Venemaa ähvardus kasutada (taktikalist) tuumarelva on tajutaval määral olnud nende välis- ja sisepoliitiline tõmbenumber terve selle sajandi (kui me räägime n-ö Putini-Venemaast ja jätame külma sõja aja kõrvale).
Tuumarelva kasutamise oht Ukraina vastu – ja võimalus, et see kasvab üle kolmandaks maailmasõjaks – pole kusagile kadunud, kuid nüüdseks peaks olema selge, et tuumaähvardus hakkab üha rohkem omandama Orkistani sisepoliitilist mõõdet ja maailmas ei võeta seda enam väga tõsiselt.
Ma ei tahaks küll ennustada ja niimoodi sisendada inimestesse petlikku rahu, kuid…
Nojah, vähemalt Eestis on ametiisikud kogu selle (tuumarelvade võimaliku kasutuse) teema koha pealt äärmiselt kidakeelsed ja ebalevad, nii et kuigi (hm, loodetavasti) teavad Eesti luureorganid minust rohkem, on minul ilmselt enam vabadust-võimalust vaagida teemat ausalt ja avameelselt.
Tuumarelv on inimkonnal olnud kolmveerand sajandit. See on päris pikk aeg. Sellest sama palju aega varem toimus Euroopas Austria-Preisi sõda, USA-s kodusõda ja meil pidas C. R. Jakobson oma kolm isamaa-kõnet.
USA kasutas tuumarelva II MS lõpetamiseks. Kasutas seda tegelikult ju mitte lahinguväljal, vaid Jaapani terroriseerimiseks. (Kasutas lisaks bluffides, lubades iga nädal ühe pommi visata, samas kui tolleks hetkeks neil ainult need kaks olidki ja olen kohanud erinevaid numbreid, aga järgmised oleks valmis saanud kahe kuu kuni poole aasta pärast…)
Jättes kõrvale kõik selle, et II MS lõppes niiviisi vist ikka kõigile (kordan: kõigile) kõige paremal viisil, on sealt samas kõige süngemas noodis kaasa võtta tuumarelva kasutamise „kogemus” – need visati linnadele (jah, sõjasadamatele-tehastele, aga see ei muuda asja).
Hiljem kaalus USA järgmiseks tuumarelva kasutamist Korea sõjas (1950–53) ja jõudis järeldusele… et ei tasu. Selle efekt maastikule hargnenud armee vastu ei ole sugugi nii purustav, kui võiks arvata (eriti mägede vahel ja Korea poolsaar on mägine). Kui juba minna tuumarelva kasutamise peale, siis tõelist kasu toob see rünnaku peatamisel, eriti rinde läbimurrete likvideerimisel. Arvestades lisaks, et tuumarelva kasutamise piirkonda ei ole mõnda aega hea minna, on see n-ö taganemisrelv.
Juhul, kui me räägime üksikutest laengutest! Ainult halvas ulmes visatakse vaenlase rindele hulk tuumalaenguid ja siis tõusevad kaitseriietuses sõdurid kaevikutest ja alustavad rünnakut… Laskumata detailidesse on tuumaplahvatuse epitsentri läbimine esimestel tundidel surmav ja esimestel nädalatel äärmiselt ebasoovitav.
Nii et kui me räägime vastase oluliste tagalas asuvate tugipunktide-varustusliinide hävitamisest tuumarelvaga, oleme ringiga tagasi linnade pommitamise juures – kus sellest on kõige rohkem „kasu”. Kui orkidel lõplikult piss pähe lööb, aga teatud ratsionaalsus kahjuks jääb, on kõige mõjuvam muidugi tuumapommitada Kiievit; või Lvivi või Odessat.
Isegi kui otsekohe midagi ei juhtu, on see tänase, II MS vormitud ja laiades piirides kolmveerand sajandit püsinud maailma lõpp.
Ja siin tuleb aru saada, et küsimus ei ole isegi selles, mida NATO ja esmajoones USA ette võtab. Tuleb väga selgelt aru saada, miks Hiina nii selgelt on öelnud, et ta on tuumarelva kasutamises läänega samal positsioonil – kui see piir on ületatud, kui muutub „aktsepteeritavaks” tuumarelva kasutamine „erioperatsioonides” (saagem aru irooniast, et küllap nimetaks ka Hiina Taiwani vallutamise katset erioperatsiooniks), leiab Hiina end korraga ümbritsetuna tuumariikidest.
Ja sellega ei ole nalja – poole aastaga, maksimaalselt aastaga muretsevad vähemalt Jaapan, Lõuna-Korea ja Taiwan endale sel juhul tuumarelvad. Võib-olla Birma ja Mongoolia ja mõned veel ei lähe mänguga kaasa, aga Vietnami ja Indoneesia puhul ma enam nii kindel ei oleks.
Ehh, kui džinn on pudelist välja lastud, äratavad ka Argentiina ja Brasiilia ellu oma sõbralikult ja kainelt kalevi alla lükatud tuumarelvaprogrammid. Iisraelil ei ole enam midagi häbeneda. NATO riikidele vast piisab, et tuumarelvaga jamandavad need, kes seni (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa), aga Austraalia ja Uus-Meremaa? Kui Iraanil on tuumarelv, tahab seda vähemalt Saudi-Araabia…
Oh, jah, ja kui Lähis-Ida läheb tuumarelvi täis, relvastab nendega enda armee ka Türgi. Seda ei vaata rahulikult pealt kreeklased… Siis võib-olla leiavad ka sakslased endas kübeke uhkust ja ühinevad klubiga… Kuni Euroopaski poole enam ühtki mitte-tuumariiki peale lootusetute jobude nagu Soome ja Rootsi…
Olgu, see viimane oli võib-olla mitte kõige sobivam nali (vabandust), aga eelnevate lõikude mõte peaks olema arusaadav.
Ja just selle kõige valguses tuleks üle mõelda mõned Venemaa eripärad, näiteks nn oligarhide tasalülitamine, millega Putin agarasti on tegelenud (kõige tuntum näide Mihhail Hodorkovski). Vaatleme seda pigem niipidi, et muidu oskasid lollid orkid teha taas enda jaoks kõige viletsama valiku – majanduslikest oligarhidest, ehk neist, kellest riigil ikkagi midagigi kasu oli, saadi lahti, aga ega siis bojaarid kuhugi kadunud ei ole, ilma nendeta bütsantslik riik ei saa. Vaadake Sergei Šoigu elamist ja varandust, vaadake teiste Putini lähikondlaste majanduslikku seisu… Majanduslike oligarhide asemel on Orkistanis ametnik-oligarhid.
Nii et isegi kui see vihkamisest ja isikukultusest sõgestunud mass võib-olla läheks selle – rašistliku Venemaa olemust küllalt hästi kokku võtva – mõttega kaasa, et las hukkub kogu inimkond, meie saame vähemalt paradiisi, on seal ka siiski arvestatav hulk inimesi, kelle eksistents ka siin maailmas ei ole nii ahistavalt jube, ja kes, kui asi juba selleni läheb, ikkagi eelistavad pigem selle ühe teatud värdja maha lüüa.
Loota ju võib.
Kuigi seni on kõik läinud peaaegu kõige halvemal võimalikul viisil.
Lootust annavad sellised pisikesed detailid. Nagu taganemine Hersoni alt. Nagu Jake Sullivani käik Kiievisse (mille ajal, muide, ei lennanud ükski rakett!) Nagu et sõjavangide vahetamist ajab CIA Vene luurega. Taas – ja nii edasi.
Aga – elame-näeme. Karta muidugi on, et nüüd, talve tulekuga, külmub see konflikt kinni. Küsimus on, palju kulub orkide ühiskonnal arusaamiseks, et sõda on kaotatud? Mis, muide, on järgmine huvitav, kaalumistväärt küsimus.