalne küllus. (Jutt on arusaadavalt tsiviliseeritud maailmast ja esmavajadustest – et keegi ei pea surema nälga ja külma.)

Niipidi vaadeldes – see, mida Lenin nimetas „kommunismi materiaal-tehniliseks baasiks”, tegelikult ju saavutati eelmise sajandi keskpaigaks. Teatud mööndustega saavutati see 80-ndateks ka Nõukogude Liidus (vähemalt lääneosas).

Olgu, endise Kurjuse Impeeriumiga võrreldes läheb meil (ja Lätil ja Leedul) suhteliselt hästi, ent… me lohiseme muust arenenud maailmast endiselt püüdmatult taga.

Minu jaoks võtab kõige paremini meie seisu kokku see kuulus „viie rikkaima (Euroopa riigi) hulka” – oleme jõudnud kolme vaeseima hulka; vahe ei vähene, pigem suureneb, aga ignorantne, taipamatu, õppimisvõimetu ja sügaval sisimas veendunult rehepaplik eestlane valib ikka suurimaid tühje illusioone.

Maailm on muutunud. Ja kõige ohtlikum meile on, et praegused juhid näivad olevat võimetud seda aduma.

Ärge oodake inimestelt rohkem, kui nad suutelised on – võimalik, et ajal, kui kõik siiski liikus positiivses suunas, võis endale lubada teatud flegmaatilist apoliitilisust ja jälgida õelavõitu kõleda hasardiga, kuidas aastakümneid ruunavad seda õnnetut maad, näiliselt vastandudes, Petturerakond ja Stagnatsioonierakond, ühe tagumiku kaks kannikat.

Võis tunda võimetust ja end lohutada, et olgu, sureme välja, sest kummalgi pole ilmselgelt huvi ega ajupotentsiaaligi mõtlemaks järgmiste valimiste taha, ent lõpuks – miks näha vaeva millegi tõestamisele nendele, kes on otsustanud kaduda? Edasi tuleb minna nendega, kellega saab (jah, ma meelega osatan siin!) Ja valitud teel – omariiklus, Euroopa Liit, NATO, demokraatia, turumajandus etc etc – vast siiski püsivad ettenähtavas tulevikus talutavad tingimused (sest tegelikult me ikkagi viriseme ju tsivilisatsiooni, mitte mingi näljase Aafrika või õigusetu Hiina standarditest lähtudes).

Maailm on muutunud, aasta tagasi algas sõda.

Meil peaks olema kadunud igasugune illusioon, et üldiselt ikkagi asjad lähevad kogu aeg paremaks ilma meie endipoolse suurema pingutuseta.

Läbi on aeg, mil me saame endale lubada tolatsemist nn rohepöördega. Põhines kogu see mull ju dotatsioonidel ja andis näilist efekti ainult tänu sellele, et saaste jäi kolmandasse maailma. Saksamaa sai sulgeda söekaevandusi ja tuumajaamu tänu Vene gaasile – niisama lihtne see ongi, midagi muud rohejaburdamise või rohepesu taga ei ole.

Maailm on muutunud, see aeg sai läbi.

Aga me maksame endiselt absoluutselt kunstlikke ja mõttetuid CO2 kvoote ja laseme end lihtviisiliselt lüpsta elektribörsiimitatsioonil. Ja endiselt pole kaitsekulutused tõusnud vajalikule tasemele ja sellel alal pole midagi nimetamisväärset ära tehtud.

(Selgituseks – CO2 kvoot on lihtsalt üks maks; kehtestatud EU poolt. Ja kägistatakse sellega ainult oma majandust, sest rõhuv osa maailmast ei tea sellest midagi; jah, mõnel pool on keskkonnamakse veel, isegi Hiinas, ja Venemaa vähemalt plaanis kehtestada, ent need on üldiselt marginaalsed. „Elektribörs” on sama mõttetu sõnakõlks nagu „kiirtoidurestoran” või „kristlik teadus” – lihtsalt vastutustundetu soperdamine ühiskonnale esmatähtsa, kriitilise ja olemuselt monopoolse teenusega; tulemust näeme elektriarvel ja peaks olema juba piisavalt valus… kui eestlane ainult ei oleks nii tammepakuna loll ja õppimisvõimetu…)

Õnnetu on rahvas, kes valib enda valitsema vaimust vaesed!

Me pole muidugi ainsad. Selle kõige taustal on kuidagi irreaalne lugeda, et EU plaanib keelata sisepõlemismootoriga autode müügi aastast 2035… Ehk sakslased – Hitler plaanis veel 1945-nda aasta alguseni ehitada 3-meetrise rööpalaiusega raudteed Berliinist Vaikse ookeanini…

Tempora mutantur, nos et mutamur in illis.

Seda, muide, ütlesid need, kes muutusid koos uue ajaga.

Teised ei ütle midagi. Neid lihtsalt ei ole enam.