Uue aasta algul on kohane püüda ära arvata, mida saabuv aasta toob. Ja selle täpsuse piires ju aasta alles algas, eks ole. Sest ainus astronoomiliselt mõttekas punkt oleks vast talvine pööripäev, st enam-vähem jõulude kanti, ja küllalt tõenäoliselt on meil aasta algus seal, kus see on, omaaegse mõõteseadme, lõkke kõrvale püsti pandud kepi täpsuse tõttu – et kui juba selle varjult oli näha, et päev pikeneb…

Douglas Adams oma raamatus „Life, the Universe, and Everything” (1982, ek 1999 „Elu, Universum ja kõik”) laseb superarvutil elu mõtet otsida ja vastuseks tuleb 42. Ja siis teevad tegelased sellest telesarja – kümneosalise; et esimene viis osa köetakse põnevust ja teised viis püütakse ära arvata, mida vastus tähendas… Adams ise väidab, et ta püüdis valida kõige mõttetuma numbri; mis ei takista ka pärismaailmas tuhandetel ja tuhandetel sõgedikel selle tähendust otsimast.

Sama loogika järgi kirjutan mina võimalikke tulevikustsenaariume vaagides hulga artikleid (siiralt pingutades, et vähemalt lugejale huvitavaid ja mõtteainet pakkuvaid), selle asemel et esimese artikli alguses välja öelda kokkuvõttev tõde – mis omakorda on vast kõige paremini illustreeritav ühe võrgus ringleva pildiga, kus istuvad kõrvuti Puhh ja Notsu ja viimane küsib loojuvat päikest vaadates: „Kuhu päike läheb?” Ja Puhh vastab: „P****. Kõik läheb p****.”

Ümberringi vaadates on ainus lahtine küsimus, millal juhm enamus sellest aru saab.

Seega minu esimene ennustus – kõik käib samamoodi edasi. Elektrihind jääb üles, koroona oma paanika ja inimõigusi rikkuvate piirangutega ei kao kuhugi, inflatsioon kogub hoogu, Venemaa kogub piiri äärde vägesid, Hiina ülbab oma regioonis, põgenike sildi all eksporditakse tööstusriikidesse kuritegevust ja tõenäoliselt ootab Läänemaailma ees järjekordne taandumine.

Ütlen kohe ära ka ainsa positiivse asja – ikka päris suurele osale inimestest on hakanud kohale jõudma, mis toimub. Toetus konservatiivsetele jõududele kasvab. Ent ma julgen ennustada, et aasta 2022 ei too veel põhimõttelist muudatust (ei maailmas ega siin Eestis).

Inerts on liiga suur. Liiga suur on inimeste usaldus institutsioonide vastu ja – olgem ausad – tegelikult pole justkui hullu midagi. Või nagu üks mu kunagine koolikaaslane seda jõhkra otsekohesusega väljendas: „Mina selle valitsuse peale nii väga kuri ei ole – istun soojas toas ja vaatan, kuidas neeger väntab läbi lume mulle toitu tuua…”

Nojah… Vastus sellele on ju elementaarne, ent ma mäletan, kui kurjad olid mu enda ema-tädid, kui ma omal ajal püüdsin neile selgeks teha, mille poolt nad tegelikult hääletavad, kui lasevad end Savisaarel 500 krooni tükk kokku osta. Proovige – kuidas tuleb välja inimesele selgitamine, et tema arusaamade ja valikute kvaliteedi põhjal otsustades on ta intellekt seal kusagil toimetulekukooli ja keskmise köögitabureti vahepeal.

Tõsisemalt – normaalolukorras on usaldus valitsuse vastu loomulik asi. Isegi, kui esimesel hetkel tundub selle tegevus loogikavaba – aga lõpuks on need tegelased selleks sinna valitud ja üldiselt on elu seni paremaks läinud… Jätkuvalt täiesti tõsiselt – moodsas ühiskonnas valitseb tööjaotus ja mõned on seega spetsialiseerunud valitsemisele. Mõneti väga närune amet – saad sõimata asja pärast ja ilmaasjata; palk on väiksem kui erasektori tippudel ja kõigest, mida sa ütled või teed, leiab mõni endale konksu, mille otsa oma oraalset sõnnikut riputada…

Samuti tuleb pisut peatuda sellel, miks ma – nagu ma kuulnud olen – ei ole justkui see päris, õige või „hea” ekrelane – ma kutsun liiga tihti mõistma ka teist poolt. Ma püsin endiselt arvamusel, et selleks, et olla igas mõttes väärikas konservatiivne erakond, tuleks palju enam kasuks mitte iriseda irisemise enda pärast ja ilmselged rumalused endast otsustavalt eemale tõugata.

Ma tean vastuargumente sellele: esiteks, et suurem osa inimesi niikuinii arvab, et kõik, mida me teeme, on halb ja alamõõduline, ja teiseks, vaadake, missugune massiivne EKRE ja konservatiivide mõnitamine käib liberaalide ja sotsialistide foorumites. (Jah, peavoolumeedia hoiab selles osas veel suhteliselt viisakat joont!)

Teise kohta on vastus väga lihtne – ärme laskume nende tasemele!

Esimesele punktile vastamist võiks alustada retooriliselt, et kes seda ühiskonda siis lõhestab? Neid inimesi – keda, muide, on endiselt ca 4–5 korda rohkem kui meie toetajaid – tuleb sõnade ja tegudega veenda, et see, mille eest seisavad konservatiivid, on pikemas perspektiivis sellele maale ja rahvale parem. Seda tuleb teha loogiliselt, viisakalt ja vaimukalt.

Jah, aeg-ajalt on kole tahtmine ära panna. Ja eks me kõik ole teinekord sellele tungile järele andnud. Mõnikord on selleks ka põhjust.

Teisalt, poliitilise korrektsuse mängu ei ole vaja kaasa mängida. „Lits on lits, pederast on pederast ja varas on varas,” nagu ütles Ülo Vooglaid.

Selle jutu mõte on vastanduda kirjanduses tihti kasutatud narratiivile, kus mõni tegelane teab (rohkem-vähem täpselt), mis järgmiseks juhtub, kuid on võimetu seda muutma. Maailm on muutumas; muutused on taas palju kiiremad, kui need olid, ütleme, külma sõja keskel ja viimasel veerandsajandil.

Meie ees seisva küsimuse võib sõnastada ka nii, et kas see, et siin on viimased viis või kümme tuhat aastat elanud seltskond, kelle geene ja meeme me suuremas osas kanname, annab meile mingi eelise siia veel mingiks ajaks jääda?

Just nimelt eelise – õigusest maailm ei hooli. Nuta, naera või seisa pea peal – objektiivsel reaalsusel on kama kaks. Õiguse annavad – kui annavad – meie institutsioonid. Ehk õigust ja õiglust on ilmas täpselt nii palju, kui sa suudad relvadega kehtestada. Kui me suudame välja panna piisavalt jõudu, et hoida enda käes õigus siin maalapil asju otsustada, on meil lootust.

Ja võime piisavalt jõudu välja panna sõltub omakorda võimalustest ja tahtest. Kui ikka raha ei ole, kui laseme end lüpsta välispankadel ja Nordpooli-räkitil, siis ei tule midagi välja. Majanduslikust saamatusest tulenevat vaesust kompenseeriks mõni elujõulisem ja tugevama reaalsustundega rahvas suurema sõjaliste kulutuste protsendiga riigieelarvest, aga selle viimasega on ju veel eriti näruselt, nagu Eesti kaitseeelarve ümber toimuvast näha.

Nii et enne kui vaadelda võimalikke arenguid teemade kaupa, tuleks teadvustada ennustus, mida ma tegelikult teha ei taha – jääb loota, et meile veel antakse armuaega. Ehk veel sel aastal ei lagune praegune maailmakord lõplikult.

Ja jätkuks meil vaid taipu ja pealehakkamist seda aega kasutada!