Ma olen hoidunud hindamast Ukraina sõda taktikalisel tasemel – selleks on minust palju kompetentsemaid tegelasi. Ent ma tahaksin ära tuua mõned osaliselt emotsionaalsed vaated, mis minu arvates meie meedias justkui puudu on.

Ühelt poolt orkide kontrollitavad alad – rõlge, räpane bardakk, kõik kohad on täis põlenud lahingumasinaid ja laipu. Tulevad mitmikraketiheitjad kuhugi jaama või laoplatsile, laevad end täis, sõidavad rindele lähemale, lasevad end tühjaks ja tulevad tagasi uuele ringile. Ja Mordori poolt muudkui tuleb moona juurde; jah, on tõrkeid, jah, osa ei tööta, aga muudkui kallatakse peale.

Ukraina pool – väsinud, kurnatud sõdurid. Jah, loomulikult on ka neil kaotusi! Pidev kaartuli kahuritest ja mitmikraketiheitjatest. Mitte ühte kohta, aga pidev kurnav tuli, mis muudkui sajab ja sajab positsioonidele. Õnneks lennukeid ja koptereid eriti enam ei lenda, aga raske on – samaga vastata ei saa, relvi ja laskemoona lihtsalt ei ole.

Ja eelneva taustale asetaksin kolm vaadet-sündmust, mille tähendust sellises seoses ei ole minu arvates piisavalt teadvustatud: Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa juhtide külaskäik Kiievisse (järgneva selguse huvides jätan ma Rumeenia siit praegu välja), Hiina kõrgete esindajate tuuritamine Kesk- ja Ida-Euroopas ja India „kahvel”.

Mainitud Euroopa riigijuhtide külaskäiku kommenteeriksin pisut irooniliselt ja kellegi jaoks kindlasti ebakorrektselt – tuumašantaaž toimib! Näiteks prantslaste rumalast lühinägelikkusest kirjutasin ma isegi ca kuu aega tagasi ja tegelikult on maailmas seda erinevate sõnadega sarjatud märtsist peale – kuidas te, lollakad konnaõgijad, aru ei saa… Aga mis neist tahta – kaks viimast sõda on nad ju tappa saanud, võitjad on lihtsalt pidanud paremaks nad oma lauda kutsuda; no ja esimesel korral ajasid nad ju oma töbi ülbusega asja lõhki ja kõike tuli korrata.

Saksamaa – no kaua võib seda rahvast maadligi hoida? Muide, ma ei imestaks, kui tulevikus selguks, et kulisside taga käib praegu see mäng, et sakslased kiusavad jänkisid, et enne Ukrainat abistama ei hakka, kui te meile iseseisvuse annate. Jah, ma tean – ükski poliitik ei julge sinnapoole isegi vihjata, aga mina olen kirjanik, ma võin endale teinekord lubada elementaarseid asju välja öelda!

Hiinaga on suhted jahenenud. Seda on korduvalt erinevate nurkade alt välja öeldud ja (ilma irooniata seekord) Hiinale hakkab tasapisi kohale jõudma, et kui Lääne-Euroopa on, nagu alati, meduusikategoorias – st lödi ja selgrootu –, siis Kesk- ja Ida-Euroopa loeb vaenlasteks kõiki, kes Venemaaga koostööd teevad. Ja punkt – siin ei ole midagi rääkida.

Indiaga on lugu laias laastus sama, ainult selle vahega, et India ei ole Hiina sõber, pigem näeb Hiina võimu kasvus ohtu sarnaselt suurema osa muu maailmaga. Ent nende jaoks oli oluline olla „suur” – sõltumatu oma valikutes. Neile oli mugav osta energiakandjaid Venemaalt ja kaubelda ka kõige muuga, lõpetades relvadega.

Jama on selles, et Venemaa nõrgenemine ei olnud tegelikult mitte kellegi huvides neist kolmest mainitust! Tähendab, Venemaa nõrgenemine on juba sündinud fakt, ent samavõrra ei ole need riigid huvitatud Venemaa edasisest nõrgenemisest (kuni olemast lakkamiseni senisel kujul).

Seniil-Euroopa jaoks oli Venemaa mugav tooraineallikas ja tõsi ta on, et konventsionaalsete vahenditega peetav sõda nendeni niipea ei jõuaks. Ukrainlastest on neil tegelikult ükskõik, nagu on alati olnud ükskõik kõigest sellest, mis toimub Vene impeeriumi piirides. Jah, nad on sunnitud lubadusi andma, sest rahvas näeb seda sõda sellena, mis see on – õigustamatu röövkallaletungina, kus surevad naised ja lapsed –, aga nagu praktikas näeme, nad ei täida lubadusi – nende abi Ukrainale on marginaalne.

Jah, nad andsid (mittesiduvaid) lubadusi Ukraina Euroopa Liitu võtta, aga väga võimalik, et Küprose stiilis – et mingi osa jääb Venemaale. Elame-näeme.

Hiina on natuke kavalam ja seetõttu tegelikult ohtlikum kui Venemaa. Hiinale oli Venemaad vaja kui ähvardust NATO ja üldse läänemaailma suunal. Neile on kõige vähem vaja, et NATO peksab Venemaa puruks kohale saabumata. Teate küll seda anekdooti, et orkide endi sõnade järgi sõdivad nad NATO-ga; no ja nende kaotused ole üle 33 000 mehe, üle 1400 tanki, üle 400 lennuvahendi, üle 8000 muu liikuvat asja etc etc… ja NATO ei ole veel alustanud…

Teisalt, keegi ju ei kahtle, et USA ja Suurbritannia aitavad Ukrainat väga tõhusalt. Ei ole ma ka esimene, kes ütleb välja, et Hiinale on loodetavasti hea õppetund, kui vähesest USA abist tegelikult piisas ja piisab ränkade kaotuste tekitamiseks „maailma teisele armeele”.

Indiast oli juba juttu – nad tundsid end paremini maailmas, kus ei ole valida ainult USA ja Hiina vahel.
Ja siit jõuame tagasi selleni, miks ma alustasin droonide ja kaudtule mainimisest – see sõda otsustab nii või teisiti, milliseks vormub XXI sajand. Praeguseks on orkid lõpuks mõned asjad ära õppinud ja rõhuvad sellele, milles nad on tugevad – tekitavad purustusi distantsilt, kus vastased ei saa samaga vastata. Küsimus on ainult selles, kaua nad seda jaksavad; muuhulgas enda kaotusi ignoreerides.

Puhtsõjaliselt seega – kas targad relvad käivad üle massiga peale tulevast rumalast purustusjõust?
Ent taiplikum lugeja juba ilmselt närib küüsi, et millal ma välja ütlen, et samavõrra või enamgi peetakse seda sõda küberruumis, meedias ja majanduses. Ukraina lugu on parem, nii et meediasõja inimsus tegelikult võitis. Teatud võllahuumori võtmes on hea uudis, et peaorkid kaklevad Ukraina vilja pärast – ega keegi ometi midagi muud oodanud?

Ent sõda muudkui kestab ja kusagil surevad inimesed. Mitte eriti kaugel! Me elame ohtlikus maailmas.
Selle kõige valguses tehkem omale väga selgeks, et Venemaa ei tohi seda sõda võita! Meile on see eksistentsiaalne küsimus – kui Venemaa ei kaota ründevõimekust ja selle juhtkond ei vahetu, oleme järgmised. Ja julgen siinkohal rõhutada, et teisiti saavad arvata ainult kas lootusetud kretiinid või vene agendid.

Meist ei sõltu palju, aga nähkem tõsiasju ja tehkem kõik, mis võimalik.