Tehisintellekt tuleb. Ja muudab ühiskonda aluspõhjani. Robotid tungivad meie igapäevaellu – kõik see on paratamatu; muidugi juhul, kui mingit meid sajanditega mõõdetavalt tagasipaiskavat õnnetust ei juhtu.

Tunnistagem, et pealkiri sel kujul on puhas klikipüüdja, kummatigi on paljud arusaamad intelligentsetest masinatest endiselt seal Karel Capeki R.U.R.-i tasemel, mille ta kirjutas üsna täpselt sajand tagasi. Nii et mõtisklust, mida tehisintellekt kaasa toob, võib väga hästi alustada ka günoididest.

Kuidas seda koli nimetada?

Kõigepealt algab iga hea käsitlus sõnavara kokkuleppimisest. AI (Artificial Intelligence) ehk tehisintellekt on tegelikult lai mõiste, mis alumises otsas ANI (Narrow Artificial Intelligence) ehk piiratud tehisintellektina on justkui juba olemas iseõppivate ja adapteeruvate otsingumootorite, maleprogrammide ja isesõitvate autode näol – jah, lapsekingades ja vigane ja igas mõttes hale, nii et seda võiks eesti keeles pigem nimetada tehistühmaks, kuid... tulevik on kohal.

Mõnikord nimetatakse selguse huvides AGI-ks (General Artificial Intelligence) ehk üldtehisintellektiks seda, millega kõigis raamatutes-filmides hädas ollakse ja mis küllalt tõenäoliselt saabki olema ajaloo üks tähtsamaid, kui mitte peamisi pöördepunke – inimesega võrreldaval tasemel mõtlev intelligentne masin. Ehk masin, mis mitte ei imiteeri, vaid tõesti mõistab, et ta eksisteerib, ning mis suudab end ajavoolus paika panna ja tunnetatava info alusel teha arukaid otsuseid.

Ja üldse hoopis iseasi on robotid – sest on puhas tehniline küsimus, kas arvutid ja sensorid-manipulaatorid on ühes mobiilses pundis koos või juhib statsionaarne arvuti terveid tehaseid või näiteks suurriigi strateegilist kaitset.

Inimesekujulist robotit nimetakse androidiks. Robot ei pea mitte üheski mõttes olema inimkujuga ja tänapäeva tööstusrobotid seda üldiselt ei olegi. Inimkujulist robotit võib vaja minna põhimõtteliselt kaheks asjaks (jättes foobiad ja „lihtsalt meeldib” hetkel kõrvale): 1) see võimaldab robotil kõige väiksema vaevaga kasutada inimesele mõeldud tööriistu ja 2) kui robot on spetsiaalselt valmistatud inimestega suhtlema. Esimesed ei püüagi selle poole, et neid võiks inimesteks pidada, jutt on vaid üldisest kehaplaanist, samas kui teised pürgivad põhimõtteliselt võimalikult täiusliku inimsarnasuse poole.

Viimast liiki androidide alaliik on günoidid, ehk naisekujulised robotid. Jah, viimaste kohta liigub ringi termin ’fembot’ ja üritatakse veel vahet teha, et seksi jaoks on ’sexbot’, kuid ärgem muutugem naeruväärseks – no milleks muuks peaks vaja minema naisekujulist robotit? (Jah, olgu, osadel religioonidel on mingi perversselt masohhistlik kiiks, nii et mõned tehakse enesepiinamiseks...)

Loomulikult on kõik palju keerulisem. Günoide tuleb kõigepealt valmistama õppida, mõista ja uurida neid ja nende mõju indiviidile ja ühiskonnale, ja seda tegevust jätkub kindlasti sajanditeks. Loomulikult võivad nad olla ka lihtsalt seltsiks ja lõpuks on need vaid üks võimalik vorm. Inimeste kaaslasteks mõeldud robotid (st alates seks- ja lobisemispartnerist ja lõpetades sekretäri-koduabilisega) võivad olla väga erineva kujuga; kui inimkond suudab füüsiliselt teostada kõik selle, mis seni vaid inimeste peades on toimunud, tulevad mitte ainult kuulsuste, kogu fauna, laste, haldjate-fantaasiakangelaste ja surnute kujulised seksirobotid, vaid kindlasti ka midagi sellist, mida rõhuv enamik poleks suutnud ka halvimates unenägudes ette kujutada.

Veel mõni tehniline aspekt

Kui me räägime androididest või mistahes muudest „elusana väljanägevatest” robotitest, tuleb endale selgeks teha, et süsteemil on kolm üksteisest suhteliselt sõltumatut komponenti: 1) seda juhtiv programm (olgu see siis tänaste arvutimängude vastaste-kaaslaste tasemel suhteliselt primitiivne juhiste kogu või mingil tasemel AI), 2) masinavärk, mida ringi liigutatakse ja 3) kest.

Lõpust peale hakates: kest iseenesest ei ole üldse probleemiks. Esmapilgul ülimalt loomuliku väljanägemisega silikoonist seksnukke hakati valmistama eelmise sajandi lõpus, nüüdseks on leitud paremaidki materjale ja nuku sisemus imiteerib teatud määral isegi lihaste jmt vastavust, rääkimata õigesti painduvast metallskeletist. (Kirjutage otsingusse ’silicone sex doll’ – odavamad täiesti korralikud on juba seal 1000$ kandis...)

„Masinavärgiga” on lood keerulisemad. See ei koosne ju ainult liigutatavatest ajamitest, vaid see peab olema tagasisidestatud. „Lihtsalt” inimese moodi mingi skelett liikuma panna ei ole probleem – esimese takistuseni, eks ole. Seade peab olema tagasisidestatud mitmes mõõtmes, alates mingisugusest „kompimismeelest” (et tajuda, kui millegi vastu on mindud või näiteks haaratav asi päriselt peos on), lõpetades nägemise-kuulmisega.

Nii, nagu „aru” (ehk kõike seda juhtiv arvuti), ei pea ka kogu tajurite komplekt olema ühes kohas – täiesti mõeldav on, et robot toimib näiteks ainult neis ruumides, kus on korralik wifi ja lisaks piisavalt kaameraid-mikrofone, et juhtarvuti (millest suurem osa võib asuda hoopis kusagil pilves) suudaks seda adekvaatselt juhtida.

Endiselt günoide näiteks kasutades: 1) usutava ja esteetiliselt nauditava (sealjuures dünaamiliselt kõiki inimemotsioone ja -miimikat jäljendada suutva) keha kokkupanek on tõenäoliselt kogu ettenähtavas tulevikus paras väljakutse, 2) väga raske on leida väljaspool inimtunnete ja -tunnetuse sfääri mingit mõistlikku vajadust näiteks rindade disainimiseks, ja 3) puhttehniliselt on üsna keeruline suruda kogu seda asja juhtiv ja ringiajav kola sihvakasse ja seksikasse noore naise kehasse (st võrreldes näiteks utilitaarse töntsi silindriga...)

Täpsemalt, nukk ise pole probleem, ent probleem on panna see loomulikult liikuma ja „mõtlema”. Nii et seksnukkude areng läheb kahes suunas, mis kunagi muidugi peaksid kokku saama: ühelt poolt hakatakse nukkudesse järjest rohkem igasugust motoorikat ja sensoreid lisama, teiselt poolt ühendatakse sellega järjest võimsamad AI-d. See tähendab, et nukud hakkavad tasapisi liikuma, rääkides suud liigutama ja sind silmadega saatma, ja teiselt poolt arenevad igasugused suhtlussüsteemid, et ta su lora peale midagi adekvaatset vastaks. Kordame veelkord, et päris suur osa sellest kolist ei pruugi mitte kunagi tingimata androidi kehas asuda ja tegelikult on asjandus ju kasutatav, kui see toiteallikast lahtiühendatuna ka vaid tunnikese suudab toimetada.

Moraal ja eetika...

... mis need sellised on? Jah, küllap üritatakse seda valdkonda reguleerida, kuni lauskeelamiseni välja...

Aga see ei toimi.

Arutlegem niimoodi – robotid on kusagil autode ja arvutite vahepeal selles mõttes, et neil on küll vajalik spetsiifiline riistvara, kuid suur osa on põhimõtteliselt laiatarbearvutitel jooksev tarkvara. Autod on mõeldud tänaval sõitmiseks ja seega on võimalik neid rangelt kontrollida, panna peale maksumärgid (sest mis see riiklik numbrimärk ju muud on?) ja maksude laekumist tõhusalt jälgida. Lihtne on kehtestada ja jälgida ka hulka muid nõudeid, millest enamik on asjalikud; ja kui väike huviliste ring välja arvata, siis tegelikult ei puuduta suuremat osa inimesi ka olemuselt mõttetud, ainult kiusamiseks ja võimuga ülbitsemiseks kehtestatud piirangud, näiteks nagu põhjavalgustuse keeld.

Ent näiteks DVD regioonikoodid ja üldse kõik piirangud pidasid vastu ju vaid mõned aastad. Odav voogedastus ja muud sellised ei tulnud ju mitte sellepärast, et kopeerimisõiguste omanikud korraga inimarmastajateks muutusid, vaid et mitte ainult põhimõttelised oportunistid, vaid ka tavalised seadusekuulekad kodanikud tunnetasid hinda ebaõiglasena ja torrentite vastu võitlemine viis ainult massilise VPN-i kasutamiseni, nii et ärimudelit tuli muuta.

Eelpoolmainitud seksnukud ei ole keelatud ja raske on ette kujutada, et need keelatakse. Arvuteid ära ei keelata. Igasugused ajamid on nüüd ja ettenähtavas tulevikus tavaline tööstuskaup. Mida siis tegelikult annab ära keelata? Neid kodus kokku panna? Või ütleme nii, et täna ei tule pornofilmist, seksnukust ja näiteks automaattolmuimeja tükkidest veel midagi kõlblikku kokku, aga kahekümne aasta pärast?

Seega – jah, kiunumist tuleb. Mõeldakse välja mingi jõle sõna, näiteks nagu (juba ulmekirjanduses kasutatav) „puparast”, ja kõik, kes tahavad teistele ette kirjutada, kuidas elama peab, alustavad ristisõda, nõudes nende, kes eelistavad inimeste asemel masinatega suhelda, avalikku hukkamõistu ja sunniviisilist ümberkasvatamist...

Vaadake, võimalik, et ühiskond, kus elusa elukaaslase asemel eelistatakse enda jaoks ideaalsete parameetritega seksimänguasju, ei jää ellu. Ent kiunumine ja keelamine ei aita – ellu jäävad need ühiskonnad, mis õpivad tarkade ja hea väljanägemisega masinatega koos elama.