Neljapäeva hommikul algas „kauaoodatud” sõda Ukrainas.

Kui see ka meie ja muu maailma kergeusklikele äratuskellana ei mõju, on kolmas, täiemõõduline maailmasõda koos kõige sellest tulenevaga vältimatu. Lugege ajalugu – nii on see alati alanud.

Vägede kogumine Ukraina piiri äärde käis sügisest peale. Küsimus oli, kui kaugele on Putin valmis minema. Väljapakutud võimalused (st realistlikum osa neist) kattusid suuresti sellega, mida isegi paar korda kirjutasin: Putin ei saa niisama taganeda. Õhus oli mitmeid võimalusi ja lõpuks võis siiski tegemist olla ka kõigest järjekordse väljapressimiskatsega; oli ka võimalus (mida isegi salamisi lootsin), et Putin on end nurka mänginud ja „vananeb” või „haigestub” ootamatult ja kogu maailm hingab kergendatult.

Nüüd oleme tunnistajaks täiemõõdulisele sõjale ja vähemasti võiksid oma suu alatiseks ja lõplikult kinni panna need, kes irvitasid selle võimalikkuse üle. Ma muidugi tean, et seda ei juhtu – Venemaa heasoovlikkusse uskujad ei ole just kirkaimad kriidid ja öeldu eest vastutamise kontseptsioon on nende tasemelt hoomamatu.

Meil ei ole mõtet üle korrata, mis asi on Venemaa – suurusehullustuses ja alaväärsuskompleksis vaevlev toorainemüüja. Ei ole mõtet üle korrata ka seda, et alahinnata seda ei maksa – neil on, mida müüa, ja selle rahvaarvu juures leidub ka neid, kes panevad kokku vahendid, millega sigatseda. See viimane ei ole emotsionaalne väljend – see on see, millega me praktiliselt ja objektiivselt vastamisi seisame – Venemaa sigatseb naabrite kallal.

Jah, muidugi valisid nad momendi – veelkord, Venemaad ei tohi alahinnata. Muidugi ei oleks nad söandanud midagi sellist Trumpi ajal, küll aga nüüd, kui meie tähtsaima liitlase eesotsas on seniilne põhukott. Jah, see on emotsionaalne väljend! Aga see-eest situatsiooni kvintessentsina kokku võttev.

Lähemad päevad saavad olema meie jaoks äärmiselt õpetlikud – kas Ukrainast on asja? Ärme petame ennast – Ukraina on küll paarkümmend korda suurem ja meil on seni paremini läinud, ent kaks põlvkonda istusime sama okastraadi sees vangis ja sellist pikka harjutamisaeg, kuidas venelaste pihta tulistatakse (nagu meil oli sajand tagasi) tänapäeva sõjas ei ole.

Väga tähtis on mõista, et piisavat sõjajõudu Ukraina vallutamiseks Venemaa ei kogunud. Siit omakorda järgneb loogiliselt, et see kas loodab, et Ukraina armee jookseb laiali ja rahvas tervitab neid hõisates, või mängitakse ikkagi Lääne nõrkusele – et võetakse ära Ida-Ukraina, võib-olla (tõenäoliselt on see plaanis) maismaakoridor Krimmini ja siis lubatakse peatuda, kui Lääs toimunuga lepib.

Kõige suurem oht meile ja tervele maailmale on, kui nii lähebki! Just sel juhul on kolmas maailmasõda lähiaastatel vältimatu. Ja sel on mitmeid põhjusi, millest kõik või pigem enamus ei ole seotud Venemaaga, kuid ei ole välistatud, et Venemaa neid arvesse võtab ja neid kaarte välja mängida üritab! Kolmas kord – jah, Venemaa on kari purjus debiilikuid ja nuhke, aga need viimased on teinekord ka kained ja hauvad välja tsiviliseeritud inimese jaoks kujuteldamatult alatuid ja õelaid asju!

Hiina teatas veel täna hommikul, et nad on mures, kuidas Lääs oma sanktsioonidega pingeid kruvib. Jah, naeruväärne – aga kuigi Hiina on tõepoolest teinekord saamatu ja kohmakas ja kogu nende tegutsemine on nagu nende kaup – nutuväärselt viletsakvaliteediline rämps –, on neid meeletult palju ja ka neil on maailmavalitsemisambitsioonid. Mis te arvate, kes ulatab Venemaale abikäe, kui kehtestatakse tõeliselt mõjusad sanktsioonid, ehk Venemaa isoleeritakse umbes sama põhjalikult kui omal ajal Saddami Iraak? Ja kui te arvate, et nad teevad seda vennaarmastusest, mõelge veel kord.

Ja kui te arvate, et see Venemaad tegelikult aitab, mõelge samuti veel kord; ning just siin võib sisse tulla pehme koht, millega sealsed nuhid end alailma sisse räägivad ja kogu maailma õnneks alt lähevad – usk, et nad on kõige kavalamad ja et keegi neist hoolib. Head Hiinat siis neile!

Ja lisaks kogu islamimaailm… Aga see kõik läheb pikaks ja liiga spekulatiivseks. Palju olulisem on, mis juhtub lähipäevil otseselt sõjalises mõõtmes. Ehk millal Vene armee peatub või peatatakse ja kuidas maailm sellele reageerib.

Võib-olla kõige mõistetamatum on hetkel, et millele Venemaa siiski loodab? Vaadake, kaubavahetus, sealhulgas see viimasel ajal kirgi kütnud gaasimüük Saksamaale on kahepoolne asi – Venemaal on eluliselt vaja seda müüa. Ähvardus gaasikraanid kinni keerata on teatud mõttes ähvardus end üles puua – Venemaa majandus sõltub toorainemüügist. Sõltub absoluutselt. See jutt, et nad müüvad mujale… Kuhu? Hiinasse? Ämbriga viivad või? Gaasijuhtmete ehitamine võtab aega ja vaadake vahemaid!

Ja et äralõigatuna hakkavad nad ise arenema ja loovad oma tööstuse ja… Jätame rumalad naljad. Seda me juba nägime Nõukogude Liidu näitel – 15–20 aastat mahajäämust ja „salajased” mikroskeemid näiteks sõjalennukitel olid Läänest ostetud mänguasjade ja kodutehnika seest välja joodetud. Väga julge on ennustada, et vähemalt sel sajandil Venemaa küll teaduse ja tehnika tipptegijaks ei tõuse.

Kõige olulisem on aga ikkagi Venemaa raha Lääne pankades ja nende eliidi elu seal. Kas sellest ollakse valmis loobuma? Või küsime nii – kas Putinil jätkub jõudu oligarhid sellega leppima panna? Aga mille nimel? Impeeriumi?

Nii et paari järgneva nädalaga saame vastuse tegelikult kõige olulisemale küsimusele – kas Lääs on tõesti nii nõrk, nagu venelased näivad praegu toimuva põhjal arvavat?

Kui Lääs saadab Ukrainale ainult kaastundeavaldusi ja kehtestab sanktsioone, mille peale Venemaal on võimalik sülitada, siis arvestas Putin õigesti.

Ja siis on varsti järg meie käes. Kui me ei kuluta umbes miljardit, nagu pakub Leo Kunnas, kaitsevõime aukude kinnitoppimiseks. Aukude, mis on tekkinud pikkade aastate jooksul valitsuse lühinägeliku ja – jah, antud kontekstis ilma igasuguste liialdusteta! – reeturliku soperdamise läbi.

Aga see ei pruugi aidata. Vast niipalju, et meie asemel hakkab Venemaa end Läti ja Leedu peal välja elama, aga kui puhkeb kolmas maailmasõda, sõltub kõik ikkagi suurvõimude kokkuleppest. Ent ka sel juhul tasub meeles pidada, et kui meid Jaltas ja Teheranis vaikselt ära unustati, siis vastu hakanud Soome jäi kaardile.